Eelmise blogiposti jätkuks - eile lõikasin endale pappkastiga sõrme ja kukkusin lumehange, aga õnneks pehmelt lumehange istuli, mistõttu see oli justkui armas üllatus. See, mis väljas toimub, on üsna metsik. Loodan, et mul lastakse Kõigekõrgema (või Kõigemadalama, kes iganes tööl on. Mul on justkui tunne, et esimene võttis lumepühad) poolt täna ka tööle ja tagasi läbi selle lumetormi marssida. Aga see kõik on nii ilus! Sattusin eile vaimustusse, otsisin endale vaiksema paiga ja tegin lumeingleid (Anu Välba ja Marko Reikop ehk Paar) ja lesisin natuke aega hanges, sest nii mõnus oli.
Tiina helistas just ja tahtis teada, kuidas ma eile ikka koju jõudsin, mis oli armas. Nagu mu ema muretses, ja kui ma esimene kord vastu ei võtnud, arvas, et laman kuskil hanges (lamasingi).
Riietasin end jälle imelikuks ja kargasin ringi. Vaatasin oma lahedat outfiti ja panin tähele, et 75% protsenti sellest pärines kaltsukast (jah, mul on kõik välja arvutatud). Siis võtsin koosinuse ning Pythagorase teoreemi abil leidsin, et mul on järgmine kord 18% suurem tõenäosus kaltsukast midagi lahedat leida. Aga mitte ülejärgmine kord, sest selle olukorra graafik on hüperbool.
Huh. Aju hakkas valutama sellest kõigest. Sööks parem midagi...?
Ja loeks taas kord Tiinalt näpatud raamatut, seekord W. Somerset Maughami "Inimorjusest". See on nii hea, kuigi paks nagu telliskivi. Küllap sellepärast omanik ise polegi seda lahti teinud (arvan nii ma). Ja avastasin, et ta kirjutas selle peaaegu 100 aastat tagasi! Hämmastav. Kummastav.
Nüüd on mul küpsis ja ma ei saa enam rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar