Uus autojuht peres valmis

Istun siin oma terrassil kahe pleedi all, teetass ees, ja naudin uut terrassilampi, mis sai just sellel nädalavahetusel pandud. Lamp ise on väike, valge, diskreetse välimusega asjandus seinal, aga nii sümpaatset valgust annab! Selle valguses võiks lausa lugeda, kuigi väljas on nüüd juba täitsa pime.

Ongi sügis tulemas. Kasepuudes on juba esimesed kollased sälgud, hommikud on udused. Mulle udu meeldib ja meeldiv on see vaatepilt hommikuti. Näen ümbrust vaid meie aiani, edasi on juba udulaam. Täitsa paksult oleme kõige majaga udu sees. Kolisime rappa!

Iti keerab end nüüd kõhuli. Ta sai tähtsa sammuga hakkama neljakuuselt. Jätsin ta üksi talveaeda ta aedikusse ja tagasi tulles leidsin ta kõhuli. Endal oli küll tunne, et mina jätsin ta ikka selili...Lugu oli kahtlane. Kohe tunni pärast keeras Iti end minu silme all seljalt kõhuli, ja lugu ei olnud enam kahtlane, vaid tähistamistvääriv!

Leidsin siitsamast blogist, et Kaur hakkas end kõhuli keerama täpselt samal ajal, nädal enne viienda elukuu täitumist.

Natuke üritab Iti liikuda ka, keerab end ümber oma telje. Roomata tahtes liigub tagurpidi. Ükski kõrgem pind ei ole talle enam ohutu, mitu korda oleme ta viimasel sekundil kinni püüdnud, kui on mähkimislaualt või beebipesast pudenema hakanud.

Itis on mingit lausa sõnulseletamatut armsust ja mahedat mõtlikkust. Ta on väga uuriva pilguga. Ta mäletab veel üsna äsja sündimata laste maalt tulnuna küll suuri tarkusi... Mees arvas vist sama Kauri kohta, et see, küll juba väikelapseeas, mingeid saladusi või nippe võiks teada.

"Kaur, mis selle nädala bingo võidunumbrid on?"

"Auto," ütles Kaur enesekindlalt. Mina kõrvalt naersin, aga mees rõõmustas: "Ta ütleb: "Automaatne!" Tuleb pliks-plaks valida."

Kauri sõnavara täieneb praegu vist küll kiirusega üks sõna päevas. Juba küsib ta hommikuti ise piima, tahab minna õue, magustoiduks talle õuna lõikudes kordab innukalt: "Õuna!" Aga suurim lemmiksõna on tal praegu kindlasti auto. Autod tuntakse ära tänaval, autod põrisevad ringi põrandal, diivanil, emme jalgade ja Iti pea peal. Saime sõpradelt kingiks sellise automängu, kus saab ise keerata rooli, lasta signaali, lülitada tööle suunatulesid. Selline vahva värk. Kui rooli keerata, siis maantee liigub kaasa ja saad nö edasi sõita. Kaur mängis sellega suure innuga päeva, mängis kaks. Siis ühel õhtul ujuma sõites ei läinud ta enam selle autoukse juurde, kus taga peitub tema turvatool, vaid juhikoha juurde, ja püüdis istmele ronida. Kui issi ta sealt maha tõstis, tõstis Kaur omakorda suurt kisa. Meeste enesekindlus: kaks päeva mängib ja juba juht valmis...

Sõnu tuleb mühinal

Kõndisime Itiga trepist alla, et leida Kaurike hommikust söömas ja issi pliidi juures askeldamas. 

"Tere hommikust, Kaurike," ütlesin. "Putru!" vastas Kaur tähtsalt. Ilmselt oli ta äsja uue sõna selgeks saanud. Kaur sai palju kiita ja ka mitu korda putru juurde, nii et issile jäi päris väike portsjon endale tööle kaasa võtta. Mina sõin luksuslikku fritata't, mida mees on hakanud valmistama. Sellega on veidi rohkem jebimist kui tavalise hommikusöögiga, aga see on nii maitsev! Ta paneb pannile hulga köögivilju ja muna ja teeb kui omleti, aga siis pistab selle panniga ahju ning välja tuleb selline mõnus pirukas. Väga meeldib mulle ja kaks päeva saan tavaliselt sellest söönuks.

Onud tulid meile fassaadil värviparandustöid tegema. Kaur tõstis pea oma legoklotsidelt ja küsis lootusrikkalt: "Iss?" 

"Issi on tööl, need on onud, kes remonti teevad."

Kaur otsib igalt poolt oma kallist issit. Vahva, kui issi koju tuleb ja talle iss-iss karjudes vastu jookstakse. Aga mõnikord läheb iss natuke valele aadressile ka. Käisime ehituspoes ning mees läks Itiga korraks kaugemale midagi otsima, seni kui mina Kauriga ringi kärutasin. Vaene laps ei saanud enam rahu, vaid küsis kurvalt iga minuti tagant: "Iss?" ja näitas näpuga erinevates suundades, kuni me lõpuks issi ühest riiulivahest üles leidsime.

Teine kord tulime jalutamast ja Kaur ütles naabrimehele issi, mille peale me mõlemad muigasime. Põhimõtteliselt iga meesterahvas on praegu issi. Või ka... naabri koer. Ma ei suutnud jätta mehele naerdes edasi rääkimast, et Kaur naabrite suurele musta karvaga koerale osutas ja iss ütles :D Mees vandus selle peale natuke.

"Ei, Kaur, see on koer."

"Koer," kordas Kaur innukalt. Seda sõna teab ta küll. Ilmselt läks ajus kahe sahtli vahel seekord midagi sassi lihtsalt.

Aga jalutuskäigul küsis Kaur ise juua juua-sõnaga! Ja ulatas pudeli aitäh-iga pärast tagasi. Okei-okei, enamasti ta virutab pudeli asfaldile maha, aga nii meeldiv, kui mõnikord käitub musterlapsena ka.

Varastatud asi maitseb kõige magusamini

Käisin massaažis. Mees ise täna küsis, kas tahan minna, viis mu kohale ning sõitis tund aega lastega ringi, kuni ma mõnulesin. Enne luges veel sõnad peale, et ma ei laseks teha mingit kohta, mis mulle ei meeldi, vaid saaksin, mida tahaksin. Ma mõnikord tulen massaažist veidi pahuralt välja, muljega, et massöörid tahavad teha su keha peal mingit oma kava ning ei ole kuigi huvitatud erisoovide täitmisest või palvest mingit ala mitte puutuda.

Igatahes lasin massööril ilusasti oma kava teha, ainult ütlesin, kui mul valus või kõdi oli kuskilt, ja ta tegi sealt siis õrnemalt. Sääremarjad näiteks on selline koht, kus mul massaažides valus on, ja olen lõpuks hakanud seal juures suud lahti tegema. 

No nii kulus ära. Oli hea lõõgastunud surisev tunne üle keha. Mees tuli veidi varem tagasi ja et tegemist on tema tuttava massööriga ning sessioon toimus tolle kodus, tuli lastega läbi akna kõõritama, kuidas mul seal läheb. Vedas ajastusega, et just pöörasin end paljana selili. Kaur olevat ka läbi akna naeratanud ja minu naeratusega olnud.

Koju jõudes vaatas mees elutoas valitsevat mänguasjaküllust ja ütles Kaurile, et nüüd hakkame koristama. Kaur läks padavai esikusse, võttis mehe enda kingad, mis too just hooletult ukse ette oli jätnud, ja seadis need veidi korralikumalt eemale matile. Siis läks ta mängima. Hakkasime mehega itsitama, sest see tundus selline tagamõttega žest olevat.

Kaur läheb aina vahvamaks. Tal on juba nii palju sõnu! Ta on nii asjalik väike tegutseja. Praegune lemmiksõna mängides on tal "Appi!", mis kõlab päris naljakalt. Vanaema õpetatud. Vahepeal läheb see konteksti ka, kui ta liivakastis turnides auku libisemas on või kui tal miskit kukub, aga vahepeal on need appid niisama muhedad mängutäited. Siis meeldib talle endiselt diagnoosida: "Kukkus!" iga asja peale, mis päeva jooksul kuskilt kukub. Eriti palju kukub neid mõistagi sellepärast, et väike tegelane ise viskab. Mu lemmikhetk oli see, kui Kaur viiesajase paki hambatikke köögipõrandale laiali kallas. Mees oigas ja hakkas neid koristama. "Kukkus!" ütles Kaur abivalmilt, mille peale mees silmi pööritas. "Ära sa märgi!"

Aken on samuti üks suur lemmiksõna. Aknaid märkab Kaur igal pool ja iga kell ja annab sellest alati teada. Esimene asi teda lõunaunest võtma minnes on kuulda, et magamistoal on aken :D Puid märkab ta õues samuti. Vahel on lilled ja niisama muru ka puuks kuulutatud - masinõpe. Sisend on olemas, aga ei leia veel päris õigeid vasteid.

Lisaks oskab Kaur nüüd nõuda endale vajalikke asju, nagu lõunasöögi ajal "Veel!" karjuda, mis enamasti tähendab puuviljasoovi. Ett tähendab vett, ba banaani ja kaa avokaadot, mis on tal väga armastatud toidud. Kui lähed talle söögiajaks põlle ette siduma, saad kohe kuulda, et tegemist on põllega. 

Kõige rohkem aga meeldib Kaurile näpuga Itile osutada ja kuulutada: "Iti!" See on vahva. Kui olin saanud aru, et Kaur lööb ja hammustab Itit tähelepanuvajadusest, hakkasin talle igal võimalikul hetkel hästi palju hellust pakkuma, paid ja kallisid. Eriti kui ta tuleb rinnaga toitmise ajal meie juurde diivanile asjatama, siis kallan ta armastusega üle, ja ta ei löö enam kedagi, vaid tuleb Itit kallistama ja musitama ning talle nina peale piip tegema. Juba küünitab Iti ka Kauri autode järele, haarab neid endale ning naerab suure häälega Kauri tegutsemist vaadates. Aina enam ja enam paneb Iti venda tähele ja tundub üks venna fänn olevat. Ükspäev oli just lahe hetk: Kaur käis sügavkülma rüüstamas (lastelukk oli järele andnud) ja ma ei tahtnud Itit rinnalt maha panna, et teda takistada. Kui ta siis meist diivanil mööda jalutas, suu kahtlaselt punnis ja salapärane nägu peas, küsisin kahtlustavalt, mida ta seal sööb. Kaur tõstis efektse žestiga üles külmutatud köögiviljakotleti ja hammustas uue ampsu, endal nii uhke olemine. Neid pihve ta muidu oma taldrikul ei puutu ka, kui talle neid üles soojendatuna muu toidu juurde serveerin. Aga varastatud kraam on see kõige parem kraam, hoopis teise mekiga. Hakkasin naerma, Kaur hakkas ka ja teda vaadates Iti mu süles ka. Naersime kõik kolmekesi niimoodi mitu minutit, eriti lõbusalt kõkutas Iti. Empaatiline tita, ise alles neljakuune!

Korjasime vana elu kokku ja koristasime ära

Ja siin me siis elame nüüd. Meil on oma maja! (Põhimõtteliselt :D)

Kolimine ise läks päris kenasti. Minu ema käis meil abiks lapsi hoidmas ja mina siis pakkisin kodus asju, mees vedas neid uude koju, hankis jooksvalt uusi mööblitükke järelturult ja käis neil järel, et meil oleks kuhugi uues kodus oma asju paigutada. Jooksu pealt veel pani ta kokku meie voodit, diivanit, söögilauda... On mul alles võimekas mees. Olid hullud päevad! Mina samal ajal panin hullu eelmises kodus, üürikas: saades lõpuks kõik asjad pakitud, hakkasin seda puhtaks küürima. Väljakolimise koristamine pole koristamine nagu iga teine, vaid eriti põhjalik. Vähemalt mina alati koristan sel puhul seinad, liistud, aknad, no lihtsalt kõik pinnad. Isegi laelambilt saab lõpuks tolm pühitud - see ainus kord seeselamise jooksul. Mul on suht lühikese aja, kahe aasta jooksul see kolmas kolimine ja kolmas säärane põhjalik koristamine ning iga kord lõpetades ja ringi vaadates mõtlen, et pagan, ilus on nii. Miks enda jaoks nii ei viitsi koristada?

Aga eks realistlikult pole aega ega tahtmist niimoodi lilletada päriselus regulaarselt. Tahan elada ikka.

Muidu mulle päris meeldiv tegevus, sest koristamine mõjub mulle rahustavalt ning kahe väikese lapse emana on täitsa teretulnud tundide kaupa vaikset aega, mil saab millegagi põhjalikult tegeleda. Panen aga Youtube'ist vloge taustaks, kuulan ja küürin. Kas see on kurb, et mul on "aeg enda jaoks" koristamine ja ma olen selle üle rõõmus?:D 

Vahepeal tegin veel poeringi, võtsin maitsvaid snäkke, lattet ja koristustarbeid juurde. Tuttav Selku müüja naeris mu oste silmitsedes, et võ naverno mama. Oleksin võinud talle öelda, et me kolime nüüd ja rohkem Kaurike enam tal rõõmuks kassasse ei tule, aga ei öelnud midagi... Pärast jäi kiusama veidi see. Mõtlesin, et ei oska seda vene keeles öelda, aga ehk oleks ta eesti keelest ka aru saanud.

Mõtlesin seinu küürides lillelapsena ka uutele elanikele, kes sinna peale meid kolivad. Kas nemad on ka seal nii õnnelikud kui meie? Mees ei sallinud seda korterit üldse, selle mittetoimiva ühistu ja väga kärarikka Sõle tänava asukoha tõttu, aga mul isiklikult ei olnud selle vastu suurt midagi, kui tõesti liiklusmüra välja arvata. Aasta aega oli see ikkagi meie kodu. Siin hakkas Kaurike käputama ja kõndima ja ütles oma esimesed sõnad. Siia koju tõime me Iti ja kohe varsti peale kolimist selle korteri elutoas diivanil veetsin ma unetu öö, mõeldes, ega ma äkki rase ei ole.

Muuseas põrkasime äsja ehituspoes oma sõprade, selle korteri omanikega kokku ning nad ütlesid, et uued elanikud on juba sees. Olin hämmastunud, et nii ruttu. Üks tumedanahaline paar pidi olema. Nunnu! Siis pole välistatud, et sinna üks väike vääksuke taas ei tooda.

Majarahvas aga kindlasti hindab vaiksemat elu. Me olime ikka üpris lärmakad oma kahe väikese lapsega. 

Kuidas on siis oma majas? No päris mõnus ikka. Esiteks kõik see uudsuse võlu ja päris omaenda kodu tunne, mida mina tunnen elus esimest korda. Teiseks kogu ruum, mis on meie kasutada! Hommikuti võib kasvõi sadada, aga see ei takista mul Kauri terrassile laskmast. Kummikud jalga, punane vihmakeep selga ja seal ta vahvasti tatsub. Vihma Kaur ei karda, pigem naudib. Ja meil jälle mõnus hommik, sest laps tegevuses ega kurda. Päikeselisel hommikul veel eriti lihtne.

Ja vabadus tõesti rahulikult elada ja lapsel mängida lasta. Äsja Itike mul süles sõi ja Kaur rallis ringi oma taasavastatud kõnnimasinaga, mille ma tal üürikas lõpuks käest ära võtsin ja ära peitsin, sest ta hakkas sellega suure hoo ja rõõmuga ringi jooksma, aga rattad põrisesid vastu põrandat nii kõvasti, et alumine naaber meile koputama hakkas. Nüüd aga võib ta seda teha, palju tahab - meie all ei ela kedagi. Meie peal ei ela kedagi. Ühel pool seina on paar meetrit tühja maad, enne kui teine ridaelamuboksi osa algab, ja ainult teise seina vastas on siis päriselt naabrid, kelle pärast veidi vaiksemalt võtta, aga nemad pole veel sisse kolinud.

Võrratu vabadus lasta oma väiksel lapsel mängida ja sealjuures loomulikku kära teha, ilma et peaks teda pidevalt keelama ja vaigistama.

Muidu kogu selle kolimise juures ma ei taha varjata, et on olnud ka päris palju stressi ja me mehega tavalisest närvilisemad, aga tuleb endale ka armu anda ja enda vastu lahke olla, sest lapse sünd ja kolimine on mõlemad ühed suured stressorid ja murdepunktid inimese elus, ja meil võtsid need sündmused aset paarikuuse vahega. Lisaks meie väikelaps Kaur, kes praegu iseloomu harjutab ja ego kasvatab ehk iga väikese asja pärast kõrvulukustavalt kriiskama võib kukkuda. See teeb huvitavaid asju paarisuhtega ja paneb mitu korda lihtsamalt üksteisele ka nähvama. Nii et ma olen olnud nende nädalate jooksul siin väga rõõmus, aga vahepeal nutsin vist iga päev korra ikka, sest kõik jooksis kuidagi kokku. Aga nüüd on taas tekkinud oma rutiin ja me kõik rahulikumad ning stabiilsemas meeleolus.

Kell on üksteist õhtul saamas, aga meile peaks homme tuldama kardinaid panema. Kas ma viitsin minna ehk aknaid pesema...? Tegelt tuleks Kaurile homseks midagi süüa ka teha, sest päeval ei ole selleks aega. #momlife 

Kodu on valmis!!!

Mõnikord ma tahaks end näpistada, kas see kõik on tõesti tõsi ja minu elu. Me kolime lähipäevil oma uude koju! See on ridaelamu, aga meie ütleme selle kohta maja, sest ta on kahekorruseline ja terrassil on ikka päris privaatne. 

Neljapäeval oli notar ja peale seda kohe võtmete üleandmine, mille puhul mina ka siis esimest korda majja sisse sain. Mees oli eelmisel nädalal koos arendajaga käinud vigu otsimas, mis oli neljapäevaks ilusti korda tehtud. Kõik oli nii ilus! Ma ei leidnud terves majas ühtegi asja, mis mulle poleks meeldinud. Kõik oli väga kvaliteetselt ehitatud. Mulle meeldivad eriti vannitoad, mis näevad välja nagu viietärnihotelli omad. Ülemise korruse omas on vann ja alumise korruse omast saab sauna. Ma hakkan elama vanniga kodus! Võite kindlad olla, et ma esimese vanni juba esimestel päevadel peale sissekolimist võtan. Seal vanni kohal on ka aken, mis avaneb otse meie mururibale ja sealt taga paistvatele põldudele. Kuna sealt meid mitte keegi ei näe, ei ole meil põhjust seda akent kuidagi udutada või kinni katta. Ja loomulik päevavalgus vannitoas on suur pluss! Meie arenduse järgmistes majades, mida praegu ehitatakse, näiteks enam ei olevatki vannitoas ega trepihallis aknaid - ehituskokkuhoid. Vedas meil.

Oeh, need emotsioonid, mis mind valdasid, kui me seda maja üle vaatasime, olid lihtsalt nii puhtad. Puhas ja suur õnn ja uskumatus. Kuidas mina küll selle kõik ära teenisin? Imeline uus maja, mida me saame algusest peale ise kujundama ja sisustama hakata. Armastav mees ja kaks lapsukest, kellest üks jooksis maja peal kiljudes ringi ja teine uudistas minu sülest mõtliku näoga, kuhu me nüüd sattunud olime. Võtsin Iti sauna rinda saama ka, kuna see oli tol hetkel kogu majas ainuke istumiskoht :D

Praegu möllab mees taas uues kodus, paneb mööblit kokku. Tähtsamad asjad on ära ostetud ja juba kohal ning vähemtähtsamad on mees hankinud esialgu Facebooki kaudu - igasugused kummutid ja kapid, kus asju hoiustada. Köögilaua hankisime imeilusa, suure, tammepuidust, Eestis tehtud. Toolide jaoks enam fonde ei jätkunud, aga istuda on ometi vaja kohe, seega need tulid Facebooki turuplatsilt. Täna nägin ka neid ja täitsa nitševood on. Kergete värvikahjustustega, aga mees arvab, et neist võib projekti teha ja nad ise üles vuntsida. Pole välistatud, et mitmedki ajutiselt hangitud mööbliesemed jäävad igaveseks meile, kui meeldima hakkavad :D 

Ülihea meel on mul diivani üle. See on mehel ka juba kokku pandud ja võtab lopsaka osa alumisest korrusest enda alla, aga me ei kahetse midagi. Nägime küll juba salongis, et see diivan on meile naaatukene suur, kuid eriti minu eestvedamisel selle me endale tellisime. See oli lihtsalt maailma mugavaim diivan! Suur nagu küla, üks moodul mõlemast äärest käib recliner'iks ehk saad kangi tõmmates jalad üles ja selja alla lasta. Täna majast läbi käies juba ise proovisin ka ja toitsin Itit seal ning see on tõesti ülimugav. Parim valik. Sinna mahume me kõik peale ja mõni külaline ka veel. 

Mehe parim sõber küll pidavat seda diivanit vihkama ning ta naine oli ka öelnud, et kole on, aga jäägu neile nende arvamus. Sõber keeldus diivanile isegi istumast, mees naeris, et küllap kartis, et hakkab ikkagi meeldima.

Ma olen nii õnnelik! Elu on kuidagi nii toores ja õrn ja helge praegu, kõik samal ajal. Ma nutan julgelt mitu korda nädalas, kui lapsed hullu panevad, aga noh...see on ka normaalne kahe nii tillukesega. Las ma siis elan end vahepeal välja. Aga samas ma naeran ka nii palju iga päev. Imetleme Iti naeratusi ja Kauri iga uut sõna ja kiljume ja hüppame mehega ning kutsume üksteist härra ja proua koduomanik.

Miks laps ei maga?

Kauriga on olnud päris rasked viimased nädalad. Iti on nüüd lihtsam laps: magab öö läbi, sööb vaikselt ja häirimatult rinnal (ehk küll tundide kaupa), naeratab, suhtleb ja räägib palju beebikeeles, kasvatab pikki tumedaid juukseid, mida meie mehega kangekaelselt erinevateks soenguteks kammime: mina tukaks, sest tukaga inimesed on teiste suhtes ülimuslikud, ja mees elvislikuks tuul-läbi-käinud puhvsoenguks. Iti on nii lõpmata armas! Ma armastan ta pisikest nöbinina ja pontsakaid põsekesi musitada. Lisaks võib Iti nüüd kodus ka mujal aega viita, kui süles - lesib põrandal (Kaur siis peab küll parajasti kodunt ära olema või teises toas magama, muidu teeks ta beebile üks-null ära) või köögilaual selili või kõhuli ja vaatab väga intelligentse pilguga ringi. Ma tean, et olen erapoolik, sest olen ta ema, aga Iti tundub nii tark ja empaatiline ka. Tal on lihtsalt väga arukas pilk. Ka oma värinaga beebikiiges võib ta õige tuju korral kõikuda ja seal pea kohal rippuvaid loomakesi takseerida. Kärus ka on ta rahulikum ja peaasi, et mina kogu aeg silmapiiril olen, siis võib seal ka mõnusalt lesida ja naeratada.

Kaur on nüüd raskem laps, teda annab hallata. Ta hammustab kõike ja kõiki (eile hammustas mind tagumikust), lööb kõiki, kriiskab kõrvulukustavalt, ja püüa sa vaid selle peale närvi minna, sest siis kriiskab ta veel kõvemini, võidurõõmus nägu peas, et mis te mulle teha saate. Eks ta otsib tähelepanu ja kasvatab oma ego, õppides, et ega ta ei pea tegema parasjagu seda, mida temalt nõutakse. Ta võib, aga ei pea. Selle kõige tulemusena oleme mehega parajalt läbi ja närvilisemad kui muidu. Aga kogu see kriiskamine ja muu on lihtsalt arenguetapid ja ma saaks selle kõigega hakkama, kui lapsuke vaid magaks nii ingellikult kui tavaliselt. Aga kahjuks on ta mingis unehäirete tsüklis praegu ja umbes kaks nädalat juba ei maga eriti lõunaund. Ta magab kas kolmkümmend või nelikümmend minutit, ärkab siis ja hakkab kõigest väest nutma, lohutamatult. Ja siis ei kussuta teda enam mingi nipiga magama. Algul võtsin seda isikliku rünnakuna: nüüd on minu puhkeaeg ära kadunud. Kaur on harjunud magama ilusaid lopsakaid kahetunniseid uinakuid, mille ajal mina Itiga diivanil teda rinnaga toitsin, ise sõin, telekat vaatasin, lugesin ja niisama elu nautisin. Puhkasin end välja, et pärast täie mölluga edasi panna. Pange tähele, et see puhkamine polnud isegi mina üksi lebasklemas, vaid mina samal ajal beebit toitmas. See oli mul päevast väga oodatud aeg. Kui see ootamatult ära kadus, olin väga õnnetu. Ma jõudsin soolase lõuna ära süüa, aga mitte magustoitu: kohvi ja puuvilju või šokolaadi, kui seda juhtus parasjagu majas olema. Ma alati mugin päris pikalt selle lõunatunni ajal ja naudin elu. Nüüd ei jõudnud ma enam nädal otsa magusat süüa, enne kui Kaur ärkas ja uuesti tähelepanu tahtis, nii et võtsin kilo lausa alla. Positiivsed küljed ka sellel trallil :D

Hakkasime mehega põhjuseid otsima, miks vaene laps ei maga. Välistasime, et teda segaksid välishääled, et tal oleks külm või palav või nälg... hakkasime teda õhtuti veelgi varem magama panema. Siis nihutasin lõunaune varasemaks. Esimene kord seda tehes juhtus, et Kaur magas jälle üle kahe tunni, ja me olime võidurõõmsad ja ma olin nii lõõgastunud! Aga järgmine päev jälle minutipealt 30 minutit ja kõik. Lõpuks leppisin, et ju on see siis mingi 18 kuu uneregressioon, nagu tark Google pakub, ja et see läheb ise üle. Leppisin, et nii on ja miskit pole teha, ja läks kergemaks. Ma ei vihastanud enam Kauri peale, kui ta voodis kõigest jõust nuttis. Oli näha, et ta ise ka tahaks väga edasi magada, aga no ei saa. Võtsin ta lihtsalt sülle, kallistasin kõigest väest ja viisin elutuppa mängima, püüdsin ta tähelepanu kiiresti mingi mängu juurde viia. 

Ja peale seda, kui ta ükspäev kohe magama viies kurtma hakkas ja null minutit lõunaund magas, nii et ma üldse rahus süüa ei jõudnud, hakkasin hindama ka seda poolt tundi. Alati võib hullemaks minna, onju:D Ja küllap ta üle läheb ja Kaur hakkab jälle pikemalt magama. Lisaks tal tuleb vist praegu järjekordne hammas ka, üks viimastest. See ka kindlasti häirib teda.

Tol päeval, kui laps üldse ei maganud, flippisin ikka täitsa ära. Vihastasin pööraselt, loopisin mängukaru ja ehmatasin lapsi. Karjusin Kaurile kõvasti vastu, mille peale ta ehmus ja veel rohkem edasi nuttis. Kolmekesi nutsime siis seal. Pärast oli mul mitu päeva halb olla, et niimoodi käitunud olin. See pole lapse süü. Tema tahaks ju magada, ent ta lihtsalt ei suuda enam uinuda. Minu karjumine kindlasti midagi paremaks ei tee. Tol õhtul, kui ta õhtuse magamamineku ajal ka natuke kurtis, võtsin mehelt üle ja läksin last ise kussutama. Võtsin ta kõvasti sülle ja kallistasin, laulsin vaikselt ja palusin mõttes vabandust. Ta vaatas mind mõtlike silmadega, nagu saaks kõigest aru, läks kenasti voodisse pikali, võttis karu kaissu ja sulges silmad.

Ja pärast toda päeva olen jäänud raudselt rahulikuks ja ärganud lapse lihtsalt ettetuppa mängima toonud. Endal on nii palju parem tunne ja no mingi maailma lõpp see kõik ka ei ole. Nende päevade sisse on ära eksinud ka mõned tunnised uinakud, mis juba täieliku luksusena tunduvad.

Aga kõige selle juures on Kaur samas vahvam, kui kunagi varem. Ta areneb mühinal! Tal on vahva komme põrandal tagurpidi kõndida ja selle juures valjusti PIIP-PIIP teha, sest kunagi issi tegi talle tagurpidi kõndimise peale seda alarmi, mida mõned autod tagurdades teevad, ja nüüd teeb ta seda ise. See on nii armas!

Eile ütles ta ka oma esimesed laused. Mängis nukuga, pani teda toolile istuma. Nukk muudkui kukkus maha, mille peale Kaur vihastas ja tõreles: "Ei käi! Ei tee nii!" Mina kõrvalt kuulasin ja ahhetasin. Meie poisi esimesed laused! Naljakas, et need on tõrelevad...tulevad meie käsud-keelud meile tagasi :D

Veel kasutab ta igapäevaselt järgmiseid sõnu:

Aitäh

Tere (hüüab kõigile möödujatele, mis teenib palju naeratusi ja lehvitusi

Aken (kui vaatab aknast välja või on kusagil akna läheduses)

Kukkus (visates asju ise maha)

Beebi (Iti või oma nuku kohta)

Pää (pai)

Kalli-kalli

Kõik! (kui saab raamat loetud või toit söödud või piim joodud)

Kiik (minnes mänguväljakul kiigule küsima)

Kaka

Piss-piss

Loomahäältest ütleb mää, mõmm ja ihhahaaa, või uriseb, kui küsin temalt lamba, karu, hobuse või lõvi kohta. Samuti ei jäta ta iial sõbralikult kraaksumata, kui näeb Stroomi rannapargis varest - ja neid on seal palju :D

Aina enam kuuleme teda igasuguseid sõnu kordavat ja pea need ka ennast tema igapäevasesse leksikasse murda ei või. Lõpmata lahe aeg, ma olen iga kord nii elevil, kui teda jälle midagi uut ütlemas kuulen. Umbes kuu tagasi oli olukord veel hoopis vaiksem, nii et selles vanuses võib kõik päevadega muutuda!

Sa oled Haapsalust pärit, ma olen Haapsalus käinud

Õues on mõnus värskendav vihm. Täna pani ikka sellist padukat, millesarnast pole ammu näha olnud. Käisin äsja õhtusel jalutuskäigul läbi vihma, nii mahe oli. 

Hommikul virgusin diivanil, kui Kaur koos issiga magamistoast tulid. Kaur ärkas poole öö peal ja kurtis midagi haledasti, nii et mina kolisin diivanile üle ja Kaur tuli meie voodisse. Vähemalt olid hommikuks kõik puhanud.

"Tere hommikust, kallike," ütlesin säravale Kaurile. Kaur läks ja hakkas mulle oma uue pusle tükke sinnasamma diivanile rinna peale tooma. Mis mul üle jäi, tänasin iga kord. Kaur asjalikult toimetas ja tänas ka iga kord neid minu peale asetades. Iti sai oma hälli ka kaks tükki ja ega pannkooke küpsetav issigi ilma jäänud.

Siis kutsusin mööda kiirustava mehe endale hommikust kallimusi tegema. Kaur vaatas meid elevil ilmega ja hüüdis: "Ägee! Issiii."

"Issi teeb mulle kalli," seletasin.

Kaur tuli ise ka mulle ligi, tegi kalli ja ütles juurde ka: "Kalli-kalli."

Täitsa tuleb neid sõnu aga.

Päeval sõitsime eksprompt Haapsallu. Oli olnud tahtmine kuhugi autoreisike teha, et mina saaks sõitmist harjutada ja et oleks muidu ka huvitav pühapäevake. Panime igaks juhuks autosse ka koti ujumisriietega, kuigi vihma juba tibutas. Aga äkki seal ei tibuta?

Terve tee sinna sõitsin ise ja päris ladusalt läks. Tee Tallinnast Haapsallu on üldjuhul päris tühi ja vaikne, nii ka seekord. Hea harjutamiseks. Tagasi Tallinna poole oli mitu korda tihedam liiklus. 

Linna jõudnud, konstateerisime vihmasadu ja läksime joostes Talumehe kõrtsi poole. Kaur oli õnneks väga heas tujus, ei kurtnud vihma üle sugugi, vaid naeris heleda häälega, kui rallit tegime ja issi-Iti tiimist ette jõudsime. Talumehe kõrtsis oli nii tore. Neil on ikka stiilipuhas kõrts seal, vanaaegsed sildid üleval ja kõik mõnusasti puust tehtud. Kaur võttis kohe suuna lastenurka ja kilkas seal suurema osa ajast, kui ta just parajasti sealt vehkat ei teinud ja pubi peale luusima ei läinud. On ühel ikka kiired jalad... Süüa ei tahtnud ta seekord sugugi, eks me olime ta autos juba pirukaid ja juustusnäkki täis söötnud. Aga ikka päris mõnusasti saime mehega istuda ja süüa ja kudrutada. Lastenurgad on parimad asjad. Iti oli üldse terve reisikese aja maailma parim beebi: autos aina magas, jalutades õõtsus issi kaenlas turvatoolis ja nautis elu, pubis vaatas mõtlikult ringi ega teinud kordagi piiksugi. Temaga on meil küll väga vedanud!

Ülihea latte oli seal kõrtsis, nii kreemine ja meeldivalt lahja, nagu mulle meeldib. Peale pikka ja mõnusat istumist tahtsime veidi linna peal jalutada, aga sadas päris kõvasti. Kauril uneaeg ka juba üle, tahtsime ta autos magama saada. Aga veidi kiusasid need ujumisasjad seal pagassis...Mees tegi ettepaneku, et tema tiirutab magavate lastega veidi ringi ja mina käin kiirelt Paralepa rannas ujumas. Seda ei lasknud ma endale kahte korda öelda. Mõeldud, tehtud! Olin rannas ainus inimene. Mina ja kajakad, kes tõusid suures parves õhku, kui veele liginesin. Küll oli mõnus kogemus! Vesi oli nii soe, täitsa meditatiivne oli seal ujuda ja kaunit linnasiluetti vaadata. Oleksin võinud seal tund aega ujuda, aga teadsin, et teised juba ootavad. Parajasti minu veest välja tulles hakkas sadama kohe täitsa kõvasti. Jooksin kiljudes riietuskabiini. Pükse isegi ei hakanud jalga panema, vaid jooksin paljaste säärte välkudes oma pluuskleidis autoni. Megavärske oli olla ja lõbus ka. Mees oli veidi kadeda näoga...

Nüüd tuli küll täitsa suvetunne peale. Isegi lausvihmas.

Elu on nii hea. Mul on kõik, mida üks inimene üldse võiks tahta. #blessed

Kuhu lähete, külamees?

Mina toitsin diivanil Itit, mees mängis põrandal Kauriga. Ta oli oma vanema poja kodust just äsja toonud mingid uued pusled Kaurile ja terve päeva oli Kaur neid elamise peale laiali tassinud. Pani endale näiteks kummiku jalga, istus põrandale ja hakkas samasse kummikusse, jala kõrvale toppima nii palju pusletükke, kui mahtus. Mina kõrvalt muudkui vaatasin ja muigasin. Ühte pusletükki üritas ta ka sokutada minu süles lesiva Iti mähkme alaservast sisse, aga siin panin ma käe vahele. Küll Iti neid mähkmeid juba ise täita oskab!

Mees igatahes otsustas need puslekesed kõik kokku panna. Kõik olid max 6-tükilised ja iseenesest lihtne tegemine, kui vaid need tükid maja peal laiali polnuks. Kaur sai siis ülesande issile pusletükid kokku otsida. Vaatasin kõrvalt ja nägin, kuidas laps minutitega arenes. Esiteks suhtles issi pool tundi ainult temaga, intensiivselt ja täie rauaga, ühegi segajata. Muudkui seletas, et vaata oma selja taha, seal on pusletükk, too mulle. Vaata lauajala juurde, seal on kaks tükki, too ära. Ja Kaur sai suhteliselt hästi aru, mida temast oodati. Aina rohkem hakkas selle seletamise peale saama ka ja lisas hoobiga päris palju uusi sõnu oma entsüklopeediasse peas. Kahte tükki tegelusteki nurga peal Kaur aina otsis ja otsis silmadega, sest issi väitis, et seal kuskil on... aga no ei hakanud talle silma. Läks siis ja kergitas tekiserva ning uuris sealt alt. Naljakas oli. Pärast selgus, et teki all oli küll ka terve posu pusletükke, ju Kaur mäletas, et sai hommikul sinna ka peidetud.

Ja oma kummikutesse peidetud tükid tõi ta hiljem ise välja, kui issi karpi juba kokku pakkis. Nii et tal oli isegi meeles, mida ta hommikul mänginud oli.

Aga kummikud on tal üks naljakas mänguasi, jalga proovida ja kõikvõimalikke esemeid sinna sisse panna. Kummikud ta saab kohe jalga ka, teised oma jalanõud lähevad veidi keerulisemalt, nendel on krõpsud. Siis ta jalutab elamise peal ringi oma kummikutega ja näeb välja nagu talumees. Teen ikka nalja, et noh, kas lähed kartulit panema? Teinekord veab ta veel kaasas oma üleelusuurust liivalabidat ja näeb sel puhul eriti asjalik välja.

Tihti on üks kummik kuhugi kadunud ja siis ta paneb teise jalga mõne muu kinga. Täna jalutas ringi, ühes jalas kummik ja teises pehme riidest king. Küll ta nägi pull välja, mina diivanil aina naersin, Iti rinna otsas. Siis läks Kaur ja õngitses teisest toast kušeti pealt alla oma uue roosa tõukeratta ja püüdis selle peal sõita, ikka ühes jalas kummik ja teises king. Teise jalaga tõuksi tõugata ta veel ei oska, nii et ta enamasti sõitis kahel jalal, kuni tõuks peatus. Siis tuli maha ja lükkas seda niisama enda ees ringi.

Aga see on päris hämmastav, et laps reaalselt saab meist aru. Ma tean, et see on igati eakohane, aga lihtsalt võrratu ja imeline ja tähistamist väärt, kui see juhtub oma lapsega! Ma hakkasin täna mänguväljakult lastega koju sättima ja Kauri juba kärusse aheldama, kui meenusid liivamänguasjad väljaku teises nurgas liival.

"Toome mänguasjad ka ära, siis saame minna," ütlesin ma. "Kühvli ja liivavormid." Hakkasin väljaku teise otsa sammuma, Kaur vudis minu kõrval kaasa. Mina võtsin liivavormid, tema tõi ise kaugemalt kühvli ära, läks käru juurde ja pani selle oma istme alla, kuhu see käib. Nii et järelikult sai ta täpselt aru, mida ma öelnud olin. Nii lahe!

Itibuu kolm kuud

Meie pisikene Iti-Biti-Bam saab homme kolmekuuseks! Ostsin täna mustikatordi ja küünlad juba valmis, et homme hommikul talle kenasti laulda ja koos kooki süüa.

Iti on nii hea beebi. Nüüd magab ta öö läbi. Lõpetab viimase söögikorra üheksa paiku õhtul ja uuesti toidan teda hommikul poole seitsme paiku, kui me kõik tõuseme. Rinnad mul selle peale suurelt lekivad ja hommikuks on paras Pamela Andersoni partii ees, aga see on hind, mida ma olen nõus maksma. Kui tahaksin, võiksin hommikul kella viie paiku juba minna beebit toitma, et rindadele leevendust anda, aga... ma ei taha :D Kolin selle aja paiku tavaliselt suurest voodist elutuppa diivanile, sest Kaur ärkab nüüd tihti varahommikuti mingite tänavahäälte või ei-tea-mille peale ning hakkab nutma ja ta tuleb issi kaissu suurde voodisse võtta, et oleks lootustki veel kõigil edasi magada. Mina siis sinna voodisse enam ei mahu, kolin agab rahuga elutuppa ja tudun seal edasi. Vahel vaatan ka hälli ingellikult tuduva Iti peale ja mõtlen, et kas peaks ta juba võtma? Aga ei, palju mõnusam on minna ise ka tuttu.

Kaalu võtab Iti juurde ilusti ja on igati virk ja kraps. Enam ei kurda ta süües ega muidu ärkveloleku ajal eriti palju. Kui ta saab veel elutoas tegelustekile lesima ja ümbrust takseerima, on ta väga rahul. Seal võib ta pool tunnikest ka lesida ja mitte kurta. Sinna ma teda küll siis tõsta ei saa, kui Kaur ka lahti on, sest viimane läheb kohe Itiga tegelema. Heal päeval püüab musi ja kalli teha, halval päeval läheb lakse jagama. Aga kui Kaur on isaga väljas või sööb oma toolis, siis tõstan Iti kohe maha maailmaga tutvuma.

Päeval Iti teeb maksimaalselt pooletunniseid uinakuid. Ilmselt kogu uni saab öösel ära magatud ja päeval pole enam sellisteks asjadeks aega. On vaja säravate silmadega ringi vaadata ja emmele naeratada. Aga see on okei, hea ööuni on peamine.

Issi trikkide peale Iti naerab hästi armsasti, kõkutab lausa. Mind on tal aga alati hea meel näha, kohe tuleb naeratus näole. Kui me jalutame, siis tuleb võimalusel kõndida vastu päikest või otsida varjulisi kohti, et ei peaks vankrikatet lapsel ees hoidma, sest talle meeldib kogu aeg mulle otsa vaadata, siis on ta rahul ja vaikne.

Lutist ei huvitu see beebi eriti üldse. Ööune magab ta ilma selleta, tõstame rinnalt otse hälli ja seal siis magatakse mõnusalt nohisedes hommikuni. Vankris vurades, kui ta vahel kurdab, ma ikka pakun lutti, aga ta kipub seda kogu aeg välja lükkama. Nagu on näha, et ta ju võtaks, aga see libiseb suust välja. Panen vahel ta mütsi või varupluusi siis lutile toeks, et see kohe välja ei tuleks, aga eks ikka tuleb ning siis aina peatu ja kohenda jälle seda kaadervärki... Lihtsam on niisama sõita.

Arvestades, millise heameelega Iti päeval tunde minu rinnal veedab, siis ilmselt ise olen praegu temale luti eest. Eriti ööune-eelne toidukord on tundide pikkune, päeval võtan teda ise mingi aeg ära, sest muud elu on ka vaja elada. Mees on veendunud, et nii pikk toitmine on imelik ja ebavajalik. "Äkki ta saab kõhu täis esimese viie minutiga ja hiljem on lihtsalt emme läheduse otsimine?" küsis ta. Mõnes mõttes võib tal ju õigus olla. Kuid ma tunnen, et laps rinna otsas sööb ka, mitte ei maga vaid. Ta vaikselt tudub, siis sööb, siis tudub, siis sööb. Eile püüdsin teda juba peale kahtlaselt lühikest tunnist söögiaega ööunele tõsta, et okei siis...lasi rinnast lahti, ehk on tõesti seekord kõik? Aga ta ärkas hällis paari minuti pärast uuesti, hakkas nutma ja tuli uuesti rinnale tõsta ning vajas veel tükk aega plutitamist ka. Ehk kokku võttis see toidukord pärast kauem aega, kui oleks võtnud lihtsalt järjest toites. 

Ja noh, söögu siis pikalt, kui tahab. Ma saan sel ajal telekat vaadata, raamatut lugeda, internetti läbi lugeda ja näksida. See aeg, rinnaga toitmise aeg on ju tegelikult kokku nii lühike osa elust. Plaanin toita max aastani.

Oi, mul on Iti vastu nii suur armastus. Tal on nii pehmed põsed ja armas issi nöbininakene, mida lõpp-hea musitada! Surusin teda enda vastu, kallistasin ja õhkasin mehele: "On ikka hea küll, kui inimesel on beebi."

"Sa tahaksid ühte veel, onju," muigas mees.

Ja osa minust tahaks küll. Mingil paralleelreaalsuse Anne-Mail ongi kolm last ja ta saab nendega väga hästi hakkama, aga... selle reaalsuse Anne-Mai on otsustanud siiski kahe lapse kasuks. Mees on ka sellises meeleseisundis, et praktiline meel ütleb, kaks on väga okei - ja tal on veel teismeline poeg varasemast kooselust ka olemas. Nii et tal on juba kolm. Aga kui mina tahaksin kolme, siis mees oleks nõus ja me teeks selle ära. 

Kuid ma ei suuda loobuda meie kahe kooskäimistest, üritustest, koosveedetud ajast. Kahele lapsele on lihtsam leida hoidjat kui kolmele. Kahte last saab paremini kuhugi ära sokutada, kolme korraga on juba vähetõenäoline. Ja reisida kolmega on kindlasti megalt närvesööv ja ka kulukas.

Ja rahaline pool ka.

Nii et Itikene jääb meie pesamunaks.

See pesamuna muide pööras end esimest korda seljalt kõhule! Suur samm. Ise tegi ta seda seni veel üheainsa korra, edasi olen mina talle appi läinud ja temaga pööramist harjutanud.

Aga milline lihtne, puhas ja ilus õnn on hoida oma tütrekest süles ja rääkida talle ilusaid sõnu. Ja tema vaatab sulle otsa, naerab kelmikalt ja vastab oma beebikeeles. Kui muidu räägin ma lastega enamasti mina-vormis: "Tule minu juurde!", mitte "Tule emme juurde!", siis ühe lause puhul meeldib mulle alati kasutada tema-vormi: "Emme armastab sind!" Kordan seda lauset nii Itile ja Kaurile iga päev mitu korda, sest seda on lihtsalt nii ilus öelda. Ja nende reaktsiooni järgi tundub, et nad saavad täpselt aru, mida ma neile ütlen.

Läbi öise linna

Mees küsis, kas ma täna õhtul kinno ei taha minna. Ütlesin, et mõttel pole viga, vaja vaadata siis, kui Iti viimase õhtuse söömise lõpetanud, kas jõuan veel mingile seansile. Ette pole mõtet midagi planeerida. Olen niimoodi viimaste nädalate jooksul mitu korda plaaninud õhtul kinno minna, aga Iti on nendel õhtutel kaua rinnal olnud ja ma ei ole jõudnud.

Mees küll ütleb, et anna laps minule ja mine - meil on ka pudelipiima alati ootamatuteks juhtudeks varuks. Aga ma ei saa jätta oma kahekuust last näljaselt hüüdma ja ise lampi kinno minna. Siis muudkui mõtleksin, kas ta pudeliga rahunes maha ja jäi ilusti magama või peab vaene issi teda tundide kaupa hüpitama. Kui ta aga mul peale viimast sööki hällis magama jääb, siis ta ka ilusti magab ja võin muretult linna minna - tean, et järgmisena kuuleme Itist alles hommikul kuue paiku, siis, kui ta säravate silmadega hällis meid uudistama hakkab ja mõnusalt ringutab. Küll on hea beebi ja küll meil veab, et saame juba kahekuuse lapse kõrvalt kõik öö läbi magada!

Täna igatahes Iti oli tiimimängija, jäi rinnal tuttu juba kella kaheksa paiku ja mul oli vaba tee kinno minna. Valisin Artise kinos Wes Andersoni uusima filmi "Asteroid City". Mitte et see eriti kaasahaarav oleks tundunud, aga kinokavade hulgas valitseb praegu huugav tühjus, üks mõttetu Hollywoodi märulifilmi järg ajab teist taga. "Asteroid City" oli täpselt samasugune Wes Andersoni film, nagu nad kõik: erilise sisuta, naljakaid tsitaate ja torkeid täis situatsioonikomöödia. Mängisid absoluutsed Hollywoodi superstaarid. Kannatas vaadata, aga veidi igav oli vahetevahel. Silm kippus kinni vajuma, kuid raputasin end ärkvele. Wes Andersoni puhul on siiski muljetavaldav, kui omapärane ja äratuntav käekiri tal on. Tema filmikeelest on isegi SNL teinud naljaklipi, ning kui esimest korda mehega "Asteroid City" treilerist viis sekundit näinud olime, saime kohe aru, et see on Wes Andersoni film. See on ikka päris suur saavutus.

Peale kella ühtteist jalutasin kinost välja imeilusasse sooja õhtusse. Küll on väljas mahe ja leebe, ja nii võluvalt valge! Bussist ei tahtnud ma mõistagi midagi teada, vaid jalutasin mõnuga kesklinnast koju, kuulates klappidest vanu laule ja mõtiskledes elu üle. Nii ergas oli olla ja siiamaani on, sest nagu näha, ei läinud ma koju jõudes ka kohe magama (kuigi mehe mõnus soe kaiss kutsus), vaid tahtsin veidi blogi kirjutada. Nendel suveöödel on tõesti minus mingisugune rahutus sees ja magamine tundub ajaraiskamine.

Tallinn on nii ilus! Nii palju puid, ilus arhitektuur, ja paljude kohtadega on mul juba mingid mälestused ja mingid inimesed, mis nendega seostuvad, alates sellest, kui seitse aastat tagasi siia kolisin. Muuseumiööd Tiinaga kesklinnas, ja erinevad pargid, kus olen jalutanud ja igatsevalt mõelnud kellelegi, kellesse ma parasjagu meeletult armunud olen olnud. Ja siis mõnikord on ka õnneks läinud ja natuke hiljem jalutan selle igatsetuga käsikäes seal pargis.

Mõtisklesin ka oma laste üle. Et neil on kõik veel ees ja kui lahe see on. Kõigepealt lastekambaga ringi jooksmine ja sellistel suveõhtutel kaua välja jäämine. (See on isegi täitsa realistlik, sest me hakkame elama Tallinnast väljas, Kiilis, eraldi aedlinnakus, kus tundub ohutu lasta lastekambal ringi joosta - vs Tallinn.) Ja siis noorena hakkavad nad mässama ja armuvad esimest korda ja hakkavad kellegagi käsikäes ringi jalutama... Ja nad saavad esimest korda näha suurfilme ja lugeda häid raamatuid, neil on kõik need kogemused ees! Ma olen positiivses mõttes kade. Kui lahe on olla noor. Milline toores, vaba, valus tunne see oli. (Ja samas ma ei tahaks uuesti olla kahekümnendate alguses, sest oma praeguses eluetapis, praeguse mõtteviisiga olen ma õnnelikum. Ja mõtteviisid ja meeleseisundid peavadki vanemaks saades muutuma, see on loomulik elu osa.)

Aga eile saime mehega kohtingul käia! Ema ja Liis käisid Tallinnas ja peale kõik koos perega lõunatamist tulid nad õhtul ka meie juurde ja valvasid paar tundi Itit, kuni meie mehega käisime Harku järves ujumas ja Stroomi rannapargis tõuksidega sõitmas. See kulus nii ära! Sa ei saagi enne õieti aru, kui väga selliseid kohtinguid vaja on, enne kui ühel sellisel oled. Sest olla ema ja isa on väga ilus, aga olla mees ja naine ja teha asju koos on veel parem. Ujuda päriselt kahekesi koos, mitte valvata lapsi ja joosta nende järel. Kallistada ja musitada vees ja teha tobedaid trikke, teeselda, et oleme kujundujujad olümpiamängudel... Sel nädalal püüdsime rannahooaega juba avada ja läksime lastega ujuma, ning mul on tunne, et sel suvel ma seda rohkem teha ei taha :D Kumbki me mehega ei saanud isegi üle kere märjaks end teha, sest Kaur keeldus vette minemast ja karjus paaniliselt. Veel eelmisel aastal oli ta suur veefänn ja kilkas mere ääres suurest rõõmust, aga sel aastal klammerdus paanikas selle külge, kes teda vette püüdis viia, nagu kardaks, et teda uputada tahetakse. Mõlemad meist tegid temaga proovi, sellal kui teine kaldal Itit kussutas ja päikese eest varjus püüdis hoida, aga üsna ruttu lõpetasime selle pulli ära ja läksime koju närve puhkama.

Nii et selline päris rahulik mõnus kahekesi ujumine oli nagu öö ja päev lastega randa minekuga võrreldes.

Aeg nüüd arvuti kinni panna ja päriselt mehe kaissu pugeda :)