Tainas

Ma tahan kommi. Ma loodan, et keegi kuuleb. Või siis, noh, näeb seda.

Kooki tahaks ka küpsetada, aga ei saa, sest ahi on rikkis. Pool sellest. Eelmisel laupäeval tegin õunakooki; see pidi ahjus olema 20 minti, aga oli juba üle poole tunni ega saanud valmis, alumine pool oli täitsa toores. Lõpuks keegi taipas, et ahi ei soojenda altpoolt. Sellepärast olid juba nädalaid varem igasugu asjad kaks korda kauem valminud, aga meie ei saanud aru. Ma soovisin alati, et saaks lihtsalt tainast süüa, mitte seda koogi sisse panna, sest see oli nii hea. Soov sai teoks, jee! Tainas, kuram, ei ole tegelikult eriti hea. See tundus nagu mingi... õunapuder. Aga täitsa huvitav siiski.

Ja ma luksusin ükspäev seitse korda. Seitse. Juba esimene kord ütles Liis kurjakuulutavalt, et pane tähele, päeva jooksul luksud kindlasti oma kolm-neli korda. Nõid? Ja iga kord hakkas ta hüsteeriliselt naerma. Ta on üldse neeger. Tulin eile koju ja vaatasin, kuidas õde õuna sööb. "Ma söön praegu sinu õuna," teatas ta, "ja pärast sööb igaüks enda oma." Nii ma jäingi ilma. Tegelikult maksin kätte ja sõin tema oma ära.

Kõik töökuulutajad tahavad, et ma midagi oskaksin. Dšiisas nagu. Ma ei ole autoremondiluksepp ega arvutiprogrammeerija. Aktsepteerige mind, nagu ma olen, ja lihtsalt makske mulle, okei?

Ma olen nädal aega ilma meigita käinud. See on nii sõltuvusttekitav, ma saan aru, miks mõned naised üldse meiki ei kasuta. Valetasin, tegelikult ei saa. Aga ikkagi on hea lasta nahal ja silmadel puhata. Ainult ärge sellega ära harjuge, clifid, eks? See ei saa olema igavene!

Heihei