Ma lugesin täna tegelikult paari päris raamatut - paberi peal ja puha - enne kui arvuti käima panin. See oli kummaline ja retro. Ja panin end ilusasti riidesse ning tantsisin peegli ees. Ma olen kõige paremini terve päeva jooksul riides siis, kui oma hommikust venitamist/tantsu/tõmblemist teen.
Eile läks must mööda üks pisikeväike laps oma emaga ja ütles: "Onu."
"Ei ole onu, tädi on!" vastas ema. "Onu!" kordas laps jonnakalt. Hmm. See ei ole vist kuigi hea märk.
Üldse on huvitav kuulata, mida inimesed tänaval sinust mööda minnes räägivad.
"Teine osa oli palju parem kui kolmas..." - kas nad rääkisid Videvikust?
"Ta kirjutas nagu tulevikust, kuulutas ette, kuidas kõik sellel aastal olema saab..." - võib-olla Orwellist ja tema "1984"-st. Kuigi ta ei kuulutanud midagi ette, ta pani sinna suvaka aastaarvu. Pööras oma kirjutamise aasta viimased numbrid ümber. Muuseas see raamat on nii hea!
Ja ühed tšikid arutasid, kas tarantlid munevad või mitte. Õhhhhh. Tõesti ei taha teada.
Tahaks kinno minna. Kohe. Aga ei ole tõesõna mitte midagi vaadata. Mtmidagi! Seltskonda ka ei ole, kellega minna, aga see polegi tähtis, sest ma käin jumala tihti üksinda kinos. Veidrik.
Kas tervitada saab?
Muidugi!
Helenit siis. Tšau, mees!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar