Suvi on oma laineharjal. Meie puhkus on kohe täitsa mõnus. Laupäeval sõitsime perega Haapsallu. Mulle ette teadmata oli seal parasjagu käimas vanade Ameerika autode festival. Nii lahe kogemus oli! Vanalinn oli kõigile teistele autodele kinni pandud, seal sai ringi kruiisida vaid Ameerika autos. Oli selgelt näha, kui palju värvilisemad vanasti sõidukid tehti. Nagu vikerkaare keskel oleks kõndinud. Kui ilusti need korda olid tehtud ja üles tuunitud! Kõik autod sõitsid aeglaselt mööda linna ringi, sõitjatel päikseprillid peas ja rõõmsad näod ees. Linn ise oli ka jalakäijatest täiesti pungil. Osad toidukohad olid endale ajutiselt teinud vanade Ameerika diner'ite stiilis menüükujunduse.
Rannarootsi keskuse ees pakuti ka monsterautoga sõitu. See oli kõige hiiglaslikum ja kõrgem auto, mida minu silmad kunagi näinud on. Mees ütles, et sellega on Eesti teedel tema suuruse tõttu sõitmine keelatudki. Aga seal parkimisplatsil tegi ta soovijatele lõbusõite ja sõitis ka üle romulaautode. Meie sõitma ei läinud, kuid saime sealsamas kõrval restorani terrassil endale mõnusa koha ning einestasime sulnilt. Just täpselt siis läks ka ilm ilusaks, enne oli terve nädala sadanud. Lapsi oli raske isegi pastat või pitsat sööma saada, sest nad vahtisid vaid monsterautot, silmad krõllis.
Peale söömist läksime randa. Vesi oli mõnus! Peale seda arvas armas mees, et mina võiksin natuke Haapsalu peal ringi jalutada, sellal kui tema lastega ringi sõidab ja neil natuke lõunat magada laseb. See oli väga hooliv ja kena, sest selline oma aeg linna peal kulus mulle ära nagu rusikas silmaauku. Kõikide toidukohtade terrassid olid pungil täis ja kõnniteedel kulgesid üksteise sabas turistid. Leidsin endale ühes tuttavas baaris istekoha: küll sees, aga otse akna ääres. Rüüpasin longerot, lugesin Richard Dawkinsi uusimat evolutsiooniteemalist raamatut, vaatasin inimesi ja Ameerika autosid ning tundsin elust mõnu.
Pühapäeval läksime mehe vana õpetaja juurde vaarikaid korjama. Tal on terve hulk lopsakaid vanu põõsaid, millest endal enam jõud üle ei käi. Meile oli see nii täiuslik suvekogemus. Lapsed said vaarikaid korjata ning suhu pista, palju kulus. Kaur oli eriti tubli ja kraps korjaja, tegi mullegi silmad ette. Mina korjasin peamiselt suhu ning need, mis ämbrisse läksid, püüdsin korjata ainult puhtad, mitte ussitanud. Kõik teised korjasid ussitanud vaarikaid ka, sest moosi nähtavasti nii keedetaksegi. Ma suur moosifänn pole, mulle meeldivad lihtsalt värsked marjad.
Vaarikas ikka tublisti invasiivne liik. Kui üks juur kuskile maha saab, siis ta vohama hakkab. Meil on endal üks aiapool vaarikapõõsad. Okei, pooled põõsad surevad juba teist aastat järjest ära, aga terrassipoolsed vaarikad on see-eest eriti ilusad ja lopsakad ning muudkui levivad muru poole edasi. Nendelt saab juba nii palju marju, et terve pere saab söönuks. Moosikeetmise jagu veel mitte, kuid lapsed käivad iga päev korjamas (milline õige maaelu!) ja meiegi saame kõhud täis süüa. Vaarikas põõsana õigustab ennast ikka kõvasti ära.
Ning täna on jalka poolfinaal! Hispaania versus Prantsusmaa! Saab kõvasti põnev olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar