Mis toimub?

Oi... kahekümne esimene juuli ja Anne-Mai saab lõpuks päeva puhata. Suva kah siis. Peaks kohe välja minema, enne kui ilm endast teab mis mõtlema hakkab.

Vaatasin Harry Potteri ära - ja mulle suht ei meeldinud. Ma ei tea, olen vist ainuke, kes selle filmi peale õlgu kehitab. Arvatavasti rikkus 3D minu jaoks asja ära. Ma vaatasin kõike nagu läbi ähmase prao. See pani pea valutama. Minu kõrval olev paarike võttis prillid üldse ära ja vaatas ilma. Ma ise vaatasin ka pool filmi ilma, aga 3D ilma prillideta on ju kohutav... Keegi ütles, et Cinamoni 3D pidigi selline olema. See jääb küll viimaseks korraks.

 

Aga hoopis üllatav oli "Vastikud ülemused", mida mulle kolleeg soovitas. Ma poleks muidu elu sees sellele läinud. Vähe mõttetu treiler ei tundunud. Aga see osutus meganaljakaks. Kes tahab poolteist tundi lihtsalt järjest naerda, siis - palun väga!! Minu arvates selle suve film. Hehe. Kuigi VÄGA ropp. Aga just sellepärast naljakas. Ja tüdrukul minu kõrval oli üle saali vali naer, mis mind omakorda itsitama ajas.

Mul on lahe tumesinine küünelakk. Küll mitte O.P.I. oma, aga ikkagi. Mu varbad on groovy'd.

Viimasel ajal on inimesed töö juures nii... kuidas nüüd viisakalt öelda...jah...värdjad, et ma ei suuda neid taluda. Tean küll, et see tuleb ainult minu enda tujust ja nii edasi, aga kammooon... Vahel tahaks neile leti tagant virutada. Ning vanad inimesed teevad halastamatult tünga. Muidugi on tore, et aktiivselt poes käiakse vaatamata sellele, et kõndimiskiirus on kaks meetrit tunnis/ei näe mitte midagi/ei kuule muhvigi, aga nad sooritavad poes ka keerulisi mind-f***ing trikke. Mingi vanamutt tegi mulle eile kahe euroga külma. Krabas oma mündi tagasi ja mina mõtlesin kuutkümmend senti sahtlisse libistades, et oot, kas ma kaks euri juba panin? Aga mutt kadus kiiresti ja ma ei saanud ju järgi hüüda, et kas ma ikka sain teilt kaks euri? Kuidas ma oleks tõestanud, et ei saanud? Pärast kassat lugedes selgus, et jah, ei saanud.
Läks veel hästi, sest oleksin võinud ka nelja euroga miinuses olla. Üks vanamees kas oli Alzheimer või teeskles seda. No otsib pool tundi taskutest raha(tavaline), annab viiekümnelise, vahetusraha saades kaupleb üht kahekümnelist kümnesteks. Ma ütlen talle, et oodaku, kuni ma järgmise kliendiga lõpetan. Selle aja peale on ta saadud mündid kas meelega või kogemata taskusse poetanud ja väidab, et ma ei ole talle neid andnud. Et andsin ainult paberraha. Temal ei olevat taskutes midagi. Ma mäletasin täpselt, et võtsin sahtlist need mündid ja käskisin tal jahedalt põrgusse sõita uuesti otsida, sest ma ei anna talle enam midagi juurde. Ta lahkus, kuulutades valjusti, et võib-olla ma siis andsin, aga temal ei ole küll midagi. Värdjas. Kui ma endale kindlaks poleks jäänud, oleksin talle ilusti nelikümmend krooni topelt andnud.

Totaalne närvihaige olen noh. Ausalt. Lähen välja rahunema. Ja oma pangakaardi saan täna kätte. Mul on tunne, et mu kulutused vähenesid sel ajal, kui pidin sularaha kasutama. Kuidas inimesed vanasti nii elasid? See on nii tüütu. Kõik need mündid... ja kui tahad midagi osta, pead jälgima, kas rahakotis on ikka nii palju. Elagu kaardimakse, noh.

Tšau. Mul on tunne, et tuju läks nüüd paremaks. Jess.