Richard Dawkins

Mul on uus iidol. Algas kõik nii, et kevadel kinkisin Liisule sünnipäevaks paar raamatut, millest üks oli see: "The Magic of Reality: how we know what's really true". Suvel koju saabudes lugesin selle ise ka läbi ja sattusin vaimustusse. Põhimõtteliselt on üks briti bioloog selles raamatus lahti seletanud suurt hulka müüte, mida inimesed läbi aegade on uskunud, ja siis need teaduslikus keeles lahti seletanud: esimene inimene, vikerkaar, imede võimalikkus jne. Nagu autor ise eessõnas väidab, siis igasuguste füüsikaliste nähtuste toimimise tegelik selgitus on palju maagilisem, kui väljamõeldud müüdid ja hookuspookus.

Peale selle raamatu (mis, nagu selgus, oli mõeldud üldse teismelistele...ha!) lõpetamist olin ma lihtsalt teine inimene. Ma ei suutnud lõpetada kõigile evolutsiooni peatüki lahtijutustamist... see oli nimelt mu lemmikpeatükk. Esimest inimest polegi olemas, sest kunagi ei saa ühegi elusolendi kohta öelda, et vot see on uue liigi esimene isend ja tema vanem oli teisest liigist. Iga isend on alati samast liigist kui tema vanemad, aga sellest hoolimata, aeglaselt, sadade tuhandete, miljonite aastate jooksul tekivad ja surevad liigid. Autor tõi võrdluseks, et näiteks inimese elus on erinevad staadiumid: laps, nooruk, täiskasvanu...aga ei ole võimalik öelda, et eile olin laps, aga täna juba nooruk... või et eile olin nooruk, aga täna täiskasvanu. See protsess on aeglane, aga vääramatu.
Ning sellepärast ei ole kunagi olnud olemas esimest indiviidi liigist homo sapiens ning muidugi mitte mingit Aadamat ega Eevat.
Ja seal oli veel üks eriti põnev mõtteeksperiment: kui sul oleks ajamasin ja sa saaksid hakata ajas tagasi rändama, teha umbes iga 10000 aasta järel ühe hüppe, peatada ajamasina ja võtta peale paar oma esivanemat, siis algul oleks nad täiesti sinu sarnased... erinevad soengud ja riided ja ümbrus, aga kahtlemata samast liigist. Teil oleks nendega võimalik saada järglasi, mis tähendab, et te olete samast liigist. Ja siis mingil hüppe järel teil enam pealevõetud tegelastega järglasi saada ei õnnestuks, mis tähendaks, et te pole enam samast liigist...aga neil tegelastel ja neil, kes peale võetud 10000 aastat enne neid, oleks see täiesti võimalik, sest 10000 aastat oleks liiga väike aeg, et nemad omavahel liialt erineks.
See on täiesti hämmastav!
Pärast selle lõpetamist mõtlesin, et võiks kirjutada selle raamatu autorile, et ta on ikka täiesti suurepärane ja et see raamat muutis mu mõtlemist. Avastasin, et autor, Richard Dawkins, on üle maailma tunnustatud (ja vihatud) ateist ja bioloog. Tal on oma koduleht, väga aktiivne twitteri-konto ja hunnikutes avaldatud raamatuid. Tüüp on üle 70 ja twitterdab lakkamatult!
Eriti naljakaks läks siis, kui ma Richard Dawkinsi nime youtube'i toksisin ja sealt lademetes intervjuusid ja debatte leidsin...debatte kristlastega, debatte moslemitega, debatte new age'i tegelastega... need on kõik meganaljakad.
Ainulaadne on tema puhul see, et ta ründab valimatult kõiki religioone, ja kui kristlusest saab veel kuidagi mööda, siis islamiusku kommenteerides saab ta sõimata nii, et eluks ajaks jätkuks, kusjuures peamine argument on: "Te olete rassist!", millele ta ikka ja jälle vastab, et islam ei ole rass.
See on lihtsalt naljakas ja samas on tore, et leidub keegi, kes julgeb välja öelda, et organiseeritud religioonil pole selles maailmas väga enam kohta. Eriti siis, kui see surutakse peale lastele ega lasta neil ise oma valikuid teha, eriti siis, kui lastele keelatakse haridust ja neile õpetatakse, et evolutsiooni ei ole olemas. Maailmapilt jääb ju täiesti poolikuks. Ja siis tulevad nad teistele õpetama, kui palju nad lapsi saavad, või kellega nad abielluvad. Nende jumal ütleb, et homoseksuaalsus on ebaloomulik ja sellepärast peavad kõik inimesed olema heterod, või kui mõni äkki ei ole, siis otsustama, et nüüdsest ta on.

Ise ma tegelikult vist ateist ei ole...või ma ei teagi. Midagi kõrgemat kuskil vist siiski on, aga võib-olla üldse meie enda sees. Ma ei oska seda hästi kirjeldada. Aga siis, kui kogu see jumalateema on põhiosa kellegi igapäevaelust ja selle nimel igasugu lollusi tehakse ja teistele ülevalt alla vaadatakse (Ha-haa, sa põled põrgus!), siis on ikka selgelt liiale mindud. Dawkins saab tohutult palju vihaseid kirju, kus tal soovitatakse piinarikkalt surra ja põrgus põleda... ning sellisele kirjale on alla kirjutatud näiteks "jumalat armastav kristlane".


Mõned Dawkinsi säutsatused, mis mulle eriti meeldivad:

Nairobi massacre. http://t.co/uGE6xgGTw8 Members of one religion were spared, and the rest were shot. Couldn't possibly guess which religion
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) September 21, 2013

They are not "your women", they are their own women. You don't cover your face and hair: why should they? Why should they anyway?
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) September 19, 2013

This marriage was LEGAL http://t.co/UtfpjZ1iBy because law forbidding child marriage was "UnIslamic". Oh how Islamophobic to point it out!
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) September 9, 2013

Pew poll shows tiny minority of Muslims in Egypt & Pakistan (only 75%) http://t.co/KeWj4NvZY6 favour stoning adulterers & death for apostasy
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) August 29, 2013

Your God created the laws of physics, controls ten thousand billion billion stars. But what he really cares about is who you sleep with.
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) August 25, 2013

Mary Ann's a bitch!

Käisin oma Tiina juures. Läksin häälega Tartu ja häälega Tabikasse. Kui ma olin viis minutit Tartu ääres hääletanud, tuli mingi tšikk minu ette ja tõstis käe ning esimene auto peatus ja viis ta ära. Kuradi bitch! Õnneks sain kohe peale seda ka ise auto peale, enne kui täielik luuseri tunne tekkis.

Selline mõnus sügisene ilm oli, kergelt udutas. Igal pool õunalõhn. Jalutasime Tabivere peal ja Saadjärve juures nagu tavaliselt ning Timmo muudkui itsitas ja määris mu pükstele liiva. Kui laps magas, vaatasime Regina Spektori vana Londoni kontserdi DVD-d, ja jõudsime järeldusele, et meie kontserdil laulis ta paremini. Jälle ma võpatasin, kui ta laulis mingit vana laulu, mille refrään koosneb sõnadest "'Cause Mary Ann's a bitch, yeah, Mary Ann's a bitch!" Regina tundub nii süütuke ja siis ta lihtsalt lajatab sellise asjaga. Ma olin juba Tallinna kontserdil natuke šokeeritud. Ja kes, üleüldse, on Mary Ann?

Kui ma tagasi hääletama läksin, keelasin Tiinal seal oodata, juhuks kui ma auto peale ei saa, sest mul oleks mark pool tundi seal seista. Tiina jälle keeldus ära minemast, vist kättemaksuks, et ma teda Regina kontserti vaadates vanaisakeseks olin nimetanud... ta ju kiikus kiiktoolis nii mõnusalt. Igatahes peatus kohe üks auto ja selle juht teatas tervituse asemel: "Näed, peaaegu oleksin õnnetuse põhjustanud, kui nii äkki peatasin." Seal tuli nimelt rodu autosid järjest. Ja teatas, et tema taga oleva auto juhil vist eriti hea meel ei olnud. Mul oli jälle kahekordselt hea meel, nii et kõik oli balansis. Lisaks selgus, et tema nimi oli ka Tiina, ja ta sai kohe mu lemmikautojuhiks sel päeval.

Eile käisime ühe ema tuttava juures õunajahil. Tiina kaasa pandud õunad olid nimelt juba otsa saanud. Tollel tuttaval oli suur aed õunu täis, ja me muudkui korjasime. Varsti muutusin ma kergelt närviliseks, sest meil oli juba neli kotti täis ja esiteks pikk ma minna ning teiseks mitte kuhugi neid õunu panna! Me oleme ju lõppude lõpuks kahekesi. Tuttav aina korjas puu otsast uusi ja mina muutusin aina närvilisemaks ja kordasin, et aitab. Lõpuks tuli ema mulle appi ja me põgenesime sealt... väga aeglaselt, sest raske oli! Lõpp oli siiski hea, sest kogu seda õunauputust takseerides arvas ema, et tuleks moosi keeta. Ja seda me tegime kohe suures plaanis. Lõpphea moos tuli!

Hommikul loivasin kööki alles siis, kui Sky Plusi hommikuprox oli peaaegu läbi. Selgus, et seal oli täna Peeter Oja olnud. Saatuse nöök... Kui olin ennast tühjaks nutnud, tulin siia blogi kirjutama. Kuidagi kergem hakkas küll.

Miks Harry Potteri sari on maailma kõige geniaalsemad raamatud

Ma olen siin vahepeal kõvasti raamatuid lugenud. Harry Potterit muidugi.

"Arva ära, millist Harry Potteri raamatut ma lugema hakkasin?" pinnisin Liisu.

"Seitsmendat."

"Ei."

"Esimest."

"Ei."

"Teist."

"Ei."

... ja ta pakkus alles kõige viimasena kuuendat, mis on minu lemmik ja tõi talle kümme punkti. Või tegelikult mitte, sest ta ei arvanud ära.

Õnneks ma seekord ei nutnud, kui Dumbledore ära suri. Või oota...khmm, khmm.

Nüüd loen neljandat. Esiteks on nende raamatute juures hämmastav see, et nad ei lähe kunagi igavaks. Mitte hetkekski. Teiseks kõik need üksikasjad, millele Rowling on nii palju tähelepanu pööranud. Kõige viimast raamatut lugedes tulevad välja igasugused asjad, millele autor juba esimeses vihjas. Tal oli tõepoolest kogu lugu kuni peensusteni algusest peale välja mõeldud, mitte nii, et kirjutas esimese valmis ja viimaste koha peal oli esialgu suur valge laik, et vaatame hiljem, mis ma sinna panen.

Voldemort ja Vingerjas räägivad neljanda raamatu alguses omavahel ja sepitsevad plaani. Kurjakuulutavat plaani.

"Ma luban sul sooritada minu jaoks kõige olulisema ülesande, sellise, mille sooritamise eest annaksid paljud minu toetajad oma parema käe..."

lubas Voldemort salakavalalt. HAHAHA, little did the poor bastard know, et ülesanne tähendaski Vingerja parema käe ohverdamist. Kui see pole absoluutselt geniaalne, siis ma ei tea, mis üldse on.

 

Murphy seadus rakendab ennast täiel määral ja täie mõnuga. Nimelt niipea, kui jõudsin moodsa elu mugavuste nagu soe vesi ja dušš taas ära harjuda, kadus meil soe vesi sootuks ära. Vist mingit trassi parandatakse või pannakse uut. Või noh, keegi kuskil rääkis, ega selle kohta mingit kirja või midagi välja ei panda. Ole rõõmus, et üldse vesi on. Igal juhul siis hakkasin vett varuks hoidma, et mine tea, äkki läheb tõesti kõige täiega ära. Eile, pärast nädalat aega, tuli soe vesi tagasi. Hurraa! Ma saan jälle pesema! Olin juba teist nahatooni läinud kogu selle aja peale. (Või külma veega karastama õppinud.) Hoitud vee kasutasin nõudepesuks ära, sest mis tast enam hoida. HAHAHAHAAA! Arva ise, kas ta läks järgmisel päeval kõige täiega ära või jaa, ja mul polnud mitte tilkagi varuks. Saagige pekki!

Õnneks tuli ta juba paari tunni eest tagasi. Aga siiski, seadus kehtis täiega.

Kui seelikut tahaks kanda, aga külm on... appi tõttavad villased sokid:

Vananaistesuvi

Kui me vanaema sünnipäeval käisime, siis ta ütles midagi, mis mind üllatas. Kui kõik olid läinud, siis ta kurtis mulle ja emale, et ei suuda uskuda, et on juba seitsekümmend üheksa. Ta ütles, et tunneb end palju nooremana ja ei taha nii vana olla!

Ma mõtlesin, et vanad inimesed ei põe enam oma vanuse pärast. Et siis oled rõõmus iga uue aasta üle. Tundub, et eksisin. Mulle pakuti eelmisel aastal, et olen kuusteist, sel aastal saan igalt poolt seitseteist - ikka olen kasvanud. Keegi, kes tänaval seda pakkus, oli ikka maru üllatunud minu kahekümne kolme üle. Aga mina hoopis mõtlesin, et miks sa, kulla noormees, siis alaealistele tüdrukutele külge lööd? Ja too lugu lõppes niimoodi, et mina jooksin ära, sest sain päris ruttu aru, et ta ei meeldi mulle, ja tema põhimõtteliselt keelas mul minna, päris agressiivselt. Siis ma ise ka vihastasin ja ütlesin, et oota, mis mõttes, ma tunnen sind kaks minutit ja ma ei pea sinuga kuhugi tulema ega sulle üleüldse midagi selgitama, ja läksin minema.

"Täiesti uskumatu!" karjus ta mulle järele.

Kuidagi nagu seda vahepealset ei leidugi. Kas on keegi liiga pealetükkiv ja agressiivne, nii et ma taganen, või on keegi liiga tagasihoidlik ja ei juhtugi kunagi midagi. Ja lisaks veel need, kellele ma lihtsalt ei meeldi. Nende järele olen ma muidugi arust ära.

Hakka juba mõtlema, et viga on MINUS.

Kui vanuseteema juurde tagasi minna, siis ma ei saa aru, miks see selline teema on. Ja ikkagi osalen ise ka selles, kogu ülejäänud ühiskonnaga. Nagu ma saaks muuta, millal ma sündinud olen. Nagu oleks sellel üldse mingit tähtsust. Kui saaks korraldada aja ja ruumi ümber ja olla äkki sündinud hoopis viis aastat hiljem, oleks ikkagi punt inimesi, kes on sinust nooremad, ja neid sünnib iga hetkega juurde, ja ma peaks neid ikkagi kadestama. Kui tobe...

Muul teemal: ma olen kassiga paar päeva üksi kodus olnud ja jumal, kus see loom oskab alles nurruda, oma poolteist tundi jutti pole mingi probleem. Nii me siis kahekesi päevast päeva nurrume, üks teise süles. (Tehke oma pakkumised!) Samuti oskab ta öösel näuguda, kui millegipärast on paaniliselt vaja äkki teise tuppa pääseda. Viskasin teda ülevalt voodist oma sokkidega ja sisistasin kõige õudsemaid ähvardusi, kuid ta põikas kõrvale nagu ninja ja näugus haledalt, nagu üritaks keegi teda tappa. Siis sai kõrini, tõin teisest toast veepudeli ja pritsisin teda. Hopsti oli vaikus majas. 

Täna piisas ainult pudeli näitamisest, kui ta hämmastavalt tummaks jäi ja ülevale minu peale end uuesti kerra tõmbas nagu ülejäänud ööl. Ma pöörlen ju öösiti nagu vurr ning seekord ärkasin kogu aeg üles, sest midagi rasket oli ees ja ma ei saanud ümber pöörata. Päär on nagu veskikivi mu põlvede peal ja kui ma ta sealt maha raputasin ja teise külje pöörasin, ärkasin juba tunni pärast sama asja peale. Ja nii öö otsa. Tagatipuks nurrus ta rõõmsalt. Vaadake, ta maskeerib seda armastuse taha, aga tegelikult on see varjatud kättemaks. Ta ei unustanud seda veepudelit.

 

Vedasin ennast täna lõpuks jooksma. Ilm on ilus nagu Navitrolla maalil ja ma üpriski valutasin, sest olin nii kaua sees istunud. Asjad on halvasti, kui su keha sulle pmst karjub, et liiguta end ometi!!

 

Laagriplatsid pärast festivali: täpselt nagu plats festivali ajal miinus inimesed

Ma saan sellele telgile katte peale...lihtsalt natuke tehnikat on vaja... (Telk võitis)

Beaconsi idüllilistel karjamaadel, autoparklas "abiks"

Kilpkonn Kipsi lastekas

Karussell!!!

Leeds, viimane osa

Lastel on esimene koolipäev. Eile me nägime emaga juba linnas natuke esimesekoolipäevatajaid. Mul oli raske uskuda, et mõni kool tõesti pühapäeval alustas. Ma oleks vist oma lapse sellisel juhul koju jätnud ja kooli listi saatnud kirja: "Saagige pekki!"

Ma lõpetan oma Leedsi-lood ka ära. Teisel festaripäeval olin ma hommikuses vahetuses ja täpselt pool tundi enne töö lõppu hakkas rämedat padukat sadama. Ma sain vihmakeebile vaatamata täiesti läbimärjaks ning ehkki Jim meid 15 minti varem ära lasi, olin ma juba märg. Mu meeleolu ei teinud paremaks ka vaatepilt, kuidas teised, äsja vahetust alustanud, kobaras puu all olid ja ei teinud katsetki välja minna, samal ajal kui mina nagu lollakas olin endal märjaks lasknud sadada. Just to tell you, see oli füüsiliselt raske töö, vedada rasket prügikotti läbi muda, jätsin nagu tigu enda järele raja. Teadsin, et uus vahetus võib-olla paar tundi passib seal ja siis saavad vabaks. Läksin läbi vihma sööma ja passisin kohvikus tund aega. Ikka sadas. Ma ei tea, mis mõtet on vihma peale pahane olla, sest ilma ei käsi ju mitte keegi, aga mina olin:D Läksin keset päeva telki magama, püüdes kuiva nurgakest leida. Lõpuks, kui poole tunni pärast pidi algama System of a Down ning pärast neid Green Day, vihastasin enda peale ja ajasin end üles. SOAD mulle meeldis, no ma teadsin ainult paari laulu, aga telgist välja ajamist oli siiski väärt. Nagunii oli seeski mudane ja märg ja kõik mu asjad niisked ja mitte miski ei kuivanud ära. Panin sooja jope selga (Tänks, Liis, su vana jope eest! See kulus seal totaalselt ära) ja läksin vihma kätte. Selleks ajaks oli pori saavutanud oma täisvõimsuse. Ma polnud elus varem sellist asja näinud ja väga loodan, et ei näe ka. Vihm ja kümned tuhanded jalapaarid tegid muruplatsist kiiresti porimülka. See pori oli nii kõrge, et su kummikud jäid sinna kinni ja püksid olid poriga kaetud. (Ühed mu teksad ei läinudki enam puhtaks.) Ma nägin inimesi, kes seal suplesid ja pealaest jalatallani mudased olid. Mõned pidasid mudasõda. Mõned jooksid kuskile ja siis see muda pritsis sulle mõnusalt vastu nägu ja jäi üle neile ainult roppusi järgi karjuda.

Ma ajasin oma ainsa allesjäänud siidrikupongiga jooki taga ja võitlesin mudaga, ja sellel ajal hakkas SOAD pihta. Jõudsin viimaseks pooltunniks. Nad olid superhead! Nüüd olen neid järgi kuulanud ja enda peale NATUKE vihane, et ei viitsinud alguseks kohale minna. Mul on juba totaalsed lemmikud kujunenud: "Chop Suey!" ja "Hypnotize" ja "Aerials". Nii hea metal ja samas nii meloodiline. 

Õhtul oli Green Day, kes rahva täiesti ekstaasi ajas. Ma seisin seal ja sain aru, et ka laivis on kõik nende laulud täiesti ühesugused ja nad siiski sakivad, ja läksin koju ära. Kõik olid juba laagriplatsil ja tudusid. Isegi meie Green Day fännid polnud viitsinud seal sellise ilmaga passida, ainult mina... nagu loll :D

Pühapäeval, viimasel festivalipäeval oli kõik õnneks 2,5 korda parem, sest siis läks ilm ilusaks. Festivalikülastajad on enamuses kõik sõbralikud (ehkki nad täiesti süüdimatult otse prügikasti kõrval istudes oma toidunõud maha loobivad) ja alustavad juttu ja tahavad teada, miks sa seda teed ja kas see on mingi karistus ja mis on kompostimine ja mis bände sa näha tahad ja kust sa pärit oled ja kas sa Eminemi ikka näed või pead töötama (peaesinejad olid alati nii hilja, et kõik vahetused olid läbi). Mõned üritasid juua pakkuda ja ma pidin konkreetselt minema jooksma. Siis karjuti järele, et tule tagasi! Ma ei ole sellega midagi teinud!

Ise vabal ajal pakkusin kellelegi oma siidrit, ise ütlesin: "See on ainult siider, väikese korgijoogiga."

"Did you just say roofie?" küsis ta ehmunult ja siis jõi ikkagi. Kuidagi ettevaatamatu lihtsalt oletada, et ma nalja teen. Aga jah, üldiselt oli hästi lihtne kellegagi lihtsalt rääkima hakata, avastasin, et löön täiesti kainena suvaliste seltskondade jutule kaasa. See on vist mingi festivaliõhkkond. Praegu oleks mul võimatu nii käituda.

Pühapäeva õhtul esines Eminem. Absoluutselt kõik olid sinna kohale tulnud. Kas Eminem oli super või jaa??? Kuna ta tegi hästi palju vanu laule, siis ma teadsin neid peast. Erica märkis, et ma olen nagu jukebox, aga Liisul lihtsalt olid kunagi kõik Eminemi plaadid ja me olime nende järele hullud. "Stani" ajal tuli lavale ei keegi muu kui Dido! Ma olin just sekkarist ostnud tema CD. 

"Give it up for Dido!" hüüdis Eminem, and boy, did we give it up.

Siis ma hakkasin mõtlema, et "Love the way you lie" ajal võiks ju Rihanna ka oma isikus kohale ilmuda. Võib-olla järgmine kord.

Kui Eminem lõpetas, siis hakkasid osad kohe ära minema, ja meie Ericaga vaatasime, et on ikka lollakad, ja karjusime koos teistega "Shady!" nii kaua, kuni ta tagasi tuli ja lisaloo tegi. Ooh, kui hea oli. 

Pärast me läksime ja sõitsime karusselliga ning kõige jubedamate kohtade peal karjusin mina: "Tutti frutti mascarpone! Vaffanculo, cazzo!" ja Erica karjus, noh, igasugust jama eesti keeles. Kaotasime prantslanna Sophie rahvamurrus ära ning pärast laagris lõkketule ääres istudes muutusime Ericaga juba murelikuks, kui teda kella kolmeks tagasi polnud. Hommikuks oli ta tagasi, oli end lihtsalt täis joonud ja üksi viimasele diskole läinud, ja me hingasime kergendatult. Ma olin juba ette kujutanud, kuidas me Bobile seletame, et umbkeelse prantslanna ära kaotasime.

Igatahes festival lõppes eriti hea kontserdi ning minu muttakukkumisega. Erica oli just terve õhtu nurunud, et me sellesse vahvasse mutta suplema läheksime, paneks vihmakeebi selga ja püherdaks. Ta muudkui ütles eesti keeles: "Palun! Palun!" ja vaatas anuvalt silma, ja mina muudkui vastasin ei. Selliseid asju võiks teha, kui saad pärast minna sooja duši alla ja kuiva voodisse, aga mitte niimoodi. Nojah, hilisõhtul jäi mul kummik mutta kinni ja prantsatasin pikali, ning Erica nagu hea sõber kunagi naeris kõrval kõhtu kinni hoides ega ulatanud mulle mitte ühtegi kätt.

Leedsi festival ehk muda, muda, muda

Oma koti sain juba eile kätte. Kõik, mis ma sellega teha sain, oli hunnik pesu pesta. Kuulasin Snoop Doggi plaati natuke, töötab. Dido ja Muse'i plaadid, mis ma heategevuspoest hankisin, töötavad samuti. Jeee.

Erica tehtud "tätokas" hakkab juba maha kuluma. Nimelt juba teisel õhtul Beaconsis oli meie suures valges ühistelgis öö läbi kuulda erinevates keeltes roppusi. Meie poisid õpetasid teistele ikka vägevalt roppusi, mis olid päris ebameeldivad kuulata, kui poolakad ja itaallased neid päevast päeva kordasid. Ise õppisin ka itaaliakeelseid roppusi, nagu "Vaffan culo, cazzo!" ja "Che do cojoni". Oujee. Viimasel õhtul kirjutasime üksteisele neid tätokaks käe peale. Jaa, me oleme mõlemad 23.

Igatahes, oma jutuga jõudsin sinnamaani, kus pärast esimest nädalat lõppes Beaconsi festival, väike, aga armas, ja sõitsime Skiptonist minema. Seal oli see laagriplats nii väike, et saime ühe päevaga kõik telgid koristatud ja platsi puhtaks. Sõitsime ühte külalistemajja, kõik said lõpuks sooja duši alla ja telefone laadida (mõlemad elulised vajadused) ning õhtul tehti meile restos söök välja. Ma sõin ülihead seenelasanjet. Nämm. Ja saime voodis tududa! Järgmine päev sõitsime Leedsi festivali paika, ja las ma ütlen, et see oli üüüüratu! Kümme korda Beaconsist suurem! Inimesi pidi ka tulema umbes 80000. Saime ühe vaba päeva Leedsi linna peal. Kõik kadusid Primarki, aga kuna mul sellest juba kõrini, uitasin üksi välja ja leidsin Starbucksi, milline õndsus... rääkimata tasuta wifist. Paradiis, noh. Päev oli ka päikeseline. Siis leidsin teised eestlased uuesti üles ja läksime linna uurima. Paaril sai juba kella kahe paiku kõrini, nad ostsid suured siidrikastid kaasa ja läksid laagripaika tagasi. Ma ei suutnud seda mõista: sa oled Leedsis, võib-olla sa ei satu siia enam kunagi, ja sa lähed selle asemel lihtsalt tagasi telki lebotama? Ise lubasin pühalikult, et tuleb üks täiesti kaine päev ka, ja alksi ei ostnud. Tuuritasime ringi, jälle suvalised inimesed alustasid vestlust, kõik oli nii super ja ma lihtsalt nii õnnelik. Selles Inglismaa suuruselt kolmandas linnas jalutas meile vastu ikkagi meie juhendaja Bob. Väike maailm :D 

Õhtupoolikul hakkasime tagasi sättima, kui tuli vastu üks Viljandi tüdrukutest ja sädistas, et lähme kokteile tegema, lähme kokteile tegema! Leidsime ühe eriti mõnusa sisustustega kokteilibaari, kus oli koksidele pakkumine kaks ühe hinnaga ja imelikult kenad baarmenid. Niipalju siis sellest kainest päevast... Seal olid üldse kõik mehed nii kenad, et jube hakkas. Iga kord, kui keegi uus sisse tuli, siis ma küsisin: "No mis mõttes??" Ainuke poiss seltskonnas raputas selle peale pead ja ohkas, vaeseke.

Igaüks tegi paar kokteili ja hakkasime sättima, sest me ei tahtnud nii hilja peale jääda ja tuli veel bussiga minna... kui avastasime uksel, et väljas sadas padukat. Absoluutselt oavarrest. Läksime sama teed tagasi ja tegime veel ühed koksid, baarimees irvitas, et nii ruttu tagasi. Aga varsti pidime ikkagi minema hakkama, tahtsime me või ei... ja me isegi ei teadnud täpselt, kus seal bussijaam asus. Ekslesime sajus ringi ja küsisime teed ning üks, kes meid juhatas, läks ka ise Leedsi festivalile. Bussis laulsime kõvasti eesti laule. Just see õhtu on mulle hästi toredana meelde jäänud, sest see oli nii planeerimatu ja tore... Kui kohale jõudsime, oli väga pime ja endiselt vihmane. Ma võtsin targu kingad jalast ära ja sumpasin paljajalu poris. Inimesed juba saabusid ja käepaelu kontrolliti maniakaalse rangusega. Meil oli paar kilti oma laagriplatsini minna, sest nagu ma juba ütlesin, see koht oli lihtsalt nii suuur. Ja siis ma veel ei teadnud, et see muda ja vesi saavad terve festivali märksõnadeks...

Pealava enne, kui kõik algas... kogu see muruplats asendus hiljem poriga, voolavate poriojadega

Pealava kava reedeks... päris muljetavaldav

Seal festivalil oli meil juba päris töö, ehk prügikorjamine. Minu rühm korjas näiteks kompostitavaid asju, teised purke, või sorteerisid neid... Reedel, Fall Out Boy kontserdi ajal ma kahjuks töötasin, aga sattusin lavade läheduses töötajate sekka. Kui kuskile mitme kildi tagusesse laagriplatsi sattusid, siis oli igatahes kööga. Vähemalt selles mõttes, et töö kõrvalt muusikat nautida. Mul vedas. Ja ma kohe pushisin ennast täpselt pealava kõrvale ka. Meie grupijuht oli üks vanem iirlane, Jim. Esimene asi, mis ta mulle ütles, oli: "Where are you from? Your English is impeccable!" Sellega võitis ta kohe mu südames sooja koha. Ta oli alati rõõmus ja üldse on see iiri aktsent mõnus. Iga asja peale ütles ta: "Oh, yeah, yeah, yeah!", mis mulle endale ka varsti külge hakkas. Igatahes sattus mu puhkepaus "täitsa juhuslikult" Fall Out Boy ajale, ja ülejäänud kontserdi kõndisin seal inimeste vahel ja laulsin prügi korjates kaasa. Nad olid niiii head. This ain't a scene, it's a god damn arms race!
Kui mul päeva lõpus antavaid joogikuponge veel alles oli ja ma uusi ei tahtnud, muutus Jim kurvaks ja rääkis, et miks ma ei taha tema talonge...Siis ma ikka võtsin. Mul jäi neid lõpuks veel kõvasti üle. Osad vabatahtlikud, nagu ma kuulsin, müüsid enda omad maha. Miks mul küll sellist ärivaistu ei ole?

Nüüd ma parem ruttan, et linnas hetkeks Tiinat ja Polinat näha. Pol läheb juba homme Rootsi ja see on mu ainus võimalus. Tiina sõidab jälle Tallinnasse... Por queeee???

Aaga tahaks juba Eminemist kirjutada.... varsti!!

Tagasi!

Eile maandusime pärastlõunal Tallinnas. Meil oli kaks lendu ja nendevaheline aeg ainult poolteist tundi, mis mind juba kunagi varem kulmu kergitama pani, nii väike aeg ei jäta mingit manööverdamisruumi. Ja, haha, esimene lend Manchesterist hilineski oma pool tundi ning Frankfurdis maandudes oli meil Tallinna lennuki väljumiseni ainult tund aega. Siis me sõitsime shuttle-bussiga lennujaamahoonesse, kus oli veel millegipärast turvakontroll (jätkulendudel ei peaks olema) ja passikontroll ja meie värav oli nendest umbes kahe kildi kaugusel. Vähe paanikas me siis ei olnud, kui turvakontroll aina venis ja venis. Oma värava poole kiirustades kuulsime kõlaritest, kuidas Tallinna-lennule viimast kutsungit anti. Jooksime nagu "Üksinda kodus" filmis lennuki peale ja jõudsime viimastena. Aga jõudsime. Meie pagasil seejuures nii hästi ei läinud: osadel jõudis kohale, aga osadel jäi Frankfurti kinni. Minul muidugi jäi sinna :D Aga suht suva, toimetavadki tasuta koju ja ei pidanud ise tassima. Ma tegelikult sain juba kõne, et nad on mu kotiga kohal, ja läksin alla, kui tuli uus vabandav kõne, et autojuht on hoopis Tartus ja luges just aadressilt viimasel realt, et peaks ikka Puhja tulema. Nii et läheb natuke veel aega. Aga ma ei põeks. Mul oli ainult kaks nädalat tagasi Manchesteris maandudes väga hea meel, et siis koti kätte sain, sest muidu poleks kogu see elu kohe kuidagi välja mänginud. Mul olid kõik asjad seal, palju siis käsipagasisse mahub. Me omavahel rääkisimegi, et kui Tallinnas ära kaob, siis on suva. Ja nüüd ongi suva.

Meie grupist jäi üks tüdruk tegelikult Inglismaale maha ka. Startisime laagriplatsilt hommikul kell viis ja kaks tundi hiljem lennujaama jõudes ta leidis, et tema kohvrit bussi peal polnud. Oli pohmas peaga unustanud asjad bussi peale tõsta. Siin pole küll kedagi muud süüdistada kui ennast, nii laps ei saa ju ka olla, aga veidi kahju on ikka, et ta niimoodi üksi sinna pidi maha jääma. Tal olid dokumendid ja kõik, üldse kõik seal kotis, nii et ta ei saanud kuidagi kaasa sõita, ja kui talle laagriplatsilt seda kotti üritati rongiga järgi saata, siis läks see omakorda veel rongis kaduma ja nüüd ta minu teada peab uued dokumendid tegema ja saab alles siis sõita. Ja kott vist ongi läinud. Suht karm. Üks kotisaaga see meil eestlastel terve päev oligi. Peaaegu kogu grupp pakkis lennujaamas oma asju ümber ja viskas ära, sest kõigil olid rämedad lisakilod. Mul mitte, ma ei viitsinud sealt festivalidelt nii palju asju kaasa tassida, ja üldse meeldib mulle kergelt reisida. Mina kaotasin lihtsalt pagasi ära :D

Aaaga festivalid! Oh yeah! Kogu see kogemus oli nii meeletult tore ja mulle nii meeldis. Jälle briti inglise keel, jälle sõbralikud inimesed, kes sind nimetavad sweetheart ja love ja sinuga suvaliselt juttu alustavad... Ma ei tahtnud tagasi lennatagi. Ja tookord kaks nädalat tagasi kohale jõudes oli tunne, nagu oleks koju jõudnud. Nii suur rahu oli peal ja hea oli olla. Eestlaste seast oli kaks tüdrukut veel mingi aja Inglismaal elanud ja nad ütlesid, et neil oli täpselt sama tunne.

Meil oli kokku nelikümmend vabatahtlikku, eestlasi neist 13. Kaks gruppi: meie 6 ja ülejäänud Viljandist. Ma oma grupiga just ülearu hästi ei klappinud, aga Viljandi tüdrukud olid küll väga toredad. Ma leidsin hoopis itaallaste seast endale bestika, ühe hästi toreda tüdruku nimega Erica, kellega me vahepeal hüsteeriliselt itsitasime, kui üleväsinud olime, nii et vabatahtlike juht ärritatult küsis, mis meil viga on. 

Veel olid seal prantslased, poolakad ja paar hispaanlast. Poolakad mulle ei meeldinud, mõnega ei vahetanud paari sõnagi, sest nad lihtsalt ei rääkinud midagi ja hoidsid üldse omaette. Prantslased ei rääkinud peaaegu keegi inglise keelt ja see oli peale mingit aega väga ärritav. Isegi kõige lihtsamatest sõnadest ei saanud aru. Projekti juht pidi neile alati kogu info prantsuse keeles üle rääkima. Nii et jah, kummalisel kombel klappis mul itaallastega kõige rohkem. Mul olid varem ainult negatiivsed kogemused nendega, nad tundusid hästi lärmakad ja tüütud ja mida iganes. Meie omad olid aga kõik Põhja-Itaaliast, nagu Bob, meie juht, mulle ütles. Käsitsi valitud. Erica rääkis mulle, et Põhja- ja Lõuna-Itaalia erinevad kardinaalselt ja vihkavad üksteist ja itaallaste stereotüüp on just lõunast pärit.

Festivalid olid mõlemad väga toredad. Esimene oli väike Beaconsi festival, kus me jagasime inimestele infi millegi asukoha kohta platsil ja ulatasime neile prügikotte, et nad soovitavalt ise oma prügi kokku korjaks. (Nad ei teinud seda.) Müüsime ka pileteid ja olime abiks autoparklas autode suunamisel...mina olin enamasti just parklas, sest ei viitsinud laagriplatsil neid prügikotte jagada. Pmst oli seal vähe tööd ja tihti tundus see suht kasutu ja otsitud. Enamasti me lebotasime ja jõime oma laagriplatsil. Toit oli ka hea ja taimetoitlastele alati oma valikud.

Ma ei teadnud mitte ühtegi artisti, kes Beaconsil esines, sest nad olid kõik sellised väiksemad. Aga käisin siiski paljusid vaatamas, nägin näiteks stand-up comedy't, mis oli laivis nii hea. Hehe, läksime Ericaga ühte bändi vaatama, mingi Gold Panda. Päris hea, ütlesime üksteisele, aga pärast ühte lugu nad lõpetasid, sest me sattusime just lõppu. Kuradi Gold Panda, you ruined my night, karjusime me, ja sellest sai täielik sisenali. Pärast, ükskõik mis situatsioon ka oli, nt sadas kaks päeva järjest vihma või mingi bänd sakkis eriti kohutavalt, sai öelda, et it's still better than Gold Panda, või eriti dramaatilisel juhul, et this is worse than Gold Panda!

Telgis magamine kaks nädalat jutti oli muidugi päris ekstreemne. Me saime päris palju vihma ja kõik asjad olid vahepeal niisked. Telk ei andnud just läbi, aga selline niiskus oli õhus... ja muda, muda igal pool. Elasime oma kummikutes. Dušid olid mustad ja me kõik päris räpased. Kahe festari vahepeal me saime külalistemajas magada, vooooooooodi ja soe dušš, milline ekstaas :D Nüüd olen jälle elektri ja sooja vee eest meeletult tänulik. Ja WC. Lennujaamas kõik ohkisid, et siin on ju päris vetsud! Viljandi tüdrukud ütlesid, et me läheme ja veedame nüüd natuke aega vetsus, kui mõnus. Välivetsudest ma ei hakka üldse rääkimagi, see oli kohutav kogemus :D

Aga jah, tõeline töö läks pihta pärast festivali lõppu. Seal on inimestel kombeks nimelt oma telgid ja kogu tavaar maha jätta. Tavaliselt on seal hästi palju alksi ja toitu ja isiklikke asju ka sees. Muidugi meeletult prügi ka, aga prügiga me Beaconsil ei pidanud tegelema. Meie ülesandeks oli koguda kokku kõik kasutuskõlblikud telgid, madratsid, magamisalused jne, mis annetati erinevatele organisatsioonidele. Igale grupile anti nimekirjad, mida ja kui palju iga organisatsioon soovis, nt on sul seal 20 paari kummikuid, 6 üheinimesetelki, 7 4-inimese telki, 10 õhkmadratsit jne... Ja siis käid mööda välja ringi ja otsid sobivaid asju. Telke oli arusaadavalt kõige tüütum hankida ja maha võtta, see võttis nii palju aega ja paljud neist ei olnud üldse terved ja puhtad, sest inimesed parajalt märatsesid neis. Omaette traditsoon pidi olema oma telgi põlema panemine enne lahkumist. Ma ei suuda mõista, mis toimub inimese peas, kes oma telgi põlema pistab. Või noaga lõhki rebib. Kummaline.

Kirsiks tordil olid aga asjad, mida me telkidest leidsime, sest need võisime endale jätta. Mina leidsin näiteks natuke raha, ehteid, Snoop Doggi CD, küünelaki, päikeseprillid (ehtsad Ray Banid, wohoooo), ja muidugi palju süüa ja alksi. Algul mulle ei tulnud pähegi alksi kokku koguda, ma ei vaadanud üldse selle pilgugagi, aga pärast Beaconsit juba olid teised eestlased kottide viisi neid avamata pudeleid kogunud, ja pärast seda oli kuni lõpuni suht jooming, kahju öeldagi. Erica tegi mulle ükspäev märkuse, et eestlased ainult joovad, kogu aeg on purk ees. Alustavad hommikul vara ja lõpetavad öösel. Siis hakkas küll suht piinlik. Aga kahjuks kui meil Beaconsilt leitud alkohol otsa sai ja Leedsi saabusime, siis juba festivali ajal jagati meile töötasuks ei midagi muud kui kupongeid tasuta õlle ja siidri saamiseks. Iga päev kolm. Pole midagi teha, mõtlesin ma kurvalt ja läksin oma kuponge realiseerima.

Aga Leedsi festival oli hoopis omaette kogemus ja sellest ma räägin järgmises postituses. Mul väsisid käed ära. Lähen teen endale parem uue cappuccino, kuskilt telgist leitud pakist :D

Alatskivi loss

Puškini kuju Riias

Polina helistas ja ütles, et ära mine :) Ma siis mõtlesin, et mis ma ikka lähen jah, ma ei viitsi isegi mitte pakkida. Päär tuli mulle appi ja hakkas avatud kohvrisse pugema. Juba kujutan ette, kuidas ma Inglismaal kohvri lahti teen ja Päär välja vupsab. Üllatus! Loomakont.

Ma võtsin kõik riided välja ja avastasin, et kuhugi ära need kõik küll ei mahu, ja siis sai üldse kõrini ja mõtlesin, et pakkigu, kes tahab. Hommikul võib-olla.

Kummikud ei ole isegi veel sees. Ja hästi palju sooje riideid soovitati kaasa võtta, sest öösel on külm. Ma ostsin endale eile veel sooja magamiskoti, sest meie juhendaja ähvardas meile peksa anda (noh, peaaegu), kui keegi õhukese magamiskotiga ilmub. Sest muidu peab tema ise kellegagi vahetama nagu eelmisel aastal.

Aga laupäeval oli Poli sünna. Veinitasime kambaga kohvikus ja pärast läksime edasi kuhugi uude kohta tantsima, kus oli Onu Bella diskoriks. Öeldagu selle Onu Bella kohta mis tahes, aga head muusikat pani ta küll. Täielik retro beats. 

Oi, kuidas tahaks juba briti aktsenti kuulda :)

Remonts!!

Hääletamine-hääletamine. Tüdrukutega käisime ükspäev Peipsi ääres. Imelik mõelda, aga ma polnud kunagi varem käinud. Ise tegelikult elasin Peipsile veel nii lähedal. Meie suvituskoht lapsena oli Võrtsjärv.

Niisiis, vahemaa Tartust Mustveeni tegelikult päris lühike, aga kolmekesi andis auto peale saada. Läksime näiteks kolme autoga. Vahepeal keerati mujale ja sõideti läbi vanausuliste sibulaküladest, kus vist kõik elanikud tegelevad sibulakasvatusega. Huvitav, aga mul tekkis juba seda vaadates masendus. Nad lihtsalt istusid päev otsa, ka tolle palava ilmaga, oma maja ees ja müüsid sibulaid. See tähendab, istusid lihtsalt oma maja ees. Sest palju neid autosid ikka mööda sõidab? 

Alatskivi lossi nägime ka, väga tšill. Pärast, kui olime otsustanud, et Mustvee asemel sõidame hoopis Kallastesse - meie vahet nagunii ei näinud - ja ainult 7 kilti oli sihtkohani jäänud, tekkis tunne, et jäämegi sinna. Oli niiii kuum ja meie Polinchiga kuumarabanduse äärel. Helen vaprana saatis meid varju ja hääletas üksi edasi. Lõpuks jõudsime ikka kohale ja tollel autojuhil oli veel kotitäis sibulakülast hangitud sibulaid tagaistmel. Vahest polegi see olukord nii trööstitu? Kallaste ise oli väga kena väike kohakene ja Peipsis olid nii kõrged lained, et tundus nagu meri, ainult mage. Helen taaskord päevitas ja meie istusime varjus ja takseerisime võrkpalli mängivaid vene poisse ja tegime neist edetabeli.

Kui tagasi tulime, saime ühe autoga, aga see oli hullem kui kõik eelnevad kolm kokku. No elus pole sellist inimest kohanud. Sama kooli vilistlane kui meie muuseas. Ta oli meid peale võtnud selleks, et juttu ajada, ja siis iga kolme minuti järel käratas, et miks me midagi ei räägi, miks me oma olemasolu ei õigusta, et selleks ta meid peale võttiski. Ise ei teinud ta ainsatki katset juttu alustada ja meie jutu lõikas ka suht kohe läbi, sest miski talle ei meeldinud ja kõik oli mõttetu ja sakkis. Huumorimeel puudus tal ka täielikult. Siis hakkas ta ringi sõitma ja pikemaid teid valima, sest tal oli igav ja ta ei tahtnud veel Tartusse jõuda. Ise aga käratas mulle, kui ma tahtsin seitsmeks Tartusse jõuda, et mis mõttes, sa poleks nagunii hääletades saanud seda niimoodi planeerida. No oleks ikka küll, vabalt oleks jõudnud. See vahemaa oli lihtsalt nii väike! Lõpuks saime täpselt enne poolt kaheksat Tartu ja ma sain napilt bussi peale. Üle kahe tunni sõitsime seda umbes viiekümneminutilist otsa, oh my. Ohkasime kergendatult, et see lõpuks läbi. 

Tartuffil tulime Minniga varem tulema, sest film oli masekas. Mingi Poola oma. Ma oleksin tahtnud tegelikult siiski lõpuni vaadata, aga siis oleksime ka liiga hilja Liisu juurde jõudnud ning ta juba ootas meid. Nüüd ma pean kellegi (Polina) käest uurima, kuidas see film ikkagi lõppes.

Aga muidu oli hääästi soe õhtu ja lühikeste käistega pluusis võis seal Raekoja platsis istuda.

Eile käisime Riias ja kolasime ringi, niipea kui Mirjam oma asjad ära oli ajanud. Ta näitas meile oma vana kooli ja maja, kus ta elas. Ma lugesin innukalt lätikeelseid silte juba bussi Riiasse-keeramise hetkest alates. "Ta hakkab seda nüüd päev otsa tegema, eks?" küsis Liis halba aimates. Ja seda ma tegin! Aga mis mina saan teha, kui mind kohutavalt naerma ajavad sildid nagu "Remonts!!!" (kuskil ehitati) või Internets! Põhimõtteliselt pane igale poole s lõppu ja sa räägidki läti keelt. Robbie Williamsi eesti kontserdi plakat oli seal ka, peal, üllatus-üllatus, Robijs Villiamss. HAA! Ma sain küll naerukrambid. Kas lätlastel lööb ilma s-ideta nime nähes lihtsalt errori ette või? Et see nüüd küll kellegi nimi pole, tehke ikka arusaadavaks?

Aga läti mehed tundusid kõik kuidagi kõhnukesed. Ja jälle sellise omamoodi, nagu natuke terava näoga... sarnaselt, nagu näiteks soomlastel on oma nägu.

Karus on marus.