Ma magasin kella kümneni ega kuulnud sõnagi hommikuprogrammist... vaene mina.
Eile oli mul killer-päev, mis venis kolmeteist ja poole tunni pikkuseks. Jah, meie päevad võivad olla kuni kolmteist tundi, sest pausid tööaja hulka ei kuulu. Aga kõige imelikum on see, et kui ma hilja õhtul kodu poole läksin, siis oli näol suur naeratus. Poleks uskunud, et võin pärast nii pikka päeva rõõmus olla. Ja väga zombi tunne ka ei olnud. Nii natukene.
Enamiku päevast veetsin kassas. Algul olin suht närvis ja väga aeglane ja andsin raha valesti tagasi, aga siis hakkas käppa tulema. Kaardiga maksjad ruulivad, nii hea, kui ei ole vaja ise raha tagasi lugeda. Aga mind üllatasid inimesed, kes olid väga sõbralikud. Ja ilusad ka. No ausalt. Keegi ei öelnud midagi halvasti, kui ma raha valesti tagasi andsin. ("Kas vähem andsid?" küsis ema. Muidugi vähem, ega ma rohkem ei hakkaks andma!)
Lõpuks kassat tehes ütles vahetuse vanem, et ta kardab mu jääki näha saada. Esimene päev ikkagi. SUHT SUUR summa jäi puudu. Ma mõtlesin, et heija, see on küll mega. Aga ta käskis otsida veel kord kõik kassasahtli ja muu sellise läbi ja me leidsime selle kupüüri!! Hah, see oli suuur kergendus. Mu päeva veaks osutus lõpuks ainult umbes kaheksa senti. Aga kui me poleks seda leidnud? Keeeegi oleks plekkima hakanud!
Ahjaa, ja inimestelt sain dokumente küsida. Enamik osutusid vanemaks kui mina, nii et mark. Aga tegelt küsima peab, äkki on mingi kontrollostja või midagi. Ja kõik andsid ka hea meelega, keegi ei blokkinud.
Nüüd ootavad mind ees kolm vaba päeva, mis ma kavatsen lihtsalt maha laiselda. Absoluutselt!!
Mõtlesin, et tegin juba varem füüsilist tööd, aga täna valutan küll üle kogu keha. Eriti puusapiirkonnast. Ma ei saa aru, kas ma tõstsin neid ebanaiselikult raskeid kaste puusaga?
Eilne torisev vanamees tuli ka mu kassast läbi ja ütles, et näeb juba mu nimest, et mul on suur anne, millega ma saadan korda suuri tegusid. Hahaa. Ega see tegelikult ju uudis ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar