Mõnikord ma tahaks end näpistada, kas see kõik on tõesti tõsi ja minu elu. Me kolime lähipäevil oma uude koju! See on ridaelamu, aga meie ütleme selle kohta maja, sest ta on kahekorruseline ja terrassil on ikka päris privaatne.
Neljapäeval oli notar ja peale seda kohe võtmete üleandmine, mille puhul mina ka siis esimest korda majja sisse sain. Mees oli eelmisel nädalal koos arendajaga käinud vigu otsimas, mis oli neljapäevaks ilusti korda tehtud. Kõik oli nii ilus! Ma ei leidnud terves majas ühtegi asja, mis mulle poleks meeldinud. Kõik oli väga kvaliteetselt ehitatud. Mulle meeldivad eriti vannitoad, mis näevad välja nagu viietärnihotelli omad. Ülemise korruse omas on vann ja alumise korruse omast saab sauna. Ma hakkan elama vanniga kodus! Võite kindlad olla, et ma esimese vanni juba esimestel päevadel peale sissekolimist võtan. Seal vanni kohal on ka aken, mis avaneb otse meie mururibale ja sealt taga paistvatele põldudele. Kuna sealt meid mitte keegi ei näe, ei ole meil põhjust seda akent kuidagi udutada või kinni katta. Ja loomulik päevavalgus vannitoas on suur pluss! Meie arenduse järgmistes majades, mida praegu ehitatakse, näiteks enam ei olevatki vannitoas ega trepihallis aknaid - ehituskokkuhoid. Vedas meil.
Oeh, need emotsioonid, mis mind valdasid, kui me seda maja üle vaatasime, olid lihtsalt nii puhtad. Puhas ja suur õnn ja uskumatus. Kuidas mina küll selle kõik ära teenisin? Imeline uus maja, mida me saame algusest peale ise kujundama ja sisustama hakata. Armastav mees ja kaks lapsukest, kellest üks jooksis maja peal kiljudes ringi ja teine uudistas minu sülest mõtliku näoga, kuhu me nüüd sattunud olime. Võtsin Iti sauna rinda saama ka, kuna see oli tol hetkel kogu majas ainuke istumiskoht :D
Praegu möllab mees taas uues kodus, paneb mööblit kokku. Tähtsamad asjad on ära ostetud ja juba kohal ning vähemtähtsamad on mees hankinud esialgu Facebooki kaudu - igasugused kummutid ja kapid, kus asju hoiustada. Köögilaua hankisime imeilusa, suure, tammepuidust, Eestis tehtud. Toolide jaoks enam fonde ei jätkunud, aga istuda on ometi vaja kohe, seega need tulid Facebooki turuplatsilt. Täna nägin ka neid ja täitsa nitševood on. Kergete värvikahjustustega, aga mees arvab, et neist võib projekti teha ja nad ise üles vuntsida. Pole välistatud, et mitmedki ajutiselt hangitud mööbliesemed jäävad igaveseks meile, kui meeldima hakkavad :D
Ülihea meel on mul diivani üle. See on mehel ka juba kokku pandud ja võtab lopsaka osa alumisest korrusest enda alla, aga me ei kahetse midagi. Nägime küll juba salongis, et see diivan on meile naaatukene suur, kuid eriti minu eestvedamisel selle me endale tellisime. See oli lihtsalt maailma mugavaim diivan! Suur nagu küla, üks moodul mõlemast äärest käib recliner'iks ehk saad kangi tõmmates jalad üles ja selja alla lasta. Täna majast läbi käies juba ise proovisin ka ja toitsin Itit seal ning see on tõesti ülimugav. Parim valik. Sinna mahume me kõik peale ja mõni külaline ka veel.
Mehe parim sõber küll pidavat seda diivanit vihkama ning ta naine oli ka öelnud, et kole on, aga jäägu neile nende arvamus. Sõber keeldus diivanile isegi istumast, mees naeris, et küllap kartis, et hakkab ikkagi meeldima.
Ma olen nii õnnelik! Elu on kuidagi nii toores ja õrn ja helge praegu, kõik samal ajal. Ma nutan julgelt mitu korda nädalas, kui lapsed hullu panevad, aga noh...see on ka normaalne kahe nii tillukesega. Las ma siis elan end vahepeal välja. Aga samas ma naeran ka nii palju iga päev. Imetleme Iti naeratusi ja Kauri iga uut sõna ja kiljume ja hüppame mehega ning kutsume üksteist härra ja proua koduomanik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar