Ja sebja tšuvstvuju harašo. Lugesin päris mitu lehekülge uut venekeelset ajakirja, mille ma võtsin. Ma sain kõigest aru... näiteks kuidas teha meiki viie minutiga ja muid võrratuid saladusi! (Nad tegid tegelikult sohki, sest sellist veatut näonahka, nagu nendel modellidel pildil oli, tuleb pool tundi peale määrida ja puuderdada ja peita. Nii et kui nad alustasid oma viie minuti lugemist ainult silmadest ja huultest, siis sellega saan MINA ka hakkama.)
Eile tahtsin oma Grey anatoomiat vaadata, aga tutkit, brat. Vaatan põhiliselt telekast koduperenaisi ja Grey anatoomiat, aga just eile olid nad ühenduse katkestanud, mingit pilti polnud, ainult TV3 asemel seisis ülbelt väike sinine kastike kirjaga "Rüselus kanal". Aga miks rüselus? Tšekkasin postkasti, ja ennäe, seal seisiski ülbe kiri, et täna te, neegrid, telekat ei näe. Proovige homme.
Veel ühes teises kirjas Üliõpilaskülalt seisis, et varsti hakatakse majas sees ehitustöid tegema, ehitatakse jalgarattaruumi asemel mõned uued korterid. Muidugi on ühikatubadest puudus, kui minusugused lambikad inimesed siin tudengite eluruumi endale nabivad. Ei saa salata, ei saa mitte salata ma, et see uudis teeb mind väga rõõmsaks. Kuigi otse kaks meetrit meie majast eemal on juba pool aastat aktiivselt, alustades varahommikuga ja lõpetades mõnikord ööööga, uut õppehoonet ehitatud, siis otse majas sees mööbeldamine on ikka midagi enamat. Annab sellise läheduse tunde. Seda ei saa kuskilt mujalt.
Tahtsin kinno minna, aga neil ei ole midagi põhjapanevat pakkuda. Ei taha enam lambikaid filme kinos vaadata, sealt peaks ikka mingi elamuse saama. Järgmine kord valin millegi, mis on Oscarile nomineeritud. Kas "Kuninga kõne" ka kunagi Tartusse tuleb? Colin Firth on väga... bueno. Kinder bueno.
Posu Miki Hiiri laenutades tundsin sügavat kihku mainida, et need lähevad mu väikesele haigele vennale, mitte mulle. Pole ju minu süü, et mul kõige väiksematki armetumatki vennaniru siin maailmas pole. Ja raamatukoguhoidjad aina muigavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar