Mina ja Liis käisime Näljamänge vaatamas. Isegi Ekraani kinno olid tänu populaarsele filmile mõned inimesed peale meie eksinud. Viimane kord, kui ma seal midagi vaatamas käisin, oli peale minu ainult neli inimest, mis oli natuke naljakas, aga samas ka mugav, kinosaal ainult paari inimese peale... milline luksus!
Väga-väga hea film oli! Mul pole ühtegi halba sõna selle kohta öelda. Ei mingil juhul halvem kui raamat, võiks isegi öelda, et sama hea, mida tavaliselt raamatuadaptsioonide kohta väita ei saa. Raske on ju mahutada paari tundi sisse kõik see, mis sisaldub ühes paksus raamatus... Aga seekord saadi küll hakkama.
Tapmisstseenidega oli küll nigelasti, eriti midagi ei näidatud. Mitte et ma eriti verejanuline oleks. Küllap ei tahtnud stuudio räigete stseenide tõttu peale pandavate vanusepiirangute tõttu piletitulult kaotada.
Näitlejate valik oli super. Stanley Tucciga ei saa kunagi alt minna (ja tal olid sinised juuksed!). Peategelast kehastanud Jennifer Lawrence (iga teine USA näitlejanna on vist Jennifer Something) oli hea ja mitte liiga ilus. Mul oli juba kohe filmi alguses väike pisar silmas, kui ta oma õe asemel vabatahtlikuks tapamasinaks hakkas.... Nuuks!
Täiesti pöörane, kuidas mulle kevad meeldib.
Unes nägin, et käisin Hiinas ja sõin seal oma perekonnaga restoranis. Mitte koerapraadi, koerapraadi ma ei mäleta. Õnneks. Ausalt, kuidas nad saavad koeri süüa??
Muuseas juba teist päeva järjest näen täpselt sama (vist hulkuvat) koera tänavalt häda number kahte tegemas. Tõsiselt, koer? mõtlesin ma. Sa ootasid küll spetsiaalselt minu möödumise ära! Ekshibitsionist sihuke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar