Viimased hetked, mil võib head uut aastat soovida. Ilma pudelit välja tegemata.
Kuigi ma jätan siiski soovimata. Sest noh... ei viitsi.
Mõtlesin, et annaks sel aastal endale uusaastalubadused, aga ei viitsinud. Kuigi ma võin seda veel iga hetk teha. Aga šansid ei ole minu kasuks. Kui ma midagi ei viitsi, siis ma ei viitsi.
Töölt sain pärast kiire pühadeaja lõppemist kinga. Nagu olin oodanudki. Kuigi lootsin siiski, et ei saa. Aga sain. Parim sünnipäevakink elus! mõtlesin pärast viimase tööpäeva lõppu. Pea valutas hullult ja kõht oli metsikult tühi, aga samas ajas iiveldama. Pärast kinga andmist kutsuti mind veel aasta viimasel päeval tööle. Keeldusin viisakalt. Oli ikkagi mu sünnipäev.
Ja sünnipäev läks täitsa korda. Mulle hullult meeldis keskööl kesklinnas olla, šampust juua ja ilutulestikku vaadata. Mulle meeldib, kuidas sel ööl suvalised inimesed linnas sulle ette kargavad ja "Head uut aastat!" karjuvad, ja juttu alustavad, ja sina räägid vastu, ja üldse pole imelik. Kainena oleks imelik.
Aasta esimene pohmell, see aastavahetuse-oma, jäi õnneks tulemata. Magasin öösel nii, et käisin iga poole tunni tagant poolunes vett joomas. Keha tegi mulle teene ja käskis parem kohe vett juua kui terve järgmise päeva jooksul.
Siin ma nüüd olen, üleni 22 aastat vana, ja ära naera midagi, sest mingil ajal oma elus sa kas oled olnud või saad 22. Nii et lõpeta parem ära.
Pühadeajast veel niipalju, et see on täiesti metsik, kui palju me Monopoli mängisime. Või õieti, kui palju üks mäng aega võtab. Aga see meeldib mulle ikkagi. Eriti see üks kord, kui ma teised pankrotti ajasin. Aga mind ennast aeti rohkem. Oujee.
Esimesel jaanuaril näidati jälle "Titanicut" ja ma nutsin nagu väike laps. Hale, noh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar