Tainas+

Hakkasime õega poodi minema, Liis küsis: "Kas tulemegi enam tagasi?"

"Küll pakane põrsa koju ajab," vastas ema hellalt.

Panin kodus neegrid tööle. Hommikul ütlesin, et mul on vaja mütsi ja sellist boolero moodi jakikest - õhtuks oli Liis mütsi valmis saanud ja ema... noh, osa boolerost. Müts on selline tibukollane ja nunnu. Tänks, mees! Ehkki ma pidin terve päeva selle eest neile teenijaks olema, toitu ja jooki ette kandma, massaaži tegema ja nii edasi. Ei ole mulgi kerge.

Novembris lähme teatrisse, pingviinike, jee! Üle pika aja.

Tuulasin eile õhtu otsa ringi ja otsisin vanu põhikooli ja gümnaasiumi vene keele töölehti. Neist oleks abi ikka, eks ju. Ja prantsuse ja hispaania keel. Ma põhimõtteliselt ei visanud keeltematerjale kunagi ära, aga kus need nüüd on? Seal kapis, kus me muidu oma vanu vihikuid hoidsime, olid AINULT Mirjami ülikooliasjad. Ja palju. Sa oled nii mõnegi puu tapnud. Ma ei tea, mis sa meie asjadega tegid, neiu? Suuresuure lõkke? Igal juhul ma ei usu, et ma oleks need asjad ära visanud, aga kadunud need on. Leidsin ainult paar õnnetut, rääbakat vihikut seitsmendast ja üheksandast klassist. Ja oma vanad kunstiõpetuse tööd. Neid vaadates sain aru, et tegu oli tõenäoliselt mu loomingu tipphetkega. I reached my peak in middle school, damn it...

Tegin jälle tainast. See näeb kummaline välja, kui ma kõik need anumad ja  kannud vannituppa tassin. Löön muna pähe (munapea), koorin ennast kohvipaksuga, mett määrin näkku (ja muidugi mokale) ja loputan kummeliteega. Ma usun nimelt loodusesse.

Tema minusse mitte.