Glee

Täna oli mul vaid lühike, kaheksatunnine päev (poleks uskunud, et kunagi seda ütlen) ja tunne on hea. Okei, minu peale suht karjuti täna, aga ma ei hakka sellest blogis kirjutama...nii igaks juhuks. Inimesed on seal väga muutlikud, võivad olla väga kenad ja rõõmsad ja väga bitchid ka...mitu korda ühe tunni jooksul. Oi, ma ei räägi üldse klientidest.

Igasuguseid asju läks ümber ja pakendeid katki. Mõnikord lihtsalt on selline päev. Jahu, piim, heeeeringafilee (iuuu. Kujutate ette seda vastikut õli kassalindi ja kõikide kliendi kaupade peal?). Oli asjade-ümberminemise päev.

Ilm on mahe ja mõnus. Peaksin Lõunakas ära käima, aga jumala eest, ei suuda ennast enam välja ajada. Olen energiast tühjaks imetud. Et mu šampoon on otsas ja mujalt kui Lõunakas ma seda ei saa, siis... küllap ma ei pesegi enam juukseid. Ja saite siis! Ma kujutan juba ette, kuidas inimesed mu kassasse tulevad ja karjatavad.

Hakkan hoopis "Gleed" vaatama. Ma armastan seda sarja. Absoluutselt hull ja absoluutselt väga-väga hea. Mulle meeldinuks üks osa nädalas vaadata, eelistatavalt telekast, aga ma ei suuda nii kaua oodata ning nüüd olen omadega juba teises hooajas. Oh jah siis.

Oi, aga tõesti pehme tuul on väljas.

Tahaks nagu millestki veel kirjutada... Tahaks kontsad alla panna. Aga mul pole kontsaga kevadsaapaid. Mida teha, mida teha?

Mul peaks uks ammu eksiili kolinud õde juba kodus olema... või varsti saabuma. Nädalavahetusel saame siis täienenud osaga oma perest tagantjärele Liisu sünnat tähistada. Me kolmekesi juba tähistasime ja siis polnud ka viga! Tort oli hea. Torti sööks veel küll.

Tegelikult oleks täitsa arukas, kui nad seal teise tordi veel hakkama paneksid (meil tehakse torti ise. Sest me ruulime. Põhimõtteliselt. See on hullult lahe retsept. Küpsetad selle taigna ära, eks ju, lased jahtuda, heeringad vahele  (ja hästi palju seda õli), maitse järgi kakaopulbrit, peale tuleb hankida kuskilt konservist neid kilupäid, ja katta vahukoore-küüslaugu seguga. Hullult hea. Te ei usuks).

Mmm... Tort... Ma tunnen ennast praegu nagu Homer Simpson. Haha. Kui tema midagi maitsvat sõi, siis ta ei ohanud nagu teised: "This is what angels must eat", vaid hoopis paremini: "This is what angels must taste like...".

Ja ta vaidles alati oma ajuga. Seda teen mina ka. Ei tee. Teen küll.