Jogurt

Sain Kaugveri "Ja kõik on kuhugi teel" läbi ning võtsin ette Maughami "Elumõnud". Kaugveri raamat oli nii hea. Eesti kirjandus kipub olema masendav, aga kuidagi hästi masendav. Stiilselt. Selles raamatus oli juttu neljakümnendatest aastatest, sellest, kuidas alguses oli Eesti riik, siis venelased, siis sakslased, siis jälle venelased. Ja kes oli mingil ajal "vale" poole valinud, lasti uute poolt maha. Peategelased olid viis head sõpra, äsja gümnaasiumi lõpetanud noormeest, kellest kaks hakkasid punasteks, kaks olid saksameelsed ja üks enam-vähem neutraalne, rohkem siiski punane. Lõpuks said kõik surma, ainult see neutraalne, kes ennast pahandustest oli osanud eemale hoida ega pidanud oma ühe käe tõttu sõtta minema, jäi ellu. Hästi kurb ja mõtlemapanev raamat oli. See on naljakas, et need kaks poissi, kes olid pisut halvemate iseloomuomadustega, aremad ja hellikud, oli autor teinud hitlerimeelseks. Selline viis siis kirjanduses koht kätte näidata. Ma saan aru, et tol ajal oligi vaja niisuguses vaimus kirjutada, aga nii pole ju üldse huvitav. Oleks võinud olla, et mingi totaalselt äge mees, põhimõttekindel, vapper, tugev ja üldse nagu Herakles, aga raiub nagu rauda: Hitler ruulib! Ja kommunistidest oleks ka võinud mõni siis nõme olla. Et oleks vastuolu. Aga see pole praegu üldse tähtis. Tähtis on see, et avastasin: kui oled valmis oma jogurti juba samal päeval ära sööma (ja ma olen. Boy am I ever), võid selle saada kaks korda odavamalt. Viimase hetke pakkumised Maksimarketis. 

Õpin elama nagu tõeline low-life.

Nüüd on nii, et panin endale kolm keeldu peale. Blogidelugemise, youtube'i ja sarjade vaatamise keelu. Kogu mu aeg läheb nende peale. Aitab! Vali uus Anne-Mai juba täna. Muidugi saab see keeld ühel päeval otsa. Umbes paari päeva pärast.

Õmblesin oma töövormi kokku. Nii kuradi väheveetlev teine. Õieti peaks selle ära põletama. Veel imelikum on, et kuigi seal poes on terve p***etäis müüjaid, kes leti ümber pläkutavad või õues suitsu teevad või tagaruumis kohvi joovad - kokku umbes kümme inimest - ei ole silmapiiril kunagi kedagi, nii et nõu ja kaupade hinda peavad inimesed küsima minult. Hei, selle kartulikotiga seljas ja mopiga käes on ilmselge, et ma olen koristaja. Ei saa jääda eksitust, et ma olen müüja. Neil on kolm tunnust: nad on ilusad, nad kannavad oma vormi, nad ei tee midagi.

Kõige parem küsimus, mille ma olen saanud, on: "Kas maksta saab kassas?"

Aha, jah, proovige esialgu sealt.