Lolita

Mu päeva teine pool läks paremaks. Kuulasin Marilyn Mansonit ja Rammsteini ja see lennutas mu kõrgustesse. Tantsisin oma pisikeses toas ringi ja hüppasin voodite peal. Ma armastan Rammsteini. Sain postkasti kirja, mis teatas, et Rammstein esineb talvel Riias. Vääääga tahaks minna, aga tundub, et rahaliselt ei tule välja. Ja seltskonnaliselt ka. Kahju!

Graafikujumalanna (hei, see on ju tegelikult minu ülemus) soosib mind hetkel. Homme ja ülehomme on vaid kaks hommikust vahetust ja siis taas kolm vaba päeva. Ning need vahetused lõppevad juba kell neli. Pärastlõunal. Ma saan töölt vabaks sel ajal, mis teisedki valged inimesed! Ma saan poeuste vuhinal otse pimestavasse päikesevalgusesse kõndida, mingi armas kleidike seljas ja töökaaslaste kadedad pilgud mind saatmas. Vähemalt ma ise vaatan alati kadedalt kella neljast lahkujat. Ja alati on siis ilus ilm.

Lugesin "Lolitat". See on väga intrigeeriv teema. See vajab kindlasti kommentaari.

Niisiis. Ma olen selle põhjal 1997. aastal tehtud filmi pooleldi näinud. Mitte tervenisti. Aga mäletan, milline oli filmi-Lolita. Algupärase, umbes dinosauruste ajal valminud filmiga ma ei ole tuttav, sellepärast mainin ainult seda uuemat versiooni. Selle filmi Lolita, keda kehastas nooruke(siiski vanem kui kaksteist) näitlejanna Dominique Swain, oli kahtlemata väga võluv. Ta oli väga hea valik. Ta oli lihtsalt väga lolitalik. Ma guugeldasin teda nüüd ja avastasin, et ta on täiskasvanuna täiesti tavaline nurjaläinud karjääriga Hollywoodi blondiin. Isegi ta näojooned on muutunud. Tema piltidega Youtube'i videote all kahetsesid kõik seda muutumist ja küsisid, kuhu on Lolita jäänud. Seepeale teised pahandasid, et jätke, ta on suureks kasvanud, see on loomulik, mida te temast tahate... Aga kahju on ikkagi. Selles mõttes on hea, et ta on igaveseks filmilindile salvestatud sellisena, nagu ta oli teismelisena. See oli arvatavasti ta karjääri kõrghetk.

Aga raamatust? Kahtlemata väga hästi kirjutatud. Ega ta muidu maailmaklassikasse kuuluks. Kahtlemata väga kummaline. Minategelane heitis pidevalt enda üle nalja ja ta huumor oli natuke minu oma moodi. Raamat oli täis räigeid stseene. Või.. pigem mitte stseene, sest midagi otseselt ei kirjeldatud, aga räigeid mõtteid. 

Kokkuvõttes ma ei oska seda hästi analüüsida, sest ma ei saanud kindlasti aru kõikidest vihjetest ja allegooriatest ja milles iganes, aga... see on väärt raamat.

Inimesed on oma ihade orjad. Keegi ei paljasta kunagi täielikult, mis ihad temas varitsevad. Ja igaüks tegeleb nendega omamoodi ning kas laseb neil endast võitu saada või surub nad alla või tegeleb nendega kuidagi muudmoodi...

Nabokov oli selle teemaga ikka väga-väga kursis. Lugesin Vikipeediast, et ta kirjutas või alustas ka mitmeid teisi samateemalisi jutte. Selles mõttes, et... läks ikka väga korda see noore tüdruku/täiskasvanud mehe teema. Ärge saage minust valesti aru, aga selleks, et minategelase osasse nii hästi sisse elada, kõiki neid mõtteid kirja panna, pidi ikka mingil määral selle teemaga suhestuma. I'm just saying...

Nüüd loen Mihkel Mutti. "Keerukuju". See on niimoodi väga stiilne ja eestikirjanduslik, nagu paljud eesti raamatud. Kaugver. Liives. Kallas. See sobib mulle nagu rusikas silmaauku. Sest ma olen eesti tüdruk.

Läksin jooksma. Panin pikad dressipüksid jalga ja T-särgi selga ning avastasin, et kõik lotendab ümber. Sellega ma küll rahul pole. Aga mis sa teed ära. Püksid on ka pikaks jäänud. Kas ma olen kõigele lisaks lühemaks muutunud?

Mul on õnn elada otse ilusa saepurustatud metsast läbi kulgeva terviseraja kõrval. Jõudsin rajale, päike paitas mu nägu ja mõnus tuuleke silitas pead. Muidugi ei hakanud ma päriselt jooksma. Ma mõtlen, et ärme nüüd üle pingutame esimese korraga. Võib-olla homme. Lihtsalt kõndisin kaks ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Neid mul jagub. Naeruväärselt palju kordi tuli mulle vastu mingi päris spordiriietes päriselt jooksev paar. Ma mõtlen, mingi kuus korda. Kui kiiresti te, paganad, jooksete? Ja miks te nii heas vormis olete?

Tšau...