Kesköö on läbi, jõudsin just töölt, kus paar viimased päeva on olnud täielik loco house. Eile mõtlesin lausa, et kõnniks uksest välja ja ei tuleks tagasi. Täna oli küll parem päev. Aga nüüd, kus kolm järjestikust tööpäeva täis ning igal neegril oleks õigus puhata, ei saa seda teps mitte. Nimelt tuleb homme öösel tööle minna - ja võib-olla ka ülehomme. Meil on paaril ööl ümberkorraldused kavas. Huvitav, et kui ülemus minult küsis, kas ma tahan öösel tulla, vastasin ma eitavalt; aga kui end ikkagi sellest nimekirjast leidsin ja aru pärisin, öeldi mulle suurisilmi, et ma ju lubasin tulla... Mälu võib petlik olla, ma nimelt selliseid sõnu absull ei mäleta. No olen mälu ära joonud siis. Tegelikult on tore niimoodi tööltööltööl käia ja mitte üldse puhata. Sest... miks mitte?
Aga positiivse poole pealt: sain meile Tiinaga Tallinnasse öömaja broneeritud. Jeeeeeeeee!! Me ikkagi saame katuse pea kohale. Ootan juba kontserti. Varsti on see käes!
Muuseas ma totaalselt armastan oma uusi kingi. Ikka veel. See on hea märk.
Homme lähen uut üürilepingut tegema. Enne seda tuleb aga tõepoolest toale ka pilk heita. Mis siis, kui see on totaalne peldik? Ega mu praegunegi tuba midagi ilusat pole, aga sellega olen ma harjunud ja mulle meeldib siin väga. Kodu ikkagi. Harjumatu peldik oleks... harjumatu.
Ühte nad mult võtta ikkagi ei saa: ma saan homme kaua magada!!! Saite nüüd!! Oujee.
Kuigi muidugi tekib mul isu hommikuprogrammi kuulata ja ma tulen kell kaheksa üles, olen ma siis väsinud või mitte. Kuid mõte on selles, et ma võiksin magada. Just.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar