Käisin ultrahelis ära, olin enne ikka päris närvis. See on selline tähtis hetk, kus selgub, kes mul üldse kõhus pesitsenud on. Enne ju mitte midagi muud ei tea, kui et loode seal on ja süda lööb, aga kas kõik 12ndaks nädalaks on ka normaalselt välja arenenud?
Mees oli enne väga rahulik ja ütles, et kõik on kindlasti korras.
Kõigepealt mõõdeti mul vererõhku, mis oli ilus ja madal nagu alati. Siis määriti kõht geeliga kokku ja ekraanile ilmus üks liigutav ja siputav kogu. Seal ta oligi, meie beebi! Kõik oli täpselt nii, nagu peab. Arst oli sõbralik ja professionaalne, muudkui ütles teisele tehnikule organite nimetusi ja ning vahepeal rääkis ka mulle, mis toimub. Ta ütles mitme asja kohta, et ilus või väga hea. Mul oli vaikselt pisar silmis, sest see tunne, näha seal ekraanil oma beebit, on lihtsalt imeline. See teeb kogu raseduskogemuse nii palju reaalsemaks. Ja ta oli siis alles 6 sentimeetri pikkune, aga ometi täitsa beebikujuline. Kõik tähtsamad asjad on juba välja arenenud. Miniatuurne beebi. (Ultrahelipilt on suurendusega.) Näha oli käekesi, mida ta näo ees hoidis. Lausa nii kangekaelselt hoidis, et arst palus mul korduvalt köhatada, et beebi end liigutaks - vaja oli saada pilt ninaluust ja kuklavoldist, kas need on ikka ilusti arenenud ja õiges mõõdus - mõlemate puhul annaks erinevus normist märku kromosoomihäirest. Eks ma hoidsin ka seal siis hinge kinni.
"Käes!" ütles arst võidukalt. "Tubli laps!" Ta näitas mulle ekraanipildi pealt ilusat normaalset ninaluud ja kuklavolti. Nabanöör pidi ilusti jooksma ja no üldse kõik oli täpselt nii, nagu peab. Mult päriti, kas soovin sugu ka teada. Soovisin. Olin küll mänginud mõttega, et jätta see sünnihetkeni üllatuseks, aga enda kärsitust tundes ma teadsin, et ma seda ei suuda. Ma pean alati kõike kohe teada saama. Olin ka enne narrinud meest, et ilmselt arst oskab mulle juba aimu anda, kes beebi tõenäolisemalt olla võib...siis mina tean midagi, mida mees ei tea. Mees oli mulle skeptiliselt otsa vaadanud. Ta tunneb mind ja teab, et keskmiselt kaks sekundit suudaksin seda saladust tema eest hoida.
"Noh, ta on veel nii tilluke," ütles arst, "aga väga-väga tõenäoliselt...no üheksakümmend protsenti...on siin tüdruk."
Ma ohkasin sügavalt ja tundsin jälle pisarat. Ma oleksin väga rahul ja õnnelik olnud ka poisist kuuldes, ilmselt teeb lihtsalt lapse soo teadasaamise beebi olemuse kuidagi konkreetsemaks ja sa tead juba, kuidas tema poole kõhus pöörduda, kuidas temaga rääkida ja kuidas temast mõelda. Igatahes oli mul nii hea meel ja korraga tundus mulle, et just tüdrukut olin ma ju tahtnudki. Poiss meil juba on ja mehel on ka vanem poeg veel, nii et tema on igatahes saanud poisitada küllalt. Nüüd avaneb meil võimalus saada ka tütre vanemateks, mis on nii suur õnn. Ma olin nii õnnelik ja tänulik seal laual lebades.
Arvuti tegi kohe mu vanuse, ultraheli tulemuste, vererõhu ning nädal tagasi antud vereanalüüside põhjal erinevate häirete riskide ennustuse, ja kõik oli nii madal, et mulle pidulikult väljaprinditud leht anti ning öeldi, et millegi pärast muretseda ei ole vaja. Kauriga oli mingi risk keskmine ning seetõttu sain tasuta täpsustava NIPTY veretesti, mis riske täpsemalt sai uurida ning ka sajaprotsendilise täpsusega soo määras. Olime enne mehega plaaninud, et kui mulle arvuti seekord NIPTYt ei määra, ostame selle ise juurde, see on kolmsada eurot. Et südamerahu on kõige tähtsam. Aga küsisin nii arstilt kui ka oma ämmaemandalt üle, kas mul tasuks ka see test juurde osta ning nad mõlemad ütlesid, et selleks pole mingit vajadust. Et NIPTY vaatleb kitsamat osa kromosomaalsetest häiretest kui 12nda nädala OSCAR-test ise ning mul poleks sellest mingit kasu. Ja kolmsada eurot on suur raha, seetõttu otsustasin, et jään nii ka rahule ja usaldan, et kõik on okei.
Helistasin juba arsti juurest välja astudes, enne ämmaemanda juurde jõudmist, mehele, sest teadsin, et ta ju ootab kodus. Teatasin, et kõik oli korras ning suht kindlalt on tulemas tüdruk. Mees oli rõõmus, kuigi sain aru, et tal võtab tüdrukumõttega harjumine veidi aega. Aga küll ta ära harjub.
Nüüd olen mitu päeva lihtsalt pilvedel käinud ja naeratanud ja ka Kaur muudkui kuuleb, kuidas ta kevadel saab väikese õe. Ahjaa, loode on pikkuse järgi kolm päeva vanem, kui ise arvestasin, seega hakkas mul täna juba 13. nädal, mis on ühtlasi ka esimese trimestri viimane nädal. Järgmisest nädalast hakkab juba teine trimester ning ka olemine peaks varsti normaliseeruma ja energia taastuma.
Ämmaemand soovitas mul ka Kaurile rinna andmine lõpetada, kuna see tekitab emaka kokkutõmbeid ning lisaks olevat mul ja kõhubeebil endal neid toitaineid vaja. Olin seda juba vaikselt plaaninudki, Kaur saab juba paar korda päevas pudelit ning paar korda vaid rinda. Usun, et tal ei teki mingit vastuseisu võõrutusega, õieti sööbki ta pudelit parema meelega ja rinnalt tahab päevasel ajal plehku pista. Samuti ei nautinud ma ise enam rinnaga toitmist, kuna Kaur haarab oma hammaste tõttu nüüd tihti valusa võttega ja vahel ka naksab. Ainsad korrad, mil mul on veel hea tunne teda rinnal hoida, on siis, kui ta on väga väsinud ja poolunes mul rinnal tudub ning imeb segamini. Siis on ta veel nagu väike beebi, kes otsib minult peale toidu ka turvalisust ja lähedust, ta on unine, soe ja pehme ning sellistel puhkudel tabab mind suur õrnus.
Aga jah, oma jao on ta kätte saanud ja lähinädalatel tõmban otsad täitsa kokku.
Ja...me saame tütre!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar