Väike tegelinski ja ultraheli

Kaur on olnud käesoleval nädalal ikka paras tegelane. Ükspäev näiteks ta ei jäänudki lõunat magama. Ma polnud sellise asjaga ammu harjunud, ta jube hästi jääb ise magama. Panen ta voodisse ja teen minekut ning uinub ta tavaliselt ainsagi vastuväiteta ja ise. Nüüd ma kuulasin jauramist ja kuulasin jauramist ja läksin mitu korda magamistuppa tagasi. Et ma pole harjunud teda magama kussutama, olin iga kord tema juures natuke aega ja tulin jälle ettetuppa võimlema või sööma või omi asju tegema, mis mul lõunaajal plaanis olid olnud. Nüüd tagasi mõeldes oleksin võinud proovida teda magama kussutada siiski, isegi kui selline asi minu põhimõtete vastu käib. Mitu korda tõin ta uuesti ettetuppa mängima ja proovisin uuesti tagasi tuttu viia. Viimane kord vaatasin, et no inimene haigutab, aega veel oleks, mingu siiski jumala eest magama! Siis sain kaela samasuguse kassikontserdi ja mul viskas nii üle. Hakkasin asju (peamiselt patju) loopima ja märatsema, pisarad olid ka sealsamas. 

Samal õhtupoolikul kell viis pidi meil olema preili beebiga ultraheli. Et mees tahtis ka tulla, oli ta sebinud ühe sõbranna Kauri sel ajal jalutama. Mina ütlesin, et kuhu me selle magamata äraflippinud lapse anname, et ma lähen pigem arsti juurde üksi, aga mees soovis siiski proovida. Teisest küljest oleks olnud kahju ka seda talle keelata, sest see on viimane taoline võimalus ja tegemist on tema pisitütrega. Muidugi ta tahab ka kaasa elada ja oma tütrekest ultrahelist näha.

Sõbrannal oli jalutuskäigul kaasas ka koer, keda Kaur jäi kärust haaratult vaatama - talle meeldivad väga koerad ja varesed. Meie suundusime sünnitusmajja, mul ikka pisarad kuskil kurgus. Esiteks oli mul tunne, et hilineme (ei hilinenud kaugeltki) ning teiseks olin ma päevase pärast endiselt tujust ära. Arsti juures, kui ta mind kabinetist välja end kaaluma saatis, tundsin koridoris seda tehes ka, et pisarad tahavad tulla. Eriti nõme, mitu arst ja assistent ja mees ka seal... Ja no kui küsida, miks nututuju, ei oska vastata. Sest arst palus end kaaluda?

Sain ikka endast võitu, läksin kabinetti tagasi ja rahunesin maha. Kaalu oli seekord vaid 300g juurde tulnud, eks olen end nüüd piiranud peale eelmisel korral ämmaemandalt saadud märkust, et pisut palju juures kuu ajaga. Muud näitajad olid mul ka head, veri ja uriin igapidi korras, raud ilusti tõusma hakanud ja kilpnäärme näitajad korda läinud peale rohu peale saamist. Siis läksime ultraheli tegema, mille peale mees tunduvalt elavnes. Algul, kui arst mul kõhtu mõõtis ja märkis assistendile, et emakapõhja kõrgus on 33 cm, aga peaks olema 35ndal nädalal 35 cm, läksin küll veidi närvi ja mõtlesin, et kas Itiga ikka on kõik hästi. Mul on muidu olnud iga visiidi ajal täpselt rasedusnädalate arvuga võrdne emakapõhja kõrgus. Aga ultrahelis oli kõik siiski vinks-vonks. Mees istus mul jalutsis ja hoidis suurest varbast kinni. Eriti head pilti me lapsukesest ei näinud - arst mainis, et laps ei lase end mingi hinna eest pildistada (minusse teine). Näo poolt nägime korraks vaid kujutist tumedast silmakoopast ja rusikas käest, mis ausalt öeldes päris õõvastav oli :D

Nii et kuulasime niisama arsti esitatud mõõte erinevatest organitest. Ta õnneks kommenteeris kohe juurde ka, et kõik on väga hästi ja lapsega kõik korras. Peaseisus, lootevett väga hea kogus. Seda, et ta on aktiivne, tean ise ka. Ta mürgeldab kõhus vahetpidamata ning teeb emmele rõõmu.

Lapse kaalu hinnati praegu pea 2,6 kilole +-300g, eriti täpne see pole. Küsisin sünnikaalu ennustust ja arst käskis sinna kilo juurde panna. Arvan, et tuleb tsipa tillem siiski, Kauri mõõtu. Aga nii või naa täiesti normaalne kaal. Ühesõnaga saime ainult häid uudiseid ja läksime peale rõõmsat musitamist ja kallistamist ning tõime oma läbikülmunud Kauri koju. 

Mina läksin veel kohvikusse pead ja närve puhkama, Kaur aga otsustas meile näidata, mida tema suudab, ja magas tol ööl alates kella seitsmest õhtul kordagi ärkamata hommikul kella seitsmeni oma voodis! Kaksteist tundi täiesti jutti.

Emal on lihtne, kui väikesed käed ka abiks

See on hea, kui laps juba kodutöid mõistab kaasa teha. Kui ma majapidamispaberiga aknaid pesin, siis tuli Kaur ligi, napsas majapidamispaberite kuhjast mitu tükki ja hakkas hoolega põrandat nühkima - aknani ta ju ei ulatunud. See oli nii armas. Kohe hoolega hõõrus mingit nurka.

Siis olen ma igal hommikul, kui pesumasin on valmis saanud, hakanud seda lahti tegema ja sinna kõrvale tühja pesukaussi jätma. Hüüan Kauri, et ta pesu välja võtaks ja kaussi paneks, ja seda ta teebki (reaalselt ta saab vist 90% mu kõnest aru!). Täna sikutas ta kogu laadungi mulle kaussi, lükkas masina ukse ka kinni ja tatsas teisi asju ajama. Pärast, kui masina üle vaatasin, oli sinna tekkinud ka üks Kauri roosa puidust mänguasi, ning pesukaussi märja pesu juurde mitu Kauri raamatut :D Boonused!

Pesu kuivama riputades samuti ta tuleb tihti mulle kausi juurde ja hakkab sealt niisama asju maha viskama. Ma seda ei lase teha, vaid palun tal neid hoopis mulle ulatada. Jube tempo on tal taga, ma ei jõua nii kiiresti asju restile sättida, kui tema mulle ulatab.

Nõudepesumasina tühjendamist või täitmist kuuldes viskab ta ka hetkega parajasti käsil olnud asja kõrvale ja ruttab appi. Mees on teinud vea, lastes Kauril niisama seal aidata, ja ohvriks langes üks meie uutest taldrikutest, mis põrandale tükkideks visati. Mina juba tean, et tuleb olla eriti kärme, esimese asjana tõsta masina alumiselt riiulilt ära nugade-kahvlite tops, muidu sikutatakse sealt kohe kõige teravamad noad välja, ja teise asjana tõsta kõik purunevad taldrikud ruttu lauale. Selleks ajaks, kui väike abiline kohale jõuab, on seal alles ainult tema enda plastist toidunõud ja toidukarbid-kaaned, mida ta võib rahus välja tõsta ja põrandal sorteerida.

Ainult käsitolmuimejat vaesekene nüüd kardab. Lugesin, et see pidi olema arenguetapp - aju õpib ohtusid ära tundma, ja see tolmuimeja häälekõrgus ja intensiivsus tunduvad ohuna. Ta nii metsikult nutab, et kahju on, ja püüan hästi ruttu vajalikud kohad ära teha. Kummalisel kombel tuleb ta mulle alati otse juurde, kurja eluka lähedale, et minust kaitset otsida. Klammerdub mulle pükste külge ja nutab meeleheitlikult.

See viimane pole küll kodutöö, aga viimastel päevadel enne õueminekut, kui kombekaga põrandal istun ja teda kutsun, siis ta tuleb minu ligi nagu alati, aga nüüd peaaegu ligi, seejärel kiirustab paar sammu eemale esikukapi taha ja jääb sealt naerdes välja piiluma. Siis peaaegu jälle tuleb ja kiirustab uuesti kapi taha naerma. No sellest lapsest saab alles tünksimeister.

Emme hygge-aeg

Olen praegu mitu päeva lapsega üksinda, sest mees on vanema pojaga Londonis isa-poja kvaliteetaega veetmas. Läksid juba hommikul enne viit lennujaama, jättes mind mitte suurde voodisse laiutama, vaid suurt voodit Kauriga jagama, sest viimane oli jälle, nagu peaaegu kõikidel öödel, end poole öö pealt meie voodisse magama munsterdanud. Seal ka ta niimoodi laiutas! Mina olin ääre peale surutud ja tema muudkui vajus vaikselt minu poole. Nihutasin siis teda vaikselt rohkem keskele ja panin iga tema virgumise peale jälle unejänesest valget müra mängima. Korraga nägin läbi poolavatud kardinate, et jumala valge on. Kell oli pool üheksa! Väga haruldane, et Kaur nii kaua magab - tavaliselt kui seitsmeni saame tududa, on hästi. Me olime mõlemad megapuhanud ja rõõmsad. Mees kirjutas juba Stockholmist, kus neil vahemaandumine oli. Jõudsid nii palju ära teha, sellal kui meie alles tossasime.

Mees oli enne veidi närvis, kuidas meil siin kahekesi mitu päeva läheb, aga mina polnud üldse. Mis meil valesti võiks minna? Kaur on millegipärast alati rahulikum koos ühe vanemaga, kahega läheb rohkem lappesse. Täna oli täiesti perfecto päev minimaalsete nuttudega, need hakkasid ka tulema rohkem täitsa õhtul enne magamaminekut, kui ta juba väsima hakkas. Panin ta just seitsmest magama ja nüüd on mul tuba täiuslikult korras, küünlad põlevad ja hea on olla. Tegin just tillukese võimlemiskava ka ja nüüd on aeg õhtut nautima hakata.

Mul pole mõned päevad üksiolemise ja niisama lebotamise vastu midagi.

Hommikul käis mehe õde perega korraks külas. Õigemini mitte külas, kuna nad seal Belgias kardavad kohutavalt igasugu viiruste levitamist, eriti väikelapsele ja rasedale naisele. Mina ise küll ei karda ja minu jaoks on alati naljakas nendega korraks väljas kohtuda, selle asemel et ilusti kodus maha istuda. Igatahes olime meie maja taga ja nende väike poeg lustis lumes, Kaur vaatas teda ja aina naeris. Nagu telekast multikat vaadanuks. Mida rohkem tädipoeg kukkus ja muidu trikke tegi, seda rohkem Kaur naeris. Nii vahva oli kõrvalt vaadata. Täpselt selliste asjade pärast ma oma lapsele õde või venda tahtsingi. Kui lahe oleks, kui oleks Kauril ka juba praegu keegi pereliige veel, kes teda niimoodi lõbustada viitsiks ja temaga tegeleda tahaks. Mehe vanem poeg kahjuks ei näita Kauri vastu absoluutselt huvi üles. Aga lapsed kasvavad tõesti ikka külas paremini, mitte vaid ühe-kahe inimese hoole all.

Saime neilt kingi ka, Kaur lima (nad olid tahtnud kinkida hoopis plastiliini, lima paneme praegu veel kõrvale, sest ma tean kedagi, kes seda kohe sööma hakkaks), mees kikilipsu ja mina Joiki kehahooldustooteid. Ei tea, kas nad olid mehelt vihjeid küsinud või ise Joikiga täppi pannud, aga mulle see bränd väga meeldib. Mul oli enne juba vannitoakapp nende asju täis ja nüüd on veel enam. Luksuslikult elame :D

Hammaste tulek pole nõrganärvilistele

Joogapoos "allavaatav koer"

Algul kartis seljakotti, siis vaatas, et päris nitševoo asi

Esimesed katsetused rasvakriitidega

Kauri esimene joonistus

Teesahtli revideerimine

Kaur hakkas eile sahtlist leitud teepakiga mängima. Ma lasin ka, sest selles vanuses on neil niigi palju keeldusid-käskusid ning las laps avastab. Muudkui sorteeris seal neid teekotte, rebis sildikesi küljest ära, üritas neid tagasi pakki mahutada ja lõbutses muidu lausa pool tundi järjest. Siis läks ta ülejäänud teesahtli kallale. See minus enam nii suurt vaimustust ei tekitanud, aga ma tahtsin kiiresti õhtust süüa enne trenni minekut ja mehe saabumist, seega lasin lapsel toimetada. Muidu oleks olnud üks suur ving. Kõik ohtlikumad asjad nagu kakaopulber või kohv võtsin tal küll käest ära, teepakkidega pani siis hullu. 

Täna hommikul, kui ta uuesti tahtis teesahtlit ja seal all asuvat kuivainetesahtlit revideerima minna, ma enam ei lasknud. Eriti kuivained oleks ju katastroof põrandal. Oi, kui raskelt Kaur seda võttis. Palusin mehel võimalusel veel täna hankida juurde sahtlisulgureid, sest kui sahtel on sellega kinni, siis lapsel nuttu ei teki. Proovib korra, ei tule lahti, selge siis. Aga kui ta näeb, et saab sahtlit lahti ja ka selle ahvatlevale sisule teoorias ligi, ainult et emme ei lase, siis on kurjasti. Siis on selline draama ja pisarad, et anna olla.

Üldse nutab ta viimasel ajal kogu aeg. Tal on tulekul järjekordne hammas, mis tekitab valu, ja ilmselt on ka muidu tormiline aeg seoses kõndima õppimise ja üldse kõige uuega. Püüan hästi kannatlik ja mõistev olla ega tõrele temaga kunagi nutmise pärast, aga vahel on seda kõike natuke palju. Mõned põhjused, miks Kaur kahel viimasel päeval nutnud on:

tahtis panna üht klotsi teise peale, aga klots ei jäänud kinni

pani pesumasina pausi peale ja mina lülitasin selle taas tööle

ei lubatud ronida köögilaua peale

joonistamise aeg sai läbi

emme pani õuekombet selga (kusjuures talle meeldib väga õue minna ja ta tuleb ise alati minu juurde valmis, kui kombega põrandal ootan, aga viimastel päevadel selgapanemise ajal hakkab nutma)

pandi poti peale

pannakse uut mähet

kuivatatakse pestud peput

emme puhastab käsitolmuimejaga põrandat (varem ta sama masinat peljanud pole)

Ja absoluutselt alati nutab ta mitu korda rohkem, kui issi kodus on, seda põhjusel, et sel ajal tahaks ta veeta 100% ajast issi süles. Iga hetk, kui ta ei saa olla issi süles, on suur nutt. Jumal tänatud, et ta minuga absoluutselt klammerduv pole, ma niimoodi ei funktsioneeriks enam. Isegi otsisin selle kohta netist infot ja see pidi täiesti normaalne olema praeguses vanuses, ning võimenduma suurte elusündmuste ajal. Edu issile, sest kevadel ja suvel seisab ees väikse õe sünd ja kolimine :D

Aga jah, näiteks nädalavahetused on meie peres suht stressirikkad, sest ma ausalt ei kannata seda nutmise fooni kogu aeg tagataustal. Ma lähen närvi, mille peale ka mehel läheb tuju halvaks, ja Kaur nuttis kogu aja nagunii. See lihtsalt kriibib mu kõrva ja närve. Eile hommikul siis hoopis mees viis lapse ujuma, kutsusid veel kaasa sõbranna samavanuse väikelapsega, ja mina läksin kohvikusse lugema ja sööma ja rahu nautima. Väga kulus ära.

Hankisin Kaurile rasvakriidid ja selgus, et need talle väga meeldivad! Varem joonistasime kustutatavale tahvlile markeritega, aga need markerid leidsid igal pool mujal rakendust kui seal tahvlil, ja kõige rohkem Kauri suus. Kohe, kui marker suus oli käinud, see enam mõnda aega ei kirjutanud. Niisiis panin need lõpuks kõrvale ja leidsin, et pole veel eakohased. Aga kriidid meeldivad lapsele küll väga, ta sehkendab nendega ilusti paberi peal ja süüa proovib poole vähem, pealekauba ei meeldi talle nende maitse. Ta joonistas pikalt ja rahulikult, mina rõõmsalt kõrval ergutamas. Tema esimese joonistuse kavatseme alles jätta!

Aga esimene pilt postituses on naljakast poosist, mida Kaur iga päev teeb. Täpselt üks joogapoos. Ma alati lähen talle sinna piiluma, et kus meie Kaur on, mille peale Kaur mind kelmikalt tagurpidi vaatab ja naerab.

Lapsele turvameest vaja

Kaur muudkui ronib nüüd igale poole. Liikumisvabadus on saavutatud ja uudishimu suur! Tumba abil diivanile, diivanilt akna alla lükatud kohvilauale, kust hea välja vaadata ja aknale koputada. Natuke turvasin teda seal laual, olime ühes ääres, kui ta hopsti paari sekundiga end teise äärde viis ja kõmdi alla ka käis, pea vastu kõrval seisnud pesuresti. Ma ei jõudnud talle isegi paari sammu järgi astuda, kui ta juba üle teise serva oli kukkunud. Ma muidu selle pooldaja, et lühikestest kõrgustest kukkumine selles vanuses täiesti normaalne ja las nad kukuvadki ja harjuvad ümbritseva mööbli parameetrite ja muidu maailmaga, aga sealt kohvilaualt alla käia on ikka natuke kõrge. Täna hommikul oli ta jälle esimese asjana omadega seal laual ning mul realistlikult ei ole võimalik teda iga sekund turvata, nii et vedasin laua teise tuppa ja nüüd on rahu. Samuti on nüüd elutoas maksimaalselt palju ruumi.

Kaur ei jäänud ka hätta, vaid hakkas muudkui alla kukkuma oma toolidelt. Aga need on nii palju madalad, et minus muret ei tekita. Kuidagi peab ju laps harjutama end mitte kukkuma.

Samuti jätab ta pidevalt oma sõrmi erinevate sahtlite või WC-poti kaane vahele, siis on ka kisa suur. Ma natuke lohutan ja edasi olen leidnud, et parim taktika on tähelepanu kõrvalejuhtimine. Siis ka lõppevad pisarad kiiresti.

Osa oma ajast veedab Kaur iga päev esikus minu ja mehe saapaid jalga saada püüdes. Minu omad on kõrgema säärega ja neid ta astub lihtsalt lömmi. Väga suur fänn on Kaur ka peitusemängul, aina peidab end kas teise tuppa või mingi mööblieseme taha ja ootab, kuni teda otsin, et siis laginal naerma hakata. Pruugib mul maha kükitada või istuda, kui ta sätib end minu selja taha, käed seljal, ja ootab, et teda ühe või teise külje poolt otsiksin ja leiaksin. 

On ikka armas tegelane!

Eile peale viimast kohustuslikku sõidutundi parklast ära kõndides kuulsin autopasunat. Ennäe, seal olidki mehe auto ja selle juhiistmel mees koos Kauriga. Kaur viipas ja naeratas mulle laialt, nagu oleks jõuluvana näinud. Läksime kõik koos Krissu Chisse sööma ja tähistama minu kohustuslike tundide lõppu (harjutada mul veel palju, aga edasi võtan tunde märtsis, kui olen saanud ehk ära käia pimeda- ja libedasõidul). Olin juba oma õpingukaardi enda kätte küsinud, sest plaanin nagunii ülejäänud tunnid võtta mõne teise õpetajaga. Seda soovitatakse ka, et saada eri nippe ja eri vaatenurki asjale. Õpetaja küsis mult ka natuke enne tunni lõppu, kas ta minu arvates on mulle sobilik õpetaja, st püüdis mind jälle vallandada :D Ütlesin, et tahtsingi edaspidi proovida veel kellegi teise käe all, ja ta oli sellega nõus. Soovis mulle edu ja lootis, et kellegi teise õpetused mulle kasulikumad.

Nojah, ega see eriti meeldiv pole, kui su enda sõiduõpetaja tahab sust lahti saada, aga samas ta ütles seda juba esimesel tunnil, et alati võin vahetada :D Ja erilist progressi ma juba ammu endal ei tundnud, aga seda ma tõesti ei pane õpetaja süüks, vaid ikka iseenda. Ta võib ju korrutada mulle lõpmatuseni, et pane märke tähele, aga ainult ma ise saan neid tähele panema hakata.

Igatahes oli mul ikka natuke uhke tunne ka, et 28 sõidutundi tehtud. Need polnud kõik väga edukad, aga ma läksin iga kord kohale, kuigi enamasti oli vahetult enne tahtmine ära joosta :D Ja ma ei teinud ühtegi avariid, mida seal ikka muidu ette tuleb. Peaaegu iga tund küll õpetaja ütleb mulle, et napikalt praegu läks, et mulle tagant sisse ei sõidetud. Eile ütles ka, et see, et praegu kõks ära jäi, on arvatavasti taga olnud moodsa Audi isepidurdamissüsteemi teene. Et mina pidurdasin mõttetult - just liitusime autokolonniga punase tule taga, aga foor just läks roheliseks ehk ma oleks pidanud insta edasi liikuma pidurdamise asemel. Õpetaja ütles, et teised autod ei vaata mind, vaid foori, ja liiguvad automaatselt.

Igatahes, lõpp hea, kõik hea.

Chis oli Kaur nagu tulesäde. Kahjuks seal ei ole lastenurka, edaspidi hakkame valima toidukohta lastenurga olemasolu järgi, sest nüüd, kui jalad all, on Kaur selleks piisavalt vana. Las möllab seal ringi ja meie saame rahus süüa. Nüüd ronis Kaur küll laua peal, sirvis menüüd, kallas soolatopse ümber, jõi uhkelt pokaalist vett ning püüdis tutvust teha meist järgmises putkas istuvate inimestega, kes tema rõõmsa näo peale iga kord lehvitasid ja juttu tegid.

Aga ma lähen nüüd parem sööma, sest lõuna juba ootab mind, ja Netflixist uus rämps-tõsielukohtingusari sinna juurde.

Valentinipäev

Sõiduõpetaja küsis eile, kas sain juba valentinipäeva kingi kodus kätte.

"Veel mitte," ütlesin. Mees oli töölt kohe koju kimanud, et mind sõidutundi lasta. Aga edasi pidi ta Kauriga linna peale ja turule minema ja aimasin, et eks ta midagi seal korraldab. Aga poleks ka oluline, kui poleks korraldanud, sest selliste tähtpäevadega on nii, et armas on, kui meeles peetakse, aga pole midagi lahti, kui ei tulda kingituste ja lilledega. Ma tean nagunii, et olen armastatud ja hoitud. Olin vaid varem palunud mulle magusat mitte tuua.

Sõitmine ise läks üpris hästi. Ma endiselt pean koondama tähelepanu märkidele, ma lihtsalt ei pane tähele osasid märke tee ääres. Aga kiirust arendasin eile paremini. Ma vahepeal pelgan piirkiirusega sõita, sest noh, nii palju on vaja samal ajal tähele panna. Aga tean, et see on paha, sest takistab teiste liiklust ja võib olla ohtlike möödasõitude põhjuseks. Eksamil samuti nii läbi ei saa. Eile siis olin ristmikel roheliseks läinud foori tagant välja sõitmisel juba energilisem ja andsin täiega gaasi ning vahetasin ruttu käike. Tabasin end mitu korda ka mõtlemas, et täitsa mõnus on sõita. Järgmine eesmärk on parkimine korralikult selgeks saada. Teooriat selle osas olen tuupinud küllalt, aga mehe või õpetajaga harjutades ei mäleta seda eriti: mis märke kust peeglist või peegli alt tähele panna, et just siis rooli pöörata või seisma jääda. Ma saan küll auto alati kenasti pargitud, aga ei saa sealjuures aru, mida ja miks ma õieti teen. Kui õpetaja juhendab ja mina vaid selle peale rooli keeran, pole see minu pargitud. 

Viimati peale parkimistundi, kui tagasi jõudsime ja Krissu parklasse sisse keerasime, ütlesin enesekindlalt: "Pane nüüd tähele, teen täiusliku parkimise." Ja tegingi ühe hooga :D Õpetajal oli suu lahti. Fake it till you make it.

Ühele ristmikule eile keerasin, nägin, et auto tuleb vastu, aga suht kaugelt, ja tegin eluga oma vasakpöörde ära.

"Hästi," ütles õpetaja. "Arvestasid, et jõuad ära keerata. Mõni oleks seisma ja ootama jäänud."

Tegin näo, et see oli kaalutletud otsus olnud, mitte et ma lihtsalt õigel ajal ei mõistnud, et vasakpöörde ajal peab ju vastutulevale autole teed andma :D

Me päris palju tikume ka ummikutes, aga sinna pole midagi teha, sest mees käib ju tööl ja tema peab mu vabaks laskma, et saaksin sõitma minna. Nii on mu sõidutund alati tipptunni ajal. Vähemalt on nüüd läinud juba tuntavalt valgemaks ja ma saan sõita enamuse ajast ära valges. Varem oli tipptund ja veel pime ka. Aga samas on see hea teatud olukordade harjutamiseks. Näiteks eile sõitsime Nõmme mäelt üles ja sitsisime pikas ummikus, kus iga minuti tagant sai vaid natuke edasi liikuda. See oli tegelt hea harjutamine, kuidas sujuvalt sidurit vabastada, samal ajal pidurit veel kinni hoides, et mitte mäge mööda tagasi veereda.

Siis käisin veel kinos ja õhtul tagasi jõudes ootas mind mees koos heeliumõhupalliga I love you (olin neid just Krissus märganud ja mõelnud, et nunnud), kolme kauni roosi ja terve plaaditäie muffinitega. Kui ta nende sisu tutvustama hakkas, sain aru, et need ei olnudki muffinid, vaid muna ja juurviljadega muffinivormidesse tehtud frittata-sarnased tegelased, väikesed soolased pirukad.

"Muidugi ma ei hakanud sulle magusaid tegema, sa ju palusid mitte," ütles mees. Aww! Mul jääb nii tihti suu lahti, kui hoolitsev ja tähelepanelik ta on. Viimati koos kuskile sõites käisime ühe paki järel ja selgus, et need olid mulle üllatuseks tellitud punased koonused parkimise harjutamiseks. Nii armas!

Kakakroonikad

Kaur juba teeb pooled oma käigud iseseisvalt kõndides. Ma ei saa sellest vaatepildist küllalt ning Kaur saab aina kiita ja musisid pealaele. Mees arvas, et ehk tuleks ka ta käimismänguasi ära peita, et ta seda lükates enam üldse käia ei saaks.

Hommikul, kui mees oli WCs ja mina tegin hommikusööki, läks Kaur viisakalt WC ukse taha koputama.

"Kas ta koputas just?" küsisin ma üllatunult. Tavaliselt ta läheb lihtsalt ukse taha, pargib sinna mõne oma mänguasja ette ja jääb kurtma, et tahaks ka issi juurde saada. Nüüd ta istus ukse ette maha nagu tsiviliseeritud inimene ja koputas.

Mulle tundub, et seda ta õppis vist nädalavahetusel, kui vanaema hoida oli. Samuti vanaema julgustas teda rohkem ise käima, mispeale ta nüüd teeb seda ilma suunamata. Läheb tõesti vaja tervet küla, et last kasvatada.

Viimased päevad on läinud suure kakaralli tähe all. Kauri seedimine töötab täistuuridel ja ta kakab praegu 4-5 korda päevas. Mees juba tahab teda arstile näidata, mina siiski arvan, et see on normaalne, seda enam, et sööb ta endiselt isuga peale, st haige ei ole ning kõik tekstuur on normaalne ja punnitama ta ei pea. Ehk on see seotud sellega, et üks piimasegukord päevas ära jäi ja tahke snäkiga asendus ning nüüd organism kohaneb?

Jätsime ajutiselt ta menüüst ära purgioad, hapukapsa ja hapukurgi, mida ta muidu igapäevaselt hea meelega nosib. Need on kõik seedimist ergutavad asjad ja seda meil praegu rohkem juurde vaja pole. Samuti sai ta hommikuputru ilma rosinate ja seemneteta, et jumala eest jälle miskit sisemuses mitte ergutada. Viimased kaks päeva olen kõik söögikorrad andnud mina ise ja seega ka tean koguseid ning ma olen lõpetanud enne, kui ta ise märku annab, et enam ei tahaks, või toiduga mängima hakkab. Lihtsalt ütlen, et söögikord/snäkk on nüüd läbi, ja tõstan ta maha. Aga kakab ta sama metsikult edasi. 

Kuna minu seedimine on ka alati väga kiire olnud, siis äkki ta lihtsalt liikus edasi oma päris suure poisi seedimise juurde ja hakkabki nüüd 5 korda päevas seda tegema igavesti? Mees tegi ehmunud näo, kui talle seda varianti ütlesin. Mitte et mul kahju oleks, et inimesel kõht ilusti läbi käib, jumala ees. Parem väljas kui sees, onju. Aga kahjuks ta ei tee neist praegu peaaegu midagi potti. Varem tegi pea kõik kakad juba potti, nagu ajastas neid sinna. Ja alati tegi kodus oma üks või kaks kakat päevas, jällegi nagu ajastas, et mitte väljas neid teha. Nüüd viimastel päevadel on teda tabanud kas streik või ma ei tea mis, aga kõik kakad tulevad mähkmesse ja päris paljud ka kodust väljas olles. Ülitavaline nüüd, et potil ei tee ta mitte midagi, panen talle uue mähkme ja viie minuti pärast ta kakab sinna. Tüütu, aga mis sa teed ära. Täna just hakkasime õue sättima, olin talle äsja uue pabermähkme alla pannud ja kutsusin teda just kombet selga ajama, kui ta jälle kakas. Miks mitte viis minutit tagasi potil?? Ärritusin nii väga, vandusin nagu voorimees. 

Aga kenamatest teemadest, käisime äsja Kauriga Paavli kaltsukas uurimas, mida põnevat pakutakse. Ta on oma pluusidest kõigist välja kasvanud, leidsime posu suuremaid ning vanad panin juba väikse õe jaoks kõrvale. Sellal kui mina pluuside seas sobrasin, sobras Kaur ka muudkui ühelt ja teiselt poolt oma ostukäru istet riideid. Tiris endale ühe laste hommikumantli väga profilt puudpidi käru külge, nagu et seda siin ma tahan, emme. Hommikumantlit, mis küll suuruselt oleks klappinud, tal siiski veel vaja ei ole ja emme pani asja tagasi.

Vaatasime ka mänguasjade osakonda ja leidsime väikese Teletupsude klaverikese, mida Kaur elevusega klimberdada proovis. Võtsime selle ära ning kodus kuulsin kohe veel tükk aega algaja klaverimängu. Väga lahe ja arendav asi ju! Ja Kaur oli nii rõõmus.

Paavli kaltsukas ikka hea koht, sest mingi 8 riideeset ja mänguasi läksid kokku 15 eurot!

Vaikselt juba sünnitusele mõeldes

Vahetasin oma käekoti teise vastu ja leidsin teise sisetaskust rasedustesti. Võtsin selle pakendist välja, selgelt oli ikka veel näha kaks triipu. Mäletan, kui selle testi 1. augustil tegin. Mäletan, mis tunded mind valdasid. Tookord olin teinud päris mitmeid teste iga paari päeva takka, sest päevad ei alanud ega alanud ning ma tahtsin teada, kas ikka võin võtta päris kangeid valuvaigisteid, mis perearst mulle pepulihaste pingevalu jaoks oli kirjutanud. Kuna testid olid järjest negatiivsed, siis ikka võtsin oma valuvaigisteid, sest too valu oli päris hull. Ja päevad ikka läksid mööda, aga mida ei olnud, olid päevad :D Mäletan, et 31. juuli ööl ma ei saanud und ja läksin lausa diivanile magama, et oma vähkremisega teisi mitte segada. Alakõhus oli ka kerge valu ja ma sain aru, et no midagi on siin lahti. 1. augustil tegingi uue testi ja nägin kahte selget triipu. Algul, esimesed minutid olin veel natuke närvis ja mõtlesin oma võetud rohtudele, et kui need nüüd midagi halba on teinud... Aga siis jõudsin otsusele, et vast ikka ei ole ning igal juhul loodus hoolitseb sel juhul ise kõige eest. Ja siis olin lihtsalt nii rõõmus ja sillas, et olen rase. Võtsin Kauri endaga aeda tekile roomama ja muudkui kordasin endale, et olen rase. Isegi mehele ei öelnud enne kui õhtul, hoidsin seda ilusat saladust terve päeva ainult enda teada.

Ja nüüd on mul homme algamas juba 33. rasedusnädal! Preili beebi kõhus on väga aktiivne ja tubli, aga magan ma päris hästi siiski. Mul on küll abiks kaks patja, üks põlvede vahel ja alt natuke kõhtu toetamas, teine kaisus. Kõik rasedad naised võivad öelda, et magamiseks on peale teatud nädalaid abiks patju vaja, mis õigest kohast toetavad. Aga muidu on uni päris hea ja erilisi vaevusi pole. 

Esmaspäeval ootab ka järjekordne ämmaemanda visiit, neid hakkab nüüd olema tihedamini. Minu mäletamist mööda otse enne lõppu, kui laps on juba ajaline, peaks saama ka viimase ultraheli arsti juures, et kontrollida lapse asendit ja kaalu jms. Ma üldse ei põe sünnitust ega muud sellist. Tegelikult isegi natuke ootan seda. Kuna ma nüüd tean, mis toimub ja mida mul vaja teha, siis oskan ehk veelgi paremini lõdvestuda. Kuna elame sünnitusmajast viie minuti kaugusel, võin jälle päris kaua kodus olla ja alles viimasteks tundideks sinna sünnitama minna. Mul ei ole isegi probleemi, kui me Kaurile kiiruga hoidjat ei peaks leidma ja mees peaks lapsega koju jääma, arvan, et saaksin ka üksi väga hästi hakkama. Aga mees ise ikka väga tahaks tulla ning muidugi on see kordumatu võimalus, näha oma tütre sündi. Ja temast oli mulle esimesel korral ikka päris palju abi, välja arvatud täitsa lõpufaas, kui ma enam ta küsimusteel ei reageerinud ja lihtsalt olin omas maailmas, silmad kinni, loksusin seal vannis. Aga siis ka mees ulatas mulle iga natukese aja tagant juua, mis oli nii vajalik. 

Ma reaalselt tunnen sünnitusele mõeldes isegi natuke elevust. Tunnen, et see on loomulik protsess ja et ma saan sellega väga hästi hakkama. Tuhud on valusad, aga need on mõtestatud valud. See on ilus ja vajalik valu ja ma isegi natuke ootan, et seda tunnet jälle tunda.

Kaurikesega oleme viimastel päevadel teinud mu kõhule pai ja olen talle seletanud, et seal sees on beebi. Ei tea, palju ta sellest taipab, aga igatahes silitab ta nüüd mu kõhu lähedale sattudes seda ilusat ümarust ja ütleb aeglaselt: "Bee-bi."

Ka katkine kell on kaks korda päevas õige

Kaur ütleb kogu aeg sellist väljendit nagu koogi-koogi. Miskipärast talle need silbid meeldivad, ilma et keegi oleks kunagi talle kookidest midagi rääkinud. Pühapäeval hakkas issi just pannkooke küpsetama, kui Kaur pliidi juurde laekus, issil pükstest kinni haaras ja nõudis: "Koogi-koogi!" Kordki läks täppi ka.

"Eks katkine kell on ka kaks korda päevas õige," nõustus mees. Kaur sai istuda söögitooli, jälgida issi tegutsemist ja mugida kõige värskemat pannkooki.

*

Täna peale sõidutundi lähen otse Kumusse. Seal on üks interaktiivne näitus, mis mulle eelmine kord väga meeldis, kuid mida saime liiga vähe uudistada, sest Kumu läks enne kinni. Nüüd aga saan seda Helenile ka näidata ja ühtlasi teda veel viimast korda näha, sest paari päeva pärast kolib ta Hispaaniasse. 

Eile käisin juuksuris. Hea oli kaks tundi seal ajakirju lugeda, piimaga musta teed juua ja lihtsalt mõnuleda. Pärast läksin veel trenni ka, sest teistel päevadel sel nädalal vist pole väga aega. Nii hea trenn oli, kuulasin kerglase sisuga vloge ja muudkui kõndisin mööda kallet ning higistasin. Pärast oli kodus ka veel nii palju energiat. 

Mees tuli minu sisse astudes uut soengut takseerima ja väitis, et väga kena on. Lasin triibutada, otsi lõigata ja föönisoengu teha nagu alati. "Kas sa teeskled, et näed mingit erinevust?" küsisin mehelt naerdes, sest ta reaalselt kunagi ei saa tegelikult vahest aru. Ma ei süüdista teda, mehed on teistmoodi üles ehitatud :D Mees väitis, et seekord saab aru. Seekord tuli tõesti kuidagi kena välja, tavaliselt ma pean nädala vms ootama, kuni tukk on kenamas pikkuses.

Juuksur ütles, et juuksed on kenasti pikkust visanud ja otsad ka päris terved, nii et sai jälle minimaalselt võtta. Jei! Minu juuksed on vist läinud tervemaks, sellest saadik, kui hakkasin juuri triibutamas käima, sest sellega seoses käin iga kahe kuu tagant üle tegemas ja otsi lõikamas, mis on juustele hea. Samuti kasutan nüüd korralikult palsamit, juuksemaske ning igapäevaselt juukseõli. On vahet tunda küll.

Ootan juba nädalavahetust, mil viime Kauri jälle mu ema juurde ja ise läheme ööseks Tartusse hotelli. Saame ühtlasi tulevat valentinipäeva tähistada ning kindlasti saan ma kusagil sõitu ka harjutada, mis on ilma lapseta palju kergem. Ta hakkab reaalselt iga kord vigisema, kui me mehega kohad vahetame ja mina juhiistmele istun. See on isegi naljakas, ta teeb seda iga kord! 

Kaheksa nädalat

Olime Kauriga Rimis ja kassapidaja ütles mulle: "Aitäh!"

"Aitäh!" kordas Kaur oma kärust valjult ja selgelt. Aitäh on üks tema sõnadest juba olnud, aga nüüd ütles ta seda superselgelt, kõik häälikud välja hääldatud. Päris lahe, et see vestlus polnud isegi temaga, vaid lihtsalt kuulas kõrvalt ja kordas. Paneb mõtlema, kui oluline nüüd ennast kõrvalt vaadata, kuidas ma teistega suhtlen ja end väljendan, sest laps paneb tähele ka asju, mida ei arvakski.

Kaur sai selle peale kassatädilt ohtralt kiita.

"Sina oled vist küll iga päev heas tujus," ütles tädi Kaurile. Kaur lehvitas rõõmsalt.

Olen Kauri nüüd iga päev kutsunud enda juurde, kui näen, et ta kuskil juba seisab. Enamasti ta laskub siis maha ja tuleb käputades, mõnikord tuleb ka ise astudes. Küll aga olen mitu korda näinud, kuidas ta kutsumata või suunamata ise põrandal toeta natuke kõnnib, et ühe mänguasja juurest teise poole minna. Ta kõnnib päris sirgelt ja ilusti, mitte ei tuterda. Ilmselt kuna alustas sellega pigem hilja, siis oli kehal aega end joonde sättida.

Aga kui palju ta ikka aru saab! Teatud palvetele ta enam ei reageeri jaatavalt, vaid käputab eest ära. Näiteks püüab ta minema kiirustada, kui kutsun teda potile või hambaid pesema. Neliteist korda päevas leiab ta ka põrandalt midagi kahtlast süüa (vaatamata sellele, et meil käib robottolmuimeja põrandalt üle pea iga päev ning iga päev käin raskemini ligipääsetavad pinnad ja tegelusteki üle ka varstolmuimejaga), mille peale ma küsin, mida ta jälle sööb, ja palun tal suu lahti teha. "Mm-mm," ütleb Kaur ja surub suu kõvasti kokku. 

Söögiga läheb ta järjest osavamaks. Täna lõunaks sõi ta tatart liha, sisse tambitud brokoli ja hummusega ning riibus seda ise lusikaga kausist. Kahvliga ta veel nii hästi toitu taldrikult kätte ei saa, nii et enamus on veel näputoit. Aga arvan, et ta söömisoskus on tema vanuse kohta küll hästi arenenud. Harjutame kahvliga ka nii, et puuvilja, mida ta iga toidukorra juurde magustoiduks saab, püüab ta ise kahvli otsa torgata. Tema hoiab kahvlit, mina panen järjekordse mandariinisektori või õunatüki lauale ja tema torkab selle kahvli otsa ning sööb ära. Enamasti on vaja, et mina toidutükki kinni hoiaks, et ta selle ilusti kahvli otsa saaks. Suur kiusatus on tal siis ka emme sõrmi torkida, mitte mandariini.

Öösel tuli mees paar minutit peale mind voodisse ja küsis, kas mul on kõik korras.

"Jaa, ma lihtsalt mõtlen. Et kaheksa nädala pärast saab minust kahe lapse ema," ütlesin ma pimedusse vahtides.

Mees hakkas oma paanikahingamist tegema. Õnneks on kaheksa nädalat päris pikk aeg ja saame selle mõttega veel harjuda ning nautida oma lihtsat ühe lapsega elu, aga juba praegu püüan ma õhtuti võimalikult palju veel väljas käia ja midagi mõnusat teha - kohvik, kino, trenn, iluteenused või sõidutunnid (need viimased küll pole mõnusad) - kuni veel saab.