Influence

Nägin Liisu juures huvitavat raamatut, mille tema oli omakorda Minnilt laenanud: Robert Cialdini "Influence: Science and Practice".

Väga-väga hea raamat. Võib-olla, kui ma oleks seda paar aastat tagasi lugenud, oleks ma parem müügimees olnud. Pmst tutvustatakse kõiksugu nõkse, kuidas inimesi on võimalik mõjutada ja panna tegema just seda, mida tahad. Meil kõigil on mingid instinktiivsed käitumismustrid, mida müügiinimesed tihti ära kasutavad. Seda kõike on hea teada, et ennast nende trikkide eest vähemalt natuke edukamalt kaitsta!

Üks nipp on näiteks, et teenele kaldume me kõik vastama teenega, sest teistsugune käitumine on sotsiaalselt vastuvõtmatu. Müüginimesed ja annetuste küsijad hakkasid seda mingil hetkel ära kasutama, pistes inimestele tänaval pihku kas lilleõie või raamatukese. Hoolimata sellest, et keegi neist polnud seda "kingitust" tahtnud, tundsid nad survet sellele omakorda vastata. Annetuste küsijate kasumid olid sellega seoses meeletult suurenenud. 

Veel oleme me programmeeritud olema järjekindlad oma tegemistes, või vähemalt näima järjekindlad, sest allaandjatele või "tuulelippudele" vaadatakse viltu. Kui doonoriks käivale inimesele sisendada, et tal on kõrge vastutus- ja kodanikutunne, hakkab ta suurema tõenäosusega alaliseks doonoriks. See on nüüd tema maailmapildis sees ja ta teeb kõik, et käituda nagu selline inimene.

Viimase punktiga seoses näiteks üks tehnika, mida automüüjad pidid olema kasutanud (ma ei tea ainult, kuivõrd seaduslik ja aktuaalne see praegu on). Pakutakse inimesele eriti madalat hinda või head diili, millega klient nõus on, ning hakkavad läbirääkimised. Klient teeb endale selgeks ja leiutab uusi põhjusi, miks talle just see auto sobib ja nii hea on. Mingil hetkel enne lepingule allakirjutamist aga läheb müügimees tagaruumi ja räägib oma bossiga ning tagasi tulles teatab kurvalt, et kahjuks seda hinda täna pakkuda ei saa, sest see on liiga madal jne. Tundub, nagu iga mõistlik inimene peaks seda pettuseks ja kõnniks kohe välja, aga see pidi enamikel juhtudel hoopis toimima, sest selleks ajaks on klient endale juba hulgaliselt teisi põhjuseid välja mõelnud, miks ta just seda diili tahab, ja raha on ainult üks neist ning tundub vähemtähtis. Peamine põhjus, miks ta seda autot tahtis, on küll kadunud, aga sellel pole enam mingit tähtsust, sest nüüd on teisi põhjuseid rohkem!

Minu jaoks on näiteks kogu see vaktsiini-teema üks järjekindluse-printsiibi näide. Mõlemad pooled, nii vaktsiinipooldajad kui -vastased, on endale midagi pähe võtnud ning kui nad infot juurde uurivadki, siis ainult seesugust, mida nad uskuda tahavad. Nad ei taha oma meelt muuta, vaid lihtsalt leida argumente, miks neil on õigus, sest nad kord juba on inimesed, kes pooldavad või ei poolda laste vaktsineerimist.

Veel üks nähtus on vastandite nägemine kõiges. Inimene, kes üksi vaadelduna on keskpärase välimusega, näib väga ilusa inimese kõrval korraga märkimisväärselt inetu. Niisamuti ka rahasummaga. Kui kõigepealt küsida sõbralt kaks tuhat eurot laenu ning ta keeldub, ja siis küsida, et anna siis viiskümmend, näib viiskümmend palju väiksemana kui see näiks eraldi küsides ning sõber palju tõenäolisemalt annab ka. Lisaks näib see laenuküsija poolt nagu teene, et ta nii vastutulelikult oma küsitavat summat vähendas, ja sõber tunneb ebamäärast kohustust talle teenega vastata ning viiskümmendki anda. 

Kahju, et tervet raamatut ümber ei jõua jutustada, sest see oli üliväga huvitav, aga üks viimane asi veel: meid tõepoolest mõjutab meedia, saame me sellest aru või mitte. Lapsi, kes paaniliselt koeri kartsid, aitas, kui nad vaatasid kasvõi videot nendevanusest sõbralikult koeraga mängivast lapsest, ja varsti said nad hirmust üle. (Kas ma peaks veel üks kord "Marleyt ja mind" vaatama?) Pärast "Noore Wertheri kannatuste" ilmumist sagenesid Euroopas plahvatuslikult enesetapud. Jah, lihtsalt sellepärast, et Werther end ära tappis. Inimesed suhestusid temaga ja neile hakkas see äkki tunduma nagu võimalus. Pärast enesetappude kajastamist massimeedias suurenevad enesetapud üle tavalise määra ega jõua samale tasemele langeda mitme kuu jooksul. See tundub nii uskumatu, aga ometi on see tõsi. See käib nii filmide kui uudiste kohta. Ma mõtlen ebamugavustundega, kui palju kajastatakse vägivalda ja kui palju kõlapinda saavad näiteks koolitulistamised. Sealjuures on mitmete koolitulistajate juures kindlaks tehtud, et nad said inspiratsiooni ühelt või teiselt eelnevalt tulistajalt. Kui palju, aastaid ja aastaid, on Breiviku massimõrvast räägitud. Muidugi ei saa seda maha vaikida, aga jube on mõelda, et see suurendab tõenäosust, et keegi tema eeskuju järgib.

*

Kui oli kuum, meeldis mulle see igaõhtune äike. Meeldisid päevitunud jalad ja võimalus päikseprille kanda. Mul polnud isegi selle vastu midagi, et endale muudkui külma kompressi teha. Ma magasin, aken pärani lahti ja külmakott kaisus.

See-eest, kui läheb külmaks, on millegipärast jälle mõnus teksad jalga tõmmata ja endale meiki teha. Kuumaga pole kellelgi viitsimist meikida, aga nii kui jahedaks läheb, millegipärast küll.

Kui meil telekas katki läks, oli algul nii imelik. Me hakkasime emaga üksteisega rääkima. Ma sain temast nii palju huvitavaid asju teada, näiteks ta töökoha ja neiupõlvenime. Hahaa, lapsed ta töö juures on nii naljakad. Kõnnime me näiteks mööda ja ema märkab lasteaia sirelipõõsas tuttavaid nägusid ning hüüab tere.

"Tädi Reet märkas meid!" kostab kõva nördinud lapsehäälega.

Sirelipõõsad olid alati parim koht onni tegemiseks.

Üks teine kord jälle lasteaiast mööda jalutades tuli üks ta rühma poiss jooksuga, nägu lai nagu täiskuu ja üleni naeratust täis: "Tädi Reet, kuidas sina siia said?" Ning ükskord, kui ta oma vahetuse algul tööle jõudis, ütles üks laps talle: "Aitäh, et sa tulid. Ma tahan sulle kalli teha."

Kas ei sulata mitte südant seest?

Sajandi mäng, kahju küll, et ma midagi ei NÄINUD!

Tahtsin eile kümnesele bussile minna, aga ma olin viimane, kes peale ei saanud, sest kohti ei jätkunud. Sealjuures oli üks mõrd ette trüginud, kes ise kõige hiljem peatusesse tuli. Kõmpisin hääletama ja sain alles kahekümne minuti pärast peale. Juht läks TÜ spordihoone juurde olümpiajooksu tegema. Ma küsisin, palju distants on. Kümme kilti.

"Ma ei suudaks elu sees kümme kilti joosta," ütlesin.

"No kümme kilti peaks iga inimene suutma joosta," vastas juht hooletu elegantsiga.

"Ilma peatumata?"
"Ikka ilma peatumata, jah."

Jäin vait ja mõtlesin, mis kurat mul viga on. Olin just samal hommikul jooksmas käinud ja pöörasin pärast viit minti lihtsalt tagasi. Ma arvan, et läbisin mingi... pool kilomeetrit.

Nuuks.

Läksin lohutuseks Emajõkke ujuma, kusjuures vesi oli väga mõnus ja soe. Ning kuna spordihoone on sealsamas, nägin kõiki neid higiseid jooksjaid oma silmaga. Noh...tublid olete.

Õhtul oli Madridi Reali ja Atletico mäng. Reali jaoks olid asjad tõesti halba pööret võtmas, sest aeg olin juba peaaegu läbi ja Atletico juhtis 1:0. Ma arvan, et mitte keegi ei oodanud enam imet, Reali fännid tirisid juukseid peast ja Atletico omad olid ekstaasis, et neil üle maailmatuma pika aja õnnestub tiitel võita. Ja siis lõi mu kallis Ramos lisaaja kolmandal minutil viigivärava ja mäng läks lisaajale. Ma rõhutan, nagu ma alati rõhutan, et Ramos on kaitsja, ja ikkagi lööb ta väravaid nagu segane. (Lisaks saab ta kogu aeg kollaseid kaarte nagu segane, sest ei suuda oma suurt suud kinni hoida!) Ta on täielik staaaaaaaaaar. Casillas muudkui musitas teda, kui nad staadionilt ära kõndisid, ja vastaste peatreener oli vihane, sest tema meelest anti lisaminuteid liiga palju.

Siis algas lisaaeg ja esimene viisteist minti ei juhtunud mitte midagi. Ma olin Reali suhtes lootusrikas, sest nad on siiski tugevam võistkond. Täpselt enne lisaaja esimese poole lõppu läks aga tv6-l pilt eest ära ja nad nõudsid mingit parooli, et edasi vaadata, sest kell oli 12 saanud. Ma ei tea, kas selle tõpruse eest on vastutav tv6 ise või meie teenusepakkuja, aga PÕLEGE PÕRGUS! Ma ei leidnud mitte kuskilt netist laiv-mängu ja pidin ainult nukralt delfi jalkablogist lugema, kuidas Real lõi viimases pooles väravaid: üks, kaks, kolm... See on siis see olukord, kui üks silm nutab, teine naerab: ma olin Reali üle nii rõõmus, aga MA JU EI NÄINUD MIDAGI! Lõpuks võitsid nad 4:1 ja see oli seda magusam, et nad oleks peaaegu 1:0 kaotanud, kui poleks olnud staar Ramost! Isegi Ronaltsikul poleks siis midagi teha olnud.

Casillas musitab Ramost

Ilusaim aeg aastast - sirelid

Viljandi

Ma ahmisin iga keharakuga sisse seda kuumust. Enamuse ajast istusin küll varjus, sest päris hull ma ka pole. Mõned inimesed juba ujusid, kuid ma vaatasin niisama pealt. Kõige varasem, mis ma olen kunagi ujumas käinud, on vist 25. mai paiku... Võib öelda, et talisuplejat minust ei saaks.

Milline armas linn Viljandi ikka on. Minu lemmiklinnu maailmas.

Täpselt keskööl, kui hakkasin magama minema, andis kogu see kuumus tagasilöögi ja hakkas äike. Mina isiklikult äikest naudin, niikaua kuni ma pole kuskil pisikeses puust majakeses. Meil on õnneks piksevarras ja asi peaks suhteliselt ohutu olema, onju?

"Tule akna juurest ära!" karjatas ema metsiku häälega ja ma pidin tulema. Tahtsin just guugeldada, et on täiesti ohutu seista akna juures, aga tuleb välja, et vist ikka pole, või ma ei teagi... Igatahes on see nii ilus vaatemäng, ja sellist äikest nagu eile öösel ma ei mäletagi. Ma mõtlesin, et see ei jää kunagi järele.

 

Hiljuti kuulsin head laulu nimega "Demons" ja palusin Liisu juurde jõudes selle mängima panna. Ta ütles, see olevat Imagine Dragonsi oma. Ja "Radioactive" ka.
Mida kuradit, mõtlesin ma, sellised head laulud mingi Imagine Dragonsi poolt? Augustis ühel festivalil oli see bänd mänginud ja kõik tiinekad olid täiesti sillas ning õhkasid, et tahaks juba Imagine Dragonsit näha...tahaks näha... Ja mina, kes ma sellest bändist isegi kuulnud polnud, mõtlesin, et eriti tobe nimi, igal juhul ei lähe seda vaatama. Kindlasti mingi emomuusika. 

Ma oleks vist pidanud minema? Kurat! Otsusta veel bändi üle nime järgi.

Nüüd kohe läheb mu buss. Pakin oma raamatu ja veepudeli ja lähen Viljandisse. Nii meeletult ilus ja soe ilm on. Mmmmmmmmmmm.

Hapu teeb lõbusaks

Viimane krõõp, mille emale voodisse tegin, uhke ja õudne üheskoos. Ema ei saanud pärast tükk aega magama jääda, ma ei teagi, kas õudusest või naerust

Arrrrrmastan toomingate lõhna

Uku autogramm... aga käsi pole minu oma

Pane keel suhu tagasi, tuul viib sokid ära!

Mu veri koosneb praegu arvatavasti kümne protsendi ulatuses rabarberist. Näksisin seda niisama, tegin koogiks, kisselliks ning panin ülejäänu suhkruga sügavkülma. Seal on neil hea turvaline, mitte keegi peale minu ei lähe neid sealt võtma, sest mitte keegi ei fänna rabarberit. Puhake rahus, mu kullakesed.

Negatiivne inimene. B-negatiivne

Käisin just valimas ja verd andmas. Valisin ühte naist ja minu arust võiks kõik sama teha. Noh, naised vähemalt.

Verekeskuses oli päris suur järjekord, mida ma polnud oodanud. Nad ütlesid, et terve nädal on olnud. Nad olid vist hiljuti üleskutse avaldanud, et verd on vaja, ja kõik kappasid kohale. Mina seda kuulnud ei olnud, vaid läksin niisama, mõtte ajel. (Naljakas oli, et kui ma vere ära andsin, oli seal täiesti tühi, mitte kedagi ootamas. Täpselt nagu teed ületades, kus sa võid viis minti oodata, et autodesse vahe tekiks, ja kui tekib, siis pole enam ühtegi autot, ja kui sa oleksid sinna natuke hiljem sattunud, poleks üldse ootama pidanud.)

Millegipärast olin alati arvanud, et minult ei võetaks verd vastu. Et võib-olla on rauatase liiga madal või veresuhkur liiga kõrge või mida iganes. Aga samas proovida võib alati, kaotada pole ju midagi  - kui võetakse, on superhea, sest sellest on kellelegi kasu, enda tervisele mõjub see hästi, ning kui ei võeta - saad teada, mis sul tervisega viga on, ja seda parandada. (Ilmselgelt ei tasu minna, kui sa tead, et sul HIV või diabeet on.) Igatahes selgus, et kõik oli väga hästi, hemoglobiinitase näiteks 131. Mis jutt see nüüd lihast ja rauast oligi? :D Korduvalt, kolm või neli korda päriti, kas ma hiljuti söönud olin, ja kas ikka tugevalt. Kui nad enne mingeid teste tegid, siis ühes plaadikeses tõmbus mu veri tükki. Küsisin ruttu, kas see on normaalne (ma suren!!), ja õde naeratas, et see näitab veretüüpi, ja kui niimoodi tükki tõmbab, on B negatiivne. (Negatiivset tüüpi neil parajasti vaja läkski.) Lisaks põhjaliku küsimustiku täitmist küsiti ka suusõnal üle, oled sa hiljuti arstil käinud, opid, allergiad, muu sarnane. Õde ei tahtnud uskuda, et ma pole mitu aastat arsti külastanudki, kui välja arvata hambaarst. Aga see on ju normaalne? See on ju hea, kui pole põhjust arste pidi joosta. Kui ma end halvasti tunnen, magan välja, ja järgmiseks päevaks on tavaliselt üle.

Protseduur ise oli täiesti valutu, ainult naljakas tunne oli näha oma verd mingisse kotikesse voolamas. Hästi tume oli see ka. Veeniveri pidigi tumedam olema.

Lõpuks sai endale midagi meeldivat välja valida. Ma võtsin purgi mett. Ja side mu käel näeb nii äge välja, ma olen nagu sõjasangar.

OH seda Ukut

Reedel käisime Liisu, Tiina ja Mariliga Vabankis. Mingi suhteliselt uus koht, kus pidi kuulduste kohaselt vähe rahvast olema. Seal esines aga Uku Suviste ja nii me end kohale vedasime. Rahva koha pealt niipalju, et kui sulle meeldib kaks tundi üksi tantsida, siis lase käia :D Seal oli tõesti jumala tühi, nii et karta on, sinna ma enam ei lähe. Kõige naljakam hetk oli, kui tantsupõrandal oli ainult kuus inimest ja ma sain ikka kelleltki küünarnukiga ribidesse. Vist kuldreegel, et nii või naa saad klubis küünarnukiga. Või on asi minus?

Uku ei tulnud lavale enne kui kell kaks. Nad vist arvasid, et pärast ta lõpetamist jookseb klubi kohe rahvast tühjaks, ja tahtsid venitada, kaua andis. Ja kui see Uku lõpuks tuli, tegi ta paar laulu ja tõmbas leebet. Ma arvan ausalt, et kõigil oli ta laulmisest jumala suva, ja ühtegi originaallaulu tal ka pole, ainult kaverid. Kõik olid sinna tulnud lihtsalt teda vaatama. Meie vähemalt küll... Ja eks oli ka, mida vaadata. Lõppkena mees ikka, ja need lihased!

Üks hetk tuli mingi suur paks mees Ukut lava äärde kätega püüdma. Mul jäi selgusetuks, mida ta teha üritas, aga vaene Uku taganes kõigest jõust lava teise otsa, tema haardeulatusest välja. Tal polnud kuhugi minna ka... Ning kui Uku ise lavalt käe sirutas ja üks tšikk selle andis, tahtis ta teda edasi lavale tõmmata, aga nüüd sai tšikil närv võitu ja ta hakkas kõigest hingest vastu punnima. Seal nad siis tõmbasid üksteist toore jõuga ja hakkas just huvitavaks minema, kui Uku alla andis ja traumeeritud tšiki vabastas.

Ma jäin puhtalt vaatemängu pärast õhtuga rahule. Kõige kummalisem on, et jõin ainult pisikese viinakoksi ja pool siidrit, ning kodus kindluse mõttes kaks klaasi vett, ja ometi tundsin terve laupäeva ennast väsinuna ja halvasti. Täielik müstifikatsioon. Hakkan nõrgaks jääma.

Sarnasel teemal: tegin siin erakonnatesti, kus võis vastata küsimustele ja leida, milline partei sobib just sinu vaadetega.

Reform - 40,4

Rohelised - 29,2

SDE - 27,6

IRL - 23,8

Kesk - 16,3

EKRE - 8,8

Kui ma peaks nad ise järjekorda seadma, siis panekski vist samamoodi. Konservatiivid kohe kindlasti lõppu. Või õieti ei paneks neid üldse kirja...

Infestatsioon

Lähenesin suurima ettevaatlikkusega oma voodile. Kindlasti ei ole nad jälle sinna pesa teinud?? Ma ju mürgitasin alles eile...

AH sa pahalane!