Ära kunagi jäta ära sõpradega kokkusaamisi

Eile tundus niii halb päev. Kaur ei maganud hommikuund, vaid röökis nii kaua, kuni mees, närv püsti, tema juurest magamistoast välja marssis. Mina tõin tegelinski elutuppa mängima ja varsti sättisime kõik koos välja. Käisime minu sõitmist harjutamas. Olime vaiksetel külavaheteedel ja käiguvahetus ja muu läks mul seal palju sujuvamalt. Muidugi ka seepärast, et seal pole vaja kogu aeg käiku vahetada, pole foore ega pidevat peatumist. Aga mehe auto on minu jaoks palju sujuvam, kõik liigub ja töötab lihtsamini kui õppesõiduautol. Mees pakkus, et õppekas on lihtsalt uuem ja võimsam, mis võib ka tõsi olla, sest seal on igasugu uhkeid lisasid.

Peale sõitu käisime Ikeast läbi kergel varasel lõunal ning siis pidanuks koju kiirustama, et Kaurike kindlasti kell üks magama saaks. Kui ta mul hommikul ei maga, siis pean alati rangelt kinni, et ta kella üheks päeval oleks lõunaunes, muidu jääb väga kapsaks teine. Meil oli seekord nagu aega küllalt, aga Ikea restost lahkumiseks peab tegema all suure ringi ning meie avastasime seal väljapääsu poole kõndides, et meil on ju ammu arutatud uusi nõusid vaja ning just Ikea on see koht, kust neid hankida. Hea disain, hea kvaliteet, väga mõistlikud hinnad. Me küll ei jõudnud kompromissile, milliseid taldrikuid täpselt võtta, seega võtsime kaks komplekti: mulle ja mehele. Mina valisin suured ja oliivirohelised, nii mahedad mu meelest. Mees valis natuke väiksemad, paksemad, tumesinised pruuni äärega. Mõlemad olid oma valikuga nii rahul. Mees võttis veel oma komplektiga kokkusobivaid tasse ka, ma praegu loobusin, jättes tassid ajaks peale kolimist. 

Aga nüüd on meil reaalselt jälle suuri taldrikuid, millelt süüa! Meil oli täitsa ikaldus käes nendega. Ja need on nii ilusad ja täpselt meie maitse järgi!

Ostlemisega jäime liialt pika peale ning Kaurike uinus vaatamata katsetele teda üleval hoida juba autos, natuke maad enne kodu. Ma arvasin, et pole hullu, aga mees juba teadis paremini, et on küll. Need kümme autos tudutud minutit tähendasid lapse jaoks, et tema uni oli täis magatud, ta oli elevil ja änksi täis ega mõelnud ka mingist unest. Mees läks jälle temaga magamistuppa jaurama, sest polnud variant tal lihtsalt sel päeval üldse mitte magada lasta. Mina jäin ette tuppa, nii väsinud, ja kuulasin seda nuttu, kusjuures see kriipis niimoodi närve. Lihtsalt tundsin, kuidas iga kriiskega vererõhk tõuseb. Peale umbes tundi laps lõpuks uinus, magades ka ainult tunni, aga no vähemalt siis sedagi. Ma ka vajusin diivanile ära, kuigi peaksin õppima, et päeval magamine pole mulle, olgu mis olukord tahes. Ma lähen nii torssi ja uimaseks ja olen väsinum kui enne. Parem on üles jääda ja juua kerge latte või midagi. 

Me olime kõik lihtsalt nii torssis ja mossis sel pärastlõunal ning ma mõtlesin, et reaalselt number üks teema väikelapse/beebi kasvatamise juures on, kuidas ta magab. Kui ei maga, on olukord kardinaalselt halvem. Sellepärast mõned vanemad ei mõtle ka enam teisele lapsele, kui esimesega košmaare läbi elatakse, vaid palvetavad lihtsalt, et laps vanemaks saaks ja kõigil jälle eluisu peale tuleks. Selleks, et peres üldse oleks rohkem lapsi kui üks, peab esimene olema hea magaja :D

Meid ootas ees küllaminek Maria juurde, aga kellelgi ei paistnud olevat erilist tuju minna. See oli lastega perede kogunemine ja Maria andis teada, et kaks pere juba haiguste pärast ei tule (suur risk alati, kui lastega peredega midagi plaanida - julgelt pooled ei tule ootamatute tõbede pärast kohale). Ma vaikselt lootsin, et nad jätavad üldse ära, aga nad olid juba nii palju ettevalmistusi teinud ja lauda katnud, et ikka lubasid ära teha. Meil ka kink hiliste katsikute jaoks olemas ja tegelt ma polnud nii ammu Mariat näinud ja ta beebit veel üldse mitte, et ikka võtsin ka end kokku, hakkasin liigutama. Liigutades tuli energia. Võtsime veel väikese lillekimbu kaasa ja astusime välja vihmasajusse, et Nõmme poole sõita. 

Ja nagu alati, kui sa kuhugi nagu ei tunne tuju minema hakata, siis tegelikult tasub alati minna, sest tore on. See on mu kogemus 100% alati. Meil oli nii mahe istumine. Viisime Mariale beebipoodide kinkekad, sest minu kogemuse järgi ei tea võõrad eriti kunagi, mida beebile kinkida. Enamasti on neil juba kõik olemas ja parim on kas vanematelt enne juhatust uurida või minna kinkekaardi teed. Ilmselt arendavate mängudega ei saa ka väga mööda panna, aga riideid näiteks ei tasu kunagi kinkida ilma enne konsulteerimata. Enamikel beebidel on juba kapis suured varud ees tihti tuttavatelt saadud riideid, mida niigi ei jõua laps ära kanda.

Maria beebi oli nii armas, rahulik ja vaikne. Kuldmagaja, juba kolmekuuselt hakkas täisöid magama, mis on vist päris haruldane. Meie sealoleku ajal ta ka takseeris tuba rahulikult, ei nutnud kordagi, vahepeal käis uinakul ja sealt naastes ainult kurtis peenikese vaikse häälega natuke. Väga lihtne laps. Sülle võttes tundus ta lihtsalt sulgkerge! Kuigi pidi Kaurist vaid kolm kilo kergem olema. Aga Kaur on raske mürakas ja pisibeebi oli täitsa kaalutu minu jaoks.

Kui mul juba poleks beebit tulemas, siis oleks mul eile täitsa kindlalt uue beebi isu tulnud! Oli ikka armas numpskin küll.

Ära tulime siis, kui Kauri uneaeg juba tunni võrra üle oli. Aeg lihtsalt lendas! Ja siis õhtul oli meil kõigil helge tuju, halvast päevast oli saanud hoopis hea päev. Laps viidi tuttu ja meie mehega veetsime mõnusa maheda õhtu, põletades Marialt saadud küünlaid, sest ta ise neid üldse ei armasta, aga mina olen suur fänn. Sain megakotitäie, juhhei!

Laupäevahommik

Veetsime õuduste öö, kui Kaur ärkas nelja paiku, enam ei uinunud, mispeale tõstsime ta enda vahele. Seal oli ta üliärkvel ja muudkui siblis ja häälitses, kukkus mulle otsa ja tiris tukast. See oli košmaarne. Lõpuks keerasin talle selja ja ta siiski nähtavasti uinus mingi hetk. Mina aga nägin järjepannu õudukaid, kui mul lõpuks jälle uinuda lasti.

Peale varast hommikuputru (tabasin end just mõtlikult nentimast, et... kas me hakkame nüüd iga hommik kell seitse tõusma? Tundub nii. Kas see ongi lastega elu? Parim, mis me saame teha, on kompromiss nädalavahetuseti, kui üks tõuseb lapsega ja teeb hommikuputru ja teine samal ajal saab veel edasi lesida. Pakkusin seda täna mehele, aga ta tõusis siiski koos meiega, öeldes, et ei saa läbi Kauri mängimishäälte nagunii edasi magada.) läksid poisid nüüd koos esimesele uinakule, mis tähendab, et Kaur kurdab teises toas ja mees püüab teda magama saada. Vägisi tundub, et Kaur on oma hommikuuinakust välja kasvamas. Aga noh, kui ta seda tõesti teeb, siis tähendab see ilmselt natuke pikemalt ja katkestusteta magatud ööund, ma arvan. Mis oleks ka suur pluss.

Võtan hommikuse kofeiinivaba kohvi kõrvale kohe ette ühe pooliku autokooli teooria loengu, mille tahan ära lõpetada. See on e-õppe juures ikka väga mugav, et saan nt laupäeva hommikul kuulata ära 20 minutit, kui tahan. Ja pärastlõunal 15, jne. Ma arvan, et materjali omandamisele on ka selline tükikaupa kuulamine hea, vähemalt minu puhul. Ei teki info üleküllastust. Miinuseks on küll see, et mul tekib mõningaid küsimusi, millele ma kuskilt vastust ei saa, kui mõni slaid või seletus on natuke segane. Siis alati tüütan meest või guugeldan. Selliste lisaküsimuste jaoks oleks klassiruum mõistagi parem koht.

Sain viimases sõidutunnis loa koos juhendajaga ehk mehega ka sõitma minna, aga see anti ikka kõheldes. Sõiduõpetaja ütles, et me jumala eest kuskile suurde liiklusesse ei läheks, vaid ainult vaiksesse hõreda liiklusega kohta. Ma täiega tunnetan, et ei tema ega mina pole mu progressiga rahul. Olen praeguseks läbinud 12 sõidutundi ehk 6x kohal käinud, aga ei tunneta üldse, et oleksin sellega vastaval tasemel ka. Mul on vaja kõvasti juurde harjutada ja just, ma arvan, mingis muus situatsioonis kui need poolteist tundi õpetajaga kõrval, sest ma olen seal nii närvis. Tahaksin tehnika kõigepealt paremini käppa saada, et roolikeeramised oleksid sujuvad, käiguvahetus õrnem ja õigeaegne, siduriga toimetaksin õigesti jne. Praegu ma keskendun alles nagu algteadmistele ega märka sellepärast õigel ajal paljusid märke tänaval. Päris tihti õpetaja küsib, kas ma seda märki nägin, millest just möödusime. Ma: "Ei..." Või panen reguleerimata ristmikest mööda neile korralikult tähelepanu pööramata.

Või kui ristmikku ületan ja vasakpööret teen, karjub õpetaja kõrval: "Vaheta käik ära!" Ja mina, et "Ma ei saa samal ajal pöörata!"

"Kõike peab samal ajal jõudma."

Selles mõttes oleks automaatkast ikka nii palju mugavam, et ei peaks sellise nussiga tipptunni ristmikel tegelema, vaid reaalselt saaks sõitmisele keskenduda. Aga ma ei taha veel alla anda, sellest rääkimata, et mehe auto on ju manuaal. Ma ei saaks isegi kuskil tundide väliselt harjutada, kui automaati õpiks.

*

Läheme täna minu sõbranna Maria juurde väikesele istumisele, kuhu nad on peresõpru kutsunud. See on ka esimene kord mul tema väikest beebit näha...kes on muuseas täna juba neljakuune. Ehk siis nagu hilised katsikud ka:D Nad vist väga enne ei kutsunud ka külalisi beebit imetlema, sest nii palju haigusi liigub. 

Aga jumal, kuidas seda laste kasvamise kiirust tunnetab, kui näiteks Facebookis jälgid, et keegi paneb üles oma beebi seitsmenda sünnipäevakuu tordipildi. Mul on nagu et see laps ju alles sündis! Kuidas see võimalik on? Reaalselt beebi on vanematel ainult hetkeks, ja juba ta ongi aastane. 

Ja lähme korraks sõitma kuskile vaiksesse kohta ning mehe poeg peaks ka täna üle tüki aja meile tulema, mis on tore. Nädalavahetus!!

Väsimus võtab võimust

Täna saan maniküüri, lõpuks! Mu küüned olid juba väga jubedad, mõlemal käel ühelt sõrmelt geellakk ära tulnud. Aga praegu vaatan eriti, et ühte kuusse jääks ainult üks maniküüriaeg, kulude pärast. Autokool sööb usinalt mu sääste.

Aga nüüd saan küüntes poolteist tundi mõnuleda, kui hea...

Olen megaväss olnud terve see nädal ja viimased päevad tunnen, et see aina süveneb. Lapsuke kõhus vist võtab kõik mu jõu endale. Näiteks hommikul peale hommikusööki ma tavaliselt toimetan - Kaurikese abiga muidugi. Magamistuba saab korda, nõudepesumasin tühjendatud ja köök ilusaks, pesu pesema ja eelmine pesu kappi. Ja siis on aeg Kauri hommikuuneks. Viimased hommikud on mul selle kerge toimetamise peale läinud lihtsalt jalad nõrgaks ja selline tunne on, et vaja väga istuda ja puhata. Kaur saab magama viidud ja siis palvetatud, et ma saaks tunni-poolteist diivanil lebotada, et lihtsalt ellu jääda. Ja kui Kaur pole magama jäänud ja toon ta tagasi ettetuppa, siis peab ta mõnda aega ise ringi toimetama, sest emmel on vaja oma diivani leboaeg ikka täis saada.

Peale Kauri und saab ta piima, mina panen end riidesse ja sean valmis ning tõstame kõik asjad põrandalt üles, et tolmuimeja saaks meie äraolekul põrandat puhastada. Ja selle toimetamise lõpuks ehk enne väljaminekut on mul jälle täiesti surnud tunne, null energiat. Poole jalutuskäigu ajal samuti - kas ikka jõuame koju tagasi?

Õnneks on mul järgmisel nädalal enne ämmaemanda aega ka põhjalikud vereanalüüsid, kust saab verepildi kätte. Ehk raud väga madalale langenud? Võtan küll kahte eri sorti rauda iga päev, aga võib-olla pole imendunud või midagi.

Õnneks öösiti magame nagu miškad. Kaur vajas eile öösel null plutitamist, jootmist või luti suhupanemist. Issi pani ta kell seitse õhtul magama ja järgmine kord, mis me Kaurist kuulsime, olid reipad hüüatused kolmveerand seitse hommikul. Vot see on perfecto laps.

Kaur vastas ükspäev minu küsimusele, kes ma olen: "Emm-me." Olin nii õnnelik. Kas ta lõpuks oskab mulle emme öelda?? Paraku kõik sada kaksteist korda, mil olen teda hiljem küsitlenud, ta seda korranud enam pole. Nuuks...

Loomahääli Kaur jätab vahepeal meelde ja siis unustab jälle ära. Kaur teab, et karu teeb mõmm, lõvi teeb urr ja kana pakaak-kaak. Hobuse peale ka teeb ka naljakat naeruhäält, mis võiks ehk hirnatus olla. Kõik teised loomad aga teevad Kauri meelest mämm-mämm. Nojah, kui nad ehk näljased on, siis tõesti teevad... Kes tuleb ütlema, et koer pildil pole parajasti näljane?

Aga lahe, kui mingit juttu lugedes jõuan kohani, kus Ainol oli pisike kirju kana, ja Kaur teeb vahele: Kaa-kaa, kana häält. 

Issikas olemine on saavutanud aga uue taseme: issi andis ükspäev lapse minu kätte ja Kaur hakkas südamest nutma. Mul oli nagu fain siis :D

Beebielevus

Olen end viimastel päevadel tundnud päris väsinuna. Ilmselt kolmas trimester annab tunda. Eile istusin Kauriga pikemalt põrandal samas asendis, kui me joonistasime - ta lasi pikalt ja mõnuga markeritega mööda tahvlit. Pärast oli raskusi, et üles saada, megakange oli olla. Kui ma temaga põrandal tegelen, siis tihti istun hoopis väikse tumba peal, see on mugavam.

Olin eile terve päeva Kauriga üksi, sest mehel oli palju asju ajada. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, sest ma ise käin trennis, autokoolis või kohvikus ja olen päris mitmetel õhtutel nädalas ära. Aga õhtuks olin ikka päris läbi, seda enam, et tegelinski hommikuuinakut ei maganud. Nii kui ma hommikul seda tundi-poolteist enda jaoks puhkamiseks ei saa, on päev viisakalt öeldes pe**es. Olen lihtsalt nii läbi omadega ja seda tunnet ei leevenda ka lõunane puhkus, seda enam, et millegipärast mida vähem laps magab, seda vähem ta magab. Kui ta ei maga hommikul, siis ta magab ka lõunat suht lühidalt. Kui magab mõlemat, magab mõlemat pikalt. Imelik, aga nii see on.

Ootasin eile juba tema uneaega ja nii, kui tegelinski spatis, istusin korda tehtud elutuppa tekile maha. Olin tuled teinud sumedaks ja küünlad süüdanud ning kuulasin ühte rasedusaegset meditatsiooni, mida Kauri oodates olin igapäevaselt teinud. See on hästi helge ja positiivne klipp ja tuletab meelde, kui lühike ja kordumatu on see aeg, mil last enda sees kanda saab. Kui naishääl ütles: "This season will not happen twice," siis ma tundsin seda tugevalt enda sees. Olgugi juba vahel kergelt raske tunne olla, olen ju kolmandas trimestris ning see on normaalne. Mu jalad, eriti parem, on kirjatud veenilaienditega, aga peale selle on mul olnud täiesti muretu ja ilus lapseootus.

Ja mul käib iga päev mingil hetkel läbi seest jõnks, et kas tõesti saame me varsti tütre? Ma käin ringi ja samal ajal loon enda sees elu. See on nii uskumatu! Ja Kauri vaatan iga päev korraks uskumatuse tundega, et mul on poeg. Kuidas see küll juhtus? Milline õnn mu elu ikka on.

Meditatsiooni lõpus oli hetk, mil paluti lihtsalt olla ja tunnetada, mida laps tahab vastu öelda. Just sel hetkel hakkas beebitüdruk kõvasti põtkima ning ma tundsin, kuidas pisarad silma valguvad. Õnnepisarad. 

Siis tuli mees koju, suure saagiga. Ta oli endale hankinud ammu soovitud recliner-tüüpi tooli ning toonud ühtlasi samast kandist ära ühe oma tuttava käest kolm kasti lasteasju. Kolm hiiglasuurt kasti. Jätsin autokooli loengu liiklusõnnetuste kohta taustaks ja hakkasin kaste lahti pakkima. See väike tüdruk, kelle omad need riided enne olid, on küll vist printsess või muud säärast, sest tal oli umbes neli korda rohkem asju, kui ühel tavalisel beebil vaja läheks. See kogus oli meeletu ja asjad ise väga ilusad ja hästi hoitud, mitmed tundusid täitsa kandmata. Pealmine kast oli vist kõige vanema beebi asju ja mida edasi kaevasin, seda tillemaks läks, kuni viimase kasti põhjast tulid välja täitsa nukusuuruses rõivad. Ma ei usu, et mu tüdruk sündides ka nii pisike saab olla, kui mõned need jakikesed on. Aina kiljusin ja mees pidi iga asja juures uuesti vaatama tulema. Ma pole olnud väga roosade lehvikeste usku ja arvan, et need on tüdrukute juures veidi maitsetud, aga nende asjade seas oli päris palju roosat ja päris mitmed asjad olid ikka väga nunnud. Ka igas suuruses kombesid, magamiskotte, unekombesid oli kuni aasta vanuseni piisavalt. Meil ei tule küll ühestki asjast puudust.

"Ma mitmeid roosaid kombesid ei võtnud, sest sa ütlesid, et ei taha neid," ütles mees. "Aga ma teadsin, et sa tegelikult teed nii!" Ta viitas mu kiljumisele armsate roosade asjade puhul.

Aga tegelikult veidi suurema beebi välikombed on päris rohmakad ja neid tuleb kuskil säilitada ning ka kolimisel kaasa võtta, ning selles vanuses on mul juba alles hoitud Kauri kombed, mida õeke saab kanda. Nende jaoks tõesti polnud vajadust.

Pidime mu sõbranna Maria käest ka veel beebiasju saama, aga neid kaste läbi hekseldades sain aru, et selleks pole mitte mingisugust vajadust, sest kõik pisitüdruku vajadused kuni aastani on selle hulgaga küllaga kaetud ning ka neid riideid ei jõua me ilmselt temaga kõiki selga pannagi. Näiteks mütsikesi eri suuruses oli juba kahekümne ringis. Andsin sõbrannale teada, et loodetavasti on tal keegi lähikonnas veel last saamas, kellele saab asju pakkuda. Mehel aga palusin veel kord ja väga palju tänada perekonda, kellelt need riided saime.

Samuti, kui keegi seda loeb, kes muidu oleks meile tuleva aasta jooksul tahtnud beebiriideid kinkida, siis mitte ühtegi riietusasja meie pisitüdrukul vaja ei lähe, nii et sellest mõttest võib kenasti loobuda :D

Aga lahe, kuidas see ringmajandus toimib. Ma saan hullu panna ja last riietada nagu modelli või nukku, ilma et peaksin keskkonda lisaks kurnama või ise sentigi kulutama. 

Selline beebielevus tuli igatahes peale ja muudkui kallistasin meest. Terve öö ka nüüd pisiplika põtkis, tugevamini kui eales varem ja nagu mitmest kohast korraga.

Autokool on hirmus ja lahe

Ootasin järjekordset sõidutundi, kusjuures tegelikult ka ei oodanud. Ma olen iga tunni eel närvis ning mul on alat kiusatus vastassuunas minema joosta ja mitte kohale minna. Aga olen alati läinud nagu hea tüdruk.

Tund aega enne õiget aega helistas sõiduõpetaja ja küsis, kus olen. Ta oli endale tunni valesti kirja pannud - minu süü see ei saanud olla, sest meil on kõik jaanuari tunnid kell 4. Ma poleks kella 3st tundi kokku leppinudki, sest mees ei saa nii vara töölt tulema, et Kauriga olla. Igatahes nüüd oli mees just imekombel 3ks koju laekunud ja mina täitsa valmis, nii et õpetaja sõitis maja ette ja võttis mu peale. Mees seiras meid elutoa aknast ja lehvitas :D Keeldusin kohe maja ees rooli istumast, sest meilt on ilge bitch välja keerata. Me elame Sõle tänava ääres, mis on väga tiheda liiklusega, ja otse enne ristmikku. Mees ka alati tükk aega passib, enne kui autode voolus avaneb võimalus välja keerata.

Veidi nonsenss mul mitte harjutada seda, sest, noh... me elame siin. Vaja oleks ikka osata oma kodu eest välja keerata. Aga tegime vahetuse ühes lähedases vaikses tänavas ja suundusime Nõmmele. Nõmme eripära on vaiksed, tihti ühesuunalised tänavad, kus on hea harjutada (ja ühesuunaliste märke lugeda). Eile oli seal hea lumesupis sõita.

"Kas see on normaalne, mis häält auto teeb?" küsisin. "Jube imelik tunne ka sõita."
"Lumes sõitmine niisugune ongi."

Harjutasime seal ka tagurdamist, hea vaikne oli.

Peale 45 minutit suundusime tagasi tihedatele tänavatele ja harjutasime ristmikke. Ma olin nii krampis. Ma olen alati seal autos tulipunane näost. Esiteks on seal väga palav. Ma keelan alati enda poolt soojuse 23lt 20 peale, mis on isegi siis mulle liiga palju, kuna olen jube närvis ja rasedusega on tunduvalt rohkem verd ja palavam kui tavainimestel. Teiseks mu närvid lihtsalt ajavad mu õhetama.

Jälle olid kõik täpselt samad märkused, mis varem. Ära vaata käigukangi - mina mõtlesin, et see suht juhi vaba valik, kas tahab vaadata või ei, aga mees ka ütles kodus, et eksamil see suur viga või lausa disklahv, kuna hetkel, kui sa käike vahetades mujale vaatad, võib teel juba kokkupõrge toimuda. Okei, hakkasin siis püüdma ilma vaatamata vahetada. Siis auto suri välja päris palju, kuigi olen siduriga osavamaks muutunud. Siis hoidsin vahepeal jalga gaasil, samal ajal kui käike vahetasin, mille peale õpetaja oigas, sest tal oli autost kahju.

"Kuula, mis häält auto teeb!"

Ja kaldusin oma sõidurajalt veidi välja tihti, sest mul on tunne, et olen liiga vasakul, kui tegelikult olen liiga paremal ehk liiga tee ääres. Aga teeäär on praegu lumevalle täis ja taas õpetaja kartis oma auto pärast. Ma üldse ei tunneta oma auto mõõtmeid.

Muidu kõik teised liiklejad endiselt väga viisakad ja keegi pole mulle signaali lasknud või fakki näidanud, aga õpetaja tegi märkuse, et sarnases olukorras, nagu mina korraldasin (foori roheliseks muutudes peab liikuma hakkama, aga ma suretasin auto välja, sest lasin siduri liiga kiirelt lahti), sõideti talle ja teisele õpilasele hiljuti tagant sisse. See ajas mind kah pabinasse. Njah, teine auto ju tagant vaatab, et pidurituled maas ja eesolev auto hakkab liikuma, aga siis ta ikka lampi ei liigu.

Ühesõnaga, mu sõitmise juures pole ühtegi asja, mille juures ma nagu erilist osavust üles näitaks, ja ma olen veidi heitunud. Samas on mingid hetked suures liikluses, kus mul klikib, et ma reaalselt sõidan autoga, ja see on nii lahe tunne! Et osati mulle ikka meeldib. Pean lihtsalt juurde harjutama ikka päris kõvasti. Küsin homses tunnis, kas saaksin oma õpingukaarti, et mees saaks mind linnaliikluses kõrval juhendama hakata.

Meil oli tunni lõpuni ikka päris palju aega, kui õpetaja suunas mind kodu poole tagasi.

"Kas vara pole?" küsisin. 

"Tund pidi hakkama kell kolm."

Noh, see polnud minu süü. Minu jaoks hakkas tund veerand neli ja ma ei näinud, miks mina peaksin selle nö kinni maksma, et tema tunni alguse endale valesti kirja pani. Tal oli küll järgmine tund tulemas ja vaja enne veel teine auto võtta, aga tiirutasime veel Telliskivi kandis ringi, enne kui koduni suundusin. 

Meie juurde sisse pöörates jäin lumesuppi kinni ja õpetaja pidi selle jama ise lahti harutama :D

Intensiivne nädalavahetus

Jaanuari esimene nädal on olnud dramaatiline ja mitte just hea minu ja mehe omavahelistes suhetes. Aga noh, mõnikord juhtub. Reedest draamat me ei rääkinud korralikult reedel sirgeks, lihtsalt hakkasime üksteisega viisakalt käituma, aga mõlemad tundsime, et ikka nii palju on õhus rääkimata asju. Laupäeva hommikul märkasin, et mees endiselt porssis, aga midagi mulle küsimise peale ei öelnud. Läksin siis omakorda taas torssi ja hakkasin esmaabikoolituse poole jalutama, vaevu mokaotsast head aega öelnud. Mees siis kirjutas mulle sõnumisse, mis teda vaevanud oli, võib-olla tal oli ka nii lihtsam oma tundeid väljendada.

Hakkasin juba vastu kirjutama, et aga no minus tekitas see selliseid ja selliseid tundeid - eriti viimase tüli koha pealt oli mul täiega tunne, et see oli 100% tema põhjustatud. Aga lasin natuke settida ja rahunesin ise maha ning kirjutasin koolitusel vastu, et aitäh, et ennast seletasid. 

Kodus siis läksin ise musi tegema ja küsima, kas lepime ära. Leppisime. Mis oli ka hea, sest läksime sealt otse autoreisile Puhja poole ja muidu oleks autos nõme õhkkond olnud. Nüüd oli hea. Võtsime soojad joogid kaasa ja saime teele asuda!

Esmaabikoolitus ise oli suhteliselt mõttetu. Mina olin mitmel päeval materjalidega enne tutvunud ja konspektigi teinud, sest hoiatati ette, et lõpus on test, mis pole midagi nii lihtne. Noh, see test oli naljanumber ja tehtud ilmselgelt lootusega kõik sellest läbi saada. Koolituse füüsiline osa oli ka ainult alla paari tunni, koolitaja läks kõigest megakiiresti üle. Mina vahepeal küsisin küsimusi vahele, teised õpilased, kes olid kõik 18-aastased noored, istusid laupäevahommikuste uniste nägudega ja haigutasid. Koolituse praktiline osa ehk elustamine oli ka ikka väga lati alt minek. Kõik tegid reaalselt kümme sekundit südamemassaaži nuku peal, mille kohta koolitaja ise ka ütles, et see on palju lihtsam kui pärisinimese puhul. Mina olen varasemalt ikka teinud sellise nuku peal, kus ongi raske, st see emuleerib pärisinimest, mis on ka mõttekas. Muidu on päriselt selles olukorras olles suur ebameeldiv üllatus ja oskamatus. Ning oleme varasemalt teinud ikka tiimides ja mingi minuti vast ikka. Seal on saanud päriselt selgeks, kui raske töö kellegi elustamine või selle üritamine on.

Sidumist ei näidatud üldse. Traumaasendi kohta öeldi, et noh, kõik ju teavad, mis see on, eksju? Liigume edasi?

Ühesõnaga väga lati alt minek ning hea, et mul varem ikka põhjalikumaid esmaabikoolitusi on olnud, sest oma eesmärki minu autokooli oma igatahes ei täidaks.

Aga vähemalt on linnuke kirjas ja üks asi autokooli raames tehtud.

Pühapäeva pärastlõunal saabusime Puhjast koju. Tegin väikese pooluinaku teises toas, oli väga külm ning mul ei olnud üldse tahtmist minna Polina, Heleni ja Valeriaga lauamänguõhtule. Aga ma olin selle suht ise korraldanud (lihtsalt Heleni juures, kuna ma meie pool ei jaksa peale seltskondlikku jõulukuud enam praegu üritusi korraldada) ning oleks olnud tobe mitte minna. Lisaks on see viimane võimalus veel Polinat näha, kuna ta sõidab kohe ära, ja Heleni puhul sama. Jalutasin pool tundi läbi külma õhtu Heleni Airbnb'sse. Tegelikult polnudki nii hullult krõbe ning hea oli jalutada ja pühapäeva veidi liikumist saada. Energia tuli ka lõpuks tagasi. Olin mehele öelnud, et paar tundi ehk istume. Ta oleks ka soovinud tulla, kasvõi natukeseks, aga Kaur oli omadega nii sooda ja terve nädalavahetus selline ka olnud, et teda küll enam kuhugi viia ei saanud. Insta vaja kodus magama panna ja kõik. 

Kohapeal oli aga väga tore ning insta oli mul hea meel jälle teistega jutustada. Mängisime ühte lauamängu ja muu aja lihtsalt lobisesime ning korraga oli kell  juba veerand kaksteist. Vaene Helen ja ta mees, kes ilmselt pühapäeva õhtul sel kellaajal juba põhku oleksid soovinud pugeda :D 

Kõige kindlam viis lõbusat õhtut veeta on öelda, et ah, istume paar tundi ja siis ma kiirelt kodus tagasi.

Niisama loba

Kaur 1. jaanuaril pidustusi meenutamas

Käisin Rahva Raamatus kolmandat korda sorimas, et Polina kingitud kinkekaarte realiseerida. See on minu jaoks üpris haruldane, et nii kaua aega läheb, ma olen tavaliselt inimene, kes oma kinkekaardid kohe ära kulutab, esimesel võimalusel. Need lausa põletavad mu taskut muidu. Põletasid ka seekord, aga noh...ma ei suuda enam väga paigal seista. Mäletan seda ka eelmisest rasedusest, et ma ei suutnud väga ühe koha peal seista, mida raamatupoes riiulite ees uurimine ja sirvimine ju on. Ma võin vabalt käia, näiteks trennis teen rõõmuga 20 minutit ellipsil ja siis 3-4 kilti lindil otsa, aga vot seista ma ei saa. Kohe on hull tahtmine maha istuda ja selline väsimus, et ise ka ei usu. Seepärast lahkusin esimene kord poest koos oma raske trennikotiga lausa midagi leidmata. Rahva Raamat on väga hea pood suure valikuga, nii et asi polnud selles. Aga ma lihtsalt ei jaksanud protsessi lõpule viia. Teine kord, taas suure spordikotiga koos, leidsin ühe raamatu, Rachel Bloomi eluloo, siis oli toss väljas. Ja eile lõpuks realiseerisin ülejäänud 20 eurot. Väga hästi läks, tegu oli kolme raamatuga, millel olin mingil hetkel kunagi juba silma peal hoidnud ja mõelnud, et tahaks lugeda. 

Robert Galbraithi ehk Rowlingu "Troubled Blood" on tema krimisarjas järgmine, mida ma veel lugenud pole, aga avastasin poes, et ta on 1 või 2 tükki neid veel juurde kirjutanud, nii et lugemist jagub. Milline produktiivsus! Sellised telliskivid, ja ta laseb neid välja vist tempoga üks aastas. Muljetavaldav. Ja kvaliteetne lugemine ka.

*

Oleme suht sotsiaalsed olnud nii detsembris kui jaanuaris. Homme näiteks on mul esmaabikursus, siis peale selle lõppu põrutame kohe Puhja Minni sünnipäeva tähistama ja pühapäeval tagasi jõudes läheme Heleni, Polina ja seltskonnaga väikesele lauamänguõhtule. Tuleb iga hetke ära kasutada, et veel kokku saada, kuna Polina on Eestis vaid jõulude ajaks ja Helen kolib juba veebruaris Hispaaniasse. 

Muidu ka on elu praegu kiire ja tegus, mis on hea. Pea iga päev vaatan mingit osa autokooli teooriast - selles mõttes on e-õpe jube hea, et saan endale sobival ajal neid loenguid kuulata. Tavaliselt Kauri uneaegadel vaatan mingid lõigud ja siis õhtuti pikemalt. Sellel nädalal olen end ette valmistanud ka esmaabikursuseks ja testiks ning kaks korda nädalas on sõidutunnid. Trenni olen ka kaks korda nädalas jõudnud ning loen kahte raamatut korraga. Tavaliselt mul on käsil mitu raamatut, millest üks on see, mida rohkem tahan lugeda - praegu on nendeks äsja ostetud köited - ja teine on mingi raamatukogust võetud triller. Siis tegin endale süsteemi, et loen õhtul kõigepealt 10 lk raamatukogu raamatut ja siis liigun edasi oma õndsuseraamatu juurde. 

Oleme niimoodi mehega õhtuti päris hilja magama läinud, veerand 1 paiku isegi, aga mis teha, kui tegemist jagub. Tunnetan ka, kui kiiresti need päevad Kauriga ikka lähevad. Kui mul on autokool kell 16, siis minema hakkan sinna veerand 4 ehk teise poole päevast ei näegi oma lapsukest. Siis püüan temaga hommikul eriti tegeleda ja midagi asjalikku koos jõuda. Ausalt, kui ma praegu veel tööl käiks, siis küll süda natuke murduks, et ei näegi lapse kasvamist pealt.

Kauril on olnud ka esimesed korrad, kus ma näen, et ta ei täida sihilikult mu palvet (mitte keeldu, neid ta ei täida juba ammu). Ta võttis peale sööki maast oma kahvli ja hakkas sellega mängima. Mina, kes ma jõudsin just põranda koristamiseni: "Anna palun kahvel mulle."

Kaur, kes neid sõnu väga hästi mõistab, pigistas rusika kokku ja käputas kahvliga eemale, et sellega veidi mängida. Läksin talle järele ja kordasin ennast, aga kuigi nägin, et ta saab aru, siis mulle ta kahvlit ei andnudki. Avastab omaenda tahet :D Võtsin selle talt ise ära, sest kuigi plastikust, on see siiski haruline ja ma ei taha, et ta sellega ise mängib.

Samuti olen näinud söögi ajal temas huvi tühja kahvliga keerutades sinna otsa torgata mõnda tema ees lebavat söögipala (mitte vaid võtta kahvel juba meie poolt otsa torgatud palaga). Ta ei saa sellega veel hakkama, aga on proovinud seda ise teha. Olen talle siis näidanud, kuidas see käib. Kui selle käppa saaks, oleks juba ise kahvliga sööv laps!

Sõidutunnid 5 ja 6

Küll ma olen rõõmus, et eelmise tunni lõpus ise tagasi sõitsin, sest see tähendas automaatselt, et uue tunni alguses olin ise roolis. Muidu ma oleks kohe öelnud, et ei, mina veel ei taha sõita läbi linna, ja õpetaja oleks mu ilmselt algul taas sõidutanud, kuhu iganes me suundumas olime. Nüüd olin ikka ilusti ise juhiistmel tunni algusest lõpuni ja nii see ka nüüd jääb. Tegin iseenda progressile suure teene.

Vaatasime algul paberi pealt, mis me täna tegema hakkame: harjutama vaiksetel tänavatel parem- ja vasakpöördeid. Õpetaja näitas skemaatiliselt, kuhumaani välja sõita, kui pöörad laiemale teele, ja kust kohe pöörata, kui kitsamale. Ma saan teooriast aru, aga praktikas sõitsin ikka suht lambist ja laial teel olin pöörates vales sõidureas. Ta küsis korduvalt, kas ma saan ikka temast aru. Ka sellest, kuskoha peal pöörama hakata: teeäär peab olema su kapoti varju kadunud. Mina pöörasin kogu aeg liiga vara või hilja. See tund oli nii intensiivne ja tundsin, et sain väga palju käteosavust juurde. Ma tean, et objektiivselt ma ei sõitnud just osavalt: auto suri ikka päris palju välja. Lasin sidurit liiga kärmelt lahti, aga seda peab hoovõtukohal aeglaselt kinni hoidma ja alles siis vabastama. Ütlesin õpetajale, et õppesõiduautol, mis on uus ja uhke, on ilmselt lihtsalt väga tundlik sidur. Õpetaja, et ei, kõik sidurid on ikka ühtemoodi. Jäime eriarvamusele :D Mehe auto oma tundub ikka vähem tundlik mulle. Aga jah, sidur, pidur, gaas on kõik väga tundlikud, ehk väiksemagi liigutuse peale teevad mul jõnksu, samas kui rool on väga mittetundlik, ehk seda keera nagu metslane, enne kui saad soovitud pöörded kätte.

Pidin kõiki liigutusi tegema liiga järsult: keeran rooli jõnksuga, pidurit vajutan liiga hooga, käikudega paluti korduvalt õrnem olla jne. Et sellist loomulikku osavust minus pole ja vajan ikka palju sõidupraktikat. Aga mulle endale suht meeldis seal rooli taga ja sain selle pooleteise tunniga ikka täitsa üle oma liiklushirmust. Olin mõelnud, et oo, see Tallinna liiklus, päris õudne seal osaleda, aga nüüd seda lihtsalt tehes ei tundunud see üldse midagi hirmsat. Kõik teised liiklejad üldjuhul olid ikka väga viisakad, keegi mulle signaali ei lasknud ega midagi, kui veidi kaua ristmikul pöörasime või tänaval aeglaselt venisime. Harjutasime ka väga headel vaiksetel tänavatel, kus peamiselt tulid vastu vaid jalakäijad. Need elumajade rajooni tänavad olid küll päris täis pargitud, nii et sai seal kõrvale põigatud ja külgvahet hoitud, mida õpetaja väga rõhutas, sest kunagi ei tea, millal seisva auto uks võidakse ootamatult avada. Iga põikega veidi vasakule pidi kohe näitama suunatuld ja tagasi oma sõiduritta põigates jälle suunatuld paremale.

"Jumal, kus on ikka tuletamist," tähendasin.

Muidu oli tšillgrill tund, tegin seekord ikka sõitmist ise, õpetaja osales oma pedaalidega päris vähe. Ja lobisesime vahepeal tühjast-tähjast, mis aitas mul end vabamana tunda.

Mitu korda küsis ta ka, kas nägin siin ühesuunalise tänava või sissesõidukeelu märki, ja noh... ega ei näinud küll :D Tähelepanu kõikjale jagumine tuleb ilmselt ka harjutamisega.

Peale tundi oli megahea tuju, läksin kohvikusse, jõin chai lattet, lugesin Ekspressi ja jagasin sõpradega oma sõidumuljeid.

*

Kaur hakkab vaikselt iseloomu näitama. Suur osa ta iseloomust on see, kui palju ta issit armastab. Ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt, kui issi ta maha paneb, mida minuga kunagi pole. Täna hommikul hakkas ta nutma, kui mees ta enne tööleminekut minu sülle üle andis. Ja eile, kui mees töölt tuli, ruttasime talle vastu, kusjuures mina sain oma musid-kallid enne kätte, sellal kui Kaur nagu luuser põrandal ootas. Kaur hakkas väga südamest nutma, näost punane ja dramaatiline. Ta ei suuda paar sekundit ka oodata, kuni issit tervitamas saab! Aga hoidku meeles, et emme saab ikka kõige enne :D

Lastega kodus on ikka hea

Muudkui lükkasin edasi, et oma ülemusele helistada ja öelda, et olen uuesti lapseootel. Polnud oma poes ka juba peaaegu aasta aega käinud ega sealt üldse kellegagi suhelnud. Tundub uskumatu, et nii kaua, aga jah, jaanuaris käisime turvahälliga läbi, puhusime ühe töötajaga juttu ja võtsime lapse jõulukingituse ära. Seekord ka detsembris poe praegune juhataja helistas ja ütles, et last ootab jõulupakk ning et kas ma plaanin varsti tagasi ka tulla? Ütlesin ebamääraselt, et mitte päris veel. Me ei saanud sealt läbi minna, sest mu kõht on juba väga nähtav ja korrektsem oleks kindlasti ülemusele enne teada anda kui oma asendajale.

Igatahes üleeile siis lõpuks võtsin julguse kokku ja tegin selle kõne ära. Sain juba ülemuse reaktsioonist aru, et olen siiski "arvel" ja olen sinna tagasi oodatud jne, mis oli tore. Mul oli lahkudes jäänud kerge mulje, et ehk on mu asendajaga juba vaikimisi arvestatud, et tema jääbki alatiseks sinna ning mind juba maha kantud. Aga igatahes sain kuidagi kinnitust, et nii see pole. Ülemus õnnitles mind ja käskis seda aega kodus väga nautida. Tema lapsed on juba täiskasvanud ja ta ütles, et nüüd tagasi vaadates see aeg oli ikka nii lühike. Töötada on aega terve elu, praegu tuleb rahulikult ja rõõmsalt kodus olla. Eks tal vist õigus on küll. Ja hea, et jõudsin ise helistamisega ette, sest nad olevat juba minu peale mõelnud ja ühel nendest päevadest pidi piirkonnajuht ise helistama ja küsima, millal naasen, sest mu asendaja ju tahab ka natuke oma tulevikku teada. See oleks palju plassim olnud, siis vastata, et ma kolme kuu pärast sünnitan uuesti, ei tule veel.

Mul jäi sellest kõnest selline hea emotsioon sisse ja läksime käisime eile siis ka poest läbi, sihtides ajale, mil juhataja veel poes oli. Ta tundus seal suht rahul, kuigi natuke väsinud. Küsisin detailselt kassade ja töötajate kohta. Kassad on vaikselt kogu aeg suurenenud, kuigi mina oleksin pakkunud veelgi suuremat tõusu - aga me elame raskes majanduskeskkonnas praegu ka, seda ei saa unustada. Ja töötajad olid kõik vahetunud. See oli mulle paras šokk. Ma hoian meie firma tegemistel Facebookis kogu aeg silma peal ning teised poed ikka jagavad töökuulutusi. Aga minu poe alt polnud ühtegi kuulutust tulnud ja nii ma siis arvasin oma peas ja kujutasin ette, kuidas nad seal ikka sama seltskonnaga toimetavad ja on uue juhatajaga nii ära harjunud ja kuidas mina siis kunagi naastes olen natuke nagu võõrkeha. Aga ei, absoluutselt kõik minu lahkumise ajal olnud töötajad on nüüdseks vahetunud. Kuulutused olid üleval olnud CV-keskuses, aga millegipärast mitte Facebookis. 

Kui ma oleks kordagi ise läbi käinud, oleksin ka rohkem kursis olnud selle eluga. Me sõidame sellest piirkonnast päris tihti mehega läbi ja ta konkreetselt iga kord on küsinud, kas hüppame poest ka läbi. Ja mina alati ütlesin ei, et ei viitsi. Tegelikult põdesin ei-tea-mida... et neil rõõmus töömesilaste seltskond seal ja mina võõras. Jaanuaris, kui läbi käisin, siis nii tunduski veidi, aga jah, tore oleks olnud end kursis hoida. 

Ega see üldiselt pole ime, sest pea kõik töötajad olid väga noored ja see põlvkond ei püsigi kaua ühel tööl, eriti taolisel klienditeenindustööl. Aga nad olid kõik väga tublid ja asjalikud ja mul igatahes kahju kuulda, et meie firmast lahkunud. Kõik olid suundunud tegema midagi oma huvidele ja erialale lähedasemat.

Samas andis see uudis mulle jälle uue perspektiivi. Ei kartnud enam kunagi naasemist. Millegipärast posu täitsa uute inimestega alustamine ei tundu üldse nii hirmus, kui inimestega, kes on sinu all juba töötanud ja siis töötanud mitu aastat teise juhataja all.

Pood ise oli väga ilus ja korras, väljapanekutele oli suurt rõhku pandud. Aga juhataja tundus natuke väsinud ning oli näha, et püsiva tiimi puudumine pole lihtne olnud. Tean ju omast käest. Kui on hea tiim olemas, on see chill töö, lihtne ja samas loominguline ja motiveeriv. Kui tiimiga raskusi, paned ise mitmel rindel hullu, mis võtab läbi.  

Nii et mu vaatenurk asjale muutus jälle kardinaalselt ja tõesti hakkasin juba ette nautima oma veel kahte aastat, mis saan kodus lastega veeta. Mu maailma parim mees ja alati heas tujus Kaur, mis saaks sellest parem olla? Alustada oma päeva mugavas soojas kodus pikkade hommikute, hommikuprogrammi ja kahe hommikusöögiga ning riietuda alles mitme tunni pärast hommikumantlist välja? Selle asemel, et teha pikki päevi kedagi asendades ja saada vabal ajal kõnesid, et ma olen haige ega saa homme tulla.

Elu hakkas ikka täitsa sulnis paistma :D

Head uut aastat!

Head uut aastat sulle, kes sa seda loed! 

Meie vana aasta läks ära üpris vaikselt ja koduselt. Mul on vana-aastaõhtul ka sünnipäev, mis iseenesest möödus päris mõnusalt. Kallis tegi mulle hommikul kooki, sõime selle ära ja läksime natukeseks tühjale platsile tiirutama. Ta oli mulle nii rahulik ja hea õpetaja, ainult vahepeal ütles megaõpetajaliku hääletooniga: "Hoiame nüüd ikka oma sõiduritta!" See meeldis mulle :D

Siis pandi mind maha trenni. Vihtusin päris korralikult kõndida ning käisin korraks ka kohvikust läbi. Helistas ka üks vana sõbranna, kes vahepeal päris ära kaob. Tal oli uudiseid, nimelt ta leidis sel aastal endale mehe ja on juba neljandat kuud lapseootel. See oli küll armas uudis, ta tundus ka väga rahul oma elukesega.

Üldse oli tore kuulda mõnedest vanadest sõpradest. Sünnipäev on selline huvitav päev, mis võib mõjuda nii traagiliselt kui ülevalt. Näiteks kui mõni inimene helistamise asemel saadab lühikese sõnumi või, veel hullem, Whatsappi sõnumi. Või kui keegi üldse ühendust ei võta, kellest sa lootsid kuulda. Samas ei tohiks oma õnnelikkust teiste õlule panna, aga sel päeval on kuidagi erilisuse koorem peal, mida vahel tundub raske saavutada.
Ja on ju mitu korda juhtunud, et olen isegi mõne väga lähedase sõbra sünnipäeva ära unustanud, tavaliselt siis, kui tööl alustasin parajasti uue poe juhatamisega ja aju oli lihtsalt muid teemasid liiga täis. Nii et mina küll pole keegi esimest kivi viskama.

Igatahes seekordne sünnipäev läks täitsa meeleolukalt. Õhtul enne Kauri uneaega tegime jalutuskäigu ja põletasime väljas säraküünlaid. Siis läks lapsiin tuttu, meie tegime elamise korda ja istusime teleka ette netist midagi naljakat vaatama, puslet panema ja alkovaba šampust rüüpama. See oli nii õudse maitsega ja pani mu kõhu end kohe gaasilise õhupallina tundma, et ma ei suutnud isegi üht pokaali ära juua. Põhimõtteliselt terve pudel läks pärast kraanist alla. Need alkovabad joogid on suhteliselt õudsed kõik, targem on siis pruukida parem mingit mahla või midagi säärast. Mina enam ühtegi neist lähiajal näha ei taha.

Oli selline vaikne kodune õhtu suht. Kirjutasin veel paberile ka oma aasta kokkuvõtte ja uue aasta plaanid, kusjuures aasta kokkuvõttega seoses meenus nii palju lahedaid ettevõtmisi ja seiku, mis olid juhtunud. Tasub alati teha taolist kokkuvõtet! Mul oli ikka nii hea aasta.

Keskööl läksime korraks alla tänavale rakette vaatama ja säraküünlaid põletama, aga tulime üsna kohe tagasi üles, sest ei tahtnud Kauri kauaks üksi jätta. Eks jälle natuke põnevamaid aastavahetusi saame hakata veetma, kui lapsed natuke vanemad on. Praegu tuleb lihtsalt leppida, et on natuke igavam mõni aspekt...

 

Aasta eelviimasel päeval oli mul ka sõidutund, mis läks hoopis paremini kui esimene oli läinud. Esiteks sain aru, et olin totaalselt üle mõelnud: õpetaja isegi ei mäletanud mind, arvas, et olen üks noortest, sest mainis isa-emaga sõiduharjutamist, ja palus mul meelde tuletada progressi eelmisel tunnil. Siis heitis korraga pilgu mu kõhule - olin jope juba eest lahti teinud - ja küsis: "Oot, ega sina see rase polnud?"

"Olin küll mina," naersin ma.

Siis ta ütles, et oli oma abikaasaga asju arutanud ja naine ka arvas, et mul oleks suureneva kõhu pärast mõistlik võimalikult ruttu võimalikult palju sõidutunde vöö alla saada. Et jaanuaris maksimaalselt panna. Selline täie tambiga panemine on muide hea taktika küll, et enesekindlus ülal hoida ja oskusi vahepeal mitte kaotada, olen ma kuulnud. Aga ma ise lapsele ohtu vms küll ei karda ja olen seda korduvalt õpetajale ka öelnud. Aga tema pelgab. No okei siis.

Igatahes viis ta mind tühjale platsile, kus reaalselt tund aega tiirutasime, nagu oleksingi soovitanud. Sain harjutada järjest paigalt võtmist, pidurdamist, pööramist, käikude vahetamist, ilma et oleks olnud liikluse survet peal. Vahetevahel läks mõni jalakäija lähedalt mööda, keda sai siis üle lasta. Mõtlesin, et mul endal ka vabam olla, kui natuke juttu ajan, ja hakkasin sõiduõpetajaga lobisema, mille peale ta mulle suht oma eluloo rääkis, sellal kui mina roolisin. Õhkkond läks kohe palju vabamaks ja ma tundsingi end mugavamalt. Ta ütles ka, et ma roolin jube imelikult, lasi mul järjest ja järjest seisvas autos lihtsalt rooli pöörata, aga ma ei saanudki selgeks, mismoodi ta tahaks, et ma teeksin, sest sõidu ajal ütles jälle ja jälle, et ikka panen käed rooli keerates valesti.

"Äkki inimestel on lihtsalt erinev sõidustiil," ütlesin.

"Ei! Teistmoodi on ohtlik, tuleb õigesti õppida. Me õpetame siin autokooli, mitte masohhismi."

(Teine päev vaatasin, kuidas mees juhtis, ja ta hoidis käsi täiesti valesti selle teooria järgi. Ilmselt päriselus kõik teevad nii, kuidas neile mugavam on. Muidugi oleks tobe eksamil sellise asja eest miinuspunkti saada...)

Igatahes ma vaatasin, et jumala muhe vana seekord, jättis kardinaalselt teise mulje mulle nüüd. Kui aeg hakkas otsa saama, küsis ta, kas tahan läbi linna ise tagasi sõita. Tean, et ta küsib kõikidelt oma õpilastelt seda juba peale esimest tundi, ja enamik tahab ja on pärast rõõmsad, et seda tegid.

Aga kõhklesin, sest ma kartsin. "Kas sa arvad, et see on reaalselt hea mõte?" küsisin.

"Ma küsin sinult! See on sinu otsus."

Tuletasin meelde motot, et elus ei tohi mitte kunagi mitte midagi karta, ja ütlesin, et okei, davai. Tal on ju oma pedaalid olemas, nii et see pole kuigi ohtlik. Ja mul on praegu liiklushirm peal ning saaksin sellest blokist nüüd üle. Ja kui mitte täna, siis millal? Järgmine kord seisaksin täpselt sama küsimuse ees.

Hakkasime läbi tipptunni ristmike minema ning õpetaja kõrvalt ikka päris palju ise pidurdas, andis gaasi ja aitas käike vahetada, kui mina piisavalt kiire polnud. Aga mul tuli kohe selline adrekas sisse! Lahe oli. Olin insta rahul, et olin julgenud. Naljakas oli, et linnas tundus 49ga sõites aeglane venimine, kui platsil oli 13ga sõites tunne, et tahaks aeglustada. Kõik sõltub taustsüsteemist! Kui kõrval autod kiiremini panevad, siis tahaks ise ka.

Ja kogu aja õpetaja küsis, kas näen kaugelt foorituld, mis märke ma näen, mis miski tähendab, ja andis pidevalt väikesi näpunäiteid. Väga kasulik oli ja õppisin selle paarikümne minutiga agressiivselt palju. Panime pea terve jaanuari sõidutunde täis, kaks korda nädalas, mis teeb nädalas neli tundi. Pean vaatama, et mu rahakott ka sellele tempole vastu peab :D

Koju läksin suure naeratusega ning aitasin mehel ette valmistada lauda meie lauamänguõhtu jaoks sõpradega. Väga lahe oli, see oli nagu eel-aastavahetus. Mängisime mingit mängu "Salajane Hitler", mille üks neist kaasa oli toonud, mis mulle igatahes väga meeldis. Kaur oli väga seltskondlik, ja läks seitsme paiku magama ja magas kogu lärmist jälle läbi. Juhhuu!