kolmapäev, 15. juuli 2026

Kodu eemal kodunt

Magasin telgis! See on mul sel suvel juba kolmas kord. Telk on mõnusasti otse meie aias, paar sammu terrassist minna. 

Vaatasin jalgpalli poolfinaali lõpuni - Hispaania võitis, jee! - ja sättisin sammud aeda. Eemal põldudel oli uduviirg, muru oli juba kastemärg ja telk ise ka niiske. Õnneks meil oli sinna sisse veetud paks madrats. Seal oli neliteist korda parem õhk kui kuumas toas, seal oli täpselt sama temperatuur, mis väljas, sest see telk on paberõhuke. Hommikuks läks kõik ikka parajalt niiskeks, voodiriided pidin toas tahenema panema, aga sellest hoolimata oli täitsa mõnus värskes õhus veedetud öö. 

Kahjuks hommikul selgus, et mehel oli olnud palju raskem öö, kuna mõlemad lapsed kurtsid ja tahtsid kedagi enda juurde. Mina kuulsin oma telki ära, et Kaur korra nuttis ja hüüdis emmet. Läksin elutuppa, aga selleks ajaks oli Kaur tasa jäänud. Eeldasin, et issi oli korraks ta juures pai käinud tegemas ja nüüd kõik korras. Tegelikult nuttis Kaur pärast veel, aga selle ma magasin juba maha. Issi pidi ta lausa enda kõrvale voodisse võtma. Ja siis poole öö pealt tahtis teda enda juurde juba Iti, nii et Kaurus jäi üksi suurde voodisse. 

Hommikul sadasid mõlemad lapsed mulle telki kaissu. "Mina kartsin öösel," ütles Kaur etteheitvalt. "Issi pidi Iti juurde minema, nii et mina olin ÜKSI!" Ta hääl murdus. Mõlemad pugesid mulle sinna kaissu, Iti nunnutas mul seal lausa pool tundi, enne kui sisse hommikust sööma läks.

Hommikupoolikul pesime aiavoolikuga auto ära ja suundusime Kiili keskusesse mängukale. Võtsime poest mulle latte nagu alati, lisaks oli mul värske Ekspress, nii et minul igatahes oli väga mõnus olla seal mängukal. Kaur ronis kõrge kuuse otsa. Ta tahtnuks minna veel palju kõrgemale, kui ma lubasin. Mõtlen, et üles ronida on jah lihtne, aga ühel hetkel ta hakkab pelgama allatulekut, ja mina teda sealt küll päästa ei saa.

"Ahvipoiss ronib," ütles Kaur rõõmsalt ning tegi ahvihääli. "Oi, emme, mul käed kleepuvad."

"See on kuusevaik."

Pärast kiikede peal õppis Kaur endale ise hoogu tegema ja oli uhke nagu väike kukeke.

Aga mina lähen rohin nüüd natuke meie lillepeenart. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar