Ainult head uudised

Käisin täna riiklikul teooriaeksamil ja tegin selle nagu naksti ära! Olin tegelikult suht kindel juba enne, et teen, sest kõik proovieksamid, mida Liikluslabi lehel läbi tegin, olid kas 0 või 1 veaga sooritatud. Ei hakanud isegi eile väga kordama, vaid läksin istusin õhtul hoopis Pärnu maantee Reval Cafesse ja lugesin oma krimkat nelikümmend lehekülge.

Eksam tundus ikka väga lihtne. Turvalisust puudutavad küsimused, mida oli 10 tk, eriti. Selle ploki küsimustes võib olla vaid 1 viga, aga ma väga ei näe, kuidas seal saaks üldse vigu teha, sest need küsimused on sõnastatud üliilmselgelt, a la kui pime jalakäija tahab üle tee minna, kas lased ta üle, või et kas täiesti magamata olekus või palavikus võib sõita. Ehk need tunduvad natuke lihtsalt eksaminandidele ülekordamisena, kui tähtis on ohutus sõitmisel, aga mitte reaalsete eksamiküsimustena.

Paar tükki oli, kus pidin pikemalt mõtlema ka, näiteks üks parkimiskorraldust ja sadat erinevat infotahvlikest käsitlev küsimus. Muidu võtsin ka mõistagi palju aeglasemalt kui kodus proovieksamite küsimustest läbi klõpsates, kokku läks mul neliteist minutit ehk poole kauem kui kodus tavaliselt. Aga jah, üldmulje jäi, et liiklusteooria küll pole midagi, mida karta. Ehk võib see mulje jääda algul materjali läbi võttes, aga usinalt teste läbi lahendades tulevad õiged vastused peagi. Ehk et ärge tuupige niisama materjale või lugege Liiklusseadust läbi, lootes, et see kuidagi teadmisi kinnistab - seda teevad pigem spetsiaalsed testid. Liikluslabi lehelt soovitatavalt.

Ma nii uhke ikkagi enda üle! Nüüd olen lubadega poole tee peal. 

Ja eile tuli mees töölt koju, hakkas Kauriga klotsidega edasi ehitama ja kamandas, et Kaur ise tema juurest klotside juurde kõnniks. Ja Kaur kõndiski selle kolm-neli sammu ise! Mina olin ka sealsamas kõrval ja me mõlemad aplodeerisime Kaurile vägevalt. Tema esimesed sammud! Vot niimoodi teda spetsiaalselt kuskile kutsunud või meelitanud ma kordagi ei ole, et saada ta neid samme tegema. Mõtlesin, et hakkab siis kõndima, kui hakkab. Tuleb välja, et ikka tasub kutsuda ja meelitada, on talle motivatsiooniks. Siis hakkasin muudkui eile kutsuma, et tule emme juurde! Ja Kaur astus jälle ise need mõned sammukesed minu juubeldavate käte vahele.

Kolmeteistkuuselt siis läbis ta selle tähtsa verstaposti.

Lahe ka, et mees, kes on ju päevad läbi tööl, ikkagi meelitas lapselt sellise tähtsa uue oskuse välja. See näitab, kui pühendunud isa ta on, et mitmed suured oskused on tema nö "kätte saanud". Ja lahe, et me mõlemad olime kohal ja nägime seda päriselus.

Arvan, et Kaur ikka esialgu käputab igale poole ja neid samme harjutame vaikselt juurde. Täna juba nägin, et ta ise seisis ja astus paar sammu, ajades omi asju. 

Kauri arengud

Kuidas läheb meie Kaur-poisil? 

Kaur hakkas eile esimest korda suurtest klotsidest midagi ehitama. Varem on ta olnud lihtsalt mihkel meie ehitatud asju lõhkuma, mistõttu need klotsid tulevad välja kord või paar nädalas. Leidsin, et pole veel eakohane järelikult. Kuigi klotside üksteisest eraldamine on ka hea käeline tegevus. Eile aga märkasin esimest korda, kuidas Kaur kõigepealt hakkas klotse mulle ulatama, ja kui küsisin, kuhu need panna, näitas käega kohta. Mina siis panin sinna paika. Kaur oli nagu ülemus ja mina abiehitaja. 

Kui mees koju jõudsin, rääkisin talle kohe uutest tendentsidest ning nüüd alles ehitamiseks läks. Nägime, et Kaur üritab oma väikese tooli peale ronida, asi, mida ta samuti enne pole teinud. Neid toole ta veel üldse ei kasuta, vaid lihtsalt lükkab ümber, kui teele jäävad, või siis tõstab nende peale oma mänguasju. Nüüd ta venitas end issi abiga toolile seisma, et lauakese peal olevatest klotsihunnikutest kõrgemal olla, ja hakkas päriselt ise ehitama ehk klotse üksteise peale oma väikeste käekestega suruma. Issi turvas tooli ja Kaur seisis ise ning surus raevuka jõuga klotse üksteise peale. Tal on huvitav eklektiline maitse, tegi Gaudi'likke ehitisi.

Sõnu Kauril eriti juurde tulnud pole. Vahel panen tähele, et ta nagu kordab mingeid minu sõnu, nagu kui ütlen peale sööki: "Kõik!" siis tunduks seda natuke teise kõlaga järgi ütlevat. Ka "aitäh" ütleb ta vahetevahel, aga suht lambikate kohtade peal. Aga näen, kui palju ta saab aru, mida meie räägime. Näiteks saab ta aru väljenditest "kammi endal juukseid", mille peale hakkab (kammi vale poolega) armsalt enda pea külge silitama, "puhasta endal pükse" - hakkab riidepuhastusrulliga endal jalgu silitama, nagu emme endal teeb. Ütlesin, et vahetame tolmuimejal mopiotsiku ära, ja Kaur heitis kohe pikali, et diivani alla näha, kust robottolmuimeja tavaliselt välja ilmub. Kui keegi meist ütleb: "Hey Google" pluss mingi ingliskeelne küsimus, siis vaatab Kaur kohe üles riiuli peale, kus Google'i assistendi seade asub, sest ta teab, et selle peale järgneb sealt suunast salapärane naisehääl.

Päris lahedas maailmas kasvab ta üles, kus sa küsid lihtsalt seinalt küsimuse ja ta vastab.

Kehaosadest saab ta ka aru ja riietamise peale sirutab käsi või jalgu soovitud suunas. Kutsumise peale tuleb tavaliselt kohale. "Hakkame joonistama" või "sööma" või "piima" väljendid tekitavad alati reaktsiooni. "Kaur, hakkame hambaid pesema" peale ta ka tihti tuleb ligi ja ajab keele välja, samuti konkreetse palve peale keel välja ajada. Üldse ta mõistab ikka nii palju, et see vahel hämmastab mind!

Raamatuid kuulab ta juba palju parema meelega, ei püüa neid enam tingimata samal ajal närida või lehti liialt kiiresti edasi keerata.

Lusikaga muutub ta aina osavamaks ja umbes pool hommikuputru jõuab tema suhu nii, et ise ammutab lusikaga kausist ja sööb. Pool võetakse täitsa paljaste kätega ka, kui lusikaga vahepeal hästi kätte ei saa või kannatus katkeb. Siis tulen vahepeal appi ja aitan tal putru lusikale, et kogu maailm täitsa pudrune poleks. Aga on ikka päris vahvalt: terve nägu, kõrvad ja natuke juukseid seda täis. Aga see on osa protsessist ja pudrunäo saab pärast lihtsalt puhtaks pesta.

Joob ta tassist peale selle õppimist hea meelega, vahel tahab huvitavamaid vedelikke nagu keefir või piim ümber kallata või nendega rohkem mängida. Ma väga ei keela ka, las uurib. Lehmapiima eraldi joogina alles tutvustasin talle, erilist vaimustust ta veel üles ei näidanud. Tema menüüs on hetkel veel kaks korda päevas alles piimasegu: hommikul 10 paiku ja otse enne magamaminekut, peale vanni. Kolmanda korra ehk peale lõunauinakut ma just kriipsutasin maha ja asendasin lihtsalt snäkiga. Vanus juba sealmaal, et tal ei ole enam piimasegu vaja ning võib sellega üldse kokku tõmbama hakata. Ilmselt viimaseks jääb veel pudel enne magamaminekut alles.

Ööuned on Kauril päris head, viimased ööd on ta ilusti püsinud öö läbi oma voodis, vajanud ehk korra või paar õhtul/öösel plutitamist (tal tuleb praegu hammas), aga maganud ilusti oma asemel edasi. Meil on suur rõõm alles kella seitsme paiku hommikul kuulda võrevoodist esimesi tervitusi. Mina igatahes magan niimoodi palju paremini välja, kui keegi kella viie paiku meie voodisse ei ilmu.

Kaur on avastanud ka peitusemängu ehk tuleb minu selja taha või mõne suurema objekti varju, ja siis ootab, et ma teda otsiksin ja avastaksin, mille peale lagistab suure häälega naerda. Talle meeldib ka teise tuppa minna ja uks peaaegu kinni lükata, et ma hüüaks: "Kaur, kus sa oled?" ja tema saaks kavala näoga jälle ukse lahti teha ja naerda... ja siis seda kümme korda uuesti teha.

Üldiselt on ta ikka jube vahva väike rõõmurull ja emme silmatera.

Tallinna õudseim spordiklubi

Saan täna oma vanasse spordiklubisse tagasi minna, Postimaja Myfitnessi. See on ikka hea klubi: ruumikas, ilus, puhas, vaadetega alla kesklinnale. Pluss seal avati äsja uuesti ka pesuruumi saun.

Kui saunad paar kuud tagasi kinni pandi, kusjuures kuupileti hind hoopis tõusis euro, siis see oli natuke pettumus. Mitte et ma seal väga kaua rasedana istuda tahtnuks, aga natuke ikka peale trenni. Uurisin siis teisi Myfitnesse ja selgus, et Rävala omas on täpselt sama kuupilet, aga seal on olemas ka spa-osa, mida saab vabalt kasutada. Vahetasin oma paketi sinna ümber ja läksin rõõmsalt kohale, mõeldes, et olen eriti kaval.

Selgus, et sama mõtte peale olid tulnud umbes kõik. Et vot see on klubi, kus käia, kuna seal on spaosa. See klubi on raskelt ülerahvastatud ja alaventileeritud. Ausalt, sinna sisse astudes hakkab õudne, sest õhk on nii raske. See on isegi ohtlik, sest niimoodi võib küll mis tahes viirushaigus levima hakata.

Vaade oli sealt akendest samuti poole kehvem ja et üldse vaatega kõnnilindile saada, pidi vedama. Osade lintide ees teisel pool akent on hoopis suur reklaamtahvel, mis vaadet varjab. Seal on vaid 10 kõnnilinti, mis selgelt ei kata ära selle klubi vajadust. Lisaks on osad neist kogu aeg "blokeeritud". Ma ei tea, mis see tähendab, aga masin ei tööta parajasti ja ees on kiri "seade blokeeritud". Et kui 10 linti on, saab igal ajahetkel kasutada umbes kuut. Sellega oli päris kehvasti, sest reaalselt inimesed ei mahu sinna ära. 

Ükskord oligi, et endal keset trenni lihtsalt masin lõpetas töö ja blokeerus. Pahaselt läksin siis minema, tahtes adminnilt selle kohta pärida, aga seal on kogu aeg adminnidel keegi juba ees ja ma oodata ei viitsinud. 

Tuli ka ette, et ma ei saanudki oma 20 minti ellipsil teha, sest ühtegi vaba ellipsit polnud. Pole ka imestada, 4 tükki selle inimhulga peale taas ei kata vajadust ära. Ja masinad on väga tihedalt üksteise kõrvale kokku lükatud, nii et nende vahelt liikuda on veidi hirmus, kardad mõnelt aerutajalt tou saada. Lisaks personaalse ruumi puudumisele.

Reaalselt pole mul selle klubi kohta mitte ühtegi head sõna öelda, see on õudne. Lisaks kõigele väga must ja räpane. Pidin šoki saama esimest korda pesuruumis. See haises ja oli tõsiselt umbne. Mul oli vastik seal käia ning lõpetasin ära oma tava juuksepesu trennipäevale ajastada, sest ma lihtsalt ei tahtnud seal pesuruumis rohkem aega veeta kui kaks minutit üleloputamiseks. Lisaks olid osade duššide veejoad keeratud väga väikeseks, ilmselt kokkuhoiuks. Näed, kui suur dušipea on, aga vett tuleb ainult sisemisest 5 reast. Juukseid sellise veesurvega pesta ei saanudki, nad jäid pusasse, asi, mida mul kodus või teises spordiklubis kunagi ei juhtunud.

Jõudsin sinna jaanuarikuu jooksul 9-10 korda ja koristajat õnnestus näha vist ühel korral. Postimajas näeb iga jumala kord, nad kogu aeg asjatavad seal. 

Ausalt, lihtsalt õudne klubi. Mul oli iga kord nii halb emotsioon sinna ronida, aga kuu aega ikka käisin, sest kuu aega liikumist vahele jätta oleks mulle endale halb. Nüüd ootan rõõmuga oma endisesse puhtasse klubisse naasmist!

Selgus, et spaosast ma isegi polnud üldse huvitatud. Umbes siis läksid veenilaiendid eriti nähtavaks ja ma ei tahtnud enam kuhugi bikiinide väel ronida. Ma käisin seal üks kord saunas ja kõik, rohkem polnud isegi huvi.

Postimaja pisikeses privaatses ainult naiste pesuruumi saunas istuks ikkagi hea meelega :)

"Inisherini hinged"

Eile sõidutunnis suutsin ainult paar korda peaaegu avarii tekitada. Üks kord näiteks hakkasin ringteel rada vahetama, aga ei kontrollinud, et kõrvalt just tuli auto. Õpetaja viimasel hetkel keeras rooli meie raja poole tagasi. Jummel, kus neil on ikka pingeline töö. Ei kadesta ausalt öeldes. Ta näitas mulle ka oma pardakaamera videot eelmisest päevast, kui teise õpilasega hoidis sekundi murdosa võrra ära avarii, sest keegi keelas neile ristmikul ette. Vajutas veel viimasel hetkel kõvasti pidurit, sellal kui õpilase pidurivajutus oli natuke nõrgem. Päris dramaatiline hetk oli tõesti video järgi.

Ja ühel ristmikul pöörasin yololt vastassuunavööndisse ja hakkasin uljalt edasi sõitma, kuni õpetaja mul rooli keeras ja meid meie vööndisse tagasi tõi. "Siin kohal millegipärast hakkavad nii mitmedki õpilased täpselt samamoodi valesse vööndisse keerama, ja keegi ei oska pärast seletada, miks."

"No konkreetsel juhul ma keerasin sinna sellepärast, et sina ütlesid, hoia siit vasakule," ütlesin ma. Aga ta mõtles vasakule oma vööndi piires...

Panime mehega mulle aja juba järgmiseks teisipäevaks Transpordiameti teooriaeksamile. Mul on selles suhtes hea tunne ja usun, et saan naksti läbi, aga eks tuubin need päevad sinnani veel üle. Ja siis oleks teooriaosaga kõik. Ma tahtsingi hirmsasti selle osa kindlasti enne sünnitust ära saada teha, sest siis on ajaga hoopis teised lood ja kõik vabad hetked ilmselt tahan magada või muidu puhata.

Peale sõidutundi läksin ja premeerisin end kinoseansiga, kuna mul oli üks tasuta pilet juba nädal aega soolas ja põletas taskut. Valisin iiri filmi "Inisherini hinged", mis oli treileri järgi vägagi masendav ja võimalik, et ka räige, aga olin kõik muu mind huvitava juba kinost ära vaadanud - olen viimasel ajal palju sinna jõudnud. Ja Inisherinil olid välja pakkuda väga head näitlejad ning tundus, et terav dialoog ning film on ka auhindu võitnud.

Jäin väga rahule. Film oli tõsine, kuigi pakkus ka palju naljakaid kohti dialoogide näol, aga loodus oli imeilus, muusika hea ja näitlejad tõesti võrratud. Tegevus toimub eelmise sajandi alguse Iirimaal üksikul tuulisel saarel. Kõik on mustades värvides, kõle ja külm. Lugu seisneb selles, et kahe keskealise mehe sõprus laguneb, kui üks neist teatab, et ei taha teisega enam sõbrustada, sest too on liiga igav ega meeldi talle enam. Et ta tunneb, elu on üürike ning ta tahaks endast midagi maha jätta, mitte päevast päeva ühe väheütleva mehega lollusi rääkida. Ja hakkab selle asemel muusikat kirjutama.

Teine mees (Colin Farrell) ei võta seda üldse hästi, vaid on megakurb. Alguses tunnemegi kõik talle kaasa, et sõber ta väga ebaviisakal moel hülgab ja kõigi ees naerualuseks teeb, aga mida edasi, seda rohkem hakkab vaataja tundma, et samas on see igaühe õigus, valida, kellega oma aega ja mõtteid jagada, ning tõesti tuleks lõpuks teise jutust aru saada ja ta lihtsalt rahule jätta.

Asi läheb ka üsna dramaatiliseks ja räigeks, kui esimene mees võtab kasutusele väga drastilised meetmed, et teisele lõpuks selgeks teha, et ta ei soovi enam suhelda. Film on lausa alla 14aastastele keelatud. 

Aga see ongi tegelikult hämmastav, kuidas nii lihtsa põhiteesiga film võib pakkuda nii palju. See näitab, et filmil või raamatul ei pea olema mingit megasuurt põhilugu, ei midagi üleloomulikku, teadust, kosmost ega maailmalõppu kaasatud, selleks et see võiks olla väga haarav ja hästi tehtud. Lihtsuses peitub võlu. Lihtsalt ja  kvaliteetselt tehtud asja vaatamine pakub meeltele ikka nii palju.

Hästi lahe oli ka kuulata filmis kõiki neid iiri nimesid ja seda, kuidas nad üldse räägivad. Iga lause lõppu lisatakse "so" või "like", väga võluv.

Filmi kahetunnine pikkus oli ka täiesti sobiv. Ma siin hiljuti just käisin vaatamas kahte kolmetunnist filmi ja leian, et nad mõlemad oleksid võinud väga hästi mahtuda kahe tunni sisse ja kõik samamoodi ära öelda. Kolm tundi on lihtsalt ebaõnnestunud montaaž :D

Juhheii

Tegin kooli teooriaeksami ära! Juhhuu! Mul on nii hea meel, sest mul juba ammu oli vaja mingit eduelamust autokooliga seoses.

Hankisin Liikluslabi paketi - sama leht, mille kaudu eelmisel suvel tutvusin teooriamaterjaliga. Siis aegus mul pakett enne ära, kui harjutustestideni jõudnud oleksin. Nüüd siis jätsin õppematerjali osa seal lehel targu vahele, kuna olin just läbinud ju ka oma autokooli teoorialoengud, ja hakkasin kohe teste tegema. Iga teema kokkuvõtvad testid, kontrolltööd, ja siis proovieksamid. Paari päevaga jõudsin kõik muud testid tehtud, sest suur tuhin oli sees, ja hakkasin eile õhtul proovieksameid tegema. Eriti hea, kuna meie kooli teooriaeksam ongi selsamal lehel, ainult sisse tuleb logida kooli poolt antud koodiga, mitte oma kasutaja alt. Aga ülihea harjutada just samas keskkonnas sarnaste küsimustega.

Ja märkasin, et mul olid enamus teste kõik õiged ehk nulli veaga. Teooria olen endale selgeks teinud nüüd küll. Kõik lapse uneajad ja õhtul ka olen viimastel päevadel Liikluslabis veetnud. Tegin kolm proovieksamit järjest, kõik nulli veaga, ja mõtlesin, et mis ma ikka venitan, teen kohe kooli teooria siis järgi. Ja, noh, seal olid pea kõik samad küsimused, mida just mitu päeva läbi olin teinud, ja ma teadsin kõike insta. Üks viga vaid 50st küsimusest tuli, juhhei!

Siis saatis kool andmed Transpordiametisse ja nüüd saan sinna ka teooriat tegema minna, pean vaid sobiva aja leidma. Vaatasin, et kõik ajad on päeva keskel ja midagi pole R-L, aga eks midagi ikka mehega koos leiame. Tahaks võimalikult ruttu ära teha, seni kuni õhin on sees ja teadmised maksimaalselt värsked. Ootama küll pole mõtet jääda. Tuleb kasutada seda hoogu. Eriti kuna teooriaeksam ei kehti vaid kuu, vaid kooli oma on vist aegumatu ja Transpordiameti oma kehtib terve aasta, nii et on aega peale seda sõitu õppida küll ja veel.

Harjutan, harjutan

Kallul on täna sünnipäev! Kinkisin talle suure valge šokolaadi, päriskingi, tai massaaži kinkeka, saatsin ära juba eelmine nädal, juhuks kui ta tahab endale varakult massaaži bronnida. Seal salongis olen ise ka varem käinud ja mulle seal meeldis, lisaks oli neil ülihea klienditeenindus: kirjutasin, et sooviksin kinkekat osta, millele nad vastasid viie minuti jooksul valmistehtud arvega manuses. Tasusin selle ära ja maksest kolm minutit edasi tuli mulle juba kinkekas meilile.

Võtke eeskuju, kõik teised ärid:D

Oi mul on meeles, kuidas kaks aastat tagasi mehe sünnipäeval veetsime lihtsalt terve õhtu diivanil kaisutades. Me esimesed kuud kogu aeg lihtsalt kaisutasime diivanil ja nautisime üksteise lähedust. Muidugi see dünaamika on natuke muutunud, kuna tegemised vajavad tegemist, aga väga füüsilisi puudutusi hindavad oleme me siiamaani. Või vähemalt mina olen ja tema pakub seda mulle. 

Ka Kaur on alati kleepekana issi küljes ja mees kodus olles vaevu midagi toimetada saab, ilma et kellegi anuvad käed tal pükstest hoiaksid ja kurtmine teada annaks, et sülle on ju vaja! Mehe vanem poeg armastab ka väga teda kallistada, ilmselt on asi lihtsalt mehes. Ütlen alati, et tema on meie pere lemmik.

Eile käisin selle nädala ainsas sõidutunnis. Tegime ringristmikke, mis on suht õudsed kohad. Muudkui lähenesime samale suurele ringristmikule eri sissesõitudest ja sõitsime eri kohtades välja, kusjuures ma pidin märke vaatama ja õige rea valima. Kui ühega lõpetasime, sõitsime teise ristmiku juurde. Tipptunnil ringristmikul sõita on ikka paras närvide mäng. Ootasin ühes sissesõidus ja muudkui ootasin, millal sisse saaks sõita, sest ringilt muudkui lähenes busse, aga kõik bussid keerasid natuke enne mind ära ja ringile sissesõit oli mulle tegelikult vaba. Õpetaja ka ei öelnud midagi, tiksus ja ootas, millal ma aru saan, et bussid näitavad suunatuld ka ja jah, minu tee on vaba. Ma ise ei saanudki :D

Koduseks ülesandeks sain parkimist harjutada. Jalutasin tagasi koju, kus mees oli üpris tujutu, sest Kaur oli viril. "Ma ei saa vahel aru, kuidas sa seda teed," ütles ta mulle lapsekasvatamise kohta. Eks jah, eile oli ta tõesti viril ning vahepeal olen ka ise päris närviline. Nüüd on vaikselt jäänud alles vaid üks päevauinak, hommikust Kaur enam ei taha magada. Iga hommik siiski pakun, et kui tahad, võid teha, aga ta vaid jääb voodisse lobisema ja kaisukaru ning valge müra jänest voodist välja loopima. On välja kasvanud ja pole tema süü, et hommikul enam und ei tule. Peale kümmet minutit siis toon ta ettetuppa mängima. Sellisel juhul oleks kena, kui ta teeks ilusa kahetunnise lõuna. Puhkaks ise välja ja emme ka. Paraku teeb ta pigem tunnised lõunauinakud. Sellest on vähe nii talle kui mulle, aga no kauem ta ei maga. Näen, et laps on väsinud ja viril, aga kuidagi magama suruda ju ei saa, kui ta rohkem ei jää.

Kui ta sellisel päeval ärkab mul juba kell kaks lõunaunest, juba eos nuttes, siis katkun ka endal juukseid peast. Et miks nii vara? Mida ma sinuga veel viis tundi peale hakkan enne õhtuund? Arvestades, et ma tema ärkveloleku ajal ei ole arvuti taga ega vaata telekat, vaid püüan talle anda päris kogemusi, olla tema jaoks olemas ja mängida koos. Päris intensiivne mõte tundub viit järjestikust tundi sisustada, eriti kui juhtub olema päev, mil mehel mõni toimetus ees ja ta tuleb ise ka alles seitsmeks.

Eile õhtul issi ja emme õnneks tuli virilal Kauril siiski peagi kätte vanni- ja ööuneaeg. Mees keeras diivanile kosutavale uinakule ka ise ja mina hakkasin liiklusmärke üle õppima ja harjutusteste tegema. Juhtus olema selline variant, kus mitu vastusevarianti võivad olla õiged. Päris teooriaeksamil enam nii pole, nüüd võib seal ainult üks õige olla, mis on kahtlemata inimlikum ja teeb kõik palju lihtsamaks. Mitme variandiga annab ikka pureda ja mul tuli päris palju valesid vastuseid. Samas saab nii teema eriti hästi selgeks, sest sa lihtsalt pead seda kõike lõpuks hästi mõistma. Kinnistamise mõttes on sellised harjutustestid head.

Test tehtud ja pea juba paks, mõtlesin, et õieti võiks ju trenni minna. Mu spordiklubi on lausa 23ni lahti, nii et nägin, et jõuab küll. Mees vaatas mind suurte silmadega ja küsis, kas mina olengi supernaine. Aga mul oli pea töötamisega seoses kehasse energia tagasi tulnud ja tahtsin end liigutada jah. Niisiis oli mul eriti produktiivne õhtu koos sõidutunni, teooria õppimise ja veel trenniga. Pärast oli eriti saavutaja tunne. Maandusin koju tagasi kolmveerand üksteist, tegin mõned maitsvad võikud ja hakkasin telekast jama vaatama, et aju ka puhata saaks.

Sulnis nädalavahetus Haapsalus

Meil oli väga sulnis nädalavahetus. Reedel jõudis siia minu ema, mis tähendas, et meie mehega saime kinno "Avatari" teist osa vaatama minna, mida olime juba kuu aega teha tahtnud. Oli tõeliselt massiivne film oma ülekolmetunnise pikkusega. Mina käisin vahepeal jalgu sirutamas, sest raske oleks olnud ühe ja sama koha peal istuda kolm tundi järjest. Aga täitsa kannatas vaadata, meile pigem meeldis.

Laupäeval pidi toimuma perepildistamine, aga mingil mitte mulle endale ka teadaoleval põhjusel tabasid mind enne kodus pisarad ja seega olid mu silmad ja nägu punased ning ma ei tahtnud enam pildi peale minna. Noh, ma polnud üldse sellest ideest kunagi vaimustatud, ma pole kunagi lasknud end fotograafi juures niimoodi pildistada ja veidi pelgasin kogu seda protsessi. Esiteks pole ma üldse fotogeeniline, ja mul polnud midagi selga panna ja meiki ei jõudnud teha enne, kui käes aeg minna, ja juuksed ei jõudnud enne ära kuivada...ilmselt ise saboteerisin ennast, et ei saakski minna.

Kohapeal tundus emal, mehel ja Kauril igatahes väga lõbus olevat ja siis juba oleksin soovinud ka ühineda, aga selle punase näoga polnud mul seal midagi teha. Nii et saime perepilte ilma emmeta. Mees oleks oma vanimat poega ka kaasa tahtnud, aga tema keeldus juba varem, sest ei salli samamoodi pildistamist.

Kella kahe paiku aga pakkisime juba asjad kokku, ema utsitas meid Haapsalu poole juba sõitma hakkama. Ta oligi tahtnud juba ammu tulla ja meile meie esimene lapsevaba öö anda. Ma olin ka seda juba väga oodanud, mees pani meile Haapsalus vanniga toa kinni, mis kõlas väga mõnusalt. Ja ilma lapseta rahulikult magada...hommikul pikalt lebotada...kõlab ju hästi küll.

Tuba oli meil ühes külalistemajas täitsa linnuse kõrval, kus allkorrusel pubi ja üleval kolm tuba ööbimiseks. Esiteks sisse astudes ei tundunud tuba nii väga muljetavaldav: seal oli hämar ja külm ning tekke suures voodis ainult üks. Ma armastan oma meest väga, aga ma ei saaks iial magada temaga ühe teki all. Kuidas inimesed seda ette kujutavad? Kellelgi poleks niimoodi mugav. Sa ei saaks isegi rahulikult oma voodipoolel magada, sest tekki lihtsalt ei jätkuks. Hea, et veel ainult üks padi polnud, jagamiseks.

Aga vannituba oli väga ilus ja suur. Toas panime kütte sisse, keerasime lampidelt katted maha ja saime niimoodi natuke rohkem lugemisvalgust, alt küsisime lisateki ning läksime linna peale jalutama. Käisime ühes kohas pitsat söömas, kus oli vaatamata hooajavälisusele ja külmale ilmale päris palju inimesi, mis on alati hea näitaja. Seal pakuti kolme mõõtu pitsasid. Ma võtsin kõige väiksema, mille diameeter oli vist 20cm, ja see oli täiuslik. Just nii palju, et kõht saaks mõnusalt täis. Kellelgi pole tegelikult kunagi vaja korraga rohkem pitsat, sellest suurem kogus läheb alati hoopis karbiga kaasa.

Maitsev oli ka, minu oma peal oli lisaks rohkele juustule brokolit, kappareid ja päikesekuivatatud tomatit.

Siis läksime autoga sõitma - mina läksin. Haapsalu tundus selleks idekas paik, sest vaikne, ja last ka polnud tagaistmel, sest tema lõbutses ju kodus vanaemaga. Haapsalu on tõesti sõidu harjutamiseks väga hea koht. Liiklust oli minimaalselt ja linnas, eriti vanalinna osas, väga väike kiirus lubatud. Läksime sõitsime natuke maanteel ka, aga laupäeval oli tihe udu ja ma ei tahtnud üldse kiiresti sõita. Mees kõrvalt aina kordas: "Anna gaasi. Anna gaasi. Mida me tigutame?"

Aga ma reaalselt ei tahtnud gaasi anda :D Pimedus ja udu tegid oma töö. Siis jõudsime 70 alalt 50 alale ja mul oligi juhuslikult 50 sees. Ütlesin mehele võidukalt: "Ahaa, praegu sa ei saa midagi öelda!"

"Noh... sa sõidad joone peal," ütles ta.

Peale sõitu läksime jalutasime natuke linnusepargis ja läksime oma tuppa vanni, mis meid tegelikult kõige rohkem tõmbas nagunii. Seal külalistemajas oli hästi huvitav lahendus hommikusöögiga, mis tegelikult oli päris mõistlik, arvestades, et seal oligi ainult 3 tuba ehk umbes 6 külalist. Ei oleks mõistlik neile vaid hakata sooja hommikusööki pakkuma. Seega oli nende lahenduseks üleval korrusel külmkapp ja kaetud laud, kuhu siis hommikul söök toodi ja end ise teenindada sai. Kui oleks suvi olnud, siis sealtsamast avanes uks ka ilusa vaatega suurele rõdule ja lugu oleks eriti ilus olnud. Me rõdu jätsime seekord vahele ja einestasime hommikul enda toas. Aga kohvi ja tee tegemiseks vajalikud atribuudid ning mahl olid juba õhtul olemas ning meie igatahes kasutasime võimalust, et juba õhtul endale jooke teha. Miks mitte, onju. Väga mõnus oli võtta kohvi, teed ja mahla ning oma tuppa tšillima minna.

Vann oli lihtsalt luksuslik. Süütasin palju küünlaid ja lugesin ühe oma krimka lõpuni. Uni tuli juba kell 11 peale ning mina vajusin kohe ära. Hommikul, kui mees ütles, et kell on pool 9, ei uskunud ma teda algul. Me ei saa kunagi ärgata pool 9. Nüüd saime ja nii puhanud tunne oli. Läksime teenindasime end hommikusöögibuffees, kuhu oli valikut kõvasti juurde tulnud, külmkapp oli täis võileivamaterjali, isetehtud jogurtitopse marjadega, millele sai müslit juurde panna, kohukesi, mahla, piima jne. Mees tundis vaid munast puudust, aga jah, seda vast ei ole taolise korralduse puhul kerge saavutada. Igatahes mõistlik lahendus neil. Vaatasime Simpsoneid oma ööriietes ja mugisime mõnusat hommikusööki. Siis läksin jälle vanni lugema ja tegime varajase lahkumise, sest ema oli vaja Tallinnas bussi peale lasta. Natuke valesti hindasime oma sõiduks kuluvat aega pluss pool teed sõitsin mina, nii et me päris õigeks ajaks Tallinna ei jõudnudki ja ema pidi uue pileti ostma :D Võib-olla, kui mees oleks terve tee ise sõitnud, oleks me hädavaevu jõudnud, sest Haapsalust välja sõites ma küll tigutasin jaa. Olime plaaninud maanteel kohe ümber vahetada, aga tee oli nii ilus sile, ilm absoluutselt täiuslik (udu oli kadunud) ja liiklust minimaalselt, et me seda ei teinudki. Nii mõnus oli sõita. Seekord sõitsin siis igal pool lausa piirkiirusega ja vahepeal, kui kiirus vajuma kippus, tuletas mees seda jälle meelde. Paar kilti panin üle 90 isegi, kui oli 90 ala :D Väga mõnus oli sõita ja taaskord täiuslik tee. See oli kõige kiirem kiirus, mis mul on õnnestunud elus sisse võtta ja noh, hea nähtavusega ja sirgel tühjal teel oli hea tunne küll. Vot siis kui peale sellist 90 ala tuleb 70 või 50 ala, siis on ka endal kohe maru aeglane tunne ja imelik, kuigi linnas 50 tunduks kiire. Poole tee peal vahetasime siis ümber ja mees läks ise rooli, mis oli ka hea, sest hakkas tulema 110 alasid, kus mina poleks tohtinud ikkagi üle 90 sõita, aga tema sai. Mul oli nii hea tuju ja need kaks päeva tundusid mulle palju rohkem sõidupraktikat ja oskusi olevat andnud kui üks tavaline sõidutopelttund kunagi oli.

Linnas saime veel emaga juttu puhuda enne tema uut bussi. Neil oli kõik Kauriga väga hästi olnud. Kaur oli pmst parema käitumisega, kui ta meil on :D Jäi iga kord ilusti magama, tegi hommikuuinaku, väljas jalutades ei kiskunud oma kindaid ära ega midagi... Vanaemal vanaema oskused.

Aga kuigi nii tore oli lapsevaba päev ja öö veeta ja teeks seda esimesel võimalusel uuesti, siis ei saa salata, et väike igatsus tuli ka juba laupäeva õhtul peale. Meie boyo!

Õhtul käisime veel väikese Sofia esimesel sünnipäeval ühel jube ilusal mängumaal. Kaur lustis täiega pallimeres ja käputas mööda saali ringi. Ronis muuseas ka mängumajas trepist ise üles, meie mehega tema iga sammu turvamas. Vahvalt sikutas ja venitas end üles. Ta uneaeg sai juba üle, aga maiasmokk emme ei tahtnud veel lahkuda enne tordi lahtilõikamist. Kui see juhtus, tegime kiirelt mehega ühe tüki pooleks (Kaur ei saanud mõhkugi) ja pistsime oma kapsaslapsega ajama, et ta enne suuremat nuttu ruttu põhku saada. 

Igatahes niiii hea nädalavahetus oli, juhhei!

Preili beebi 29+6

 

Tulen just ämmaemanda juurest. Rasedust on täna 29+6 ehk käib mühinal seitsmes kuu. Peaaegu kõik oli kenasti: kõht täpselt õiget mõõtu, lapse süda lõi ilusad 138-140 lööki minutis - lindistasin seda ka mehele, kes väga tahaks ka kuulda. Ämmaemand ütles, et mees võiks ka vabalt nendel visiitidel kaasas käia. Ma ei teadnudki, mõtlesin, et seal praegu vaid üksi lubatud. Mees oleks tulnud küll hea meelega. Aga siis peaksime ka möllukauri kaasa võtma ja ei tea, kuidas see visiit siis kulgeks :D 

Preili beebi oli end ka juba õigesse asendisse keeranud, ämmakas sai katsumise järgi aru, et pea on juba all. Kuigi veel on piisavalt vara ja tal on ruumi, et võib end veel mitu korda üht-ja teistpidi keerutada.

Kaalu oli juurde tulnud 2,2 kilo, mis rohkem, kui oleksin tahtnud, aga mis teha. Kokku raseduse algusest 7 kilo. Et praegu käib seitsmes kuu ja ma tahaks juurde võtta max 10 kilo, siis... veits keeruline :D Juba lapse kaal on need paar kilo juurde, pluss platsenta ja muud värgid. Eks siis liigun aktiivselt edasi. Viimased paar päeva olen end naksakamana tundnud, ei ole sellist rasket tunnet pidevalt, et kõht nö "last täis" ja hingata ega istuda ei saa hästi. Olen käinud Kauriga iga päev 2x jalutamas pluss 2 õhtut trennis see nädal. Ja kohe tunda ka, et hea olla.

Parem jalg on mul täitsa sinine veenilaienditest. Proovisin tugisukki, aga need olid ebamugavad ja tundus, et tegid asja hoopis hullemaks... Ega vist pole muud teha, kui ära kannatada. Peale sünnitust peaksid ise ära kaduma nagu eelmine kord. Spordiklubi riietusruumis alasti ma end enam igatahes enesekindlalt ei tunne ja kuskile bikiinide väele niipea ronimas ei ole. Mees on mitu korda teinud ettepaneku basseini minna, aga selliste jalgadega mind ei kutsu enam väga... See vaatepilt on üsna ehmatav.

Tegime selleks korraks põhjalikud vereanalüüsid, kus kõik muu oli ok, raud suht madal ikka, aga ämmakas lohutas, et see tõusebki aeglaselt ning tuleb ilusti preparaate edasi võtta ja toiduga ka kaasa aidata. Aga kilpnäärme näitajad ka suti madalaks läinud, mis võiks seletada mu suurt väsimust eelmisel nädalal. Kirjutasin perearstile, et mis edasi.

Üldiselt rasedus kulgeb ilusti ja ma olen tunnetanud meie beebiga rohkem lähedust, alates meditatsioonide uuesti kuulama hakkamisest. Meil on olemas preilile ka juba turvahäll, voodi tuleb ilmselt vahetult enne sündi, muidu see ummistaks meil siin elamist. Meil läheb natuke aega, paar kuud, mil peale beebi sündi veel siin elame, päris kitsaks, aga pole hullu.

Ja mees, kes saab lapsele seekord nime valida, on jõudnud praegu variandini, mis mulle ka kõige hullem ei tundu - üldiselt on meil väga erinev maitse. Praegu meeldib mehele Iti, mis on minu meelest ka täitsa okei. Olen sellega päris ära harjunud juba. Kui jääbki Iti, siis võib täitsa rahul olla. Hea lühike lihtne eesti nimi, sobib perenimega, ei pea kunagi seletama kirjapilti jne.

Neljandik rasedust on veel ees ja seepärast ma veel väga sünnituslainel ei ole. Ootan selle neljandiku rahulikku kulgemist. Praeguste plaanide kohaselt on see meie viimane beebi, nii et tahan seda rasedust nautida ja tunnetada. 

Aga teate, kui ilus sõna on eesti keeles tütar! Meie tütrekene.

Suur poiss joob ise tassist

Sain teooriamaterjali autokoolis läbi ja lahendasin ka mõned testid harjutamiseks, mis meil seal pakkuda oli. 50st küsimusest 5 viga oli lubatud, ma sain mõlemal testil 4 ehk läbi. Olin mõelnud, et võiks nädalake-paar intensiivselt veel tuupida ja siis kohe kooli teooriaeksami ära teha, aga nägin siis kooli infoga tutvudes, et teooriaeksam kehtib 1 kuu ehk peale seda tuleb kuu jooksul ära teha ka kooli sõidueksam. Mul veel kooli sõidueksamile niipea asja pole, seega pole vist ka teooriaeksamiga mõtet kiirustada. Aga võin siin lihtsalt usinalt liiklusmärke õppida, seadust lehitseda ja harjutamiseks teste teha - Liikluslabi paketti väga kiidetakse. Peab selle endale hankima. Sellega tutvusin ka suvel, aga siis ma testide tegemiseni ei jõudnudki, sest pakett aegus enne.

Keerasin eile Kristiine parklasse sõiduõpetajaga sisse, natuke veel jukerdasime, et veidi edasi sõita oma parkimiskohal, kui õpetaja küsis: "Kas see on sinu mees seal?"

"Ei, tema küll siin ei tohiks olla," vastasin, aga siis pöörasin pead ja nägin meist paar autot eemal lahtise esiukse juures seisvat meest, kes vaatas meid särava naeratusega. Reaalselt selle naeratuse järgi õpetaja oli ära arvanud, kes see võiks olla:D Mees oli Kauriga turul käinud ja siis tulnud mulle järgi. Olin talle millalgi maininud, kus meil õppesõiduauto alati alustab ja lõpetab.

Õpetaja tuli ka siis autost välja ja nad vestlesid mehega natuke, kuidas mu progress on ja mida harjutada. Ütleme nii, et ma ise seda progressi praegu kommenteerida ei taha...Vähemalt olin viimases tunnis rahulikum kui varem. Sõitsime jälle tipptunniliikluses ja harjutasime ühes vaikses parklas tagurdades parkimist. Tankimas käisime ka ja tegime ühel ristmikul tagasipöörde.

*

Kaur aga hakkas lõpuks ise tassist jooma. Me juba kuid jootsime teda tassist söögiajal ise, sest ta keeldus seda ise oma väikeste kätega tõstmast. Hakkas konkreetselt nutma, kui keegi püüdis ta käsi ise tassi külge panna. Peale nädalat ma loobusin ja lihtsalt lükkasime selle oskuse omandamise tulevikku. Eile õhtusöögil mees siis jälle keelitas teda ja näitas ise ette, kuidas tassi tõstma peab, ja pani ta käed sinna külge. Kaur ei hakanud nutma ja peagi tõstis tassi juba ise ja jõi nagu proff, isegi eriti palju endale krae vahele kallamata. Oi kui uhke ta ise enda üle oli! Muudkui plaksutas iseendale ja säras. Meie mehega ka olime rõõmsad. Eriti lahe, et mees talle selle selgeks õpetas. Väga asjalik issi meil: see, et ta kahvli-lusikaga vahepeal toitu sorgib ja ise püüab pala söögiriista peale saada, on ka mehe vahikorra ajal alguse saanud. Väga hästi veel ei tule Kauril see välja, aga natuke putru ikka lusikaotsale saab kraabitud ja suhu ka tõstetud. Ja peaasi, et huvi on olemas.

Kuninganna

Viskasin just ära mehelt oma sünnipäevaks saadud kimbu, mis pidas vastu hämmastavad seitseteist päeva, ja noppisin sealt seest välja hõbedase värviga üle lastud kõrsi, mis tunduvad kauem vastu pidavat. Siis mainisin mehele, et umbes neil päevil kaks aastat tagasi me kohtusime esimest korda. Oli nädalake enne meie koos olema hakkamist, mille tähtpäev on 25. jaanuar.

Selle peale tuli mehe asemel õhtul uksest sisse kõigepealt roosikimp ja kommikarbike ja alles siis mees ise. Nii kaunid roosid on! Ja mul lihtsalt kogu aeg midagi vaasis, üks kuninganna olen :D

Mees sai rooside eest suured musid ja kommide kohta meeldetuletuse, et neid ei tohi mulle tuua. "Aga see on tume šokolaad," ütles mees kaitsvalt.

Hihhi, meie tähtpäevi vaadates on kogu aeg naljakas mõelda, kui kaugel me nüüd juba omadega oleme. Kaks aastat tagasi alles kohtusime ja nüüd põtkib mu kõhus juba meie teine laps!

Kaurikesel olen märganud nüüd jonnihoogusid ja vihastamist mingite asjade peale. Ta püüab, kui talle raamatut ette lugeda, seda kohe edasi sirvida, nii et ma ei saa ühtegi lehte korralikult lugeda. Hoidsin raamatut temast kaugemal, mille peale ta nii närvi läks, et lõi oma lauakese mänguasjadest täitsa tühjaks. Rääkisin mehele ka, et Kauru näitab iseloomu.

"Seda ta saab küll sinult," ütles mees - meil on muidu püsinali, et kõik Kauri head omadused on minult, aga kui ta ei maga või nutab, siis on "mehe poeg".

Sellele märkusele ma vastu vaielda ei saanud, sest kui Kaur peaks osutuma kergesti närvi minevaks või tujukaks, siis need omadused on kahtlemata pärit minult :D

Ta seisab nüüd natuke aega ka üksi, ilma toeta. Küll hästi natuke veel, enne kui ümber kukub. Iseseisvalt kõndimisest veel märke pole. On olnud natuke tööd endaga, lasta tal rahulikult omas tempos areneda. Ikka tahaks, et oma laps kõik need verstapostid esimesena saavutaks, aga alati ei lähe nii. Tuleb lasta tal olla täpselt nii, nagu ta on. Hiljem pole enam mingit vahet, kes millal kõndima hakkas, aga jah, selles hetkes, kui ta hakkas kümnekuuselt tugede najal kõndima, ei arvanud, et aasta ja ühekuuselt ta veel ise ringi ei lase. Aga ju ta vajab siis tuge ja kindlust siin elus :D

Muidu vahepeal kordab ta mingeid sõnu järgi, ühe korra, ja siis mitte iial enam. Poti peal. "Kas teed pissi?" 

"Pissi," kordas Kaur täiesti selgelt, ja siis vaatamata minu püüetele enam kunagi mitte. 

Eile lasin talle eesti lastelaule ja ta tantsis natuke aega püsti ilma toeta. Ja üritas nipsutada nagu mina. Kodulaulu ajal läks mul silm natuke märjaks, et ta nii armsasti tantsis ja meil on armas kodu ja kõik on nii heaaaaaa...