Tuikusin just voodist välja. Mitte et ma alles kell kaksteist nelikümmend üheksa tõuseks - aga läksin peale ühtteist teist korda magama. Ma ei tea, miks, aga kogu aeg kisub päeval väsinuks. Eriti kui on madalrõhkkond. Ja on madalrõhkkond. On pilvine ja sombune ning miks ta ei peakski olema, kui mul on vaba päev.
Meil on tublid ehitajad. Teid kisub kindlasti kadedaks. Ma ei usu, et kõik ehitusmehed viitsivad juba varahommikul põrgulärmi tegema hakata. Tõesõna, eile vaatasin kella, ja see oli umbes kolmveerand seitse, kui pidin aknad kurdistava lärmi tõttu sulgema. Tegelikult ma ei usu, et neil on nii vara see isegi lubatud. Pealegi - kuhu terve mõistus jäänud on??
Sõin eile kolm jäätist ära. Tahaks täna ka, aga selleks peaks poodi minema... Pole absull viitsimist. Süüa ka ei ole. Nii et klapib. Midagi ei ole.
Aga ma tõesti armastan vaadet siit ülevalt. Ja uni on mul siin toas ka nii hea. Ma ei mäleta kunagi muud, kui et silmad kinnil, ja põmm! ongi hommik.
Nüüd ma pean midagi tegema, et sellest uimasusest lahti saada... välja minema. Side lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar