Helen hakkab varsti kodumaale suunduma ja Minn niisamuti - mu kadunud pääsukesed leiavad taas tee kodupesani. Minn väitis, et räägib nüüd eesti keelt aktsendiga ja tunneb isiklikult Pipi Pikksukka; Helenil olevat tekkinud harjumus iga kahe minuti tagant Hola!Hola! karjuda ja sinna juurde flamenkojalga võbistada.
Aga meil siin on must leib ja must lagi. Meie toal. Ja meie ajal ka.
Ei, tegelikult on valge (lumi) ja ilus aeg. Kartulil tuleb varsti sünnipäev ja siis ta saab 21. Viimasel ajal on mulle selle asemel, et olen nii vana, hakanud tunduma, et olen hoopis kuradi noor. Noh ja olen ka.
Lumi ei ole tegelt valge. Ükspäev hommikuprogrammi mehed irvitasid TV6 reklaamlause "Kollasem kui lumi" üle, ja see on nüüdseks tõsi. Lume säärane värv nimelt.
"Inimorjusest" on ikka veel nii hea! Ma armastan seda. Ja Maugham tundub olevat olnud nii huvitav inimene.
Eile ma hakkasin tuleviku peale mõtlema ja leidsin, et... võiks midagi teha. Vaatame, mis sellest saab.
Koristasin täna kolm korda - kaks korda töökohtadel ja ühe korra ka meie väikeses toas. Jõulukoristus. Nii mõnus, kui kõik selline nett ja puhas on.
Okei, praegu hakkas mul küll imelik. Kui ma söön (ja seda ma teen), siis mu parema kõrva all, lõua sees miski kiliseb-kõliseb. Nagu aisakell. Nagu kaks kõrvarõngast klõbiseksid kokku. Aga mul ei ole midagi kõrvas. Mis see tähendab? Kas ma suren ära????
Issand.
Lõpeta või söömine ära. Aga ma ei saa ju midagi homseks jätta.
Mis oligi kiirabi number? 1 1.. 1?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar