Iti-tita ajas end püsti! Enda võrevoodis, kuhu ma ta kahe heegeldatud rebasega mängima panin, et saaksin ise samal ajal pesu kappidesse lappida. Mul olid pisarad silmis, aina musitasin teda ja kiitsin uue eluetapi alguse puhul. Olin seda natuke juba oodanud, kuna Kaur hakkas toe najal seisma kuuke varem. Iti on aga keskendunud rohkem kõnelisele arengule: tal on juba märkimisväärselt silpe ja ka sõnu. Ta hüüab kogu aeg: "Emmeee!" ja ma ei tea, kas ta mõtleb sellega mind, aga tundub vist küll.
Samal päeval, kui Iti esimest korda püsti tõusis, et jäänud ta suurest elevusest (või hamba-või gaasivalust) õhtul magama. Meest polnud kodus ja mina ei osanud Itiga üleval pimedas magamistoas enam midagi teha, vaid tõin ta alla elutuppa tagasi. Ta mängib suht ilusti iseseisvalt põrandal, seni kui mina saan siis süüa või misiganes teha. Tunnike mängib või kakab (nagu juhtus seekord, peale mida oli ka uni valmis tulema) ja siis teen uue katse.
Igatahes tegin endale võikud ja piimaga tee ning kuna meil diivanilauda ei olnud, panin tee diivani kõrvale toolile. Ise mõtlesin küll, et oot, Iti ju ajab end juba püsti...aga vaevalt et ta siia ikka ulatuks. Noh, ulatus küll. Juba loetud sekundid hiljem ilmus mu tassi haarama väike käeke, tass kukkus külili ja valla pääses hale nutt. Õnneks olin pannud piisavalt palju piima tee peale, et see oli pigem leige ja Itike ei saanud kõrvetada. Endal oli küll siis paha tunne, et no sada protsenti minu süü. Ma vahel olen selliste asjadega veidi hooletu, et no vaatame mis saab...
Kaur aga leidis oma päevase une taas üles, juhhei! Panen ta tema tuppa ja keeran ukse lukku nagu alati, ta laamendab ja mängib seal paarkümmend minutit ja siis jääb kõik vaikseks. Kokku magab ta nüüd iga lõuna lausa mitu tundi ja see on mulle suur rõõm. Kahe paiku viin ukse taha tuduma Iti ning siis on mul vahel lausa lastevaba aega päeval, mis on suur luksus, sest seda pole mul enam kuid olnud. Jepikajeeee!
Pluss mulle meeldib, et Kauri ma kuidagi uinutama ei pea, vaid jätan ta tuppa ja ta mingi hetk ise läheb voodisse ja uinub.
Kauril sõnavara aina areneb, ta kasutab juba käändeid, nagu väljendites: "Kaks autot" või "Kaks sõrmust". Eile serveerisin talle küllusliku lõunasöögi ning juurde panin ka issi tehtud hummust, et ta saaks eri asju sinna sisse kasta. Kaur sõi hummust hoopis paljalt, talle väga meeldib see. Küsis aina juurde ning matsutas, rääkides ise juurde: "Issi... tehtu...mmm...humbus".
Ja issit on ta hakanud vahel kalluks kutsuma, kuna mina ju kutsun nii. See on ülinaljakas, hästi lahedalt oskab seda l-i öelda. Enne toitsin diivanil Itit, kui kuulsin, et Kaur teeb ise vannitoa ukse lahti ja läheb sinna. Varsti kostis: "Oi-oi!"
Mul tekkis kohe must eelaimdus, sest oi-oiii hüüab Kaur alati siis, kui mingit pahandust teeb. Sest mina ütlen alati pahanduse peale nii.
Seekord ma ei saanud kohe vaatama minna, sest Iti sõi pudelist piima.
"Mis sa seal teed?" küsisin Kaurilt.
"Kalluuu!" hüüdis Kaur. "Pallu! Kallupallu!" Ning tagatipuks kostis kahtlast sorinat. Nüüd ei suutnud ma enam vastu pidada, võtsin Iti pudeliga kaasa ja läksime vaatama. Oli nagu arvasingi: vetsupotti oli visatud üks väike plastmassist pall, millel auk külje peal. Sellest august siis Kaur valas vetsupotivett välja, lustis täiega. Äsja selga pandud puhtal pluusil ilutses suur märg laik.
Kuna sama pall oli juba mitmendat korda leidnud tee vetsupotti, sai mul kõrini ja nüüd leidis see tee prügikasti :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar