See kehtib ka igapäevaste asjade kohta, mis tuleb lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Minuga on nii, et iga tegevus, mille ma võrdsustan enda jaoks tööga: õppimine või võõrkeelse ajakirja lugemine või mis iganes, muutub kohe ebameeldivaks, nii et ma tahan selle kaugesse tulevikku lükata. Aga pruugib vaid kätte võtta ja ma olen hoos! Millal ma selle ükskord selgeks õpin?
Õhtu on igatahes meeldiv.
Eile kutsusin ühe oma paljudest õdedest (koodnimega Liis) "Eesti laulu" vaatama. Meil oli mõnus! Laule kommenteerida pole vajagi, ma arvan, sellest saab igaüks aru, kes saadet vaatas. Muuseas üks mu endine klassiõde oli ühes neist bändidest... algul ei tundnud äragi, vaatasin, et kas tõesti tema.
Nüüd on käes see aeg, mil vanad klassikaaslased hakkavad ajapikku kuulsaks saama ja sinu osaks saab käega osutada ja öelda: "Jaa, ma teadsin teda kunagi. Me käisime ühes klassis."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar