Just nii ongi: ma olin just oma hommikusöögi ära söönud ja pesin nõusid, kui naabripoiss niii hästi lõhnava omletiga mu nina alt mööda tuhises.
Me käisime teatris ja vaatasime sellist tükki nagu "Meeste kodu". Ugala on jube armas. Ja üldse terve Viljandi. Tuli meelde, kui mõnus seal suvel on.
Enne uurisin niipalju välja, et tükis mängivad ainult mehed, ja üks neist on Mait Malmsten. "Kui ta lavale ilma vuntsideta ilmub, on etendus juba õnnestunud," otsustasin. Ja seda ta tegi. Ainult lõua otsas oli väike habe, aga sellegi viskas ta etenduse lõpus põrandale maha, öeldes: "Ma võtan nüüd oma habeme ka ära." See teenis minult vaimustunud aplausi.
Üldse polnud tükk aega nii palju naernud. Lihtsalt superetendus oli! Ma isegi ei osanud neljast meesnäitlejast (Riho Kütsar, Malmsten, Indrek Sammul ja Ago Anderson) ühte lemmikut välja valida, sest kõik olid nii head. Võib-olla Kütsar oli lemmik?
Ja kogu aeg hakkasid näitlejad ise laval toimuma üle naerma. Ma guugeldasin arvustusi, ja tundub, et nad tegid seda igal etendusel. Mistõttu kergelt kahtlustan, et see on meelega, kuna rahvale läksid need spontaansed naerupahvakad väga hästi peale (mis sest, et tegelikult on see ebaprofessionaalne). Mulle ka läks peale, aga ma tahaks mõelda, et nad ei naernud meelega, et odavat populaarsust saavutada. Samas ma arvan, et meie etendusel nad naersid rohkem kui muidu, sest meil eesreas oli üks jube valju naeruga naine ja ta naeris kogu aeg. Osa ajast vist Ago Anderson naeris hoopis seda naeru.
No nii. Ma pole nii ammu midagi kirjutanud, et see väsitas. Edu töös ja isiklikus elus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar