Maasika muusika

Eile võtsin oma õed kaenlasse ja läksime Maasika klubisse. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud, aga kõik alati kiitsid seda kohta. Suvel, kui ma hääletasin, ütles isegi mind auto peale võtnud tüdruk, et kas Maasikas ikka oled käinud? Pead kindlasti minema!

Me ei pettunud. Esiteks oli seal hullult ilus kujundus. Kuna Mirjamil tuleb varsti sünnipäev, saime tasuta šampuse ja snäkivaliku, mis oli superluks. Snäkid jäidki peaaegu kõik alles, aga šampus oli hea. Ja teenindus oli super.

Kolmandaks oli muusika väga tantsitav. Kogu õhtu peale kokku oli umbes kolm laulu, mis mulle ei meeldinud, ja see on näitaja. Kuna Pitbull on iga teise artistiga eelmisel aastal koostöös hiti teinud, siis olid ka kõva viiskümmend protsenti kuuldud lauludest Pitbulli omad. Lõpuks läks täitsa naljakaks. Iga järgmise Pitbulli laulu ajal karjusin Liisule "Mr Worldwide"!

Mehi pidime ka kaikaga eemale ajama. Mingi viis minutit kokku vist saime kolmekesi tantsida. Ma põgenesin kogu aeg mind jälitava mehe eest ära, lootuses, et äkki võtab tantsima keegi, kes ei ole täiesti ära joonud ja puujalg ka. Kusjuures üks paar tantsis hullult lahedasti. Pidevalt tiirutasid jälle mööda. Ma olin täiesti kindel, et nad on paar, sest nad olid terve õhtu koos, ja seepärast julgesin minna neile ütlema, et te tantsite väga hästi. Kui ma oleksin arvanud, et mingid suvakad, siis ma ei oleks läinud. Aga varsti võttis hästi tantsinud poiss hoopis minu tantsima, hehe. (Ja ei, ma ikka uurisin välja, et nad ei ole koos.) Ja ta suuht meeldis mulle. Kolm laulu saime koos tantsida, siis juba suleti klubi. Ma vaatasin, et tropp ei võtagi numbrit. Kuigi olin juba pool oma elulugu ära rääkinud. Näed ju küll, et tahab võtta, aga no ise ka andma ei hakka. Kuna ma juba nagunii oma tantsukomplimendiga ise algust tegin, siis oleks veel numbri toppimine väga meeleheitel tundunud.

Aga kogus natuke julgust ja võttis ikka. Eesti mehed ju: enne mõtled hästi järgi ja siis teed. Ei saa rabistama kukkuda. Kontrollisin kiirelt üle, kas ta mu nime veel mäletab, ja ta põrus. See-eest helistas ta juba hommikul (põrgusse kolme päeva reegel) ja kasutas kõnes hästi palju mu nime. Jeesus, mina ju tean enda nime.

Igal juhul... Maasikas on mõnus. Ma arvan, et läheme Liisuga tagasi. Kui Mirjam juba emigreerunud on. Et vähem konkurentsi oleks.

Päeval läksime Mirjamiga veel kinno: "Lohetätoveeringuga tüdrukut" vaatama. Päris hea oli. Ma kogu aeg arvasin, et Daniel Craig on Mikael Blomkvisti osasse liiga ilus, aga tegelikult ei olnud. Sobis täiest hästi. Ma ei tea, kas ma olin teda enne üldse üheski filmis näinud, vist ei olnud, sest Bondi ma ei vaata, aga jättis väga hea mulje. Ma ei tea, kas ma Rootsi versioone üldse üle tšekkama hakkan.

Liis hoiatas meid enne, et ärge minge seda vaatama. "Miks?" küsisin ma.

"Sest nende versioon rootsi keelest on inglise keele rääkimine rootsi aktsendiga."

Kusjuures oli jah, ja see hakkas kohe algusest peale päris teravalt kõrva. No kui on inglise film, ehkki tegevus toimub Rootsis, olgu siis juba korralik inglise keel. Rootsi aktsent oli tõesti tobe. Ja pidevalt varieerus see, kuidas rootsi nimesid hääldati. Vahel korrektselt ja vahel inglise moodi, vaheldumisi. (Selles, kuidas korrektne hääldus on, valgustas mind pärast Mirjam.) Miks nad ei jäänud ühe variandi juurde kindlaks?

Ah jaa, ja Stellan Skarsgard meeldis mulle seal filmis ka.

Kuna minus on õige pisut ennustajat, siis ennustan homset päeva ette: ma ei kavatse üldse välja minna ega isegi juukseid pesta. Lihtsalt lesin. Tõenäoliselt teen kaks lõunauinakut.

Mulle tundub, et olen andekam kui Edda Paukson.