Käisime täna notaris ära ja astusime võlaõiguslepingusse. Juhhei! Suur ja tähtis samm tehtud. Aasta pärast võib eeldada, et elame juba oma suures ilusas kodus!
Kaur oli samuti notari juures kaasas, sest kuhugi teda jätta polnud. Asus see kõik ühes suures uues ilusas ärimajas kesklinnas. Sõitsime oma käruga lifti, mis oli üleni kuldne. Kaur vist ehmus kogu sellest toredusest, sest sellist asja polnud ta varem oma ihusilmaga näha saanud. Lisaks vaatas liftipeeglist veel vastu üks väike torssis näoga poiss ja selline asjade kombo hakkas päris-Kauril suunurkasid lausa allapoole tirima. Õnneks saime liiga ilusast liftist välja ilma päris nututa.
Arendaja esindaja ja notari abiline olid mõlemad pikkade nägudega, kui last nägid :D Aga noh, mis teha, elu on selline. Õnneks käitus Kaur väga kenasti, oli vaikne, vaatas lepingu seletamise ajal notarit üksisilmi ja vahepeal ohkas kõvasti, nii et notar naeris ja ütles, et püüab kiiremini teha ja vaesekest mitte tüütada.
Kui lõpus veel summasid nimetati, hakkas Kaur tegema suuga oma plärisevat häält, mis kõlas väga üleolevalt ja nii, et meie igatahes maksta ei kavatsegi.
Aga ühtegi nutupiiksu ega kannatamatusejorinat õnneks ei tulnud, vaatamata kokku tunniajasele sessioonile. Väga tubli poiss! Ja kunagi lahe talle rääkida, et oma kodu ostmise protsessi juures olid sina ka kaasas, tsirkusepüksid jalas, ise pisike kui nööp.
Lugesime enne hommikul hoolikalt lepingut läbi ning mees seletas mulle igasugu asju, millest ma täpselt aru ei saanud. Pärast maaklerilt küsisin ka päris mitmeid lisaküsimusi. Üldiselt tasub see leping enne ise hoolikalt läbi töötada jaa, sest notar libises punktidest päris kiiresti üle. Kui enne ise ei tutvuks, võiks allkirja anda eiteamillele.
Mina enne närvis polnud üldse, olin lihtsalt rõõmus. Mees muidugi ka. Läksime pärast Kohvipausi kohvikusse istuma ja tähistama, Kaur sai minu chia-jogurtitopsist matti. Siis kiirustas mees tööle tagasi ja meie jalutasime läbi imeilusa varasügisese linna tagasi. Mulle väga meeldib jalutada seda otsa kesklinnast koju, see on kuidagi nii meeldiv. Eriti tihti selle otsa peale ei satu ka, vaid siis, kui on mingeid asju ajada.
Milline suur pühendumus see ikka on, kellegagi kahasse kodu osta. Aga ma ei karda üldse ega olnud mingit närvi ega muud säärast sees. Oma mehega koos ei karda ma midagi. Ta on parim inimene maailmas, kellega koos lapsi kasvatada ja kodu osta. Need kaks on juba kaks väga siduvat asja, mille kõrval abielu tundub hoopis tühisem teema.
Ja paari tunni pärast on mul maniküüriaeg, mida ootan. Saab poolteist tundi lebotada ja nautida, et keegi minuga tegeleb. Pluss üks küüs juba kukkus ära, sest jätsin jälle liiga pika vahe :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar