I come alive at the nighttime... Inimesed, kes minuga koos elavad, võiksid küll vastu vaielda, et peale ühtteist kustun ma enamasti ära ja lasen tuled surnuks, aga seda ainult seepärast, et pean vara ärkama. Suvel olid mul sageli hilised ööd ja enne ühte-kahte eriti silma looja ei lasknud. Oli mõnus. Mulle meeldivad need õhtutunnid iseendaga.
Kõrvaltoas mängitakse praegu kitarri, kas pole armas? Veel nägin täna üht imearmsat väikest last, kes mulle laialt naeratas. Ma naeratasin vastu ja ta isa vaatas teda isaliku uhkusega, et ajad siin inimestel nunnumeetri põhja, tubli.
Veetsin päeva emaga, lõunatasime, kolasime poodides, ja kohvitasime kohas nimega Armastus. Kas pole nunnu? Seal oli ka atmosfäär väga mõnus. Hei, emps! Tšau!
Loen praegu Sophie Kinsella "Twenties Girl"-i: hea ja kerge lugemine. Mulle meeldivad tema raamatute peategelaste nimed: Rebecca, Emma, Lexi, Lara, Samantha. Ilusad. Minu meelest olid tal endal ainult pojad ja võib-olla paneb ta oma tegelastele nimesid, mida oleks tahtnud oma tütardele panna.
Võrdluseks naisenimesid Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisist": Nella-Della, Cärolyn, Aurelia, Tia. Tegevus toimub Eestis muide.
Veel loen venekeelset ajakirja "Ženskie sekretõ" (olen otsustanud vene keele õpingud uuesti üles võtta), Maughami "Elumõnusid" (natuke igav) ja järge ootavad hulk Kaugvereid. Uurisin Kaugveri elu kohta ning leidsin, et see oli tal maru põnev! Ta istus viis aastat vangilaagris ja töötas üksteist aastat trammitrustis ja oli üks Eesti menukamaid kirjanikke (veel kord: ei mäleta, et oleks temast kunagi kooliprogrammis kuulnud) ning moodustas koos Eno Raua ja Villem Grossiga kuldse kolmiku, kes igal pool ringi sõitis ja Moskva kohvikus konjakit jõi. Kas pole põnev? Jagasin seda teavet emaga, kes ütles, et kõik Kaugveri tegelased joovad alati konjakit; ma olin seda samuti tähele pannud, mistõttu mulle jäi mulje, et kõik jõid sel ajal kogu aeg konjakit või midagi. See tundus kuidagi nii stiilne, kuidas nad alati kohvi ja konjakit trimpasid.
Väljas on juba mitmendat päeva väga külm, aga väga ilus ilm. See imeliselt sätendav päike tuletab meelde, et kunagi saabub võib-olla veel kevad. Ma pole küll ennustaja Edgar ega isegi mitte Edda Paukson, aga pange mu sõnu tähele, see võib juhtuda. Kui Saturn seitsmendasse majja satub.
See tuletab mulle meelde (tegelikult mitte) üht juulikuist ööd, kui ma olin just "Inceptionit" vaatamas käinud. Kui see lõppes, siis terve saal hoidis hetkeks hinge kinni (ainus film, mille puhul ma seda veel mäletan, on "Benjamin Button") ja mõtles, et WTF? Miks see nii lõppes? Kuidas see lõppes? Ja siis ma läksin koju ja mul oli seljas see lahe pluus ja lühikesed püksid, aga polnud absoluutselt kuum, vaid õhk oli soe ja mahe. Taevas säras täiskuu, selline meeletu täiskuu, et ma oleksin tahtnud heita ühika ette maha ja seda kuud vahtida, kuni magama jään. Aga läksin koju ja tirisin õhuakna nii lahti, kui see üldse tuli. C'etait magnifique!
Ma olen kõik ebavajaliku üle parda heitnud, nii asjad kui inimesed! Viskasin uue aasta saabudes kõik vanad kirjad ja kaardid ja üldse mälestused ära, et nad mind ei kammitseks. Viskasin jalanõusid ja riideid ära. Tähtis olen ju ainult mina.
Ma tunnen end nii hästi, ma tunnen ennast võitmatuna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar