Kuramuse discgolf

Juba tükk aega norisin töökaaslase kallal, miks mind pole discgolfi mängima kutsutud ja tema oma seltskonnaga kogu aeg käib. Õieti on küll kutsutud, aga alati päevadel, kui ma olen tööl, või ära sõitnud, või olen vaba ja Viljandis, aga hakkab sadama vihma. 

Kui töökaaslane jutustas, kuidas kokk köögist oli saanud selle diskiga piki pead, naersin mina kõige valjemini ja ütlesin, et nii juhtub, kui ilma minuta mängimas käiakse.

Igatahes, täna siis läksin mina ka. Mina ja neli meest. Ütleme nii, et kõik mehed olid profid ja mina väga koba. Ma viskasin seda diski suht huupi ja mida halvemini mul läks, seda rohkem huupi hakkasin ma viskama. Ühel hetkel viskasin selle kuskile võsasse, kus olid väikese lapse kõrgused nõgesed.

"No nii, džentelmen läheb toob selle välja," ütlesid mu töökaaslase sõbrad talle. Ta läks, ja sõbrad ise läksid ka, ja mina ise vaatasin nägu krimpsutades kõrvalt, sest mul oli neist kahju. (Mitte piisavalt kahju, et oma sandaalidega ise nõgestesse minna.)

"Viska veel üks kord sinna," andis üks neist nõu, kui ketas leitud.

Ja juba mängu algul ütles üks neist, et suurem osa ajast kulubki mitte mängimisele, vaid ketaste otsimisele. Tervel alal oli kõrge rohi, osa sellest oli võsa ja puid oli ka palju. Üks meie seltskonnast kaotaski oma ketta ära. (Enamasti pidi kombeks olema oma ketta peale nimi ja telefoninumber kirjutada, et leidja saaks selle tagastada.)

Loodus oli väga ilus, sealt avanes Viljandi järvele ilus vaade, ja ilm oli ka väga kaif, aga pärast kahte tundi discgolfi oli mul kõrini mis kõrini, ja lisaks hull pissihäda.

"Kas see kestab veel kaua?" küsisin ma haledalt. Töökaaslane ütles, et umbes kuus korvi on veel. Kui me olime juba viis minutit järgmise korvi juures oodanud, et ühe teise seltskonna mängijad ära viskaksid, ütlesin, et ma pean koju pissile minema.

"Seal on mets," näitasid mehed.

"Ma ei taha metsa!"

"Selver on kohe siin taga, seal saab ka käia."

Läksin käisin Selveris ära ja pääsesin eluga, enne kui oleksin lõhkenud. Siis helistasin töökaaslasele ja ütlesin, et tagasi ma küll ei viitsi minna. Ma arvan, et neil oligi lõbusam omavahel mängida, profid nagu nad olid.

Igatahes on tüüpiline, et inimene, kes kõige kauem karjub, võtke mind ka kaaasa, tüdineb kõige kiiremini ning otsib kohe võimalust põgeneda.

Ja see on ka tüüpiline, et kõige kobam inimene on kõige altim teistele "Koba!" või "Algaja õnn..." karjuma.

Jaa, edaspidi jääb discgolf minust küll puutumata.

Muidu eile tööl, kui ma paari üliküpse banaaniga maiustama olin asunud, vaatas töökaaslane mind kõrvalt ja ütles: "Mul on sulle hea uudis."

"Oo, mis?" kikitasin kõrvu.

"Rääkisin ülemusega, ja sa võid järgmisel kuul kogu palga banaanides saada."

"Spy"

"Spy" pidi olema selline tavaline nähtud-tehtud Melissa McCarthy komöödia. Seda isegi reklaamiti nii, et režisöör sama mis "Karmil paaril". Ja ma vihkasin "Karmi paari". 

Aga midagi mind ikkagi tõmbas, miks ma "Spy'd" vaatama läksin. Võib-olla fakt, et seal on ka Jude Law.

Igatahes, see oli täiesti hea film! Väga naljakas, palju actionit, Jude Law oli võluvalt juhm, Rose Byrne mängis gangsterit nii, et ma teda kartma hakkasin, Jason Statham oli üleüldse kõige naljakam. Iga kord, kui ta ekraanile ilmus, sai hirnuda.

Varastasin IMDb-st mõned Stathami tegelaskuju Rick Fordi tsitaadid:

Rick Ford: You really think you're ready for the field? I once used defibrillators on myself. I put shards of glass in my fuckin' eye. I've jumped from a high-rise building using only a raincoat as a parachute and broke both legs upon landing; I still had to pretend I was in a fucking Cirque du Soleil show! I've swallowed enough microchips and shit them back out again to make a computer. This arm has been ripped off completely and re-attached with *this* fuckin' arm.
Susan Cooper: I don't know that that's possible... I mean medically...
Rick Ford: During the threat of an assassination attempt, I appeared convincingly in front of congress as Barack Obama.
Susan Cooper: In black-face? That's not appropriate.
Rick Ford: I watched the woman I love get tossed from a plane and hit by another plane mid-air. I drove a car off a freeway on top of a train while it was on fire. Not the car, *I* was on fire. 

Ja Melissa McCarthy ei mänginud minu meelest seekord üldse ainult olen-paks-naljadele. Minu meelest oli ta tõsiselt hea. Ja kui ta end vahelduseks üles mukkis, siis väga ilus ka.

Soovitan!

Anti-schopping

Tegin täna midagi üsna ostlemisele vastupidist: viisin mõned riided Humanasse. Mõnda asja olen nii palju kandnud, et kõrini on, ühte pole üldse kunagi kandnud, ja mõnda tundub, et ei kanna enam kunagi. Ning mind ajab närvi, kui nad riidekapist mulle kasutult vastu vaatavad.

Tegelikult oleksin nende koha hea meelega kohe uute rõivastega täitnud, aga ei leidnud Humanast midagi ilusat. Läksin parem Pärimusmuusika Aida väliterrassile lattet jooma ja lugema. Mõnus oli seal paljaid jalgu kõlgutada ja alla orgu vaadata.

Maxima ees müüakse maasikaid ja ma ostan sealt päris tihti. Ma ostan alati terve kilo ja söön alati selle kilo kohe ära. Ostmisplaan oli mul ka täna, aga selleks ajaks, kui poest välja sain, oli alles ainult üks karp, neiu leti taga oli kogu elamist kokku pakkimas ja talle oli juba isegi suure autoga järele tuldud. Üks naine juba uudistas seda viimast karpi ja mina seisin kurva näoga lähedal. 

"Viimane karp!" ütles tüdruk leti taga lootusrikkalt. "Kas läheb?"

"Kilo on ikka liiga palju," vangutas naine pead ja kõndis minema.

"Mulle läheb küll kilo!" hüppasin mina kähku ligi. Tüdruk oli väga rõõmus ja mina olin väga rõõmus.

Nii nõrk küll nüüd olla ei tohi, et ühte kilo maasikaid ära ei jõua süüa. Võta end kokku, naine! 

Ja lõunaks pasta ubade, juustu, kurgi ning seesamiseemnetega. Parim valik üldse.

Kedagi siin on õnnistatud kolme vaba päevaga järjest.

"Sa sõidad siis muidugi jälle minema," ütles töökaaslane selle peale, ja tal oli õigus. Homme lähen Pärnu. Seal on hansapäevad, aga ma ei tea, kas ma kino kõrvalt nendele üldse jõuan. Tuleb suurem filmipäev!

Autocorrecti ja surma ees oleme me kõik võrdsed

Hyva jaani!

Liis ja mina veetsime jaanid Viljandis, all järve ääres. Lõke oli suuur ja ilus ning laulis Meie Mees. Liis oli pöördes.

Oh my Lorde

Ma olen täiesti vaimustuses Lorde'ist. Alati, kui ma bussiga sõidan, kuulan ma teda Youtube'is. Viis, kuidas ta laulab, on nii erinev. Kuidagi salapärane ja mõjuv. Ja ta kirjutab oma laule ise! Ja ta on ainult 18.

Milline enesekindlus, võtta endale esinejanimeks Lorde. Ma lugesin Wikipediast, et ta on haaratud aristokraatiast ja tahtis olla Lord, millele lisas lõppu e, et oleks selge, tegu on naisega. Aga minu jaoks seostub see nimi üldse jumalaga, ta nagu kuulutaks end jumalaks maa peal.

Mu lemmikud on Buzzcut Season:

Tennis Court:

"Tennis Courti" video on lihtsalt geniaalne. Lorde vaatab kogu aja kaadrisse ega laula üldse kaasa, välja arvatud sõna yeah.

Because I'm doing this for the thrill of it, killin' it
Never not chasing a million things I want

Eile, kui Toomemäel tenniseväljaku juurest mööda jalutasime, hakkasin automaatselt ümisema:

Let's go down to the tennis court, and talk it up like yeah

"Aha!" ütles Liis. "Keegi on Lorde'i kuulanud."

Yellow Flicker Beat:

#pealkiri

Saime perega (miinus Minn) eile kokku Tartus, et tähistada isa sünnipäeva. 

Bussis, kui ma parajasti Youtube'ist Lorde'i ei kuulanud, kuulasin pealt ühte isa ja poega, kes minu taga istusid. Nad rääkisid kuidagi nii asjalikult, mängisid kaarte, ning isa süüdistas poega sohitegemises. Nad tundusid olevat üks sportlik pere.

"Kas kümnekilomeetrist jooksu on ka olemas?" küsis laps.

"On küll, palju. See on selline standarddistants."

"Siis kõigepealt ma jooksen seitse kilomeetrit, siis treenin natuke ja jooksen kümme kilomeetrit. Ja kunagi jooksen juba kolmteist."

Millegipärast on nii armas näha või kuulda isa oma lastega tegelemas. 

Kui ema Puhjas bussi peale tuli, mõõtis ta mind ülalt alla ja ütles üleolevalt: "Igasuguseid siia bussi peale ka lastakse."

Siis hakkas ta mu seelikut näppima, endal samuti maani seelik seljas. 

"Kust sa teadsid, et see oli tänane riietus?" küsisin ma. "Isa ja Liis pidid samuti pikad seelikud panema."

Olime mõelnud minna šoppama, et osta isale mõned riided, aga üllatuslikult oli ta alles hiljuti ise uusi riideid ostnud ja tal ei olnud muud tegelikult vaja... Leppisime uute sandaalide ja plätudega, mis leiti umbes viieteistkümne minutiga. Kiireim osturekt üldse!

Poolvägisi ostsin isale siiski ka uue pluusi, kuigi ta kõigest väest vastu punnis, aga mis tal üle jäi.

Käisime Kapriisis söömas. Minu risoto seente ja parmesaniga oli vägagi talutav, üldse oli teenindus meeldiv ja mõnus. Kapriisis on nii kena sisekujundus ka. Pärast jalutasime veel Toomemäel - meil oli vedanud päikeselise ilmaga - ning Liis ja ema tuulasid kõik Tartu poed läbi. Isa pidas veel hästi vastu, aga mina väsisin väga ära, sest selline poodides käimine kurnab tohutult. Alles pärast CoffeeIn'ist latte võtmist ärkasin jälle elule.

Kokkuvõttes oli üks kena päevake koos perega.

Kodus kuulsin umbes kesköö paiku arvutit kõrvale pannes, et väljas ladistab kõvasti vihma. No ikka mõnuga. Pesin hambad ära ja valmistusin voodisse pugema, aga ei saanud rahu. 

"No okei siis..." ohkasin, panin kummikud jalga ja jope selga ning läksin kell pool üks väikesele jalutuskäigule. Sadas nii kõvasti ja kõik lõhnas värskelt, nagu vihma ajal alati. Ma ei teinud kaasavõetud vihmavarju üldse lahti ning pladistasin loikudes.

Kodus panin kuivad riided selga, pugesin teki alla, võtsin lahti Anderseni muinasjutud. Sattus olema üks lugu väikesest kuusepuust, kes alati tahtis olla suurem ja alati tahtis kasvada kuskil mujal ega pannud kunagi tähele olevikku. Ja pärast seda, kui ta oli maha raiutud, jõuluõhtuks ehitud ja pärast pööningule visatud, mõtles ta, kui tore oli tal olnud kasvada päikese ja tuule käes.

Hm, selles võib olla mingi moraal, mõtlesin magama heites.

 

Jäime eile öösel sõbrannaga ning ühe tema sõbraga kauemaks juttu rääkima ja vahuveini jooma. Me moodustasime ühe kummalise seltskonna ja jutt oli ka seinast seina, vahel täiesti lambikas, vahel isegi natuke asjalik. 

Mingil hetkel küsis sõbranna, mis teema nende pagulastega on, ta ei olevat üldse kursis. Ma siis seletasin talle, mis teema nendega on, ja oma seisukohta ka. Sõber hakkas mulle vastu vaidlema.

"Sa ju elad ja töötad Soomes," ütlesin ma talle. "Sa oled põhimõtteliselt ise immigrant. Kuidas sa saad siis nende vastu olla ja selliseid asju öelda?"

"Mina ei ole immigrant!"

Lõpuks sõbranna peatas mind, et keegi tülli ei läheks. Tema sõber tuli geniaalsele mõttele minna klubisse, viimasele õhtule, enne kui see suvepuhkusele läheb.

"Kullake, klubi on juba kinni," vaatas sõbranna kella, mis näitas neli läbi. Väljas oli juba täiesti valge ja linnud laulsid. Ma natuke ehmusin, sest pidin hommikul Tallinnasse sõitma, aga yolo.

No ütleme, et hommikul pärast kolmetunnist magamist ei olnud kõige kenam üles saada, aga selles süüdistada polnud mitte kedagi peale iseenda. Kinnitasin endale, et ma tunnen end täitsa hästi ja süda ei pöörita, natuke jäin uskuma ka.

Tallinn oli tore. Sain sahmaka vihma kaela, aga selleks ajaks, kui Tiina aktus kätte jõudis, oli läinud soojaks ja päikeseliseks. Miks ma küll nii harva Tallinnas käin? Solarise Lido on eriti mõnus (ja hinnad head).

Nüüd on Tiinal bakalaureusekraad käes, tubli!

Aktus oli Estonia kontserdisaalis ning enne seda oli kontsert. Esinesid siis lõpetajate crème de la crème ja sümfooniaorkester. Rahvas oli ekstaasis. Vaheajal kuulsin, kuidas minu taga keegi elegantne naine kirjeldas, kuidas tal oli kananahk ihul olnud, sest nii ilus oli. Ja et tal on juba ostetud mingid kontsertide hooajapiletid.

Kahjuks pean ütlema, et minu puhul oli see nagu pärlite sigade ette loopimine. Või mitte päris, sest ma sain siiralt aru, et ilus oli ja väga hästi ette kantud, aga ma lihtsalt jäin kogu aeg magama. Ma ei saanud silmi lahti hoitud, sellal kui kaunilt riietatud Eesti eliit mu ümber hinge kinni hoidis. Vahepeal nägin kõrvalt, kuidas Marili silmalaud hakkasid kinni vajuma, sest ta oli ka väga väsinud, aga tal oli piisavalt palju viisakust alati üles võpatada ja silmad lahti hoida.

Tiina laps plaksutas orkestri lavale tulles hoolega teistega kaasa, aga keris end siis kohe kerra ja magas vanaema süles kogu kontserdi maha, saades sellega ühe tõeliselt kuningliku unelaulu osaliseks.

Ning une teemadel jätkates, ma lähen nüüd õige magama ja teen oma vahelejäänud öö tasa.

Hoia alt!

Nagu H&Mi avamine

Nii kui Tiina buss Viljandis maabus, jäime vihma kätte. Olime plaaninud minna Lossimägedesse jalutama või piknikku pidama, aga see plaan jäi kohe ära ning maandusime mu lemmikusse pitsakohta teed jooma ja juustupitsat mugima. 

Tiina tõi mulle oma aiast korjatud lilli ja melissi, millest sai väga head teed. Üsna kohe tekkis tal mõte minna hoopis Tartusse kinno ja kuna Viljandis oli ilm nagunii halb, mis mul sai selle vastu olla. Ma olen ju kinomaniakk.

Käisime korra minu pool, jõime klaasikese veini ning suundusime tagasi kesklinna. Jõime enne bussile minekut Hesburgeris kakaod ja smuutit ning lugesime kumbki oma Justin Petrone raamatut, mina "Minu Eesti 3" ja Tiina "Misjonäripoosi". Kui Marili enne telkima minekut minu pool ööbis, siis jättis ta oma tuttuue "Minu Eesti 3" minu poole, et raamatut mitte kaasas tassida, ja ma pidin selle kähku läbi saama, enne kui Tiinale edasi andsin. 

Meil hakkas väga naljakas, kui me seal kumbki oma Justini raamatut lugesime. 

"See tuletab mulle meelde Sepa ja Avandi Tätte-reklaame, kus Tätte on igal pool," märkis Tiina. "Tätte topeltgarantii."

"Justini topeltgarantii!" itsitasin ma.

Hesburger vs kultuur

Hesburger vs selfied

Sain oma raamatu läbi vahetult enne, kui buss Tartu kesklinna keeras. Täpne ajastus! Pidime jooksma nagu maniakid, sest film algas viis minutit enne
bussi saabumise aega.

"Nagu H&Mi avamine oleks!" lõõtsutas Tiina.

Vaatasime "Supilinna Salaseltsi". Tiinale juba teine kord seda näha, aga vähemalt osutus valikuks miski, mis talle meeldib, mitte mõni ajutu komöödia,  mille mina oleksin valinud. Film oli tõesti päris hea, kvaliteetselt tehtud ja hoogne. Kummaline oli näha mitte-masendavat eesti filmi. Ja kuigi film esilinastus kuu aega tagasi, oli saal täis.

Õhtul sõitsin otse Puhja, Päär Bezuhovi ja ema juurde.

"Ma mõtlesin, et täna pole vaja enam poes käia," ütles ema, "aga kui sain sõnumi, et sa tuled, jooksin kohe poodi banaanide järele."