Ma täitsin netis oma rahvaloenduse ankeeti. Jumal küll. Üliõpilaskülast saadeti kiri ja öeldi, et täitke palun, kulla kodanikud, internetis see küsitlus ära, võtab viisteist minutit ja sellega väldite veebruaris küsitlejate tulemist ühikasse.
See ei võtnud viisteist minutit! Ma läksin aina rohkem närvi, kui uudishimulik ankeet hakkas nõudma mu vanavanemate sünnikohti (tõesti??), keeli, mida ma oskan, ja detaile mu töökoha kohta - ehk siis koha kohta, kus ma detsembris 2011 töötasin. Ma isegi ei tööta enam seal. Pidin töölepingu välja otsima ja sealt mingeid kuradi detaile otsima hakkama.
Saa juba läbi! ütlesin ma vihaselt, aga ta ei lõppenud ega lõppenud ära.
Lugesin ühe hoobiga läbi Kent Raju "Reklaamitriki" - seal tutvustati natuke keskmise reklaamiagentuuri tööd. Väga õpetlik ja ka naljakas lugemine. Ühte sellist otse-elust-raamatut tahaks veel enda kätte: "Kassapidaja katsumused" on selle nimi. Niipalju, kui olen seda poes sirvinud, tundus kõik täppi minevat. See oleks nagu kogemuse võrdlemine kaaskannatajaga.
Nägin telerist mingit lõiku ühe pommikoeraga. Armas kutsu oli.
"Kurat võtku," mõtlesin ma, "isegi sellel koeral on töö, aga minul mitte."
Ehkki mina ei tahaks saada palka koerakrõbinates.
Või siiski? Parem kui mitte midagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar