Harjutan, harjutan

Kallul on täna sünnipäev! Kinkisin talle suure valge šokolaadi, päriskingi, tai massaaži kinkeka, saatsin ära juba eelmine nädal, juhuks kui ta tahab endale varakult massaaži bronnida. Seal salongis olen ise ka varem käinud ja mulle seal meeldis, lisaks oli neil ülihea klienditeenindus: kirjutasin, et sooviksin kinkekat osta, millele nad vastasid viie minuti jooksul valmistehtud arvega manuses. Tasusin selle ära ja maksest kolm minutit edasi tuli mulle juba kinkekas meilile.

Võtke eeskuju, kõik teised ärid:D

Oi mul on meeles, kuidas kaks aastat tagasi mehe sünnipäeval veetsime lihtsalt terve õhtu diivanil kaisutades. Me esimesed kuud kogu aeg lihtsalt kaisutasime diivanil ja nautisime üksteise lähedust. Muidugi see dünaamika on natuke muutunud, kuna tegemised vajavad tegemist, aga väga füüsilisi puudutusi hindavad oleme me siiamaani. Või vähemalt mina olen ja tema pakub seda mulle. 

Ka Kaur on alati kleepekana issi küljes ja mees kodus olles vaevu midagi toimetada saab, ilma et kellegi anuvad käed tal pükstest hoiaksid ja kurtmine teada annaks, et sülle on ju vaja! Mehe vanem poeg armastab ka väga teda kallistada, ilmselt on asi lihtsalt mehes. Ütlen alati, et tema on meie pere lemmik.

Eile käisin selle nädala ainsas sõidutunnis. Tegime ringristmikke, mis on suht õudsed kohad. Muudkui lähenesime samale suurele ringristmikule eri sissesõitudest ja sõitsime eri kohtades välja, kusjuures ma pidin märke vaatama ja õige rea valima. Kui ühega lõpetasime, sõitsime teise ristmiku juurde. Tipptunnil ringristmikul sõita on ikka paras närvide mäng. Ootasin ühes sissesõidus ja muudkui ootasin, millal sisse saaks sõita, sest ringilt muudkui lähenes busse, aga kõik bussid keerasid natuke enne mind ära ja ringile sissesõit oli mulle tegelikult vaba. Õpetaja ka ei öelnud midagi, tiksus ja ootas, millal ma aru saan, et bussid näitavad suunatuld ka ja jah, minu tee on vaba. Ma ise ei saanudki :D

Koduseks ülesandeks sain parkimist harjutada. Jalutasin tagasi koju, kus mees oli üpris tujutu, sest Kaur oli viril. "Ma ei saa vahel aru, kuidas sa seda teed," ütles ta mulle lapsekasvatamise kohta. Eks jah, eile oli ta tõesti viril ning vahepeal olen ka ise päris närviline. Nüüd on vaikselt jäänud alles vaid üks päevauinak, hommikust Kaur enam ei taha magada. Iga hommik siiski pakun, et kui tahad, võid teha, aga ta vaid jääb voodisse lobisema ja kaisukaru ning valge müra jänest voodist välja loopima. On välja kasvanud ja pole tema süü, et hommikul enam und ei tule. Peale kümmet minutit siis toon ta ettetuppa mängima. Sellisel juhul oleks kena, kui ta teeks ilusa kahetunnise lõuna. Puhkaks ise välja ja emme ka. Paraku teeb ta pigem tunnised lõunauinakud. Sellest on vähe nii talle kui mulle, aga no kauem ta ei maga. Näen, et laps on väsinud ja viril, aga kuidagi magama suruda ju ei saa, kui ta rohkem ei jää.

Kui ta sellisel päeval ärkab mul juba kell kaks lõunaunest, juba eos nuttes, siis katkun ka endal juukseid peast. Et miks nii vara? Mida ma sinuga veel viis tundi peale hakkan enne õhtuund? Arvestades, et ma tema ärkveloleku ajal ei ole arvuti taga ega vaata telekat, vaid püüan talle anda päris kogemusi, olla tema jaoks olemas ja mängida koos. Päris intensiivne mõte tundub viit järjestikust tundi sisustada, eriti kui juhtub olema päev, mil mehel mõni toimetus ees ja ta tuleb ise ka alles seitsmeks.

Eile õhtul issi ja emme õnneks tuli virilal Kauril siiski peagi kätte vanni- ja ööuneaeg. Mees keeras diivanile kosutavale uinakule ka ise ja mina hakkasin liiklusmärke üle õppima ja harjutusteste tegema. Juhtus olema selline variant, kus mitu vastusevarianti võivad olla õiged. Päris teooriaeksamil enam nii pole, nüüd võib seal ainult üks õige olla, mis on kahtlemata inimlikum ja teeb kõik palju lihtsamaks. Mitme variandiga annab ikka pureda ja mul tuli päris palju valesid vastuseid. Samas saab nii teema eriti hästi selgeks, sest sa lihtsalt pead seda kõike lõpuks hästi mõistma. Kinnistamise mõttes on sellised harjutustestid head.

Test tehtud ja pea juba paks, mõtlesin, et õieti võiks ju trenni minna. Mu spordiklubi on lausa 23ni lahti, nii et nägin, et jõuab küll. Mees vaatas mind suurte silmadega ja küsis, kas mina olengi supernaine. Aga mul oli pea töötamisega seoses kehasse energia tagasi tulnud ja tahtsin end liigutada jah. Niisiis oli mul eriti produktiivne õhtu koos sõidutunni, teooria õppimise ja veel trenniga. Pärast oli eriti saavutaja tunne. Maandusin koju tagasi kolmveerand üksteist, tegin mõned maitsvad võikud ja hakkasin telekast jama vaatama, et aju ka puhata saaks.

Sulnis nädalavahetus Haapsalus

Meil oli väga sulnis nädalavahetus. Reedel jõudis siia minu ema, mis tähendas, et meie mehega saime kinno "Avatari" teist osa vaatama minna, mida olime juba kuu aega teha tahtnud. Oli tõeliselt massiivne film oma ülekolmetunnise pikkusega. Mina käisin vahepeal jalgu sirutamas, sest raske oleks olnud ühe ja sama koha peal istuda kolm tundi järjest. Aga täitsa kannatas vaadata, meile pigem meeldis.

Laupäeval pidi toimuma perepildistamine, aga mingil mitte mulle endale ka teadaoleval põhjusel tabasid mind enne kodus pisarad ja seega olid mu silmad ja nägu punased ning ma ei tahtnud enam pildi peale minna. Noh, ma polnud üldse sellest ideest kunagi vaimustatud, ma pole kunagi lasknud end fotograafi juures niimoodi pildistada ja veidi pelgasin kogu seda protsessi. Esiteks pole ma üldse fotogeeniline, ja mul polnud midagi selga panna ja meiki ei jõudnud teha enne, kui käes aeg minna, ja juuksed ei jõudnud enne ära kuivada...ilmselt ise saboteerisin ennast, et ei saakski minna.

Kohapeal tundus emal, mehel ja Kauril igatahes väga lõbus olevat ja siis juba oleksin soovinud ka ühineda, aga selle punase näoga polnud mul seal midagi teha. Nii et saime perepilte ilma emmeta. Mees oleks oma vanimat poega ka kaasa tahtnud, aga tema keeldus juba varem, sest ei salli samamoodi pildistamist.

Kella kahe paiku aga pakkisime juba asjad kokku, ema utsitas meid Haapsalu poole juba sõitma hakkama. Ta oligi tahtnud juba ammu tulla ja meile meie esimene lapsevaba öö anda. Ma olin ka seda juba väga oodanud, mees pani meile Haapsalus vanniga toa kinni, mis kõlas väga mõnusalt. Ja ilma lapseta rahulikult magada...hommikul pikalt lebotada...kõlab ju hästi küll.

Tuba oli meil ühes külalistemajas täitsa linnuse kõrval, kus allkorrusel pubi ja üleval kolm tuba ööbimiseks. Esiteks sisse astudes ei tundunud tuba nii väga muljetavaldav: seal oli hämar ja külm ning tekke suures voodis ainult üks. Ma armastan oma meest väga, aga ma ei saaks iial magada temaga ühe teki all. Kuidas inimesed seda ette kujutavad? Kellelgi poleks niimoodi mugav. Sa ei saaks isegi rahulikult oma voodipoolel magada, sest tekki lihtsalt ei jätkuks. Hea, et veel ainult üks padi polnud, jagamiseks.

Aga vannituba oli väga ilus ja suur. Toas panime kütte sisse, keerasime lampidelt katted maha ja saime niimoodi natuke rohkem lugemisvalgust, alt küsisime lisateki ning läksime linna peale jalutama. Käisime ühes kohas pitsat söömas, kus oli vaatamata hooajavälisusele ja külmale ilmale päris palju inimesi, mis on alati hea näitaja. Seal pakuti kolme mõõtu pitsasid. Ma võtsin kõige väiksema, mille diameeter oli vist 20cm, ja see oli täiuslik. Just nii palju, et kõht saaks mõnusalt täis. Kellelgi pole tegelikult kunagi vaja korraga rohkem pitsat, sellest suurem kogus läheb alati hoopis karbiga kaasa.

Maitsev oli ka, minu oma peal oli lisaks rohkele juustule brokolit, kappareid ja päikesekuivatatud tomatit.

Siis läksime autoga sõitma - mina läksin. Haapsalu tundus selleks idekas paik, sest vaikne, ja last ka polnud tagaistmel, sest tema lõbutses ju kodus vanaemaga. Haapsalu on tõesti sõidu harjutamiseks väga hea koht. Liiklust oli minimaalselt ja linnas, eriti vanalinna osas, väga väike kiirus lubatud. Läksime sõitsime natuke maanteel ka, aga laupäeval oli tihe udu ja ma ei tahtnud üldse kiiresti sõita. Mees kõrvalt aina kordas: "Anna gaasi. Anna gaasi. Mida me tigutame?"

Aga ma reaalselt ei tahtnud gaasi anda :D Pimedus ja udu tegid oma töö. Siis jõudsime 70 alalt 50 alale ja mul oligi juhuslikult 50 sees. Ütlesin mehele võidukalt: "Ahaa, praegu sa ei saa midagi öelda!"

"Noh... sa sõidad joone peal," ütles ta.

Peale sõitu läksime jalutasime natuke linnusepargis ja läksime oma tuppa vanni, mis meid tegelikult kõige rohkem tõmbas nagunii. Seal külalistemajas oli hästi huvitav lahendus hommikusöögiga, mis tegelikult oli päris mõistlik, arvestades, et seal oligi ainult 3 tuba ehk umbes 6 külalist. Ei oleks mõistlik neile vaid hakata sooja hommikusööki pakkuma. Seega oli nende lahenduseks üleval korrusel külmkapp ja kaetud laud, kuhu siis hommikul söök toodi ja end ise teenindada sai. Kui oleks suvi olnud, siis sealtsamast avanes uks ka ilusa vaatega suurele rõdule ja lugu oleks eriti ilus olnud. Me rõdu jätsime seekord vahele ja einestasime hommikul enda toas. Aga kohvi ja tee tegemiseks vajalikud atribuudid ning mahl olid juba õhtul olemas ning meie igatahes kasutasime võimalust, et juba õhtul endale jooke teha. Miks mitte, onju. Väga mõnus oli võtta kohvi, teed ja mahla ning oma tuppa tšillima minna.

Vann oli lihtsalt luksuslik. Süütasin palju küünlaid ja lugesin ühe oma krimka lõpuni. Uni tuli juba kell 11 peale ning mina vajusin kohe ära. Hommikul, kui mees ütles, et kell on pool 9, ei uskunud ma teda algul. Me ei saa kunagi ärgata pool 9. Nüüd saime ja nii puhanud tunne oli. Läksime teenindasime end hommikusöögibuffees, kuhu oli valikut kõvasti juurde tulnud, külmkapp oli täis võileivamaterjali, isetehtud jogurtitopse marjadega, millele sai müslit juurde panna, kohukesi, mahla, piima jne. Mees tundis vaid munast puudust, aga jah, seda vast ei ole taolise korralduse puhul kerge saavutada. Igatahes mõistlik lahendus neil. Vaatasime Simpsoneid oma ööriietes ja mugisime mõnusat hommikusööki. Siis läksin jälle vanni lugema ja tegime varajase lahkumise, sest ema oli vaja Tallinnas bussi peale lasta. Natuke valesti hindasime oma sõiduks kuluvat aega pluss pool teed sõitsin mina, nii et me päris õigeks ajaks Tallinna ei jõudnudki ja ema pidi uue pileti ostma :D Võib-olla, kui mees oleks terve tee ise sõitnud, oleks me hädavaevu jõudnud, sest Haapsalust välja sõites ma küll tigutasin jaa. Olime plaaninud maanteel kohe ümber vahetada, aga tee oli nii ilus sile, ilm absoluutselt täiuslik (udu oli kadunud) ja liiklust minimaalselt, et me seda ei teinudki. Nii mõnus oli sõita. Seekord sõitsin siis igal pool lausa piirkiirusega ja vahepeal, kui kiirus vajuma kippus, tuletas mees seda jälle meelde. Paar kilti panin üle 90 isegi, kui oli 90 ala :D Väga mõnus oli sõita ja taaskord täiuslik tee. See oli kõige kiirem kiirus, mis mul on õnnestunud elus sisse võtta ja noh, hea nähtavusega ja sirgel tühjal teel oli hea tunne küll. Vot siis kui peale sellist 90 ala tuleb 70 või 50 ala, siis on ka endal kohe maru aeglane tunne ja imelik, kuigi linnas 50 tunduks kiire. Poole tee peal vahetasime siis ümber ja mees läks ise rooli, mis oli ka hea, sest hakkas tulema 110 alasid, kus mina poleks tohtinud ikkagi üle 90 sõita, aga tema sai. Mul oli nii hea tuju ja need kaks päeva tundusid mulle palju rohkem sõidupraktikat ja oskusi olevat andnud kui üks tavaline sõidutopelttund kunagi oli.

Linnas saime veel emaga juttu puhuda enne tema uut bussi. Neil oli kõik Kauriga väga hästi olnud. Kaur oli pmst parema käitumisega, kui ta meil on :D Jäi iga kord ilusti magama, tegi hommikuuinaku, väljas jalutades ei kiskunud oma kindaid ära ega midagi... Vanaemal vanaema oskused.

Aga kuigi nii tore oli lapsevaba päev ja öö veeta ja teeks seda esimesel võimalusel uuesti, siis ei saa salata, et väike igatsus tuli ka juba laupäeva õhtul peale. Meie boyo!

Õhtul käisime veel väikese Sofia esimesel sünnipäeval ühel jube ilusal mängumaal. Kaur lustis täiega pallimeres ja käputas mööda saali ringi. Ronis muuseas ka mängumajas trepist ise üles, meie mehega tema iga sammu turvamas. Vahvalt sikutas ja venitas end üles. Ta uneaeg sai juba üle, aga maiasmokk emme ei tahtnud veel lahkuda enne tordi lahtilõikamist. Kui see juhtus, tegime kiirelt mehega ühe tüki pooleks (Kaur ei saanud mõhkugi) ja pistsime oma kapsaslapsega ajama, et ta enne suuremat nuttu ruttu põhku saada. 

Igatahes niiii hea nädalavahetus oli, juhhei!

Preili beebi 29+6

 

Tulen just ämmaemanda juurest. Rasedust on täna 29+6 ehk käib mühinal seitsmes kuu. Peaaegu kõik oli kenasti: kõht täpselt õiget mõõtu, lapse süda lõi ilusad 138-140 lööki minutis - lindistasin seda ka mehele, kes väga tahaks ka kuulda. Ämmaemand ütles, et mees võiks ka vabalt nendel visiitidel kaasas käia. Ma ei teadnudki, mõtlesin, et seal praegu vaid üksi lubatud. Mees oleks tulnud küll hea meelega. Aga siis peaksime ka möllukauri kaasa võtma ja ei tea, kuidas see visiit siis kulgeks :D 

Preili beebi oli end ka juba õigesse asendisse keeranud, ämmakas sai katsumise järgi aru, et pea on juba all. Kuigi veel on piisavalt vara ja tal on ruumi, et võib end veel mitu korda üht-ja teistpidi keerutada.

Kaalu oli juurde tulnud 2,2 kilo, mis rohkem, kui oleksin tahtnud, aga mis teha. Kokku raseduse algusest 7 kilo. Et praegu käib seitsmes kuu ja ma tahaks juurde võtta max 10 kilo, siis... veits keeruline :D Juba lapse kaal on need paar kilo juurde, pluss platsenta ja muud värgid. Eks siis liigun aktiivselt edasi. Viimased paar päeva olen end naksakamana tundnud, ei ole sellist rasket tunnet pidevalt, et kõht nö "last täis" ja hingata ega istuda ei saa hästi. Olen käinud Kauriga iga päev 2x jalutamas pluss 2 õhtut trennis see nädal. Ja kohe tunda ka, et hea olla.

Parem jalg on mul täitsa sinine veenilaienditest. Proovisin tugisukki, aga need olid ebamugavad ja tundus, et tegid asja hoopis hullemaks... Ega vist pole muud teha, kui ära kannatada. Peale sünnitust peaksid ise ära kaduma nagu eelmine kord. Spordiklubi riietusruumis alasti ma end enam igatahes enesekindlalt ei tunne ja kuskile bikiinide väele niipea ronimas ei ole. Mees on mitu korda teinud ettepaneku basseini minna, aga selliste jalgadega mind ei kutsu enam väga... See vaatepilt on üsna ehmatav.

Tegime selleks korraks põhjalikud vereanalüüsid, kus kõik muu oli ok, raud suht madal ikka, aga ämmakas lohutas, et see tõusebki aeglaselt ning tuleb ilusti preparaate edasi võtta ja toiduga ka kaasa aidata. Aga kilpnäärme näitajad ka suti madalaks läinud, mis võiks seletada mu suurt väsimust eelmisel nädalal. Kirjutasin perearstile, et mis edasi.

Üldiselt rasedus kulgeb ilusti ja ma olen tunnetanud meie beebiga rohkem lähedust, alates meditatsioonide uuesti kuulama hakkamisest. Meil on olemas preilile ka juba turvahäll, voodi tuleb ilmselt vahetult enne sündi, muidu see ummistaks meil siin elamist. Meil läheb natuke aega, paar kuud, mil peale beebi sündi veel siin elame, päris kitsaks, aga pole hullu.

Ja mees, kes saab lapsele seekord nime valida, on jõudnud praegu variandini, mis mulle ka kõige hullem ei tundu - üldiselt on meil väga erinev maitse. Praegu meeldib mehele Iti, mis on minu meelest ka täitsa okei. Olen sellega päris ära harjunud juba. Kui jääbki Iti, siis võib täitsa rahul olla. Hea lühike lihtne eesti nimi, sobib perenimega, ei pea kunagi seletama kirjapilti jne.

Neljandik rasedust on veel ees ja seepärast ma veel väga sünnituslainel ei ole. Ootan selle neljandiku rahulikku kulgemist. Praeguste plaanide kohaselt on see meie viimane beebi, nii et tahan seda rasedust nautida ja tunnetada. 

Aga teate, kui ilus sõna on eesti keeles tütar! Meie tütrekene.

Suur poiss joob ise tassist

Sain teooriamaterjali autokoolis läbi ja lahendasin ka mõned testid harjutamiseks, mis meil seal pakkuda oli. 50st küsimusest 5 viga oli lubatud, ma sain mõlemal testil 4 ehk läbi. Olin mõelnud, et võiks nädalake-paar intensiivselt veel tuupida ja siis kohe kooli teooriaeksami ära teha, aga nägin siis kooli infoga tutvudes, et teooriaeksam kehtib 1 kuu ehk peale seda tuleb kuu jooksul ära teha ka kooli sõidueksam. Mul veel kooli sõidueksamile niipea asja pole, seega pole vist ka teooriaeksamiga mõtet kiirustada. Aga võin siin lihtsalt usinalt liiklusmärke õppida, seadust lehitseda ja harjutamiseks teste teha - Liikluslabi paketti väga kiidetakse. Peab selle endale hankima. Sellega tutvusin ka suvel, aga siis ma testide tegemiseni ei jõudnudki, sest pakett aegus enne.

Keerasin eile Kristiine parklasse sõiduõpetajaga sisse, natuke veel jukerdasime, et veidi edasi sõita oma parkimiskohal, kui õpetaja küsis: "Kas see on sinu mees seal?"

"Ei, tema küll siin ei tohiks olla," vastasin, aga siis pöörasin pead ja nägin meist paar autot eemal lahtise esiukse juures seisvat meest, kes vaatas meid särava naeratusega. Reaalselt selle naeratuse järgi õpetaja oli ära arvanud, kes see võiks olla:D Mees oli Kauriga turul käinud ja siis tulnud mulle järgi. Olin talle millalgi maininud, kus meil õppesõiduauto alati alustab ja lõpetab.

Õpetaja tuli ka siis autost välja ja nad vestlesid mehega natuke, kuidas mu progress on ja mida harjutada. Ütleme nii, et ma ise seda progressi praegu kommenteerida ei taha...Vähemalt olin viimases tunnis rahulikum kui varem. Sõitsime jälle tipptunniliikluses ja harjutasime ühes vaikses parklas tagurdades parkimist. Tankimas käisime ka ja tegime ühel ristmikul tagasipöörde.

*

Kaur aga hakkas lõpuks ise tassist jooma. Me juba kuid jootsime teda tassist söögiajal ise, sest ta keeldus seda ise oma väikeste kätega tõstmast. Hakkas konkreetselt nutma, kui keegi püüdis ta käsi ise tassi külge panna. Peale nädalat ma loobusin ja lihtsalt lükkasime selle oskuse omandamise tulevikku. Eile õhtusöögil mees siis jälle keelitas teda ja näitas ise ette, kuidas tassi tõstma peab, ja pani ta käed sinna külge. Kaur ei hakanud nutma ja peagi tõstis tassi juba ise ja jõi nagu proff, isegi eriti palju endale krae vahele kallamata. Oi kui uhke ta ise enda üle oli! Muudkui plaksutas iseendale ja säras. Meie mehega ka olime rõõmsad. Eriti lahe, et mees talle selle selgeks õpetas. Väga asjalik issi meil: see, et ta kahvli-lusikaga vahepeal toitu sorgib ja ise püüab pala söögiriista peale saada, on ka mehe vahikorra ajal alguse saanud. Väga hästi veel ei tule Kauril see välja, aga natuke putru ikka lusikaotsale saab kraabitud ja suhu ka tõstetud. Ja peaasi, et huvi on olemas.

Kuninganna

Viskasin just ära mehelt oma sünnipäevaks saadud kimbu, mis pidas vastu hämmastavad seitseteist päeva, ja noppisin sealt seest välja hõbedase värviga üle lastud kõrsi, mis tunduvad kauem vastu pidavat. Siis mainisin mehele, et umbes neil päevil kaks aastat tagasi me kohtusime esimest korda. Oli nädalake enne meie koos olema hakkamist, mille tähtpäev on 25. jaanuar.

Selle peale tuli mehe asemel õhtul uksest sisse kõigepealt roosikimp ja kommikarbike ja alles siis mees ise. Nii kaunid roosid on! Ja mul lihtsalt kogu aeg midagi vaasis, üks kuninganna olen :D

Mees sai rooside eest suured musid ja kommide kohta meeldetuletuse, et neid ei tohi mulle tuua. "Aga see on tume šokolaad," ütles mees kaitsvalt.

Hihhi, meie tähtpäevi vaadates on kogu aeg naljakas mõelda, kui kaugel me nüüd juba omadega oleme. Kaks aastat tagasi alles kohtusime ja nüüd põtkib mu kõhus juba meie teine laps!

Kaurikesel olen märganud nüüd jonnihoogusid ja vihastamist mingite asjade peale. Ta püüab, kui talle raamatut ette lugeda, seda kohe edasi sirvida, nii et ma ei saa ühtegi lehte korralikult lugeda. Hoidsin raamatut temast kaugemal, mille peale ta nii närvi läks, et lõi oma lauakese mänguasjadest täitsa tühjaks. Rääkisin mehele ka, et Kauru näitab iseloomu.

"Seda ta saab küll sinult," ütles mees - meil on muidu püsinali, et kõik Kauri head omadused on minult, aga kui ta ei maga või nutab, siis on "mehe poeg".

Sellele märkusele ma vastu vaielda ei saanud, sest kui Kaur peaks osutuma kergesti närvi minevaks või tujukaks, siis need omadused on kahtlemata pärit minult :D

Ta seisab nüüd natuke aega ka üksi, ilma toeta. Küll hästi natuke veel, enne kui ümber kukub. Iseseisvalt kõndimisest veel märke pole. On olnud natuke tööd endaga, lasta tal rahulikult omas tempos areneda. Ikka tahaks, et oma laps kõik need verstapostid esimesena saavutaks, aga alati ei lähe nii. Tuleb lasta tal olla täpselt nii, nagu ta on. Hiljem pole enam mingit vahet, kes millal kõndima hakkas, aga jah, selles hetkes, kui ta hakkas kümnekuuselt tugede najal kõndima, ei arvanud, et aasta ja ühekuuselt ta veel ise ringi ei lase. Aga ju ta vajab siis tuge ja kindlust siin elus :D

Muidu vahepeal kordab ta mingeid sõnu järgi, ühe korra, ja siis mitte iial enam. Poti peal. "Kas teed pissi?" 

"Pissi," kordas Kaur täiesti selgelt, ja siis vaatamata minu püüetele enam kunagi mitte. 

Eile lasin talle eesti lastelaule ja ta tantsis natuke aega püsti ilma toeta. Ja üritas nipsutada nagu mina. Kodulaulu ajal läks mul silm natuke märjaks, et ta nii armsasti tantsis ja meil on armas kodu ja kõik on nii heaaaaaa...

Ära kunagi jäta ära sõpradega kokkusaamisi

Eile tundus niii halb päev. Kaur ei maganud hommikuund, vaid röökis nii kaua, kuni mees, närv püsti, tema juurest magamistoast välja marssis. Mina tõin tegelinski elutuppa mängima ja varsti sättisime kõik koos välja. Käisime minu sõitmist harjutamas. Olime vaiksetel külavaheteedel ja käiguvahetus ja muu läks mul seal palju sujuvamalt. Muidugi ka seepärast, et seal pole vaja kogu aeg käiku vahetada, pole foore ega pidevat peatumist. Aga mehe auto on minu jaoks palju sujuvam, kõik liigub ja töötab lihtsamini kui õppesõiduautol. Mees pakkus, et õppekas on lihtsalt uuem ja võimsam, mis võib ka tõsi olla, sest seal on igasugu uhkeid lisasid.

Peale sõitu käisime Ikeast läbi kergel varasel lõunal ning siis pidanuks koju kiirustama, et Kaurike kindlasti kell üks magama saaks. Kui ta mul hommikul ei maga, siis pean alati rangelt kinni, et ta kella üheks päeval oleks lõunaunes, muidu jääb väga kapsaks teine. Meil oli seekord nagu aega küllalt, aga Ikea restost lahkumiseks peab tegema all suure ringi ning meie avastasime seal väljapääsu poole kõndides, et meil on ju ammu arutatud uusi nõusid vaja ning just Ikea on see koht, kust neid hankida. Hea disain, hea kvaliteet, väga mõistlikud hinnad. Me küll ei jõudnud kompromissile, milliseid taldrikuid täpselt võtta, seega võtsime kaks komplekti: mulle ja mehele. Mina valisin suured ja oliivirohelised, nii mahedad mu meelest. Mees valis natuke väiksemad, paksemad, tumesinised pruuni äärega. Mõlemad olid oma valikuga nii rahul. Mees võttis veel oma komplektiga kokkusobivaid tasse ka, ma praegu loobusin, jättes tassid ajaks peale kolimist. 

Aga nüüd on meil reaalselt jälle suuri taldrikuid, millelt süüa! Meil oli täitsa ikaldus käes nendega. Ja need on nii ilusad ja täpselt meie maitse järgi!

Ostlemisega jäime liialt pika peale ning Kaurike uinus vaatamata katsetele teda üleval hoida juba autos, natuke maad enne kodu. Ma arvasin, et pole hullu, aga mees juba teadis paremini, et on küll. Need kümme autos tudutud minutit tähendasid lapse jaoks, et tema uni oli täis magatud, ta oli elevil ja änksi täis ega mõelnud ka mingist unest. Mees läks jälle temaga magamistuppa jaurama, sest polnud variant tal lihtsalt sel päeval üldse mitte magada lasta. Mina jäin ette tuppa, nii väsinud, ja kuulasin seda nuttu, kusjuures see kriipis niimoodi närve. Lihtsalt tundsin, kuidas iga kriiskega vererõhk tõuseb. Peale umbes tundi laps lõpuks uinus, magades ka ainult tunni, aga no vähemalt siis sedagi. Ma ka vajusin diivanile ära, kuigi peaksin õppima, et päeval magamine pole mulle, olgu mis olukord tahes. Ma lähen nii torssi ja uimaseks ja olen väsinum kui enne. Parem on üles jääda ja juua kerge latte või midagi. 

Me olime kõik lihtsalt nii torssis ja mossis sel pärastlõunal ning ma mõtlesin, et reaalselt number üks teema väikelapse/beebi kasvatamise juures on, kuidas ta magab. Kui ei maga, on olukord kardinaalselt halvem. Sellepärast mõned vanemad ei mõtle ka enam teisele lapsele, kui esimesega košmaare läbi elatakse, vaid palvetavad lihtsalt, et laps vanemaks saaks ja kõigil jälle eluisu peale tuleks. Selleks, et peres üldse oleks rohkem lapsi kui üks, peab esimene olema hea magaja :D

Meid ootas ees küllaminek Maria juurde, aga kellelgi ei paistnud olevat erilist tuju minna. See oli lastega perede kogunemine ja Maria andis teada, et kaks pere juba haiguste pärast ei tule (suur risk alati, kui lastega peredega midagi plaanida - julgelt pooled ei tule ootamatute tõbede pärast kohale). Ma vaikselt lootsin, et nad jätavad üldse ära, aga nad olid juba nii palju ettevalmistusi teinud ja lauda katnud, et ikka lubasid ära teha. Meil ka kink hiliste katsikute jaoks olemas ja tegelt ma polnud nii ammu Mariat näinud ja ta beebit veel üldse mitte, et ikka võtsin ka end kokku, hakkasin liigutama. Liigutades tuli energia. Võtsime veel väikese lillekimbu kaasa ja astusime välja vihmasajusse, et Nõmme poole sõita. 

Ja nagu alati, kui sa kuhugi nagu ei tunne tuju minema hakata, siis tegelikult tasub alati minna, sest tore on. See on mu kogemus 100% alati. Meil oli nii mahe istumine. Viisime Mariale beebipoodide kinkekad, sest minu kogemuse järgi ei tea võõrad eriti kunagi, mida beebile kinkida. Enamasti on neil juba kõik olemas ja parim on kas vanematelt enne juhatust uurida või minna kinkekaardi teed. Ilmselt arendavate mängudega ei saa ka väga mööda panna, aga riideid näiteks ei tasu kunagi kinkida ilma enne konsulteerimata. Enamikel beebidel on juba kapis suured varud ees tihti tuttavatelt saadud riideid, mida niigi ei jõua laps ära kanda.

Maria beebi oli nii armas, rahulik ja vaikne. Kuldmagaja, juba kolmekuuselt hakkas täisöid magama, mis on vist päris haruldane. Meie sealoleku ajal ta ka takseeris tuba rahulikult, ei nutnud kordagi, vahepeal käis uinakul ja sealt naastes ainult kurtis peenikese vaikse häälega natuke. Väga lihtne laps. Sülle võttes tundus ta lihtsalt sulgkerge! Kuigi pidi Kaurist vaid kolm kilo kergem olema. Aga Kaur on raske mürakas ja pisibeebi oli täitsa kaalutu minu jaoks.

Kui mul juba poleks beebit tulemas, siis oleks mul eile täitsa kindlalt uue beebi isu tulnud! Oli ikka armas numpskin küll.

Ära tulime siis, kui Kauri uneaeg juba tunni võrra üle oli. Aeg lihtsalt lendas! Ja siis õhtul oli meil kõigil helge tuju, halvast päevast oli saanud hoopis hea päev. Laps viidi tuttu ja meie mehega veetsime mõnusa maheda õhtu, põletades Marialt saadud küünlaid, sest ta ise neid üldse ei armasta, aga mina olen suur fänn. Sain megakotitäie, juhhei!

Laupäevahommik

Veetsime õuduste öö, kui Kaur ärkas nelja paiku, enam ei uinunud, mispeale tõstsime ta enda vahele. Seal oli ta üliärkvel ja muudkui siblis ja häälitses, kukkus mulle otsa ja tiris tukast. See oli košmaarne. Lõpuks keerasin talle selja ja ta siiski nähtavasti uinus mingi hetk. Mina aga nägin järjepannu õudukaid, kui mul lõpuks jälle uinuda lasti.

Peale varast hommikuputru (tabasin end just mõtlikult nentimast, et... kas me hakkame nüüd iga hommik kell seitse tõusma? Tundub nii. Kas see ongi lastega elu? Parim, mis me saame teha, on kompromiss nädalavahetuseti, kui üks tõuseb lapsega ja teeb hommikuputru ja teine samal ajal saab veel edasi lesida. Pakkusin seda täna mehele, aga ta tõusis siiski koos meiega, öeldes, et ei saa läbi Kauri mängimishäälte nagunii edasi magada.) läksid poisid nüüd koos esimesele uinakule, mis tähendab, et Kaur kurdab teises toas ja mees püüab teda magama saada. Vägisi tundub, et Kaur on oma hommikuuinakust välja kasvamas. Aga noh, kui ta seda tõesti teeb, siis tähendab see ilmselt natuke pikemalt ja katkestusteta magatud ööund, ma arvan. Mis oleks ka suur pluss.

Võtan hommikuse kofeiinivaba kohvi kõrvale kohe ette ühe pooliku autokooli teooria loengu, mille tahan ära lõpetada. See on e-õppe juures ikka väga mugav, et saan nt laupäeva hommikul kuulata ära 20 minutit, kui tahan. Ja pärastlõunal 15, jne. Ma arvan, et materjali omandamisele on ka selline tükikaupa kuulamine hea, vähemalt minu puhul. Ei teki info üleküllastust. Miinuseks on küll see, et mul tekib mõningaid küsimusi, millele ma kuskilt vastust ei saa, kui mõni slaid või seletus on natuke segane. Siis alati tüütan meest või guugeldan. Selliste lisaküsimuste jaoks oleks klassiruum mõistagi parem koht.

Sain viimases sõidutunnis loa koos juhendajaga ehk mehega ka sõitma minna, aga see anti ikka kõheldes. Sõiduõpetaja ütles, et me jumala eest kuskile suurde liiklusesse ei läheks, vaid ainult vaiksesse hõreda liiklusega kohta. Ma täiega tunnetan, et ei tema ega mina pole mu progressiga rahul. Olen praeguseks läbinud 12 sõidutundi ehk 6x kohal käinud, aga ei tunneta üldse, et oleksin sellega vastaval tasemel ka. Mul on vaja kõvasti juurde harjutada ja just, ma arvan, mingis muus situatsioonis kui need poolteist tundi õpetajaga kõrval, sest ma olen seal nii närvis. Tahaksin tehnika kõigepealt paremini käppa saada, et roolikeeramised oleksid sujuvad, käiguvahetus õrnem ja õigeaegne, siduriga toimetaksin õigesti jne. Praegu ma keskendun alles nagu algteadmistele ega märka sellepärast õigel ajal paljusid märke tänaval. Päris tihti õpetaja küsib, kas ma seda märki nägin, millest just möödusime. Ma: "Ei..." Või panen reguleerimata ristmikest mööda neile korralikult tähelepanu pööramata.

Või kui ristmikku ületan ja vasakpööret teen, karjub õpetaja kõrval: "Vaheta käik ära!" Ja mina, et "Ma ei saa samal ajal pöörata!"

"Kõike peab samal ajal jõudma."

Selles mõttes oleks automaatkast ikka nii palju mugavam, et ei peaks sellise nussiga tipptunni ristmikel tegelema, vaid reaalselt saaks sõitmisele keskenduda. Aga ma ei taha veel alla anda, sellest rääkimata, et mehe auto on ju manuaal. Ma ei saaks isegi kuskil tundide väliselt harjutada, kui automaati õpiks.

*

Läheme täna minu sõbranna Maria juurde väikesele istumisele, kuhu nad on peresõpru kutsunud. See on ka esimene kord mul tema väikest beebit näha...kes on muuseas täna juba neljakuune. Ehk siis nagu hilised katsikud ka:D Nad vist väga enne ei kutsunud ka külalisi beebit imetlema, sest nii palju haigusi liigub. 

Aga jumal, kuidas seda laste kasvamise kiirust tunnetab, kui näiteks Facebookis jälgid, et keegi paneb üles oma beebi seitsmenda sünnipäevakuu tordipildi. Mul on nagu et see laps ju alles sündis! Kuidas see võimalik on? Reaalselt beebi on vanematel ainult hetkeks, ja juba ta ongi aastane. 

Ja lähme korraks sõitma kuskile vaiksesse kohta ning mehe poeg peaks ka täna üle tüki aja meile tulema, mis on tore. Nädalavahetus!!

Väsimus võtab võimust

Täna saan maniküüri, lõpuks! Mu küüned olid juba väga jubedad, mõlemal käel ühelt sõrmelt geellakk ära tulnud. Aga praegu vaatan eriti, et ühte kuusse jääks ainult üks maniküüriaeg, kulude pärast. Autokool sööb usinalt mu sääste.

Aga nüüd saan küüntes poolteist tundi mõnuleda, kui hea...

Olen megaväss olnud terve see nädal ja viimased päevad tunnen, et see aina süveneb. Lapsuke kõhus vist võtab kõik mu jõu endale. Näiteks hommikul peale hommikusööki ma tavaliselt toimetan - Kaurikese abiga muidugi. Magamistuba saab korda, nõudepesumasin tühjendatud ja köök ilusaks, pesu pesema ja eelmine pesu kappi. Ja siis on aeg Kauri hommikuuneks. Viimased hommikud on mul selle kerge toimetamise peale läinud lihtsalt jalad nõrgaks ja selline tunne on, et vaja väga istuda ja puhata. Kaur saab magama viidud ja siis palvetatud, et ma saaks tunni-poolteist diivanil lebotada, et lihtsalt ellu jääda. Ja kui Kaur pole magama jäänud ja toon ta tagasi ettetuppa, siis peab ta mõnda aega ise ringi toimetama, sest emmel on vaja oma diivani leboaeg ikka täis saada.

Peale Kauri und saab ta piima, mina panen end riidesse ja sean valmis ning tõstame kõik asjad põrandalt üles, et tolmuimeja saaks meie äraolekul põrandat puhastada. Ja selle toimetamise lõpuks ehk enne väljaminekut on mul jälle täiesti surnud tunne, null energiat. Poole jalutuskäigu ajal samuti - kas ikka jõuame koju tagasi?

Õnneks on mul järgmisel nädalal enne ämmaemanda aega ka põhjalikud vereanalüüsid, kust saab verepildi kätte. Ehk raud väga madalale langenud? Võtan küll kahte eri sorti rauda iga päev, aga võib-olla pole imendunud või midagi.

Õnneks öösiti magame nagu miškad. Kaur vajas eile öösel null plutitamist, jootmist või luti suhupanemist. Issi pani ta kell seitse õhtul magama ja järgmine kord, mis me Kaurist kuulsime, olid reipad hüüatused kolmveerand seitse hommikul. Vot see on perfecto laps.

Kaur vastas ükspäev minu küsimusele, kes ma olen: "Emm-me." Olin nii õnnelik. Kas ta lõpuks oskab mulle emme öelda?? Paraku kõik sada kaksteist korda, mil olen teda hiljem küsitlenud, ta seda korranud enam pole. Nuuks...

Loomahääli Kaur jätab vahepeal meelde ja siis unustab jälle ära. Kaur teab, et karu teeb mõmm, lõvi teeb urr ja kana pakaak-kaak. Hobuse peale ka teeb ka naljakat naeruhäält, mis võiks ehk hirnatus olla. Kõik teised loomad aga teevad Kauri meelest mämm-mämm. Nojah, kui nad ehk näljased on, siis tõesti teevad... Kes tuleb ütlema, et koer pildil pole parajasti näljane?

Aga lahe, kui mingit juttu lugedes jõuan kohani, kus Ainol oli pisike kirju kana, ja Kaur teeb vahele: Kaa-kaa, kana häält. 

Issikas olemine on saavutanud aga uue taseme: issi andis ükspäev lapse minu kätte ja Kaur hakkas südamest nutma. Mul oli nagu fain siis :D

Beebielevus

Olen end viimastel päevadel tundnud päris väsinuna. Ilmselt kolmas trimester annab tunda. Eile istusin Kauriga pikemalt põrandal samas asendis, kui me joonistasime - ta lasi pikalt ja mõnuga markeritega mööda tahvlit. Pärast oli raskusi, et üles saada, megakange oli olla. Kui ma temaga põrandal tegelen, siis tihti istun hoopis väikse tumba peal, see on mugavam.

Olin eile terve päeva Kauriga üksi, sest mehel oli palju asju ajada. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, sest ma ise käin trennis, autokoolis või kohvikus ja olen päris mitmetel õhtutel nädalas ära. Aga õhtuks olin ikka päris läbi, seda enam, et tegelinski hommikuuinakut ei maganud. Nii kui ma hommikul seda tundi-poolteist enda jaoks puhkamiseks ei saa, on päev viisakalt öeldes pe**es. Olen lihtsalt nii läbi omadega ja seda tunnet ei leevenda ka lõunane puhkus, seda enam, et millegipärast mida vähem laps magab, seda vähem ta magab. Kui ta ei maga hommikul, siis ta magab ka lõunat suht lühidalt. Kui magab mõlemat, magab mõlemat pikalt. Imelik, aga nii see on.

Ootasin eile juba tema uneaega ja nii, kui tegelinski spatis, istusin korda tehtud elutuppa tekile maha. Olin tuled teinud sumedaks ja küünlad süüdanud ning kuulasin ühte rasedusaegset meditatsiooni, mida Kauri oodates olin igapäevaselt teinud. See on hästi helge ja positiivne klipp ja tuletab meelde, kui lühike ja kordumatu on see aeg, mil last enda sees kanda saab. Kui naishääl ütles: "This season will not happen twice," siis ma tundsin seda tugevalt enda sees. Olgugi juba vahel kergelt raske tunne olla, olen ju kolmandas trimestris ning see on normaalne. Mu jalad, eriti parem, on kirjatud veenilaienditega, aga peale selle on mul olnud täiesti muretu ja ilus lapseootus.

Ja mul käib iga päev mingil hetkel läbi seest jõnks, et kas tõesti saame me varsti tütre? Ma käin ringi ja samal ajal loon enda sees elu. See on nii uskumatu! Ja Kauri vaatan iga päev korraks uskumatuse tundega, et mul on poeg. Kuidas see küll juhtus? Milline õnn mu elu ikka on.

Meditatsiooni lõpus oli hetk, mil paluti lihtsalt olla ja tunnetada, mida laps tahab vastu öelda. Just sel hetkel hakkas beebitüdruk kõvasti põtkima ning ma tundsin, kuidas pisarad silma valguvad. Õnnepisarad. 

Siis tuli mees koju, suure saagiga. Ta oli endale hankinud ammu soovitud recliner-tüüpi tooli ning toonud ühtlasi samast kandist ära ühe oma tuttava käest kolm kasti lasteasju. Kolm hiiglasuurt kasti. Jätsin autokooli loengu liiklusõnnetuste kohta taustaks ja hakkasin kaste lahti pakkima. See väike tüdruk, kelle omad need riided enne olid, on küll vist printsess või muud säärast, sest tal oli umbes neli korda rohkem asju, kui ühel tavalisel beebil vaja läheks. See kogus oli meeletu ja asjad ise väga ilusad ja hästi hoitud, mitmed tundusid täitsa kandmata. Pealmine kast oli vist kõige vanema beebi asju ja mida edasi kaevasin, seda tillemaks läks, kuni viimase kasti põhjast tulid välja täitsa nukusuuruses rõivad. Ma ei usu, et mu tüdruk sündides ka nii pisike saab olla, kui mõned need jakikesed on. Aina kiljusin ja mees pidi iga asja juures uuesti vaatama tulema. Ma pole olnud väga roosade lehvikeste usku ja arvan, et need on tüdrukute juures veidi maitsetud, aga nende asjade seas oli päris palju roosat ja päris mitmed asjad olid ikka väga nunnud. Ka igas suuruses kombesid, magamiskotte, unekombesid oli kuni aasta vanuseni piisavalt. Meil ei tule küll ühestki asjast puudust.

"Ma mitmeid roosaid kombesid ei võtnud, sest sa ütlesid, et ei taha neid," ütles mees. "Aga ma teadsin, et sa tegelikult teed nii!" Ta viitas mu kiljumisele armsate roosade asjade puhul.

Aga tegelikult veidi suurema beebi välikombed on päris rohmakad ja neid tuleb kuskil säilitada ning ka kolimisel kaasa võtta, ning selles vanuses on mul juba alles hoitud Kauri kombed, mida õeke saab kanda. Nende jaoks tõesti polnud vajadust.

Pidime mu sõbranna Maria käest ka veel beebiasju saama, aga neid kaste läbi hekseldades sain aru, et selleks pole mitte mingisugust vajadust, sest kõik pisitüdruku vajadused kuni aastani on selle hulgaga küllaga kaetud ning ka neid riideid ei jõua me ilmselt temaga kõiki selga pannagi. Näiteks mütsikesi eri suuruses oli juba kahekümne ringis. Andsin sõbrannale teada, et loodetavasti on tal keegi lähikonnas veel last saamas, kellele saab asju pakkuda. Mehel aga palusin veel kord ja väga palju tänada perekonda, kellelt need riided saime.

Samuti, kui keegi seda loeb, kes muidu oleks meile tuleva aasta jooksul tahtnud beebiriideid kinkida, siis mitte ühtegi riietusasja meie pisitüdrukul vaja ei lähe, nii et sellest mõttest võib kenasti loobuda :D

Aga lahe, kuidas see ringmajandus toimib. Ma saan hullu panna ja last riietada nagu modelli või nukku, ilma et peaksin keskkonda lisaks kurnama või ise sentigi kulutama. 

Selline beebielevus tuli igatahes peale ja muudkui kallistasin meest. Terve öö ka nüüd pisiplika põtkis, tugevamini kui eales varem ja nagu mitmest kohast korraga.

Autokool on hirmus ja lahe

Ootasin järjekordset sõidutundi, kusjuures tegelikult ka ei oodanud. Ma olen iga tunni eel närvis ning mul on alat kiusatus vastassuunas minema joosta ja mitte kohale minna. Aga olen alati läinud nagu hea tüdruk.

Tund aega enne õiget aega helistas sõiduõpetaja ja küsis, kus olen. Ta oli endale tunni valesti kirja pannud - minu süü see ei saanud olla, sest meil on kõik jaanuari tunnid kell 4. Ma poleks kella 3st tundi kokku leppinudki, sest mees ei saa nii vara töölt tulema, et Kauriga olla. Igatahes nüüd oli mees just imekombel 3ks koju laekunud ja mina täitsa valmis, nii et õpetaja sõitis maja ette ja võttis mu peale. Mees seiras meid elutoa aknast ja lehvitas :D Keeldusin kohe maja ees rooli istumast, sest meilt on ilge bitch välja keerata. Me elame Sõle tänava ääres, mis on väga tiheda liiklusega, ja otse enne ristmikku. Mees ka alati tükk aega passib, enne kui autode voolus avaneb võimalus välja keerata.

Veidi nonsenss mul mitte harjutada seda, sest, noh... me elame siin. Vaja oleks ikka osata oma kodu eest välja keerata. Aga tegime vahetuse ühes lähedases vaikses tänavas ja suundusime Nõmmele. Nõmme eripära on vaiksed, tihti ühesuunalised tänavad, kus on hea harjutada (ja ühesuunaliste märke lugeda). Eile oli seal hea lumesupis sõita.

"Kas see on normaalne, mis häält auto teeb?" küsisin. "Jube imelik tunne ka sõita."
"Lumes sõitmine niisugune ongi."

Harjutasime seal ka tagurdamist, hea vaikne oli.

Peale 45 minutit suundusime tagasi tihedatele tänavatele ja harjutasime ristmikke. Ma olin nii krampis. Ma olen alati seal autos tulipunane näost. Esiteks on seal väga palav. Ma keelan alati enda poolt soojuse 23lt 20 peale, mis on isegi siis mulle liiga palju, kuna olen jube närvis ja rasedusega on tunduvalt rohkem verd ja palavam kui tavainimestel. Teiseks mu närvid lihtsalt ajavad mu õhetama.

Jälle olid kõik täpselt samad märkused, mis varem. Ära vaata käigukangi - mina mõtlesin, et see suht juhi vaba valik, kas tahab vaadata või ei, aga mees ka ütles kodus, et eksamil see suur viga või lausa disklahv, kuna hetkel, kui sa käike vahetades mujale vaatad, võib teel juba kokkupõrge toimuda. Okei, hakkasin siis püüdma ilma vaatamata vahetada. Siis auto suri välja päris palju, kuigi olen siduriga osavamaks muutunud. Siis hoidsin vahepeal jalga gaasil, samal ajal kui käike vahetasin, mille peale õpetaja oigas, sest tal oli autost kahju.

"Kuula, mis häält auto teeb!"

Ja kaldusin oma sõidurajalt veidi välja tihti, sest mul on tunne, et olen liiga vasakul, kui tegelikult olen liiga paremal ehk liiga tee ääres. Aga teeäär on praegu lumevalle täis ja taas õpetaja kartis oma auto pärast. Ma üldse ei tunneta oma auto mõõtmeid.

Muidu kõik teised liiklejad endiselt väga viisakad ja keegi pole mulle signaali lasknud või fakki näidanud, aga õpetaja tegi märkuse, et sarnases olukorras, nagu mina korraldasin (foori roheliseks muutudes peab liikuma hakkama, aga ma suretasin auto välja, sest lasin siduri liiga kiirelt lahti), sõideti talle ja teisele õpilasele hiljuti tagant sisse. See ajas mind kah pabinasse. Njah, teine auto ju tagant vaatab, et pidurituled maas ja eesolev auto hakkab liikuma, aga siis ta ikka lampi ei liigu.

Ühesõnaga, mu sõitmise juures pole ühtegi asja, mille juures ma nagu erilist osavust üles näitaks, ja ma olen veidi heitunud. Samas on mingid hetked suures liikluses, kus mul klikib, et ma reaalselt sõidan autoga, ja see on nii lahe tunne! Et osati mulle ikka meeldib. Pean lihtsalt juurde harjutama ikka päris kõvasti. Küsin homses tunnis, kas saaksin oma õpingukaarti, et mees saaks mind linnaliikluses kõrval juhendama hakata.

Meil oli tunni lõpuni ikka päris palju aega, kui õpetaja suunas mind kodu poole tagasi.

"Kas vara pole?" küsisin. 

"Tund pidi hakkama kell kolm."

Noh, see polnud minu süü. Minu jaoks hakkas tund veerand neli ja ma ei näinud, miks mina peaksin selle nö kinni maksma, et tema tunni alguse endale valesti kirja pani. Tal oli küll järgmine tund tulemas ja vaja enne veel teine auto võtta, aga tiirutasime veel Telliskivi kandis ringi, enne kui koduni suundusin. 

Meie juurde sisse pöörates jäin lumesuppi kinni ja õpetaja pidi selle jama ise lahti harutama :D