Suur kõht ja aktiine laps

Pea tuikab kergelt ja väsinud on olla. Õnneks sai Kaur just lõunaunele, nii et pärast selle tippimist siin teen endale korraliku lõunasöögi, mis peaks peavalu pühkima, ja lähen teleka ette lebosse. Mees on sõbraga mingeid asju kuskilt toomas ja maha laadimas, mistõttu meil on Kauriga nagu tavaline argipäeva graafik. Hommikul oli jälle jauramist. Iga nädalavahetuse hommik on mulle raskem kui tavalised hommikud, sest Kaur nutab vahetpidamata, kui ta ei saa olla kogu aja issi süles. Ja mõistagi ei jõua issi teda kogu aeg süles hoida, eriti näiteks samal ajal pannkooke küpsetades. Samal ajal ainult minuga kodus on ta suht idekas laps: toimetab ja mängib suhteliselt ise, ei kurda asjata, vahepeal lihtsalt toob mulle raamatuid, et talle ette loeksin, ja ronib ise rahulolevalt minu kõrvale diivanile neid kuulama ja lehti keerama. Ma ei tea, mis tal selle issiga on, aga see on kõrvalt ka jube väsitav kuulata.

Tunnetan väga, et nädal 38 on alanud. Äsja jalutamas käies oli lihtsalt selline väsimus sees ja kahju hakkas endast. (Hormoonid ka kindlasti mõjutavad.) Tahaks praegu lihtsalt Kauri päevaks või paariks kuhugi ära hoida anda ja lihtsalt lebotada. Ta ei taha nüüd väljas enam kärus püsida, vaid kipub välja. Muidugi, kõndida on ju põnev, nii palju on avastada! Panen talle kummikud jalga ja tõstan kergliiklusteele. Kaur kõnnib ilusti, aga vahetab suunda, kui mööda läheb huvitav võõras või kui kuskil kraaksub vares. Tihti ta käib potsti pikali ja nende jäikade kummikutega ei saa ise hästi püsti (peab talle teisi jalanõusid kuiva ilmaga panema), mistõttu teda on vaja aidata. Kiirus on selline, et mina õieti ei kõnni, vaid enamasti seisan, ootan ja kutsun teda enda suunas tagasi. Aga ma ei saa üldse seista, mul hakkab kohe paha ja pean istuma. Sealjuures saan ma väga hästi jalutada, käin ju siiamaani trennis, aga vot ühe koha peal seista ei saa. 

Vahepeal siis Kaur kaenlasse, et natukegi maad kodu poole tagasi saaks liigutud, ja tunnen, et no üldse ei jaksa enam. Mul on kolmekilone beebi igal hetkel kõhus kaasas, ma ei taha enam kummarduda ja seista ja ühte last veel süles tassida.

Kaur nägi teel teist väikest poissi ja pööras jälle tagasi. Poisi isa oli hispaanlane ja natuke ajasime juttu. Nagu 90% ajast juhtub, siis teised lapsed pelgavad Kauri, olgugi nad tihti vanemad. Kaur läheb kohe ligi, räägib omas keeles ja väljendab headmeelt ning tahab teist puudutada, eriti näost. Teised lapsed seisavad tõsise näoga ja üritavad varsti isa-ema selja taha peitu pugeda. Mina siis kõrval üritasin takistada, et Kaur pidevalt teisel kindaga näos ei oleks.

Hispaania isa küsis, palju mul veel sünnituseni on, ja ütles, et nemad mõtlevad ka teise väikse peale. Kaur tegi lõpuks teisele poisile isegi kalli, enne kui ma ta sülle haarasin ja kärusse vinnasin, sest ta tahtis väga edasi sõbrustada, aga teine poiss oli juba ehmunud. 

Vähemalt koju tagasi jõudes läks kahjutunne endast üle ja arvan, et nüüd üks toekas lõuna on nagu rusikas silmaauku.

Autokooli pimedasõit

Nüüd on autokoolis ka pimedasõit läbitud ehk kõik kohustuslikud asjad on tehtud: teooria pluss teooriaeksamid, esmaabi, kõik kohustuslikud sõidutunnid, pimedasõit ja libedasõit. Nüüd on ainult sõitma vaja õppida :D

Pimedasõit toimus mul nädala sees ühel õhtul kell kolmveerand kuus. Läksin kohale, naisõpetaja seletas, et meid tuleb kaks, üks ehk mina sõidab Kristiine parklast Keilasse, kus teeme vahetuse ja teine õpilane sõidab tagasi.

"Aga... väljas ei ole pime," ütlesin ma. Sellel kellaajal on märtsis jumala valge. Ma olin mõelnud, et ehk toimub asi simulaatoril või on enne tunnike teooriat, mille jooksul jõuab hämaramaks minna. Õpetaja kehitas õlgu. 

"Ei ole jah, aga ma peaksin siis neid tunde kella üheksast tegema ja see mulle ei sobi," ütles ta. Kui nii, siis nii.

Teine õpilane oli noor, ilmselt 18-aastane tüdruk. Kõigepealt saime selgitusi autos enne väljaminekut, mis tulesid kasutada pimedas, kuidas kaugtulesid peale panna ja maha võtta, arvestades vastutulevaid autosid, ja mida me üldse sel tunnil õpime. Siis hakkasime minema. Ma polnud vist varem niimoodi kuskilt välja tagurdanud, et kohe kõrval on ka auto, igatahes ma hakkasin kohe rooli keerama, mille peale õpetaja mind kiirelt peatas, et keeran niimoodi kõrvalautole sisse. Et vaja kõigepealt otse tagurdada ja päris hilja alles välja keerama hakata. Ses mõttes toimis see pimedasõit mulle ka päris hästi tavalise sõidutunnina, et sõita sain umbes kolmveerand tundi ja igasugu nippe juurde. 

Teadsin küll, et see naisõpetaja meie autokoolis olemas on, aga kuskil teda manuaaliõpetajana ei reklaamitud ja mina olin olnud arvamusel, et ta vaid automaati juhendab. Nüüd sain teada, et ikka manuaali ka, ja kohe tunni lõpus küsisin, kas võin talle hiljem lisasõidutundide asjus helistada. Ta ütles jaa, aga et tal on kaks nädalat ootejärjekord - iseenesest hea märk, et hinnatud õpetaja, onju. Mulle ka kohe meeldis tema stiil: ta oli rahulik, aga asjalik. Kui midagi parandada või tähelepanu juhtida vaja, siis kohe tegi seda, aga kuidagi hästi tüünel ja tihti ka humoorikal viisil. Viskas nalja ja vahepeal rääkis niisama juttu - asi, mis mulle autoroolis meeldib, sest aitab mu enda stressitaset langetada. Lisaks ei passinud ta sõidu ajal oma telefonis, mis, võiks arvata, on iseenesestmõistetav sõiduõpetajale, aga noh, minu endine õpetaja ja ka libedasõidu koordinaator tegid seda, nii et... Ja telefonile vastavad nad sinu sõidu ajal kõik, nii isiklikes kui tööasjades. See on neil keelatud, aga reaalselt nad teevad seda.

Igatahes linnast välja saanuna suundusime maanteele Keila poole. Hakkas vihma tibama, mis aegamisi täitsa sajuks muutus. Õpetaja tegi nalja, et pimedust me kohe päris ei saanud, aga see-eest oli tal pakkuda halb nähtavus. See maantee on selles mõttes hea, et seal iga natukese aja tagant muutub kiiruspiirang: kord on 90, siis 70, siis 50, siis jälle 90. Hästi hea märkide jälgimise harjutamiseks ja kiiruse hoidmise jaoks ka. Püüdsin kogu aeg piirkiirust hoida, sest see on ülitähtis asi, mida osata teha. Ilma põhjuseta 5 või 10 kilti alla piirkiirust sõita, eriti kaherealisel maanteel häirib päris palju üldist liiklust.

Vastutulevate autode puhul siis pidin õigel ajal kaugtule endal uuesti põlema panema: mitte liiga vara, et see teist juhti pimestaks, aga mitte liiga hilja, et ise pimeduses sõidaksin. Üldiselt oli hästi mõnus sõidutund ja jäin just selle sõiduõppe osaga rahule, aga auto oli hästi harjumatu. Mulle üldse ei meeldinud see auto. Tundus nagu moodne ja ekraane täis, aga ekraanil ei näidanud isegi digitaalselt kiirust ega käiku. Kiirust pidid mõõdiku pealt jälgima nagu metslane ja käiku lihtsalt käigukangi asendi järgi teadma. Lisaks tagurpidikäik läks tööle mitte kangi alla lükates, vaid seal mingit võru tõstes, käsipidur käis nupuga jne, palju võõraid asju. Õpetaja ütles, et seda autot kasutatakse neil koolieksami tegemiseks, nii et palju õnne mulle.

Kiirust hoida õnnestus mul igatahes hästi ja kellelegi jalgu me maanteel ei jäänud. Küll aga märkasin, mida olen ka varem tähele pannud, et kipun pidurdama natuke hiljem või leebemalt, kui tegelikult peaks. Mul on tunne, et jõuan küll aeglaselt sinna stoppjooneni või eelmise autoni veereda, aga kõik õpetajad ja ka mees alati hüüavad mulle: "Pidurda, pidurda!" Ehk hindan natuke valesti, kui pikk on pidurdusteekond tegelikult. Marili soovitas mul kõik säärased tähelepanekud ka hiljem kirja panna, et mida peale igat tundi jälgida, ja seda ma ka tegin.

Igatahes jõudsime eluga Keilasse bensiinijaama, kus tegime vahetuse. Saime veel kümme minutit teooriat ja küsitlemist igasugu tulede kohta. Neid teadsin ma hästi, kuna olin hiljuti just teooria läbinud. Saime kiita ka. Noor tüdruk teadis veits vähem, tal polnud teooria veel läbi ka ja sõitudega oli ta ka ilmselt rohkem poole peal. Ta oli igatahes väga närvis, kui tema kord oli rooli taha minna. Ma olin ka tegelikult vaikselt rõõmus, et ma essana olin saanud sõita - polnud aega närvitseda, kohe läksin peale. Õpetaja rahustas teda, et sõidad, kui kiiresti sõidad, kõik on hästi, ma aitan igas olukorras. Et peamine on turvalisus, kuna meid autos neli (ta arvestas mu beebikõhu ka sinna hulka), kes kõik peavad ilusti koju tagasi jõudma. Sõitma hakates polnud nii hullu midagi.

Hiljem kohale jõudes meid veel küsitleti, mis ja kas me täna õppisime, kus meile rohkem sõita meeldib, kas linnas või maanteel. Mõlemad ütlesime maanteel, isegi hämaras ja vihmaga, sest kuigi kiirus on suurem, on segajaid vähem. Pole foore ja nii palju teisi autosid, jalakäijaid, pidevat pidurdamist ja käiguvahetusi. Ma kindlasti parema meelega sõidan maanteel kui linnas.

Igatahes sõidutundidega jätkan peale sünnitust ja meelepärane õpetaja on ka leitud, jei. Ja jälle natuke targem! Eriline boonus on, et mitu korda selle tunni ajal mõtlesin, et sõita on ikka päris mõnus. Ma arvan, et see meeldimistunne on kõige olulisem saavutada. Ma kipun roolis krampis olema, aga kui saab selle asja endale meeldivaks mõelda, on progress kindlasti palju lihtsam tulema. 

Vahepeal mõtlen ka, mis tunne on kunagi täitsa üksi autos sõita, maanteel kimada. Mul on tunne, et üksi on suht tšill ja mõnus. Ja kujutan endale ette seda tunnet, kui ma load kätte saan. Siis tuleb küll üks suur rõõmupidu!

Viimaseid ämmaemanda visiite

Ma kõnnin kui pilvedel. On imeilus kevadilm, mul on kõige armsam pere ning beebiga on kõik korras. Lisaks kõigele on täna ka Ekspressi-päev.

Jalutasin hommikul ämmaemanda juurde kontrolli. Küll meil on hea nii lähedal elada - ma saan kodunt väljuda kaksteist minutit enne ämmaemanda visiidiaega. Õngitsesin postkastist oma Ekspressi ja jalutasin rõõmsalt läbi kevadhommiku. õ

Kõik oli korras. Viimasest visiidist oli juurde tulnud ainult 100g, nii et kaalutõus on peatunud. Juba mõtlen, kas laps siis võtab korralikult juurde, aga kõht on küll kasvanud. Ämmaemand ütles ka, et kõht on alla vajunud, lapse pea alla laskunud ja et kui mingeid päevade-laadseid valusid peaksin tundma, siis see tähendab, et midagi vaikselt juba toimub ja laps surub ja survestab emakakaela. Aga ma ei tunne küll midagi, sellel rindel on kõik vaikne ja kena. Mina ise üldse ei ootagi midagi enne tähtaega ja mõtlen, et ehk läheb nädalake lausa üle. Meil kiiret pole, pigem on rahaliselt kasulik lasta tal kõhus tšillida, me saame seni maksimaalselt Kauri eest vanemahüvitist :D

Lapse süda pidi lööma ilusti, nagu ratsahobune kappaks. Panime viimase visiidiaja kaks päeva enne tähtaega ehk kahe nädala pärast. Ämmaemand veel ütles, et näeme, kui näeme... et ehk juba enne sünnitan. Aga mina ise seda küll üldse ei arva. See viimane visiit on siis ka pikem, tehakse pooletunnine KTG lapsele, mille jooksul pean vaikselt olema. Seekord olen targem ja võtan sinna telefoni või ajakirja kaasa, sest eelmine kord ma lesisin nagu metslane lihtsalt pool tundi oma mõtetega üksi, sellal kui mees oli tööl hulluks minemas, et ma pool tundi peale visiidi arvatavat lõppu midagi pole kirjutanud, ja kujutas ei tea mida ette. Teine rase naine kardina taga, keda juhatas sinna teine ämmaemand, sai kohe juhised võtta meelelahutust ligi, talle pakuti juua jne.

Küsiti ka, kas mul haiglakott on pakitud. Seda küsimust olen juba mitu korda saanud ja seda sain ka eelmine kord. Ma ei saa aru, kui kiiresti inimeste arvates sünnitus käib, et ei jõuaks mitmete tundide või mitme päeva jooksul ühte kotti kokku panna. Seal on mul ju vaja asju, mida ma igapäevaselt nagunii kasutan: hügieenitarbed, raamat, telefon ja laadija jne... Ma ei saa neid kolm nädalat enne kuskile ära pakkida, ma kasutan neid iga päev. 

Ainult lapse kojutoomisriided võib küll kastidest välja vaadata ja midagi valmis panna, kõige tillemad riided siis. Siis läheb küll kiljumiseks ja mehe kallistamiseks jälle, kui ma seda teen.

Tipatapasin tagasi koju, aknal seisid mees, kes mulle energiliselt lehvitas, ja Kaur, käed vastu klaasi. Mind tabas jälle suur õnnetunne. Nad olid jõudnud vahepeal juba kolm raamatut ette lugeda ja rokkmuusika järgi tantsida. Minu poisid!

Vaata maailma lapse silmade läbi

Kaur muudkui tatsab nüüd iga päev jalutuskäigu lõpus maja ees kõnniteel, ise nii õnnelik! Juba see on põhjus lapsi saada, reaalselt vaadata neid esimesi samme ja rõõmustada koos lapsega. Küll kraaksus kuskil vares, mis tegi meele rõõmsaks. Tee kõrval on mullariba, mis kruusa täis. Kaur kükitas ja sirutas õnneliku näoga sinnapoole oma käekest. Siis vaatas ta minu poole, nagu öeldes, et kas sa ka näed seda?? Kas pole põnev maailm?

Sellised väikesed kivikesed muidugi on jube põnevad, eriti tore on, kui selline kruus jõuab meie saabaste küljest koju porimatile - olgugi et iga päev käib sealt üle robottolmuimeja, veel mina käsitolmuimejaga ja vajadusel ka harjake. Sealt on Kaur neid nii palju üles noppinud ja suhu pannud, ning annab siis ta lõugu lahti väänata ja kivikest kätte saada. Vaene väänaja peab ohverdama ka sõrmi, sest Kaur hammustab oma õiguste kaitseks valusalt värskete kihvakestega. 

Käisime mehega pühapäeval parkimist harjutamas, millest ei tulnud midagi välja. Esiteks polnud jooni lume alt näha. Siis pani mees koonused üles, aga mul polnud neist nagu suurt kasu. Mul on vaja mingeid märke, mille järgi õigel ajal rooli keerama hakata, nagu näiteks kolmas parkimisjoon. See, et kolm koonust on püsti ja märgistab, kuhu parkida, aitab mind vähe... Lisaks lää ka läätas tagaistmel. Hakkasime tagasi suunduma, aga mees enam juhiistmele ei istunud, vaid ütles, et mina sõitku Ülemiste linnakust ise tagasi koju. Ega ma väga ei tahtnud, aga nõustusin. Niimoodi linna vahel me pole veel kahekesi sõitnud, ainult vaiksemates kohtades mere ääres. Aga noh, millalgi peab ju harjutama hakkama ainult juhendajaga päris liikluses ka. Ja polnud üldse hullu! Oli küll pühapäevahommikuselt pigem vaikne ning mees valis ka natuke vaiksema marsruudi minu jaoks, aga tore oli ikka. 

Vist peabki lihtsalt hakkama meie ühistel sõitudel võimalikult palju ise roolis olema, ega muidu õpi. Neid tasulisi sõidutunde ma ei tea, palju ma kinni taguda jaksan :D parem ehk oma käe peal harjutada.

"Meister Solness"

Tiina käis siin ning läksime teatrisse. Draamateatris "Meister Solness". Oli hea tükk. Ma Draamateatris üldse enamasti rahule jäänud etendustega. Selline tõsine lugu enamjaolt, aga heade näitlejatega. Kõige parem oli minu jaoks Guido Kangur, kellel on väga hea repliikide koomiline ajastamine, nii et isegi laused, mis ei peaks olema tingimata naljakad, võivad niimoodi mõjuda. Terve esimese vaatuse vaatasin küll kahe naistegelase riietust, mis pidi olema kontorimood, ja vangutasin pead, kui koledad nende riided olid :D Omavahel kokkusobimatud. Mõtlesin, et ehk vahetavad teiseks vahetuseks ära, seda enam, et päev vahetus... aga kahjuks lasid samade riietega terve etenduse lõpuni. Kostüümikunstnikul on arenemisruumi!

Üks noor näitleja tundus maru tuttav, Tiina sosistas, et see on Melchiori näitleja filmidest. Tal kumasid džempri alt välja megalihased ning nii mina kui Tiina mõtlesime endamisi, kas tal seal all veel midagi on. Siis võttis ta ühes stseenis džempri ära ja selgus, et täitsa paljas oli seal all jaa :D Me Tiinaga hakkasime itsitama nagu noored plikad.

Koju jõudes ootas meid mees isetehtud sushiga, mis oli väga maitsev. Tervislik ka! Seda sushit sai Kaur veel järgmisel hommikul mekkida ning nägi seda tehes maru uhke välja. Väikelaps, kes sushit sööb, on ikka vägev pilt küll. Aga ta sööb üldse enamikke asju ning mida ta ei taha, seda ma kunagi ei sunni ka sööma. Viimasel ajal on tal tekkinud komme kõhu täis saades ise põlle eest hakata sikutama, mis on hea indikaator. Ma iial ei hakka toppima, et võta paar tükki midagi veel, vaid tõstan ta lihtsalt toolist välja ja teen puhtaks, et ta saaks maas rõõmsalt edasi tatsata. Söögiajad lähevad meil täitsa muretult.

Käisime äsja pikemal jalutuskäigul Kristiines, sest väljas on imeilus kevadine päike ning nüüd saab jälle pikemalt õues viibida. Kodumaja ette tagasi jõudes tõstsin Kauri kärust välja, panin talle ta pehmed saapakesed jalga ning lasin kõnniteele tipama. Kaur läks suure rõõmuga ega tahtnud seisma jäädagi. Nägu oli kõrvuni. Küll oli vahva vaadata! Korra kukkus näoli tee kõrvale lumme, aga ei lasknud end üldse segada. Igasugused pepuli kukkumised on talle ka ükskõik, ajab end püsti ja läheb edasi. Kui tee sees oli mõni pragu, siis Kaur peatus ettevaatlikult ja astus hästi aeglaselt üle. No küll ta on armas. Mul oli nii suur õnnetunne sees teda vaadates.

Hiljem poti peal ütles Kaur mu kõhtu vaadates armsasti: "Beebi," ja torkas kõhtu näpuga.

Kauri esimesed sammud õues

Jälle on reede, mil mees saab märtsikuus kodunt tööd teha. Käisime Kauriga kenal päikeselisel jalutuskäigul ja maja ette tagasi jõudes helistasin mehele, et kui ta tahab tulla alla appi Kaurile lund tutvustama, siis tehku seda. Mees viskas kotletid ahju ja tuli alla. Kaur sai hiljuti endale õuesaapad ja sellest päevast olen teda tihti peale jalutuskäiku kärus koduni jõudes maja ees lumme ka pannud, et ta tutvuks. Aga ta koledasti kardab. Enamasti klammerdub minu külge ja nutab. Issi oli siis arvanud, et õpetab lapse ise lumeingleid tegema.

Lumeinglitest Kaur eriti midagi head ei arvanud, aga näha oli, et issi juuresolekul kartis palju vähem. Ta on ikka suur issikas meil. Mees pani ta järgmiseks lumele kõndimist harjutama, aga Kaur oli ebalev. Ma ütlesin kõrvalt, et paneme asfaldile! Ilus kevadpäike on kõnniteed juba osalt ära sulatanud. Ja asfaldil oli Kaur kohe väike õnnelik poiss, hakkas tipa-tapa astuma, nägu kõrvuni. Meie muudkui ees imetlesime. Meie poisi esimesed sammud õues! Nüüd ma juba täitsa kujutan ette, et hangime talle traksid, millest saan kinni hoida, ja siis kevadel-suvel jalutame nii, et beebi on kärus ja Kaur saab väljas tatsuda.

Mul on selline õnnetunne sees. Meie asjalik õnnelik väike poiss! Ja kui tore, et  nii mehel kui minul on õnnestunud olla kohal kõigi tema tähtsate sammude juures ja neid oma silmaga näha. Esimesed sõnad, esimesed sammud toas ja õues, esimest korda käputamine. Õieti on mees ise nii mõnedki neist verstapostidest ise välja meelitanud.

Ja Kaurike saab nii paljust aru! Üks hommik virgusime vaikselt, mina olin diivanil, kuhu poole öö pealt kolisin, et teisi oma küljekeeramistega mitte äratada. Mees saatis Kauri minu juurde elutuppa, et mine tee emmele pai. Kaur tuligi joostes, tegi mulle oma väikese käega üheainsa pehme pai, ja jooksis issi juurde tagasi.

Raseduse lõpusirge ja libedasõit

Üheksandat kuud rase on täitsa imelik olla. Igal pool, kuhu ma lähen, on minuga laps kaasas. Praegu käib nädal 36 ning nii, kui algab nädal 37 ehk paari päeva pärast, loetakse beebi juba ajaliseks. Põhimõtteliselt on mul igal pool lihtsalt valmis beebi kaasas, igal ajahetkel. 

Öösiti on uni muutunud katkendlikumaks, tihti ärkan ja mul on palav, mul puusad valutavad, tahan pissile või on mul kõrvetised. Just need viimased on hiljutiste päevade jooksul väga kiusama hakanud, arvan, et üks väike tegelane surub mao peale. Puusade valu vastu aitab hästi üks 10-minutiline harjutusteseeria, mida korra päevas läbi tehes on hästi näha, et järgneval ööl kuskilt miski tunda ei anna. Vahepeal jäid paar päeva vahele ja täna öösel olid täitsa valusad jälle. Nüüd õhtul ilusti rullisin oma joogamati lahti ja tegin kavakese läbi.

Täna, kui mina libedasõidul käisin, sõitsid mees ja Kaur samal ajal ja tõid ära preili beebile voodikese. See on, nagu kõik muu preilikese varustus, ostetud kasutatult, aga näeb väga kena välja. Hall ja selline pehme, veeretatav, suhteliselt väike, ja käib vajadusel külje pealt lahti, et mul oleks hea beebit öösel enda juurde tõsta. Õhtul koju jõudes pani mees selle kokku ning Kaur sebis tal erutatult jalus ja aitas. Voodi kohal on ka pisike karussellike loomadega. 

"Varsti on seal sees väike beebi," ütlesin ma mehele unistavalt.

Nüüd on meil tütrekese jaoks kõik valmis! Turvahäll, voodi, mitmikutekäru ja terve kuhi riideid. Mitmikutekäru käisime eelmisel nädalal ära toomas. See on ikka päris lai, annab sellega näiteks poes manööverdama hakata, aga samas on see ainuke variant. Kaur käib juba siseruumides väga kenasti ja kiiresti, aga seda ma ette ei kujuta, et ta mul tänaval lahti oleks. Julgen kahe lapsega esialgu ikka vaid nii liikuda, et nad mul mõlemad turvaliselt kinni on.

Täna jalutasime õhtul Ikeas ning valisime uue köögi jaoks värvi välja - jätsime uhkete köökide firmad praegu tagaplaanile, sest realistlik eelarve ei luba praegu neid. Ja Ikeast leiab häid, päris kvaliteetseid asju, kui oskad valida. Kuidagi õnnes tunne oli, valida koos meie tulevast kööki. Ehitame oma elu üles! Muudkui võtsin mehel käest ja tahtsin iga nurga peal musi teha.

Samuti pidin iga nurga peal peatuma ja natuke uuuu-tama, sest Iti kõhus liigutas parajasti väga palju ja ma tundsin teda kohe eriti teravalt, nii, et valus oli samal ajal kõndida, kui tema võimles. Eks ruum hakkab kõhus väheseks jääma! Mees heitis mulle iga sellise karjatuse peale mureliku pilgu, sest tal on siis tunne, et läheb kohe sünnituseks.

Aga libedasõit, kus hommikul ära käisin, sellest ootasin rohkemat. Et ma reaalselt saan teadmisi ja kogemusi juurde ning keegi koolitab mind. Tegelikult oli mu õpetaja üks flegma tüüp, kes poole ajast passis oma telefonis, sellal kui mina sõitsin, ja ei seletanud eriti üldse, miks ja mida me teeme. Kiirendasin 40, 45 ja 50 peale, pidurdasin järsult ja siis vaatasime, kuidas auto käitub. Siis püüdsin ka takistustest kõrvale põigata. Teda ei tundunud eriti huvitavat, kas ja kuidas ma olukorrast aru saan ja kas ma hiljem päriselus oskan libedal teel käituda ka.

Olin oodanud ka rohkem teooriaosa enne, et mis hakkab toimuma ja mida mingis olukorras teha, aga seda ei olnud üldse. Lihtsalt 45 minutit autos. Ilmselt see teooriaosa olin mul kunagi oma autokooli loengutes juba ära...

Nojah, tore oli jälle vähemalt sõita, sest praegu olen ma rooli sattunud umbes vaid kord nädalas, aga siiski tundus see pisut 70 euro raiskamisena. Ja nagu, ma ootaks õpetajat, kellel sära silmis, kes ei tundu sellest tööst tüdinuna, vaid reaalselt tahab õpilastele seletada, mis ja miks, ja jätta muljet. Kas ootan liiga palju?

Kaur käib mängimas, Kaur käib juuksuris

Mees saab nüüd märtsikuus neljapäevad ja reeded kodunt tööd teha, mis annab meile võimalusi ka koos rohkem midagi teha. Tänud Kaurile, kes issile lisapalka maksab - oleme märtsikuus ju mõlemad vanemapuhkusel, et enne uue beebi lisandumist maksimaalselt Kauri eest saadavat hüvitist ära kasutada, mis muidu katkeks.

Mul tuli mõte, et lähme viime Kauri mõnda mängutuppa mängima. Kui oleme mõnes taolises teiste väikelaste sünnipäevadel käinud, siis on lapsele küll väga meeldinud. Meile tundus ka, et nüüd, kui laps kõnnib, on tal mängutoas rohkem teha ja nagu mõttekam sinna minna. 

Noh, see viimane pole tingimata tõsi, sest näiteks Rocca mängumaal, kus meie käisime, oleks olnud tegemist ka käputavale lapsele küllalt, küll aga oleksin ma taas kord soovinud aedikut näiteks väiksemate laste ala ümber, et Kaur sealt kogu aeg plehku ei paneks. (Ma tahaks vist oma lapse kogu aeg kuskile kinni panna...) Seal oli küllalt uusi ja huvitavaid mänguasju, aga Kaur jooksis hopsti sealt alalt minema ja läks uudistas palju vanematele lastele mõeldud videomänge ja mootorrattaid, segades sellega samal ajal mängivaid lapsi, nii et pidin teda sülle vinnama ja ära tooma.

Aga hea oli näha, et laps ei kartnud üldse võõrast kohta ega melu. Vaatas ringi ja pistis uudishimulikult ajama. Pigem pidid seal teised lapsed teda kartma, sest Kaur läheb endiselt teistele käega näkku katsuma, et hei, misasi sa oled, või teistelt mänguasju ära võtma. Diivanil sõi väike tüdruk koos emaga mahlapulka - Kaur läks neile täitsa ligi seda pulka ära võtma :D Teisel diivanil istus üks isa oma telefonis - Kaur läks ligi tutvuma ja telefoni vaatama. Ühesõnaga tore vaheldus lapsele, aga suur koormus järgi jooksvale emale. Mina ideaalis näeksin last sellises aiaga ümbritsetud alas, kust ta kohe jooksu pista ei saa, uusi mänguasju uudistamas, mina seal kõrval diivanil kohvi joomas ja lehte lugemas...

Aga usun, et läheme mõni päev veel, lapsel ikka huvitav. Ja mehega koos saame tema järele jooksmist jagada, üksi vist ei jaksaks praegu.

Viisime lapse ka Roccasse juuksurisse. Enne natuke põdesime, sest esimene kord, kui issi teda paar kuud tagasi viis, oli ta kogu naja hüsteeriliselt nutnud, lausa endale nohu nutnud. Mees ütles ka, et ma ei pea kaasa tulema, võin sellal kuskil kõrval lehte lugeda ja kohvi võtta, aga ma ikka tahtsin tulla. Et ehk koos hea last rahustada, ning ikka tahtsin näha ka oma pisipoissi juuksuris. 

Tuli välja, et mind tõesti polnud sinna vaja. Vaatasin niisama kõrval, istusin, lugesin Kroonikat ja puhkasin. Issi sai lapsega suurepäraselt hakkama. Nad enne tükk aega tutvusid autokujulise tooliga, kus last pügama hakati, keerasid rooli ja tuututasid. Siis tuli juuksur, kes oli ülisõbralik ja lapsele tükk aega masinat tutvustas, millega ajama hakkas. Näidati masinat issi käe peal, et näed, issi ka teeb ja üldse pole hirmus. Ja... Kaur ei nutnud seekord üldse. Ta oli nii tubli ja vapper. Issi muudkui kõrval plutitas teda, tõi uusi mänguasju vaadata ja viis tähelepanu kõrvale. Juuksur oli ka lastega väga hea ning nende koostöös ei tekkinud Kauril kordagi paanikahetke. Muudkui kohendas oma autokese küljepeegleid ja uuris mänguasju. Pärast veel mängisid issiga sealsamas tillukesel mängumaal, lasid liumäest alla. 

Tõestus, et kunagi ei tohi midagi ette karta, võib minna hoopis väga ilusti! Meie viisime rõõmsa tujuga oma pügatud poisi lastejuuksurist kaasa.

Jalad on all, aga mõistust veel peas...?

Käisime minu perega Pärnus spas ning põhimõtteliselt olid meie emotsioonid mehega nädalavahetuse lõpuks, et ärme seda enam kunagi tee :D Puhkus polnud see küll kellelegi. Nimelt on Kauril lisaks hammaste tulekule ka kuu aega tagasi õpitud värske kõndimisoskus. Jumal, kuidas ma ootasin, et ta kõndima hakkaks. Või noh, ma tegelikult püüdsin ka mitte üleliia oodata, ei harjutanud temaga seda kunagi ning mõtlesin, et ongi mul seni kergem, ja tagasi vaadates nii tulebki mõelda. Kui laps jalad alla saab, on elu ikka hoopis teistsugune. 

Nüüd, kui me kuskil söömas käime, ei huvita Kauri enam väga see söök, vaid ringikõndimine. Kõik need uued kohad on nii põnevad! Kaur teeb nii kaua kära, kuni saab põrandale, ja siis on vupsti! saali peal laiali. Nii palju on uudistada!

Nii et meie lõunasöök ühes Pärnu pubis oli rahutu. Spaosasse teistega koos ma targu ei läinudki, sest mul polnud mõtteski mingit hullukest basseine mööda taga ajada. Nautisin hoopis meie sviidi vannis vaikust ja rahu. Kõik teised tulid tunni pärast tagasi tuppa kergelt närvivapustuses nägudega...

Lapse magamajäämine õhtul võõras kohas oli mõistagi traalivaali, mille enda kanda võttis õnneks mees. Peale lapse magamasaamist läksime meie kahekesi Pärnu peale õhtustama, jalutama ja ringi sõitma. See osa oli küll mõnus.

Öö oli košmaarne: mul oli palav, siis ärkas laps, tuli meie vahele ja siples seal tunde korralikult uinumata. Läksime varakule hommikusöögile, kus Kaur jälle ei tahtnud toidust midagi teada, vaid nõudis põrandale ja hakkas seal muljetavaldava kiirusega ringi jooksma, issi sabas. Kõik ümbritsevates laudades muigasid. Keegi meist ei saanud rahulikult süüa, kuni lõpuks jälle mees end ohverdas ja lapsega üles tuppa läks ning ta imekombel hommikuund magama sai.

Keskpäeva paiku oleksin ma tahtnud tegelikult väga juba Tallinna poole startida, sest ma olin sellest puhkusest nii väsinud! Aga olime kokku leppinud lõuna mehe teise õega, kes samuti Belgiast koju Pärnusse käimas. Valisime spetsiaalselt lastenurgaga söögikoha, kohapeal saime aru, et sellest on meile täpselt null kasu. Sellistel lastenurkadel võiks olla ümber aed. Kinnine aed, jumala eest. Kaur vaatas seal mänguasju kümme sekundit ja hakkas jälle saali peal ringi jooksma, samal ajal kiljudes ja huilates. Kui lõpuks Tallinna poole teele asusime, olin nii õnnelik. 

Terve tee Kaur küll samamoodi huilgas, nuttis ja kurtis, et tema ei taha toolis kinni olla. Umbes kümme minutit enne koju jõudmist tegi ta uimase näo, et vot nüüd kell pool kuus õhtul võiks lõpuks magama jääda. "No ei!" ütles mees pahaselt ja pani kõvasti gängstaräpi käima.

Meil oli mõlemal koju jõudes meeletu kergendus ja selline emotsioon, et me enam kunagi ei lähe Kauriga mitte kuhugi. Eks see oli selline hetkeasi, teine päev juba mõtlesin, et eks ikka lähme ja kogu aeg kodus istuda ei saa, kuidas laps muidu võõraste kohtadega harjub. Õnneks see esimene päev tagasi kodus oli Kaur illikuku päikesepoiss, mängis palju ise, ei nutnud üldse, jäi hopsti ise lõunaunne ja magas kaks tundi jutti. Tal oli vist ka hea turvalises kodus lihtsalt emmega olla vahelduseks.

Väike tegelinski ja ultraheli

Kaur on olnud käesoleval nädalal ikka paras tegelane. Ükspäev näiteks ta ei jäänudki lõunat magama. Ma polnud sellise asjaga ammu harjunud, ta jube hästi jääb ise magama. Panen ta voodisse ja teen minekut ning uinub ta tavaliselt ainsagi vastuväiteta ja ise. Nüüd ma kuulasin jauramist ja kuulasin jauramist ja läksin mitu korda magamistuppa tagasi. Et ma pole harjunud teda magama kussutama, olin iga kord tema juures natuke aega ja tulin jälle ettetuppa võimlema või sööma või omi asju tegema, mis mul lõunaajal plaanis olid olnud. Nüüd tagasi mõeldes oleksin võinud proovida teda magama kussutada siiski, isegi kui selline asi minu põhimõtete vastu käib. Mitu korda tõin ta uuesti ettetuppa mängima ja proovisin uuesti tagasi tuttu viia. Viimane kord vaatasin, et no inimene haigutab, aega veel oleks, mingu siiski jumala eest magama! Siis sain kaela samasuguse kassikontserdi ja mul viskas nii üle. Hakkasin asju (peamiselt patju) loopima ja märatsema, pisarad olid ka sealsamas. 

Samal õhtupoolikul kell viis pidi meil olema preili beebiga ultraheli. Et mees tahtis ka tulla, oli ta sebinud ühe sõbranna Kauri sel ajal jalutama. Mina ütlesin, et kuhu me selle magamata äraflippinud lapse anname, et ma lähen pigem arsti juurde üksi, aga mees soovis siiski proovida. Teisest küljest oleks olnud kahju ka seda talle keelata, sest see on viimane taoline võimalus ja tegemist on tema pisitütrega. Muidugi ta tahab ka kaasa elada ja oma tütrekest ultrahelist näha.

Sõbrannal oli jalutuskäigul kaasas ka koer, keda Kaur jäi kärust haaratult vaatama - talle meeldivad väga koerad ja varesed. Meie suundusime sünnitusmajja, mul ikka pisarad kuskil kurgus. Esiteks oli mul tunne, et hilineme (ei hilinenud kaugeltki) ning teiseks olin ma päevase pärast endiselt tujust ära. Arsti juures, kui ta mind kabinetist välja end kaaluma saatis, tundsin koridoris seda tehes ka, et pisarad tahavad tulla. Eriti nõme, mitu arst ja assistent ja mees ka seal... Ja no kui küsida, miks nututuju, ei oska vastata. Sest arst palus end kaaluda?

Sain ikka endast võitu, läksin kabinetti tagasi ja rahunesin maha. Kaalu oli seekord vaid 300g juurde tulnud, eks olen end nüüd piiranud peale eelmisel korral ämmaemandalt saadud märkust, et pisut palju juures kuu ajaga. Muud näitajad olid mul ka head, veri ja uriin igapidi korras, raud ilusti tõusma hakanud ja kilpnäärme näitajad korda läinud peale rohu peale saamist. Siis läksime ultraheli tegema, mille peale mees tunduvalt elavnes. Algul, kui arst mul kõhtu mõõtis ja märkis assistendile, et emakapõhja kõrgus on 33 cm, aga peaks olema 35ndal nädalal 35 cm, läksin küll veidi närvi ja mõtlesin, et kas Itiga ikka on kõik hästi. Mul on muidu olnud iga visiidi ajal täpselt rasedusnädalate arvuga võrdne emakapõhja kõrgus. Aga ultrahelis oli kõik siiski vinks-vonks. Mees istus mul jalutsis ja hoidis suurest varbast kinni. Eriti head pilti me lapsukesest ei näinud - arst mainis, et laps ei lase end mingi hinna eest pildistada (minusse teine). Näo poolt nägime korraks vaid kujutist tumedast silmakoopast ja rusikas käest, mis ausalt öeldes päris õõvastav oli :D

Nii et kuulasime niisama arsti esitatud mõõte erinevatest organitest. Ta õnneks kommenteeris kohe juurde ka, et kõik on väga hästi ja lapsega kõik korras. Peaseisus, lootevett väga hea kogus. Seda, et ta on aktiivne, tean ise ka. Ta mürgeldab kõhus vahetpidamata ning teeb emmele rõõmu.

Lapse kaalu hinnati praegu pea 2,6 kilole +-300g, eriti täpne see pole. Küsisin sünnikaalu ennustust ja arst käskis sinna kilo juurde panna. Arvan, et tuleb tsipa tillem siiski, Kauri mõõtu. Aga nii või naa täiesti normaalne kaal. Ühesõnaga saime ainult häid uudiseid ja läksime peale rõõmsat musitamist ja kallistamist ning tõime oma läbikülmunud Kauri koju. 

Mina läksin veel kohvikusse pead ja närve puhkama, Kaur aga otsustas meile näidata, mida tema suudab, ja magas tol ööl alates kella seitsmest õhtul kordagi ärkamata hommikul kella seitsmeni oma voodis! Kaksteist tundi täiesti jutti.