Sanctum

Käisime Tiinaga oma Pannkoogikas ja kinos. Midagi vaadata polnud, ainult mingist Sanctumist polnud me kumbki veel kahte sõnagi kuulnud. Plakati peal oli suurelt James Cameron, et tähelepanu tõmmata, aga tema oli ainult produtsent ning režisööri nimi oli seal kõige lõpus, hästi väikselt (alati lugege väikest kirja ka. Kehtib nii lepingute juures kui kinos). Reklaami mõttes on vaid tähtis, et Cameron kuidagi asjaga seotud oleks. Igal juhul kinotöötaja tutvustas meile mõne sõnaga ja vaatasimegi selle üle. Soovitan külmalt. Soovitaks soojalt, aga nii familiaarne inimene ma ka ei ole. Ma mõtlen, ma ju isegi ei tunne mõnda teist. Kahju, et me 3D-s ei näinud, aga ilma selleta oli ka muljetavaldav.

Ja creepy. Alguses oli kamp inimesi ja mina mingist hetkest, kui neid neli oli alles jäänud, mõtlesin, et nüüd jäävad küll ülejäänud ellu. Naiivitar, nii hästi küll ei läinud. Suht palju oli ka kohti, kus ma silmad kätega katsin, nii et päris ränk. Aga põnev oli kogu aeg!

Mu toidusedel on nagu raketiteadus. Kui ma söön midagi rauda sisaldavat, siis ma pean hoolt kandma, et sinna juurde piimatooteid ei tarbiks, mis takistavad raual imenduda. Nii et täna ei võinud ma leiva peale võid määrida ega piimaga kohvi juua, pidin pärast lõunat hoopis apelsini nahka pistma (C-vitamiin soodustab imendumist). Ainult minu rakett lendaks küll õhku, sest piimaga kohvi järgi oli isu liiga suur. On siiamaani tegelt. Teen teise tassi veel.

See tuletab mulle meelde ühte Simpsonite õuduslugu, kus Mr Burns Homeri aju välja opereeris. Smithers küsis talt, kas ta on kindel, et see on hea mõte, ja ta vastas, et kammoon, see ei ole mingi raketiteadus, see on kõigest ajukirurgia.
Naera nüüd. Naera!!