Kauriga on olnud päris rasked viimased nädalad. Iti on nüüd lihtsam laps: magab öö läbi, sööb vaikselt ja häirimatult rinnal (ehk küll tundide kaupa), naeratab, suhtleb ja räägib palju beebikeeles, kasvatab pikki tumedaid juukseid, mida meie mehega kangekaelselt erinevateks soenguteks kammime: mina tukaks, sest tukaga inimesed on teiste suhtes ülimuslikud, ja mees elvislikuks tuul-läbi-käinud puhvsoenguks. Iti on nii lõpmata armas! Ma armastan ta pisikest nöbinina ja pontsakaid põsekesi musitada. Lisaks võib Iti nüüd kodus ka mujal aega viita, kui süles - lesib põrandal (Kaur siis peab küll parajasti kodunt ära olema või teises toas magama, muidu teeks ta beebile üks-null ära) või köögilaual selili või kõhuli ja vaatab väga intelligentse pilguga ringi. Ma tean, et olen erapoolik, sest olen ta ema, aga Iti tundub nii tark ja empaatiline ka. Tal on lihtsalt väga arukas pilk. Ka oma värinaga beebikiiges võib ta õige tuju korral kõikuda ja seal pea kohal rippuvaid loomakesi takseerida. Kärus ka on ta rahulikum ja peaasi, et mina kogu aeg silmapiiril olen, siis võib seal ka mõnusalt lesida ja naeratada.
Kaur on nüüd raskem laps, teda annab hallata. Ta hammustab kõike ja kõiki (eile hammustas mind tagumikust), lööb kõiki, kriiskab kõrvulukustavalt, ja püüa sa vaid selle peale närvi minna, sest siis kriiskab ta veel kõvemini, võidurõõmus nägu peas, et mis te mulle teha saate. Eks ta otsib tähelepanu ja kasvatab oma ego, õppides, et ega ta ei pea tegema parasjagu seda, mida temalt nõutakse. Ta võib, aga ei pea. Selle kõige tulemusena oleme mehega parajalt läbi ja närvilisemad kui muidu. Aga kogu see kriiskamine ja muu on lihtsalt arenguetapid ja ma saaks selle kõigega hakkama, kui lapsuke vaid magaks nii ingellikult kui tavaliselt. Aga kahjuks on ta mingis unehäirete tsüklis praegu ja umbes kaks nädalat juba ei maga eriti lõunaund. Ta magab kas kolmkümmend või nelikümmend minutit, ärkab siis ja hakkab kõigest väest nutma, lohutamatult. Ja siis ei kussuta teda enam mingi nipiga magama. Algul võtsin seda isikliku rünnakuna: nüüd on minu puhkeaeg ära kadunud. Kaur on harjunud magama ilusaid lopsakaid kahetunniseid uinakuid, mille ajal mina Itiga diivanil teda rinnaga toitsin, ise sõin, telekat vaatasin, lugesin ja niisama elu nautisin. Puhkasin end välja, et pärast täie mölluga edasi panna. Pange tähele, et see puhkamine polnud isegi mina üksi lebasklemas, vaid mina samal ajal beebit toitmas. See oli mul päevast väga oodatud aeg. Kui see ootamatult ära kadus, olin väga õnnetu. Ma jõudsin soolase lõuna ära süüa, aga mitte magustoitu: kohvi ja puuvilju või šokolaadi, kui seda juhtus parasjagu majas olema. Ma alati mugin päris pikalt selle lõunatunni ajal ja naudin elu. Nüüd ei jõudnud ma enam nädal otsa magusat süüa, enne kui Kaur ärkas ja uuesti tähelepanu tahtis, nii et võtsin kilo lausa alla. Positiivsed küljed ka sellel trallil :D
Hakkasime mehega põhjuseid otsima, miks vaene laps ei maga. Välistasime, et teda segaksid välishääled, et tal oleks külm või palav või nälg... hakkasime teda õhtuti veelgi varem magama panema. Siis nihutasin lõunaune varasemaks. Esimene kord seda tehes juhtus, et Kaur magas jälle üle kahe tunni, ja me olime võidurõõmsad ja ma olin nii lõõgastunud! Aga järgmine päev jälle minutipealt 30 minutit ja kõik. Lõpuks leppisin, et ju on see siis mingi 18 kuu uneregressioon, nagu tark Google pakub, ja et see läheb ise üle. Leppisin, et nii on ja miskit pole teha, ja läks kergemaks. Ma ei vihastanud enam Kauri peale, kui ta voodis kõigest jõust nuttis. Oli näha, et ta ise ka tahaks väga edasi magada, aga no ei saa. Võtsin ta lihtsalt sülle, kallistasin kõigest väest ja viisin elutuppa mängima, püüdsin ta tähelepanu kiiresti mingi mängu juurde viia.
Ja peale seda, kui ta ükspäev kohe magama viies kurtma hakkas ja null minutit lõunaund magas, nii et ma üldse rahus süüa ei jõudnud, hakkasin hindama ka seda poolt tundi. Alati võib hullemaks minna, onju:D Ja küllap ta üle läheb ja Kaur hakkab jälle pikemalt magama. Lisaks tal tuleb vist praegu järjekordne hammas ka, üks viimastest. See ka kindlasti häirib teda.
Tol päeval, kui laps üldse ei maganud, flippisin ikka täitsa ära. Vihastasin pööraselt, loopisin mängukaru ja ehmatasin lapsi. Karjusin Kaurile kõvasti vastu, mille peale ta ehmus ja veel rohkem edasi nuttis. Kolmekesi nutsime siis seal. Pärast oli mul mitu päeva halb olla, et niimoodi käitunud olin. See pole lapse süü. Tema tahaks ju magada, ent ta lihtsalt ei suuda enam uinuda. Minu karjumine kindlasti midagi paremaks ei tee. Tol õhtul, kui ta õhtuse magamamineku ajal ka natuke kurtis, võtsin mehelt üle ja läksin last ise kussutama. Võtsin ta kõvasti sülle ja kallistasin, laulsin vaikselt ja palusin mõttes vabandust. Ta vaatas mind mõtlike silmadega, nagu saaks kõigest aru, läks kenasti voodisse pikali, võttis karu kaissu ja sulges silmad.
Ja pärast toda päeva olen jäänud raudselt rahulikuks ja ärganud lapse lihtsalt ettetuppa mängima toonud. Endal on nii palju parem tunne ja no mingi maailma lõpp see kõik ka ei ole. Nende päevade sisse on ära eksinud ka mõned tunnised uinakud, mis juba täieliku luksusena tunduvad.
Aga kõige selle juures on Kaur samas vahvam, kui kunagi varem. Ta areneb mühinal! Tal on vahva komme põrandal tagurpidi kõndida ja selle juures valjusti PIIP-PIIP teha, sest kunagi issi tegi talle tagurpidi kõndimise peale seda alarmi, mida mõned autod tagurdades teevad, ja nüüd teeb ta seda ise. See on nii armas!
Eile ütles ta ka oma esimesed laused. Mängis nukuga, pani teda toolile istuma. Nukk muudkui kukkus maha, mille peale Kaur vihastas ja tõreles: "Ei käi! Ei tee nii!" Mina kõrvalt kuulasin ja ahhetasin. Meie poisi esimesed laused! Naljakas, et need on tõrelevad...tulevad meie käsud-keelud meile tagasi :D
Veel kasutab ta igapäevaselt järgmiseid sõnu:
Aitäh
Tere (hüüab kõigile möödujatele, mis teenib palju naeratusi ja lehvitusi
Aken (kui vaatab aknast välja või on kusagil akna läheduses)
Kukkus (visates asju ise maha)
Beebi (Iti või oma nuku kohta)
Pää (pai)
Kalli-kalli
Kõik! (kui saab raamat loetud või toit söödud või piim joodud)
Kiik (minnes mänguväljakul kiigule küsima)
Kaka
Piss-piss
Loomahäältest ütleb mää, mõmm ja ihhahaaa, või uriseb, kui küsin temalt lamba, karu, hobuse või lõvi kohta. Samuti ei jäta ta iial sõbralikult kraaksumata, kui näeb Stroomi rannapargis varest - ja neid on seal palju :D
Aina enam kuuleme teda igasuguseid sõnu kordavat ja pea need ka ennast tema igapäevasesse leksikasse murda ei või. Lõpmata lahe aeg, ma olen iga kord nii elevil, kui teda jälle midagi uut ütlemas kuulen. Umbes kuu tagasi oli olukord veel hoopis vaiksem, nii et selles vanuses võib kõik päevadega muutuda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar