Iti sünnilugu

Kuidas meie tütreke siia ilma saabus? 

Täitunud oli täpselt 39 rasedusnädalat. Kell oli kaheksa õhtul 25. märtsil, minul alakõht kuidagi ebamugavalt pinges. Mees ütles, et sünnitama hakkad! Ma et ära aja, ei kavatsegi veel. Natuke olin tundnud midagi märga, aga mõtlesin, et ehk suurem voolus lihtsalt. Istusin diivanile, mugisin puuvilju ja vaatasin tõsielusarju, aga eriti mugavamaks olek istudes ei läinud. Läksin ära magama, aga pikali heitnult tundsin kõhus kohe sellist tuttavat tunnet. Kerget valu, tuttavat eelmisest sünnitusest. 

Ma nagu ei olnud vaimselt veel sünnitamiseks valmis. Olin endale sisendanud, et enne tähtaega pole midagi oodata. Ma ei tahtnud veel seda teha! Peamiselt valu tõttu :D Aga voodis külge keerates tundsin midagi suurt ja märga endast välja valgumas ja sain aru, et see on nüüd kindlalt lootevesi ja järelikult enne oli ka olnud. Minu jaoks uus kogemus, sest Kauriga mul looteveed puhkesid alles kõige lõpus, ilmselt vanni. Nüüd aga nagu filmides jooksin ma vett ja ühtlasi sain aru, et see paneb ka kindla tärmini lapse sünnile: kui juba vesi niriseb, siis ta sünnib kindlalt järgmise päeva jooksul ära ka. Kui tegevus ise ei hakkaks, siis haiglas juba alustataks seda, sest nad ei taha kaua peale lootevete puhkemist last enam üsas hoida, infektsiooni vältimiseks.

Läksin voodist padavai välja, mees närviliselt sabas. Pidin endale rätiku alla panema, sest muust ei piisanud selle hulga kinnipidamiseks. Mees saadeti magama lubadusega ta kindlasti äratada, "kui midagi on". Mina istusin diivanile lohutuseks "Sõprade" sünnitamisosa vaatama. Vaikselt hakkasid tulema esimesed, väga nõrgad valud. Märkisin neid oma tõmmatud rakendusse, aga nii kui paar valu kirja said, reaalselt suht esimesed, ütles rakendus mulle: "Mine kohe sünnitusmajja! Teise sünnituse puhul on see juba ohtlik valude vahe."

Ma teadsin küll, et valude vahe pikkusele lisaks on tähtis näitaja ka aeg, millal nende vahe näiteks viis minutit on olnud. Kui on tund või kaks järjest nii olnud, vot siis on õige aeg sünnitusmajja minna. Ja mul polnud õigeid valusidki, pigem nõrkad tuiked! Aga ausalt öeldes see rakenduse sõnum ajas mind närvi, eriti kui see pärast iga tuhu lisamist uuesti oma hoiatust välgutas. Mõtlesin, et äkki neil on õigus. Kell oli siis ühe paiku, panin "Sõbrad" kinni ja hakkasin vaikselt haiglaasju kokku panema. Erilist rõhku panin snäkkidele :D Mul oli eelmisest korrast meeles, kui väga ma süüa tahtsin paar tundi peale sünnitust. Süüa ja juua, pea lausa valutas selle pärast. On ju tohutu veekaotus ja ka verd kaotatud ja tunde tööd tehtud, samal ajal on terve keha end igast otsast tühjendanud :D Nii et nüüd olid mul juba haiglanimekirjas eraldi välja toodud taimeteed, müslibatoonid, puuviljad, mahl. Laadisin oma ratastega kohvri toitu täis. Prioriteedid! Mõtlesin ka, et viisakas oleks end ka raseerida, sest privaatosade vastu hakkab kohe huvi tundma suur hulk inimesi. Käisin veel pesemas ja tegin end korda. Mees ka ärkas ja oli närvis. Tema ei saanud minuga kaasa tulla, sest keset ööd polnud Kauri kuhugi jätta. Nõnda siis läksingi haiglasse jala ja üksi, kohver järel veeremas. See oli kummaline tunne. Samas ma olin füüsiliselt veel hästi reibas, sest mul polnud ju üldse valus. Aga kodus enam ei mallanud olla. Teadsin ka, et tagasi ma niikuinii ei tule, sest on öö ja veed on puhkenud ja noh, mitu korda ma seda teed kõndima ei hakka. Ütlesin mehele, et olgu mis on, mina jään haiglasse, ja annan igast arengust kohe teada.

Mees jäi mulle veel pikalt-pikalt aknale järele lehvitama.

Kahe paiku jõudsin haiglasse, kus päris pikalt ootasin ja siis sain ülevaatusele. Mu jutu peale arvas ämmaemand kohe, et liiga vara tulin ja see rakendus on rämps, aga vaatas mu üle. Avatust oli 3,5 cm ehk suht sama mis Kauriga sisse minnes, siis oli 4. See on tegelikult väga hea minimaalsete valude kohta. Nüüd ei teadnud ämmaemand, mis minuga edasi teha. Regulaarne sünnitustegevus mul puudus, niimoodi sünnitustuppa ei tohi saata. Läksin KTG alla, kus mõõdetakse emaka toonuseid ja beebi südamelööke. Iga natukese aja tagant käis ämmaemand mind kontrollimas ja pead vangutamas, et tuhud puudusid. Ütles, et laps magab, ja raputas kõhtu, et teda liikuma saada. Mulle selline vahelesegamine ei meeldinud, laps on ka inimene, las magab, jumala eest. Miks me peame midagi sundima ja kuhu meil kiiret on, küsisin. Ega olegi kiiret, ainult ämmaemand ei teadnud, kuhu mind edasi suunata. KTG all ollakse tavaliselt pool tundi, mind hoiti seal vist poolteist, mille jooksul läksin üpris pahuraks. Selgelt olin liiga vara haiglasse tulnud, oleksin selle asemel võinud püüda kodus magada! Lisaks hoidsin kogu selle aja maski ees, keegi ei maininud, et võin selle ära võtta, sest koroonatest oli negatiivne. Sellises olukorras naisele on ometi hapnikku vaja.

Kogu aeg, kui käidi mind kontrollimas, ütlesin, et tahaks juba KTG alt ära ja võin vabalt sünnieelsesse osakonda minna ja seal veidi magada. Olin juba väsinud, sel ööl ju unetunde täpselt 0. Kell oli kellakeeramise tõttu vahepeal tunni vahele jätnud ja juba neli saanud. Seletasin ka oma teooriat, et mul ei olegi eriti valus ja seda ei saa skaalaks võtta, et kas mul midagi toimub emakakaelaga. Et äkki kogu selle aja hoopis täiega avanen. Hooplesin, et mul kõrge valulävi jne. Lõpuks sain vabaks, ilma et olekski rahuldavaid toonuseid täheldatud. Iti lihtsalt tudus kõhus. Mind vaadati uuesti üle, vist pool cm oli vaid selle ajaga juurde tulnud. Ämmaemand sealjuures ütles, et limakork on veel ees, sirutas end veidi kaugemale ja vabastas selle ise. See oli veidi ebameeldiv üllatus. Ma polnud palunud tal seda teha, mul endiselt ei olnud kuhugi kiiret. Imelik, et ta selle jaoks luba ei küsinud, lihtsalt ise tegi seda. "Nüüd peaks kohe kiiresti intensiivsemaks minema," ütles ise südamerahuga.

Ta konsulteeris veel arstiga teises kabinetis, et kuhu mind siis saata, ja arst ütles, davai siiski sünnitustuppa. Sain siis sinna ja mind jäeti üksi. Vahetasin riided ja raporteerisin mehele, et veel valuvaba, aga juba tunnen esimesi päris valusid. Peale limakorgi eraldamist tõesti läks kohe nullist mingi...seitsmeni see asi. Sisse astus ka mu ämmakas, kes minu eest hoolitsema pidi (teine kui vastuvõtuämmaemand). Ta oli vene emakeelega, noor ja jättis mulje, et ta pole väga pädev. Tal oli kohe selline aura ümber. Mõtlesin kerge ehmatusega, et kas tõesti tema võtab mu lapse vastu. Kas ta ka teab, mida teeb? Ta paigaldas mulle kanüüli, mille hiljem peale lapse saabumist teised ära võtsid ning panid teise kohta uue, hoiatades, et esimese koht ilmselt jääb valusaks ja läheb siniseks. Nii et tundub, seda ta tegi juba valesti...

Palusin tal vannivee jooksma panna ja ise hakkasin valutama. Jooksin ka pidevalt vetsu vahet, kuna keha oli "vabane kõigest!" režiimil. Enamasti olingi seal sünnitustoas täitsa üksi, valud läksid aina valusamaks. Ronisin vanni, aga kiirelt tundsin end täitsa abituna. No nii paha ja valus oli. Millega ma olin äsja hoobelnud, et ma väga ei tunnegi sünnitusvalusid? See oli sellepärast, et need õiged tuhud polnud veel pihta hakanud... Oi kui vägagi ma neid nüüd tundsin. Mingi aja märkisin neid veel vannist telefoni, aga siis loobusin. Veepudel sai tühjaks ja kukkus maha, mina aga ei saanud seda vannist kätte. Ämmakas käis minu juures väga harva ja siis, kui korraks tuli, sain paluda teda pudelit täita ja mulle ulatada. 

Hakkasin väga kahetsema, et seal niimoodi üksi olin. Kui palju abi oli mehest mulle eelmine kord olnud! Mehega kogu aeg suhtlesin ka. Ta oli väga varakult üleval, hommikusöök tehtud ja valmis Kauri äratama juba kell kuus, et ta sõbranna juurde hoida viia ja ise minu juurde tulla. Aga kell kuus oli Kauri aja järgi veel kell viis. Ma ei suutnud lasta tal oma pisipoissi nii vara äratada ja kuhugi võõrasse kohta üksi viia. Ütlesin, et ta olgu parem Kauriga, ma saan hakkama. Peagi vannis ma enam ei suutnud telefoni vaadatagi ja meie suhtlus katkes. Hakkasin valudega toimetulekuks kogu aeg uutama ja ootama, laulsin heliredeleid. Hingamisest ei tundunud abi olevat. Hüüdsin, aga kedagi ei tulnud enam minu juurde. Tahtsin, et keegi minuga vähemalt räägiks, mind lohutaks, seal oleks. Aga kui ämmaemand veel korra tuligi, siis sama kiiresti oli ta läinud. Ma olin nii üksi. Hakkasin nutma ja tundsin end tõesti väga kurvana. Siis sai kell kaheksa, tuli teine vahetus ja minu juurde saabus noor reibas eestikeelne ämmaemand, kes oli hoopis teisest puust. Ta suhtles minuga ja oli kauem minu juures, kuigi mitte eriti kaua korraga siiski. Ilmselt olin veel alles nii varajases sünnituse staadiumis, et teda oli kuskil mujal rohkem vaja. Tema sai kogu mu pahameele enda kaela. Kurtsin talle, kui üksi ma olin olnud, ja et ma ei taha seda enam teha. Ta püüdis mind vannist välja saada, sest olin juba kaks tundi seal olnud. Vaja oli vesi vahetada, et vältida infektsiooniriski, ja mul oli ka kasuks vahepeal kuival maal olla, poose vahetada ja gravitatsiooni abil beebit allapoole kutsuda.  Ta pidi ikka tükk aega mind veenma, enne kui lõpuks vannist välja ronisin. Kauriga olin ma lihtsalt vanni läinud, kahe tunniga lõpuni avanenud ja siis sünnitanud. Ma ei saanud aru, miks nüüd nii ei läinud ja kõik nii kaua aega võttis.

Heitsin voodile pikali ja püüdsin magada. Ma ei tahtnud enam sünnitada, vaid lihtsalt magada. Ma olin öö läbi üleval olnud, jõud oli otsas ja see oli täielik madalseisu hetk. Vist mingeid tillukesi unesid tegin ka seal voodil tuhude vahel. Korraga avanes palatiuks ja mees astus sisse! Ta oli Kauri kella kaheksa paiku siiski sõbranna juurde viinud ja minu juurde rutanud. See muutis kõike. Ta oli nagu ingel, kes tuli mind päästma. Kõik läks sellest hetkest palju talutavamaks. Ta hoidis mind, masseeris, sügas mul tuhude ajal selga, ulatas iga tuhude vaheajal veepudelit ja sundis jooma, kiitis ja lohutas mind. Ja sellest oli nii palju abi. Kuigi füüsiliselt naine saab ka üksi sünnitada, siis vähemalt enda puhul tajusin ma, kuidas seda on just psühholoogiliselt üksi raske teha. Sellises kaitsetus seisundis on vaja kellegi pidevat kiitmist ja julgustamist ja et keegi su kurtmist ja jauramist kuulaks.

Eriti vokaalne ma küll enam polnud, silmad olid enamuse ajast kinni ning vastasin vaid ämmaemandale, mühatades nõusolekuks, kui ta mulle ütles, et teeme nüüd seda ja teist või et ta läheb ära ja on kohe tagasi. Sain tagasi vanni värskesse vette ning hakkas eriti valus. Palusin, et ta juba kontrolliks mu avatust - äkki on varsti kõik? Ta ei tahtnud seda nii sageli üldse teha, kuid kui tegi, raputas pead ja ütles, et läheb veel aega. Ma olin nii pettunud. Miks seekord nii kaua aega läks? Kui öösel minema hakkasin, arvas mees, et ega ta enam hommikul enne beebi saabumist haiglasse jõuagi. Aga nüüd oli ta siin ja mina ikka veel valudes.

Lõpuks oli täisavatus käes, aga ämmaemand ütles, et beebi pole veel piisavalt alla laskunud. Et pole mingit pressimist enne, kui ta pole ise alla tulnud. Nüüd olin eriti pettunud. Kas see kogemus kunagi ära ka lõppeb? Aga võtsin end kokku ja hakkasin tuhude ajal taas rohkem hingamisele keskenduma. Kujutasin ette, kuidas hingan beebit ise alla, hingeõhk on J-tähe kujuline ja toob last allapoole. Muudkui kordasin mõttes, et tule, beebi, sa mahud läbi. Et sa oled nii oodatud.

Nüüd olid tuhud peaaegu lakkamatud. Ma ei saanud enam aru, miks ma seda loomulikult olin teha tahtnud. Jaurasin ämmakale, et mulle aitab, mina enam ei suuda. Et tahan keisrilõiget. Ta naeris, et selleks küll igasugune näidustus puudub, ja lohutas, et tegelikult sujub ju kõik kenasti ja üldse mitte liiga pikalt, näiteks arsti pole ma näinudki, sest pole vajadust olnud.

Mina muudkui katsusin pidevalt alt, ega ma juba lapse pead tunne. Lõpuks tundsin. Viimaks! Saatsin mehe ämmakat kutsuma. Ämmakas katsus ka ja ütles, et mingi emakakaela servake nagu on veel lapsel ees (tahtsin teda juba põrgu saata), aga et see ei peaks segama ja kui hakkan tundma pressitunnet, siis on õige aeg. Umbes sel ajal hakkasingi seda tundma ja läks sünnituse viimaseks faasiks! Pressimine ise läks päris kiiresti. Ei usalda küll oma ajataju sel ajal, aga minu meelest see läks tõesti kergelt. Valud olid juba pidevad, nii et puhata sain ehk minuti ja siis jälle pikk-pikk tuhu. Olin põlvili, jalad harkis, käed ja otsaesine vanniserval vastu mehe käsi, ja pressisin. Ämmaemand ka muudkui ütles mu nime, julgustas ja käskis mul endast kõik anda. Ta tegi seda kuidagi nii sarnaste sõnadega teisele ämmakale Kauri väljapressimise ajal. "Nii kui tuhu jätkub, siis veel, veel! Kopsud õhku täis ja anna endast kõik! Ära karda seda tunnet, anna ennast täielikult sellele ja pressi õigesse kohta!" "See tunne" on siis kakahäda tunne ehk sa nagu väga kõvasti püüaksid sinna vanni kakada, samal ajal tundes, kuidas sa alt vist pooleks lähed, aga sa teed seda siiski. 

Mees vanni serval püüdis kõigest hingest kaasa pressida. Pärast ta ütles, et see madal hääl, mida ma iga pressi juures tegin, hirmutas teda. Kõlasin nagu karu. Vot see hääl tuli küll kuskilt seest, harjutamata, mingi geneetilise pärandusena.

Ja kui ta siis ütles, et lapse pea on juba kohe väljas ja et nüüd veel kõik annaksin, siis tegin seda ning siis oli ta juba lupsti! üleni väljas. Kell 11:10 hommikul sündis meie väike tüdruk. Kohe hakkas ta nutma ka. Issi võttis ta kohe oma kätele ja mul aidati vannist välja voodile tulla ja lesida. Seekord nutsin ka paar liigutuspisarat, sest beebi oli nii tilluke! Ta oli üleni lootevõidega kaetud, punane ja krimpsus vanainimese näoga. Mees kontrollis minu palvel kõik ta sõrmed ja varbad üle, sellal kui ta mu rinnal värises. Mul oli ka nii hea meel, et see kõik oli läbi ning vandusin seda enam mitte kunagi teha, mille peale ämmaemand naeris, et seda ütlevad kõik, ometi on hiljem tagasi. Et ka ma ise olin seal juba teist korda.

Siis hakati minuga tegelema ja beebi läks issi kätte hoiule. Platsenta sündis kenasti, aga peale seda ei jäänud verejooks hästi seisma. Ämmaemand muudkui vajutas mulle väga valusalt kõhule, hoiatades sellest iga kord ette ja öeldes vabandust, aga ta peab seda tegema. See oli nii ropult valus... Tavapäraselt tehakse profülaktiline süst verejooksu peatamiseks, aga minu puhul anti veel kaks tabletti lisaks keele alla. Siiski nad ei jäänud rahule. Iga kord, kui mulle veel ja veel kõhule vajutati, tundsin, kuidas sealt järjekordne lahmakas sooja verd välja lahmas. Mees sai kõrval peaaegu südari. Ta otsustas keskenduda siis lapsele, armsalt rahustas ja hoidis meie väikest pambukest ning laulis talle. Nägin kõrvalt, et ämmaemandad heldisid selle peale.

Kutsuti ka arst, kes minu emakas toimuva veel üle kontrolliks. Ega tal ka muud teha olnud kui sama kõvasti sinna vajutada... See oli kokku päris õudne. Lõpuks nad otsustasid, et see, mis nüüd veel väljub, on "vana veri" ning jään ikka ellu. Mingi peegel kruviti ka mulle sisse ja vaadati seal ringi, see oli ka väga ebameeldiv. Aga noh, sa tahad, et nad hästi põhjalikult veenduksid, et kõik emaka sees jääb ikka korda. Kui seal midagi pahasti on, siis on see kohe varsti suuuur probleem.

Kuid muidu oli mul läinud hästi, ei olnud rebendeid. Sain vaid pisikese ilupiste kuskile mokale, mis oli nagu sääsehammustus. Ja jäetigi meid mehega kaheks tunniks kahekesi last rinnal hoidma ja teda imetlema, kuni tuli aeg perepalatisse ümber kolida. Märts on sünnitusmajas üks kiiremaid aegu, millest ma ka teadlik olin. Olin väga lootnud, et saame ikka perepalati, isegi siis, kui mees meiega ühineda ei saa. Juhtus nii, et hetkel, kui sünnitama läksin, olid kõik peretoad hõivatud, aga ämmaemand julgustas, et keskpäeval hakatakse peresid välja kirjutama ja mõni palat kindlasti vabaneb. Ja meie Iti sündis nii heal ajal, et oli perepalatijärjekorras esimene. Lõime mehega patsu, laps oskas hästi sättida.

Pea kogu selle aja, mis ma seal sünnitustoas veel lesisin, karjus üks naine teises sünnitustoas. Seal levivad helid päris hästi ehk sünnitajad kuulevad teisi sünnitajaid, kuulevad uksekella, kui keegi uus vastuvõttu saabub jne. Kõlab isegi halvasti öelda, aga mida valjemini see teine naine karjus, seda helgem oli mul olla. Et see polnud enam mina, et minu osa oli tehtud.

Kergitasin lapse mütsikest, tal olid pikad tumedad juuksed. Seda polnud me osanud oodata, meil pole kummalgi tumedad. Kaalus ta 3380g ja pikk oli 50 cm ehk täitsa keskmine beebi. Hakkas tublisti ja asjalikult kohe rinda imema, üht ja teist. Mulle toodi kahe tunni möödudes sinnasamma sünnitustuppa lõunasöök ja siis suundusime üles perepalatisse. Suutsin ilusti omal jalal kohale minna. Mul ei olnud ka hiljem raskusi istumisega ega sellist suurt survetunnet nagu peale esimest sünnitust. Tegelikult oli mul päris ruttu väga normaalne olla.

Seadsime end sisse ja siis läks mees Kaurikest sõbranna juurest ära tooma. Eeskirjade järgi ta peale seda enam naasta poleks tohtinud, aga nad tegid meile armsasti erandi, kuna tegu oli lapse äratoomisega. Mees andis Kauri üle mu emale, kes oli kaugelt kohale sõitnud, et teda paar päeva hoida, nii et meie kolm saaksime koos Iti esimestel elupäevadel temaga tutvuda ja lihtsalt puhata. See oli nii suur kingitus. Ma olin õieti sellest perepalati ajast juba enne unistanud, et saab lihtsalt paar päeva puhata ja mitte midagi muud teha kui last toita. Ja tõesti oli mõnus, eriti veel tänu mehe sealolekule. Iti veetis kogu aja need päevad kas minu rinnal (ta oli superinnukas imeja ja küsis kogu aeg rinnale) või siis mehe kaisus või süles. Nad tudusid päeval ka kaisus. Niisama oma voodikeses me ei hoidnud teda üldse, sest ta oli nii tilluke ja kui ma mõtlesin, et äsja ta oli soojas kõhus ja nüüd on suures maailmas ja näeb alles paarikümne sentimeetri kaugusele häguselt...et ta vajab üle kõige turvalisust ja soojust ja seda me saame talle pakkuda.

Kasuks oli ka see, et me juba teadsime, mida peretoas oodata. Et muidu on seal mugav, aga söök on allapoole arvestust. Olime väga rikkalikult snäkkidega varustatud, mees tõi õhtul meie juurde naastes veel kotitäie toitu kaasa :D Ja ma ausalt öeldes lihtsalt kogu aeg sõin seal, lugesin lapse imetamise kõrvalt netti läbi või prints Harry memuaare, ja nosisin. Olin raseduse ajal end piiranud ja nüüd oli hea lõdvaks lasta. Keha oli nii kerge ja hea oli olla (vastupidiselt raseduse lõpule, kus kogemata liiga suurt portsu süües oli kõhus vastik täis tunne ja ei saanud hästi liigutada) ning piima tekitamiseks oli nagunii rikkalikult toitaineid vaja.

Tundus, et Iti valis endale ise väga hea aja ikka tulekuks. Just tundide mõttes ka, ootas kenasti, millal issi sai tulla teda vastu võtma, ei sündinud varajaste hommikutundide jooksul veel ära. Ja nii saime me ikkagi selle kõige parema variandi, et mees sai nii sünnituse juures olla kui hiljem lausa peretoas mitu päeva!

Naljakas on see, et kuigi vahetult peale sünnitust olin ma nii kergendunud peamiselt just valude lõppemise tõttu ja mõtlesin, kui õudne see kõik oli olnud, siis juba päev hiljem ütlesin mehele, et ah, polnud nii hullu midagi. Et suht lebo keiss oli tegelt. Mis tegelikult oli ja mis meile meelde jääb, on nähtavasti kaks eri asja. Need valud ikkagi looritab hiljem ära pisibeebi rinnale saamine ja noh, mõned tunnid valu selleks, et saada endale tütar, on tõesti okei. Nii et kuigi ma olin vahetult peale sünnitust veidi traumeeritud, siis nüüd on mul jälle tunne, et tegelikult läks kõik pigem kiiresti ja kergelt. See, kui hakkad õhtul alles kergeid valusid tundma ja järgmisel hommikul kell üksteist on beebi käes, pole tõesti just pikk sünnitus.

Ja täna, kui seda kirjutan, on meie tillukallu juba nädalane ja läheb iga päevaga aina rohkem oma nägu. Täpselt tänasel viimasel kaalumisel jõudis ta grammipealt oma sünnikaalu tagasi, tubli tüdruk.  

Jälle inimese tunne sees

Iti magas juba teist ööd väga pikalt järjest. Tegelikult kella kolme ajal võtsin ta ise üles ja rinnale, sest mu rinnad hakkasid juba valutama. Ja lapse pärast ka, tahan, et ta ikka ilusti juurde võtaks. Nädalaga oleks hea sünnikaalu tagasi saada, temal saab homme nädal ja umbes-täpselt vist jõuab sinna ilusa numbrini ka. Vahepeal oli see kaalutõus liiga väike ja ka haiglast kirjutati meid kolmandal päeval välja pisut pika hambaga, kuna ta kaalukaotus oli täpselt piiri peal, natuke liiga suur, et muretult koju saada. Aga ma ütlesin neile, et ma tean, mul tuleb kohe-kohe pärispiim rindadesse, ja järgmiseks hommikuks tuligi. Ja piimapuudust pole karta, pigem pean pidevalt rinnapatju vahetama, sest jooksen nagu mahlakask.

Muutsin nüüd seda, et enam ei võta Itil ise nibu suust ära, kui minu arvates on juba küllalt aega söödud või kui tahan teda teise rinna peale panna - sest ta tegelikult tihti ei hakanud teisest rinnast enam sööma ja keeras selle peale lihtsalt spatti. Ja siis jäi esimesest rinnast ka maksimaalselt kätte saamata. Nüüd lasen tal täiesti ise reguleerida ja ta saab rinnal olla nii kaua, kuni ise nibu suust laseb, olgu see või tund aega järjest. Ja kohe esimese päevaga nii tehes tuli tal 100 grammi juurde.

On aga lausa ime, mis paar hästi magatud ööd inimesega teevad. Ma tunnen end jälle täiesti terve, reipa ja rõõmsana. Mees oli ka täna palju paremas tujus ning kui korra üksteise peale nähvasime, siis ruttu vabandasime ka mõlemad - muidu eelnevatel päevadel ikka neid nähvamisi kippus kogunema. Inimesed ei ole enda parim versioon, kui nad ei ole mitu ööd maganud.

Täna on plaan, et ma lähen jälle magamistuppa magama, diivan aga jääb toitmisvalmis ning kui Iti ärkab, lähen toidan teda seal ja vaatan telekat nagu iga öö. Iti häll on eestoas ja sinna see jääbki, et Kaurike ikka ilusti magada saaks. Loodame, et meil veab ja Iti jääbki pikki öid magama!

Käisime Itiga täna lausa pikal jalutuskäigul, lugesin väljas oma Ekspressi ka. Pisibeebiga on ikka väga mugav jalutada, tema tudub ja sina võid teha, mis tahad. Poisid olid sel ajal mehe sõbra lapse sünnipäeval. Meie kodu-Rimis see kassiir, kes tavaliselt Kauri megalt nunnutab, õnnitles mind nüüd uue beebi puhul. Ütles, et ta oli aru saanud küll, et ootan last, aga mitte sugugi, et juba nii lõpusirgel. Küsis beebi sugu ja sünnikaalu, ütles, et suur laps :D (Iti oli 3380g.) Ja küsis, kuidas mu kaalutõus oli ja kuidas vennake õe vastu on võtnud, ja ütles, et ma hästi tubli, et juba ringi jalutan. Ta on hästi armas vanem naine, aga suur lobiseja, ja tekitab alati kassasse järjekordi. Minu taga ka oli juba summ inimesi kogunenud ja ma tundsin, et minust järgmist meest ei huvitanud mu rasedusaegne kaalutõus, vaid ta tahtnuks juba hirmsasti maksta :D 

Aga tore on poes kiita saada, pole midagi öelda.

Beebide puhul on lahe veel see, kuidas sa võid elada oma elu ja teha müra ja kära, ilma et nad unest ärkaks. Täna lasin Iti magamise ajal käsitolmuimejaga ringi ja kui midagi, siis see muutis ta une vaid sügavamaks. Aga hetk tagasi läksin magava beebi hälli juurde ja seisatasin korraks. Sekundi pärast avas ta ainult ühe oma silma, minupoolse. See oli ausalt öelda sutsu õudne. Vaatas mulle otsa, pani silma tagasi kinni ja magas edasi. Kuidas ta küll sellise asja kohe ära tajus? Mul on mingi teooria, et beebid tajuvad, kui nende lähedal hiilitakse, ja see äratab neid. Aga kõvasti toimetajad tekitavad neis turvatunnet.

Dramaatiline algus

Meil on olnud päris dramaatiline algus elule kahe lapsega. Kõigepealt, kuidas Kaur nii suur on? Ta on nii mürakas ja nii raske! Ning ta pea on nii suur. Iti on tema kõrval nii imetilluke! Samas tundub Kaur ka asjalikum kui enne, vahvalt toimetab ringi.

Ta on beebist keskmisel tasemel huvitatud, kogu aeg näitab tema poole näpuga ning kui pääseb, tuleb ligi pai tegema, sikutama või mõnel üksikul juhul ka lööma (tal on suur löömisperiood praegu peal). Kui Iti nutab, siis ka Kaur osutab tema poole ja häälitseb mulle, et vaata, mis seal toimub. Üldiselt nad end üksteisest väga segada ei lase. Kaur eriti õnneks ei ärka, kui Iti teises toas nutab, ja beebi on üldse meister igasugusest mürast läbi magama. Vastsündinud beebidele suhteliselt meeldib mürarikas keskkond ja meie võime Kauriga ringi möllata, muusikat mängida jne ilma et beebi ärkaks. See on mugav. Pealegi me tahamegi väiksemat last harjutada möllu keskel funktsioneerima, et poleks vaja tema magades hiilida ja vaikselt rääkida.

Samal päeval, kui haiglast koju saime, pidi mees minema mõningaid asju ajama. Pani Kauri lõunaunele, mina toitsin diivanil titat, kui korraga keegi uksele koputas. Korduvalt. Pahaselt ajasin end koos lapsega üles ja läksin uksele. Need olid alumised naabrid, teatamas, et neil jälle jookseb laest vett. Oh kurat... Helistasin mehele, kes helistas meie korteriperemehele, kes lubas kohe läbi tulla. Pagana tüütu! Ja see on juba teine kord. Kui tuled haiglast tuttuue lapsega koju, siis paratamatult tahaks ikka, noh...vett kasutada. Kaks last ju kakavad kahe lapse eest. Tahaks teed ja tahaks WC-s käia... Oli meil üldse vaja haiglast ära tulla :D

Ütlesin mehele, et las korteriperemees tuleb ise uksest sisse, ärgu koputagu, ma last toites vastu ei lähe nagunii. Noh, ta koputas, astus küll ise sisse, kuid oli kuidagi nii vali, et Kaur ärkas teises toas. Läksin Itiga tema juurde. Ta vaatas mind segaduses, miks ma kohe teda sülle võtta ei saanud, ja hakkas pahaselt nutma. Iti ka kehvem ei olnud, sest ta söögikord katkestati. Siis oli küll selline flip hetk. Kirjutasin mehele, et ta kohe koju tuleks ja ta õnneks lendas meie juurde. Teises toas siis korteriomanik parandas toru, käies vahetevahel juppe või tööriistu lisaks toomas. Ta eelteismeline tütar tuli talle seltsiks ja Kauriga mängima - nende juures oli Kaur Iti sündimise ajal hoida olnud. Küll see on üks hästikasvatatud tüdruk! Hästi hea eneseväljendusega ja asjalik. Mina muudkui toitsin või niisama hoidsin Itit ning vaatasin, kuidas nad Kauriga mängivad. Tüdruk oli oma tsirkusetrennist kaasa võtnud kurika ning Kaur võttis selle kurika ja kõndis ringi nagu mafiooso.

"Sa oled nii äge!" ütles tüdruk Kaurile ning Kaur kordas: "Äge!" (Täna andis issi Kaurile tassi ette, käskides: "Joo!" ja Kaur ütles talle ka: "Joo!" vastu.)

Õhtuks sai õnneks leke korda ning vesi keerati jälle lahti ning ma sain WC-sse ja pesema minna, mis on alati mugav, kui sa verd jooksed.

Praegu oleme magamisküsimuse lahendanud nii, et meie Itiga magame eestoas ning poisid taga. Õnneks Kaur on need ööd erakordselt hästi maganud, ei ärka, kui Iti vahepeal kurdab. Mul aga oli eilseks juba päris korralik unevõlg tulnud, sest Iti tahab öösel ka hästi palju rinnal olla. Alguse asi, ütlen ma endale. Läheb mööda. Ta hakkab varsti kiiremini ja efektiivsemalt sööma ja mina hakkan rohkem magama.

Kolmapäeval tundsin juba, et olen seekord eriti hästi taastunud. Energiat oli palju. Käisime Itiga esimest korda jalutamas, tassisin rasket poekotti üles jne. Isegi kuidagi imelik polnud või mingit survetunnet allpool nagu peale esimest sünnitust. Neljapäeval aga mees pidi minema töö juurde koosolekule. Ta ei tahtnud, aga minema kahjuks pidi. Siis ma vist veits pingutasin omadega üle, see pool päeva, mis ta ära oli. See oli lihtsalt nii intensiivne. Kui Iti sõi, siis Kauri valvamine - ta tahtis kogu aeg meie juurde diivanile tulla, seal aga diivaniääre lähedale kõõluma minna. Mina aga ei saa teda valvata ega õigel hetkel püüda, beebi samal ajal rinnal. Niisiis hiivasin teda muudkui põrandale ja seletasin, et kahju küll, aga ta ei saa praegu diivanile. Tema siis protesteeris. Lasin tal endale hoopis raamatuid kätte tuua ja lugesin toitmise kõrvalt ette. Ja kui Iti hälli sai panna, siis kogu aeg püüdsin hästi intensiivselt Kauriga ka tegeleda. Mängisime, hüpitasin teda, tegin kõrvalt kodutöid ja süüa. Nüüd tagasi mõeldes pingutasin üle. Nurgavoodi aeg on ikka põhjusega olemas. Aga mul on Kaurist kahju ja ma ei taha, et ta tunneks end kõrvalejäetuna. Teda tõsta ma lähinädalatel siiski enam ei plaani... seda pole mulle ilmselt praegu veel vaja.

Varsti peale mehe kojutulekut hakkas mul paha. Tundsin, kuidas terve kere on hell, olid külmavärinad, lihtsalt nii meeletult külm, et võta sada tekki peale. Tahtsin varakult magama minna, aga Itil oli eile kas kõhuvalu või ei tea mis, aga ta kurtis nii tohutult. Võtsin mehe pealekäimisel kaks paracetamoli sisse, mõneks tunniks hakkas parem, siis lõi jälle suure palaviku üles, 39. Hakkasin ka alakõhus nõrku tuikeid tundma ja ühesõnaga, kujutasin ette, et ma suren ära. Peale sünnitust palavik on ohumärk ja tuleb alati arsti juures üle kontrollida lasta! Ütlesin endale, et hommikul lähen kontrolli, püüame öö kuidagi üle elada. Mees oli karjuva beebiga püstihädas ja ma tundsin, kui närvis ta oli. Mina siis omakorda olin tema peale närvis, et ta väikese lapse peale vihastab. Ise ma aga enam last võtta ei suutnud. Ma ei suutnud seistagi, olin nagu elav laip. Ma lihtsalt keerasin end diivanile magama ja teesklesin, et mind pole olemas. Vahepeal pisarad jooksid, sest ma lihtsalt hakkasin nii kartma, mis minuga toimub!

Igatahes magama ma jäin ja mees tegi beebiga mingeid imetrikke, keeras ta kuidagi tugevasti teki sisse, nii et ta uinus. Tundsin vaid, kuidas ta mulle musi tegi ja magamistuppa läks. Ärkasin kolm tundi hiljem, laps ikka magas. Tema jaoks enneolematu! Ma oleksin pidanud ta juba äratama, et toita, kasvõi oma rindade pärast, aga üks minu põhimõtteid on, et kunagi ei äratata magavat beebit. Mul oli ka endiselt nii halb olla, et tahtsin üle kõige vaid pikali olla. Võtsin uued tabletid sisse ja keerasin magama, endale teki ja kõik pleedid peale kuhjates ja niiimoodi külmetades. Ärkasin üleni higiga kaetult. Ma pole elus niimoodi higistanud, lihtsalt nagu saunas oleks olnud, kõik mu riided olid läbimärjad. Lõpuks tahtis Iti ka rinnale ja see jäi ta ainsaks korraks sel ööl. Edasi magasime kõik nagu miškad poole kaheksani. Appi kuidas mul seda vaja oli! Mees käis vahepeal tagatoast kontrollimas, kas beebi ikka hingab, sest ta oli mures selle vaikuse pärast. Mina ka öösel ikka kuulatasin, kas liigutab ja nohiseb, aga tõesti, äratajat minust pole. Magagu öösel nii pikalt, kui torust tuleb, kui mul ka rinnad tilkuma peaksid :D

Hommikul toitsin lapse ära ja läksin sünnitusmajja, samast uksest sisse, kuhu viie päeva eest sünnitama olin läinud. Kõik olid minuga väga sõbralikud ja lahked. Võeti Covid-test, vereanalüüsid, katsuti rindasid ja minu palvel kontrolliti ka emakat. Emakaga ja muidu privaatosadega oli kõik kombes, rindasid aga käis mul mingi neli eri inimest katsumas:D Neis ei ole punetust ega midagi, aga kahtlemata on need piima täiesti täis. Ja natuke tihkemaid tükke on ka, mis on ka piimasõlmed. Mul soovitati last nii tihti rinnale panna kui saab ning iga söögikorraga mõlemale, mida ma enne iga kord ei teinud. Öeldi, et nemad kahjuks sisse ei näe, kas rindades on mingit põletikku, aga et piimapais võib palavikku kergitada küll. Nad üritasid mind teise haiglasse rindade ultrahelisse ka saata, aga seda arsti polnud kohal, kes ultraheli teeb. Ühesõnaga vähemalt rahustasid nad mind maha ja sain aru, et suremas ma veel pole. Hiljem vereanalüüside asjus helistades sain kuulda, et põletikunäit ikkagi oli kõrgem kui peaks ning peale antibiootikumid - mingid sellised, mida imetamise ajal võib võtta.

Õnneks lapsed tegid sünkroonis ülekahetunnise lõunaune ning sama tegime ka meie mehega. Terve perekond norskas. Mulle kulus see nii ära ning olemine läks juba täitsa inimese omaks. Praegu pole isegi unepuuduse tunnet enam ning palavik on ka praegu läinud. Vaat mis teeb üks öö head und ja pikk lõunauni!

Mees pärast ütles ka, et ta oli öösel kujutlenud, kuidas jääb üksi kahte last kasvatama :D

Ja jõudiski Iti kohale

Eriti lahe, et laupäeval sain veel ühe viimase täitsa oma päralt päeva... sest laupäeva õhtul hakkas pihta sünnitustegevus ja pühapäeva hommikul sündis meile tütar. Täiuslik ajastus!

Käisin laupäeval trennis, kuigi kõht oli kuidagi imelik. Õieti ei oleks nagu tahtnud minnagi, aga kuukaart kehtib veel ainult märtsi lõpuni, peale mida on mul seoses sünnituse ja paar kuud hiljem kolimisega spordiklubi kuukaardiga lõpp. Seega ei tahtnud veel viimaseid päevi ära raisata ja mõtlesin, et lähen ikka kohale, teen kasvõi natuke. Mu viimane trenn jäi siis päevale, kui juba sünnitustegevus ka käis! Kõva sõna :D Igatahes natuke ainult jõudsin teha jah, lindil käia näiteks ainult ühe kildi, kui juba sain aru, et rohkem ma teha ei suuda ning et see jääb ka mu viimaseks spordiklubi külastuseks nüüd tükil ajal. Saavutatud tunne oli ikkagi sees, läksin edasi Lidosse sööma ja prints Harry memuaari lugema ning sealt kiirustasin juba kinno. Väga tahtsin näha eesti filmi "Savvusanna sõsarad", mis just oli kinno jõudnud. Olin sellest lugenud mitmeid artikleid ning huvi oli suur. 

Kino oli laupäevaselt rahvast täis ning minu saal ka. See film, vot see raputas ikka kõvasti. Võrratu, suurepärane linateos. Mitte lihtsalt film, vaid elamus. Sai naerda, sai nutta, sai jälestust ja hirmu tunda...sai nautida eesti loodust ja... noh, sai absoluutselt meeldejääva kogemuse. See film natuke muutis mind, ma tundsin. Tegemist on dokfilmiga, kus põhimõtteliselt naised saunas räägivad üksteisele lugusid oma elust. Enamike naiste nägusid ei näidata, sest lood on väga isiklikud. Saunas niimoodi jutustamine on nagu teraapiaseanss. Aga kõik see on ka üles võetud, üles ehitatud täiesti meisterlikult. Filmitud aastate jooksul. Taustaks sisendavad regilaulud.

See on tõesti film, mida ei maksa vahele jätta. 

Rahvas istus saalis hiirvaikselt kogu lõputiitrite aja ja hakkas liigutama alles siis, kui saalis tuled põlema pandi, mida ei tule just tihti ette. Kuigi üks mees paar kohta minust edasi jäi filmi ajal norinal magama ka:D

Peale kino läksin tagasi koju, kus kõik oli endiselt ilus ja puhas, sest poisid olid ju alles Puhjas. Mees andis teada, et nad jõuavad koju alles 8 paiku õhtul, mispeale ka mina ei näinud põhjust kodus passida, võtsin oma raamatud ja läksin veel ühte söögikohta istuma, pärast seda aga jalutasin pikalt oma endises ümbruskonnas ehk Stroomi ranna aladel. Oli imeilus kevadõhtu, jahe, aga kuidagi intensiivne. Nii kaunis oli jalutada. 

Just siis, kui meie maja juurde jõudsin, keerasid autoga sisse ka mees ja Kaur. Hea ajastus! Mees pani Kauri kähku voodisse, mina aga istusin massaažitooli, kätega alakõhtu mudides. Oli selline survetunne ja veidi ebamugav olla. Mees mudis ja silitas ka mind. Mõtlesin, et ehk pingutasin jalutamisega veidi üle, aga see oli hoopis Iti-preili, kes otsustas tulema hakata...

Ja nüüd, kolm päeva hiljem, oleme kõik taas kodus, aga nii, et meie pere on ühe võrra suurenenud! Läks nõnda, et kuigi sünnitähtaeg on veel ees, on meil juba beebivoodis üks tumedapäine plika nohisemas. See nohisemine on tal ilmselt väga ajutine, sest tema ei taha üksi veel üldse lesida ja on rahulik vaid emme rinnal või issi soojas kaisus. Me pole talle muuks põhjust ka andnud, las olla nii meie ligi kui saab need esimesed elupäevad. Ta ju alles sai soojast turvalisest kõhust välja, muidugi ta ei taha üksi kuskil voodis lesida, vaid meie soojust ja lähedust!

Nii et eks ma meie pisipreili kohe varsti jälle rinnale võtan.

Õnnelik emme

Mu emal tuli kohale uus voodi ja mees pidi sõitma talle appi seda kokku panema. Mina aga kuskile mujale ööseks enam jääda ei taha, sest iga öö vähkren üpris korralikult ja hea meelega magan pool ööd üldse teistest eraldi, et teisi mitte häirida. Ja sama päeva sees, et lihtsalt sinna sõita mitu tundi ja siis mitu tundi tagasi, tundus ka kuidagi natuke palju... Voodiga ma ka kuidagi aidata ei saa ja vanaema jaoks vist peamine, et Kaurikest näeb ja nunnutada saab. Niisiis jõudsimegi hoopis sellise lahenduseni, et mees ja Kaur ise sõitsid täna Puhja ja minu jätsid Tallinna, et ma saaks võtta mõnusa päeva iseenda jaoks. Ma puhkan ja taastun just üksi ja selline aeg on mu lemmik. Ja alles ma igatsesin, et võiks Kauri päevaks kuhugi ära saata ning lihtsalt lebotada! 

Naljakas lahendus veidi küll, et väimees sõidab külla ilma tütreta, aga nii see meil juhtus. Ei saa ka eitada, et minu mees on ikka parim. Vot siin oleks Eesti iibe tõstmise lahendus: kui rohkematel naistel oleks sellised mehed. Siis tunneksid naised end turvaliselt ja hoituna ja teaksid, et neil on alati võimalust puhata ja taastuda, kuna isa on lapsele lihtsalt 100% võrdne lapsevanem.

Millega ma siis oma hommikut alustasin? Koristamisega :D Hea ja vaikne on ilma väikese abiliseta toimetada. Käisin ka poes ja pesin pesu ja praegu elamine lausa läigib, mis on jälle asi, mis mind paneb end hästi tundma ja rahustab. Nüüd kohe lähen linna trenni - võtan seekord hästi kergesti ega pinguta üle - ja kohvikusse ja kinno. Emmeaeg!

Täna öösel ka mees oli täiega superissi: Kaur ikka ärkas mitu korda ja mees käis järjest talle juua pakkumas ja tema seletamise peale sosistamas: "Kaur, tuduaeg on!"

Ma olin suht kindel, et laps jälle meie voodis lõpetab, ja ise kolisin kell viis diivanile, kui märkasin, et iga kahe minuti tagant on vaja külge vahetada ja teisi sellega äratab. Aga võta näpust, ei andnud issi alla: Kaur tudus terve öö oma voodis! Juhhei!

Aga ma nüüd lähen püüan päeva. Pakkisin mitu-mitu raamatut ka, et kohvikus korralik lugemismaraton teha.

Papist raamatukogu

Käisime just reede õhtul mehega sõitmas. Tal oli asju ajada ja mina sõitsin kuskilt linnast väljast ise tagasi. Pirita teel oli tšill-grill sõita, ruumi palju, tee lausa lendas rataste all ja mina nautisin. Siis jõudsime omadega kesklinna ja hakkasime Telliskivi poole suunduma ning avastasime, et see ala oli paksult umbes. Nojah, tipptund ja reede veel ka. "Pluss linn on perse keeratud," ütles mees süngelt. Palju suundi on sealkandis kinni pandud, mis teeb liiklusvoolu tema hinnangul palju rohkem toppavaks. 

Noh, meie oleksime võinud sellega arvestada, et minuga tipptunniliiklusesse mitte ronida. Edaspidi arvestame. Ma olen tegelikult kõik oma sõidutunnid tipptunni ajal sõitnud, aga õpetaja on ikka valinud vaiksemaid kohti. Sellist pornot ma veel näinud pole. Igal pool nahaalselt autod lõikavad vahele, metsikult stoppimist ja uuesti startimist, metsikult sidurilibistamist. Ja kuigi muidu on autojuhid minuga väga lahked olnud ja ausalt, pole erilist närviminekut enda peale märganud, siis täna oli küll košmaar, kui kõik juba nagunii sada aastat ootasid, et lõpuks liikuma saada ja minul jälle auto roheliseks läinud tule taga välja suri või, kõige tipuks, tagasi libisema hakkas. Siis sain ikka parajalt piibitamist, mis mind omakorda paanikasse ajas.

Ühesõnaga ummikutes päriselt liiklemist kavatsen edaspidi kogeda ainult siis, kui mul load käes on ja mul on reaalselt vaja ummikus istuda, sest et ma teisel ajal liikuda ei saa. Harjutada ma sellisel ajal või sellises liiklussõlmes enam ei plaani :D 

*

Homme algab rasedusnädal 39 ehk nädal on sünnitustähtajani. Panin vaikselt mõned asjad ikkagi kohvrisse juba ära, mida ma tavaelus ei kasuta, aga peale sünnitust läheb vaja. Kaur oli hoogsalt abis neid asju jälle välja võtmas. Osavalt tegi aga kohvrilukku lahti ja uudistas, tõmbas käepidet üles-alla ja oli muidu armas ja naljakas. Aasta ja kolm kuud tagasi panin samasse kohvrisse asju, et teda sünnitama minna, ja juba selle käigu tulemus sorib mul sama eesmärgiga pakitud kohvris, ise nii suur ja asjalik. Sürreaalne!

Lapse esimene eluaasta on tõesti kingitus, midagi väga erilist, mida temaga koos kogeda. Ma tunnen, et saan harukordse teise kingituse, et just nüüd, kui mehega mõlemad märkame, kuidas laps areneb ja muutub asjalikumaks lausa päevadega, ja tunnetame, kui kiiresti on see beebiaeg mööda lennanud - et just nüüd saame võimaluse seda uuesti kogeda. Ja ehk püüda kuidagi aeglasemalt võtta, teades, kui kiiresti see möödub. Mitte taga ajada tähtsate arenguetappide tulekut, vaid teada, et need tulevad niikuinii ja et just seda käesolevat päeva tuleb hinnata. Inimene saab kahel ajal käia terve elu, aga maas roomab ja käputab ainult mõned loetud kuud! Aga kuidas me ootasime, et ta juba kõndima hakkaks...

* 

Kauril on juba oma raamatukogu ka. Tema haardeulatusse võib anda veel ainult kõvade lehtedega papist beebiraamatuid, tavaliste lehtedega raamatutele teeb ta kiiresti üks-null ära. Neid ei saa talle ka ise ette lugeda, sest ta alati tahab ise ikka lehti keerata ja käristada. Õnneks aga neid beebiraamatuid on kogunenud paras posu, mis on õnnistus just meile, kes me neid ette loeme - ei sure tüdimusse. Kõigepealt skooris mees kunagi mingi posu neid kelleltki Facebookist ja siis hakkas tulema kinkidena nii sõpradelt kui perelt. Pea kõik mu sõbrannad on Kaurile raamatuid kinkinud! Viimati mees tuli linnast koju, kaks uut beebiraamatut kaenla all, et tema ka tahab oma pojale raamatuid osta, kui kõik juba ostavad!

Me muidu roteerime mänguasju ja paneme osa teise tuppa varjule, et poleks iga õhtu nii palju koristada; laps kõigega korraga ei mängi nagunii. Raamatuid ka siis vahepeal vahetasin ja tõin posu jälle ettetuppa, kuni hakkasin mõtlema, et neid küll ei peaks roteerima ja osasid peitu panema, sest raamatud peaks olema kogu aeg kättesaadaval. Meil ka - mida rohkem valikut, seda lõbusam lapsele lugeda. Võtsime siis tavalise suure pappkasti ja kogusin kõik beebikindlad raamatukesed sinna kokku ning see on parim lahendus! Hea lihtne õhtul kõik sinna panna ja kast laua allkorrusele peitu panna, hommikul vaid vaja kõik korraga põrandale tõsta ning Kaur läheb juba ise sinna sorima ja toob meile raamatuid kätte, et talle loeksime. Kui ütlen, et jah, loeme, mine diivanile, siis jookseb päta-päta juba ette, ronib diivanile ja jääb säravate silmadega ootama. Ma lasen tal ise alati lehte ka keerata ja näen sellest, et talle on midagi juba pähe jäänud. Kui enamike raamatutega on ta kärsitu ja tahab lehte keerata liiga vara, siis eriliste lemmikute puhul ta juba teab, kus ja millise lause juures lehe jutt lõppeb, ootab ilusti sinnamaani ja siis keerab.

Kõige parem, et kõik need raamatud saavad ju kohe õe puhul ka kasutust!

Kaur hambaarstil

Meie kodupoe müüja, kes Kauri alati nunnutab, ütles talle: "No tere!" nagu alati, ainult et seekord Kaur ütles vastu. R-tähte väga ei kostnud, aga muidu täitsa tere. Läksime uhkena poe lähedale kergliiklusteele jalutama, Kauril jalas tema pehmed saapad. Kaur viipas jälle varestele posti otsas, plaksutas rõõmust iseendale, et ta nii tublisti kõnnib, ja suhtles võõrastega. Üks pingil istuv tädi küsis, kui vana ta on, ja ütles, et mäletab veel oma kolmeaastase lapselapse kõndima hakkamist ning kui vahva see aeg oli. Samuti küsis ta mult, kas lapsel külm ei ole nendes saabastes, märkus, mida ma ei hinnanud. Kodupoe müüjad ka mitu korda küsinud, kas lapsel külm ei ole või mida ta sellise ilmaga väljas teeb. Mu lapsel on kõik hästi. Jah, ta on karastatud ja ta ei ole ehk seetõttu ka peaaegu kunagi haige. Kaks korda vist on olnud, niipalju kui ma mäletan.

Sellised märkused ärritavad mind :D

Tädi sasis enne minemakõndimist Kauri mütsitutte.

Käisime Kauriga täna jälle mängutoas mängimas. Õnneks mees jooksis tal järel, hiivas teda autode sisse ja liumäest alla laskma ega lasknud tal legode kätte lämbuda. Mina senikaua nautisin oma Ekspressi ja jõin lattet. Olime valinud uue mängutoa, kus sai ka jooke ja snäkke tellida, küll lisatasu eest. Aga päris mugav variant, eriti sellises vanuses lapsega, kes rohkem iseseisvalt mängiks: suhteliselt väike piiratud ala, kust laps välja ei saa; pole eriti liiga vanadele lastele mõeldud alasid, kuhu ta minna ei tohiks, nii et pole vajadust teda kogu aeg karjatada, ja saab istuda, kohvi juua, sellal kui tema ringi traageldab.

Praegu veel järelejooksval vanemal tegevust jagus: Kaur tahtis alati just seda mänguasja, mis mõnel teisel lapsel juba käes oli, või tahtis ronida üles just köögiala trepist. Terve plats ronimiseks ja turnimiseks mõeldud asju täis, aga Kaur muudkui ronis seda köögitreppi suure mõnuga. Üht endavanust tüdrukut ta läks hooga kallistama ja nad kukkusid koos selili, õnneks küll pehme pinna peale...

Seal oli täpselt kaks teist ema, mõlemal natuke vanem poiss ja noorem tüdruk. Meil ka sama dünaamika (veel tekkimisprotsessis). Lahe kokkusattumus. Kell kaksteist pakkisid kõik end nagu kokkuräägitult sisse ja jätsid mängutoa tühjaks, sest kõigil tuli lõunarutiin peale. 

Pärastlõunal viisime Kauri hambaarsti juurde. Me alustasime küll eriti vara, viieteistkuuse lapsega, aga meil oli kahtlus, kas tal suus ikka kõik korrapärane on.  Esiteks oli tegu ühe mehe õe tehtud märkusega, et Kauril suulihased vms viltu, et ta nagu naeratab ainult ühe poolega, et lasku ma arstil üle vaadata. Ma polnud ise kunagi märganud ja hakkasin nüüd murelikult last uurima. Suu tundus mulle ikka normaalne, aga seest igemed küll nii, et ühelt poolt kõrgemad kui teised. Et tal üks alumine hammas istub niimoodi teistest natuke kõrgemal, siis krigistab ta seda ühte hammast vahetevahel.

Samas oli meil mehega tunne, et eks see hammaste tuleku perioodil on ikka normaalne. Nad ei saagi ühel kõrgusel kõik olla, rivi pole veel välja kujunenud. Saatsin perearstile mitu kirja koos lapse suu pildiga, et kas vaja muretseda või midagi edasi teha, aga nad ei vastanud kummalegi. Lihtsalt ignoreerisid. Selliste asjade pärast ma olengi juba ammu tahtnud perearsti vahetada... Võiks lihtsalt reageeridagi, isegi siis, kui midagi öelda ei oska. Igatahes siis panime aja hambaarstile, et laseme lihtsalt profil üle vaadata.

Kaarli hambapolikliinikus oldi väga viisakad ja kliinik ise megamoodne ja kena. Öeldi kohe, et see natuke varajane iga esimeseks visiidiks, mõistlik oleks kahe aasta kanti tulla. Kauri suu vaadati üle ja kõik kuulutati täiesti normaalseks. Kaur küll natuke kurtis ka, et selline võõras tädi talle minut peale kohtumist näpu suhu ajas. Kaur oleks tahtnud enne natuke pikemat tutvust. Hambaarst oli igatahes noor, kena ja väga sõbralik ning andis endast parima, et laps ei pelgaks. Kaur õnneks rahunes ruttu ja läks kohe peale toolilt pääsemist arsti sahtleid lahti tõmbama :D

Meil oli ka naljakas tunne, et olime tulnud alles nii noore lapsega ise väljamõeldud murega hambaarstile, aga samas see on idekas asi, mida sa tahad visiidil kuulda: kõik on hästi, minge koju tagasi, tulge poole aasta pärast uuesti. Nii vara nagunii tehaksegi visiite peamiselt selleks, et last selle kogemusega harjutada. Et kui kunagi on päriselt augud sees vms, siis laps teeb suu lahti ka ega põgene ära.

Sellised naljakad esmakordsete vanemate mured, kes ma ju olen. Teise lapsega ilmselt sellist asja juba ei teeks... Mõtleks, et yolo, kõik on nagunii okei.

Head Eesti filmid

Olen viimasel ajal muudkui kinos käinud, kinos ja kohvikus. Trennis ka ikka 2x nädalas. Tahan võimalikult palju veel väljas käia, kuni saab, enne kui kodusemad kuud tulevad. Sellega seoses olen kinost suht kõik vaadatava ära vaadanud. Eile oleksin ka näiteks läinud, aga polnud enam mitte midagi näha. Minu meelest on seoses Coca Cola Plaza Apolloks saamisega ka kinoseansside valikud vähenenud. Neil on täpselt samad filmid, mis Solarise Apollos, varem tundus, et on ikka rohkem valida. Monopol pole ikka tarbijale hea.

Eesti filmid olen ka usinalt ära kaenud. "Suvitajad" mind pole nii palju huvitanud, et vaatama minna, tundub nagu jant, aga "Taevatrepp" oli täitsa hästi tehtud. Kes tahab alasti Mait Malmstenit näha, see seadku sammud kinno :D Seal oli ka hästi palju ilusaid Tartu-vaateid vanadest majadest. Suve- ja kevadevaateid, nii et suur suveigatsus tekkis. Filmi teema kokkuvõttes jäi mulle natuke segaseks, seda oleks võinud paremini lahti seletada, aga jah, vaadata tasus kindlasti. 

Siis olin ma veel elevil olnud Tanel Toome uue filmi "Viimane vahipost" tuleku üle. Vot see avaldas tõsiselt muljet. Film on täitsa ingliskeelne ja tehtud välismaiste näitlejatega, aga tiim on suures osas Eesti oma, režissöör eestlane ja võttepaigaks Eesti. Päris lahe kujutleda, et see tormine meri, mis on suure osa filmi taustaks, on seesama laht siin Stromkal, minu lähedal. Lihtsalt digitaalselt kustutati Tallinna siluett tagant ära. Film ise oli väga hea, kvaliteetselt tehtud, mingit kodukootud hõngu küll küljes polnud. Täitsa muljetavaldav kõrgema klassi hollywoodikas, arvaks, kui ei teaks Eesti-seoseid. Ja näitlejad olid head ning üllatusi pakkus parajalt. Rõõmsa looga tegu pole, tekitab hinges natuke ängi, aga kõik filmid ei peagi rõõmsad olema. Ma veidi aimasin ka üht üllatust ette, et aga mis siis, kui hoopis tema on kõiges süüdi? Plusspunktid mulle :D

*

Avastasin, et meie voodi on ikka palju mugavam kui see diivan. Et voodis mul ei valuta hommikuks puusad nii kui diivanil. Öösel juba poole kahe paiku jälle Kaurike jauras ja mees käis teda mitu korda plutitamas, ilusti teda tema voodis hoides. Kaur aga avaldas selgelt soovi meie voodisse üle tulla ning kui ma olin korra pissil käinud, avastasin tagasi tulles juba väikese tegelase meie vahelt. Püüdsin korraks pikali heita, aga no ei ole nii olemist: Kaur oli superüleval ja rõõmus, torkas mind näpuga silma ja lalises. Ütlesin mehele, et nüüd mingu tema diivanile ja mina viin Kauri tagasi tema voodisse. Ta ei jää, vastas mees, ta on juba nii üleval. Mees oli väsinud ka, aga ma ei andnud alla, ja nii ta natuke pahaselt oma asjadega teise tuppa kolis. Mina tegin Kaurile korra pai, panin ta pikali ning läksin mõnusasti poistetusse voodisse laiutama. No küll oli mugav. Kaur tegi korra röök! issit lahkumas nähes, aga siis leppis, et kui ainult emme on toas ja seda lemmikkaissu pole üldse pakkumiseski, siis võib ju oma voodisse jääda ka. Natuke jorises veel voodis, vahetevahel käis võresid lõgistamas, aga kuna ta otseselt ei nutnud, vaid rohkem nagu kaeblikult rääkis endamisi, ma ei teinud üldse välja, keerasin selja ja jäin magama. Ma lähen tema juurde alati ainult siis, kui ta otseselt nutab ja kurdab juba. 

Nii jäime me kõik magama ja olime hommikul rõõmsad ka. Kaur on terve pool päeva olnud täielik väike päikesekiir. Ma räägin, ta tahab tegelikult rahus oma voodis magada, meie asi on talle lihtsalt seda võimaldada. 

Ma saan aru küll, et mehel poleks see asi nii lihtsalt läinud, sest nähes, et tema kaisus olek on variandiks, oleks Kaur palju teise tooniga kurtma hakanud. Aga lõpp hea, kõik hea. Ja emme sai mugavasti öö pehmes voodis veeta!

Humoorikas väike poiss

Eile läks tuju märgatavalt paremaks, kui sain õhtul juuksurisse tukka lõikama (see kindlasti ka aitas kaasa kehvale meeleolule, et mu peegelpilt ei meeldinud mulle), trenni ning pärast kohvikusse lugema. Trenn tundub alati hea mõte olevat, isegi siis, kui pole enne kindel, kui palju sul just selleks energiat on. Tavaliselt liigutades tulebki energia ning siis on pärast kokkuvõttes hoopis särtsakam olla! Mina olin küll nagu uus inimene eile õhtul.

Kaur läheb aina humoorikamaks. Temast on näha, et ta kohe on naljakas poiss. Andsin talle ühe tassi mängida, millest mul kahju ei ole, ja ta hakkas innukalt sinna oma klotse toppima ja veejoomist imiteerima. Muudkui jõi ja tegi seda häält, mida ta tavaliselt suuremaid sõõme vett juues teeb: nagu teiegi teete, kui palaval suvepäeval terve klaasi vett korraga joote. Selline rahulolev mörin. Tundub, et Kaur oli enda mörinat kogu aeg vaid efekti pärast teinud, kui kuiva klotsi juues sama tegi :D Siis jäi talle see klots vahepeal otsapidi suhu, kui ta tassi langetas, mispeale ta mulle eriti armsa totu ilmega otsa vaatas.

Talle meeldib ka endiselt väga mängida, et ei taha õuekombesse riietuma tulla, kuigi ma tean, kui väga ta tegelikult õue tahab. Istun mina jälle kombega maha ja kutsun teda enda juurde. Kaur asjatab parajasti köögilaua all ja jääb mind paksu lauajala tagant piiluma, ühelt poolt ja teiselt poolt, endal silmad säramas. No tule, Kaur! kutsun ma. Siis ajab Kaur end püsti, selleks et minust ohutult kauguselt mööda marssida ja itsitada. Kaur, tule emme juurde nüüd! Kaur keerab selja ja hakkab tagurdama minu poole, kas kõndides või käputades. Ühtmoodi naljakas on see alati. Ta jääb alati jälle ohutusse kaugusse pidama ja kiirustab esipidi jälle minema, kuni ma tavaliselt ise lähemale tulen ja ta järgmiselt tagurdamiselt ootamatult kinni kraban.

Kui mina oma saapaid jalga panen, näitab Kaur ka oma kingade poole ja häälitseb, öeldes, et tema tahab enda omi ka! Ta on oma jalanõude hirmust ilusti üle saanud. Samuti ei karda ta enam käsitolmuimejat, vaid tuleb ligi, püüab ise käega kaasa teha ega karju üldse, kui vallatu tolmuimeja ka tema kõhtu või jalakesi natuke puhastab.

Kaur heidab ka kümme korda päevas pikali nagu väike põrnikas ja hakkab jalgadega vehkima, jälle silmad säramas, sest tavaliselt ma tulen ja hakkan teda sasima, musitama ja kallistama. Mina ju ei jaksa teda nii palju tõsta, vaid minuga saab ta tähelepanu küsida just maha heites. Siis ta kiljub ja naerab ja on lõpmata armas.

Ainult issis on ta ikka väga kinni. Ükspäev olime kõik autos ja issi läks korraks välja, et minu isaga juttu ajada ja ta telefon üle vaadata. Kaur hakkas kohe kõvasti nutma, kuigi ta issit ikka ilusti auto kõrval seismas näha võis. Mina ka kinnitasin, et ei ole midagi ja issi tuleb kohe tagasi, Kauril aga pisarad voolasid ja vaeseke pomises nutu vahele: "Issi..." Õnneks kohe issi naasmisel lakkasid ka pisarad.

Küsisin mehelt, kas ta hakkab seda klammerdumist kunagi taga ka igatsema, kui Kaur juba vanem on. Mees ütles, et tõenäoliselt küll, näiteks siis, kui Kaur on teismeline ja uksi prõmmutab. Nii et tuleb näha ilusat igasugustes hetkedes.

*

Hommik algas pisaratega, kui kõik kuidagi jooksis kokku. Mees tuli mind kallistama ja sellest hakkas mul insta nututuju. Kõht on nii suur juba! Ja Kaur võeti kaks tundi peale meie magamaminekut väikse vääksatuse peale meie voodisse magama, mille peale ma pahaselt oma teki ja padjaga jälle diivanile kolisin. Tundub, nagu mulle ei olekski meie voodis kohta... Pool ööd oleks ikka vähemalt tore seal ära magada, enne kui mul puusad liialt valutama hakkavad ja iga viie minuti tagant külge hakkan keerama.

Ja lisaks Kaur jälle röökis ennastunustavalt, et hommikul issi sülle ei saanud, ja et issi tööle läheb, ja mees unustas veel midagi maha ja tuli tagasi, mille peale Kaur hüsteeriasse langes, kui ta jälle läks... Mina muudkui mõtlemas kõrvalt, miks ma pean seda kuulama. Peab olema parem viis. Siis järelikult ei võta last enam sülle. Toimetab maas. Mingi aja nutab, aga siis harjub ju ära! Ta ei jääks ju igavesti nutma. See praegu on küll täiesti õpitud käitumine.

Täpselt nagu see meie voodis magamine. Meil oli ilus režiim ja olin alati uhke, et laps omas voodis magab. Ja nüüd tunnen, et see kõik lihtsalt taandareneb ja lastakse veega alla. Hiljem on seda juba raske tagasi harjutada, kui laps teadlikum on ja mäletab, et saab küll vanemate voodisse.

Mul on ka tunne, et reaalselt laps on ise õnnelikum oma voodis magades. Saab rahulikult oma ruumis olla ja ärkab vähem. See, et ta öösel vääksub, ei tähenda, et ta tegelikult tahab iga öö kohta vahetada. Täpselt nagu alates mingist vanusest beebid võivad öösiti nutta, aga see ei tähenda, et nad tahavad öösiti söögikordi läbi viia. Kui need söögikorrad kindlameelselt ära jätta, hakkavad lapsed öö läbi magama, ja on ju siililegi selge, et öö läbi maganud laps on puhanum ja õnnelikum kui öösiti ärkav ja sööv laps. Vanematest rääkimata.

Kirjutasin mehele, et mina magan nüüd suures voodis ja valvan, et laps oma voodis on. Tema võib minna diivanile või kontorituppa. Minuga Kaur ka palju kindlamalt jääb oma voodisse. See klammerduv käitumine on tal ainult isaga ja mina ei tea, kuidas seda muuta, aga ma ei saa ka aru, miks mina peaks selle pärast kannatama. Viimast kuud raseda naise huvid peaks olema perekonnas kohal number üks ja alles siis kõikide teiste omad :D Ja peale rasedust ikkagi ema huvid esimesed :D

Üks öö oli lausa naljakas, et mina läksin ärganud Kauri plutitama ja mind nähes ta nagu pettunult pani endale ise luti suhu ja heitis uuesti pikali, nagu öelnuks: "Ah... sina oled." Võttis karu ka kaissu. Siis juhtus mees voodis külge keerama, Kaur nägi teda ja oli hetkega jalul ja hakkas hüüdma. Ta nii väga tahab issi kaissu. 

Aga noh... ei saa. Mulle aitab sellest jamast. Meie pere reeglid on, et igaüks magab oma voodis, ja laste asi on minu reeglitega ära harjuda, mitte vastupidi.