Nii palju emotsioone!!! Ma olen ülirahul!! Üli-üli-ülirahul. Hommikul olid pohmakasümptomid, kuigi ma polnud midagi joonud - minu meelest need võivad ilmneda ka nii paljude emotsioonide läbielamisest.
Me Tiinaga saime suht lava ette. Alguses olime rohkem keskel, aga nihkusime osavalt ettepoole, Tiina on väga käbe trügija ja paljud läksid ka ise tahapoole, sest neil sai sellest puntranus rüselusest kõrini. Oli tõesti meeletu rüselus, aga sellega tuleb rokk-kontserdi puhul arvestada. Ja see oli seda väärt. Kontserdi lõpuks olime julgelt viiendas reas ja nägime neid nii lähedalt!!!! OMG!!! Ma olin nii excited. Esimesed pool tundi ma aina kordasin Tiinale: "Jared on lihtsalt nii ilus! Ma ei suuda, ta on nii ilus!" Ja Tiina vastas: "Ma tean!"
Ta lihtsalt on väga, väga kena mees ja sinna ei saa midagi parata. Muidugi ka superego, aga küllap pole muudmoodi võimalik, kui sa oled Jared Leto. Ta kasutas absoluutselt igas lauses sõna "fucking". Ning ütles pisut liiga palju, kui super me oleme ja "I love you so much" ja et me oleme parim publik üldse. Mõistetav, et seda peab ütlema... umbes korra, aga mitte viis korda. Mingi usutavuse võiks jätta, heh. Aga kui ta ütles, et "You know, there are some beautiful women here", siis selle vastu polnud mul midagi.
Muuseas Jared on täielik anorektik. Nii kõhn. Võib-olla sellepärast ta enne kontserti haiglas viibiski. Mees, söö midagi! Aga energiat tal jagus kümne eest. Nagu totaalselt.
Ahh, ma ei saa. Mul on meeeeletult hea meel, et me minna otsustasime. Ja Tiina oli nii hea kontserdikaaslane. Me hüppasime kogu aeg, kätest kinni, et üksteisel mitte ära kaduda, ja kui Jared soovilugusid küsis, aitas Tiina mul karjuda: "The Kill!! The Kill!!!!"
"The Kill" lõpuks tuli ja ma läksin hulluks.
Ausalt, sellisel kontserdil pole mõtet mujal asuda kui esiridades. Me nägime neid kõiki nii lähedalt!!!! Shannon oli ka lahe oma trummide taga (muuseas, ma arvasin, et ta on hoopis kitarrist...säh sulle fänni) ja Tomo hüples kitarriga.
Ja sellest, kui palju inimesi seal tegelikult oli, sain ma aru alles praegu kontserdipilte vaadates.
Ta kutsus poole kontserdi peal ühe poisi ja tema tüdruksõbra lavale ning tegi sellest poisist pilti. Lucky bastard. Aga asi läks hullemaks: lõpuks kutsus ta lavale mingi sada inimest. Ma oleksin niiiii tahtnud üks nende seast olla! See oleks nagu mu elu parim hetk olnud. Aga ta valis neid umbes juuksevärvi järgi. Kellel oli pea lilla või punane või harjas. Või kes lihtsalt hull välja nägi. Neil nii vedas!!!
Samuti, ma olen sotsialistliku töö kangelane, sest käisin kogu aja ringi - ja hüppasin - kõrgetes kingades. Elu on liiga lühike, et mugavaid kingi kanda.
Ühikas, kus me ööbisime, oli ka täitsa okei. Selle hinna eest. Ja adminn ütles hommikul, et kui veel siia asja on, tulge kindlasti. Et te maksite nii kenasti ja ruttu ära ja kõik oli väga kena ja tore, et noored inimesed nii kenad on, ja et rahaasjad peavad ikka korras olema. Hehe. Aga ma arvan, et see on täitsa variant, kui on vaja veel Tallinnas ööbida.
Edasi-tagasi-sõidud olid huvitavad. Minnes käisime söömas mingis metsa sees asuvad Viikingite kojas või milles iganes, kus oli väga ilus. Kõik oli puust ja loodus võttis hingetuks. Autojuht ei teinud meile välja, tegelt kohvi oleks teinud, aga lükkasime tagasi. Veidi imelik tundus.
Aga tagasi tulles tehti meile juba julgelt välja ja siis võtsime silmagi pilgutamata vastu ka. Sest... miks mitte. Kõigepealt pisteti meile šokolaadid pihku nagu väikestele lastele. Siis viidi sööma ja kohvile. Siis uus peatus ja mahl. Lõpuks ostsid nad veel kaks kasti maasikaid ja sain esimest korda sel aastal maasusid maitsta. Head!
Lisaks panid nad kõõvasti Metallica mängima ja...ma ei tea, mulle meeldis. Selline peabki hääletamine olema. Saad tasuta süüa ja huvitav on. Ja ei, keegi ei püüdnud meid metsa viia.
Muuseas see polnud esimene kord, kui hääletades autojuht Metallica üürgama paneb.
Oi, aga Taits? Meile räägiti mingeid lugusid hulludest inimestest, kes kogemata läbi klaasi on kõndinud või jaanilõkkest üle hüpates sisse kukkunud. "Ja ta jäigi sinna, lõpuks tiriti ta välja ja külg oli täitsa läinud!" rääkis mees hüsteeriliselt naerdes. Vahetasin Tiinaga šokeeritud pilgu ja ütlesin: "Taits kukkus sisse - siin on sulle pealkiri."
Vot nii. Ongi kõik. Koju jõudes tõmbasin jalga mugavad dressipüksid ja nüüd puhkan. On mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar