Aeglaselt kulgenud pühapäev

Täna oli kuidagi selline aeglane, mõtlik pühapäev. Peale mehe valmistatud maitsvaid õhukesi pannkooke läks tema massaaži. Mulle pani ta pannkookide juurde mu armastatud maapähklivõi purgi ja ütles, et teeksin maapähklivõi ja vaarikamoosiga ühe koogi, raudselt on hea. Oligi. Mõnus kombo soolasest ja magusast.

Mehe poeg ja mina rääkisime tema lemmik-juutuuberitest ja lemmikvideomängust. Lubasin tal isegi mulle paar tolle juutuuberi videot mängida ja teesklesin, et ma ei vihka neid :D Mees tuli koju ja läksime ilusasse kevadesse jalutama. Tegime lopsaka kahetunnise ringi ja avasin ka elektritõuksihooaja. Ausalt öeldes jätsin tõuksi peagi uuesti tee äärde järgmist huvilist ootama, sest üksi vurada polnud pooltki nii mõnus kui mehe ja lapsekäruga kõndida, käest kinni hoida ja vahetevahel musipause teha. Mees kõnnib üksi megatempoga - kui mina tõuksiga läksin, tahtsin pidevalt tagasi keerata, et nö nende ümber ringe sõita, aga seda ma teha ei saanud, sest kogu aeg olid nad mul peaaegu järel. Läksime peaaegu sama tempoga, mina tõuksil ja nemad jalgsi:D 

"No anna nüüd gaasi, näita, palju tuleb!" ergutas mees.

Aga mina olen argpüks ja sõidan kergliiklusteel, kus suht palju inimesi vastu tuleb, ikka pigem aeglaselt. Pluss ma ei taha käna käia.

Läksime ühe Stromka-äärse uusarenduse juurde, mis kannab vahvat nime Uus-Meremaa. Kuigi majad alles vaikselt valmivad, on korterid pea viimseni läbi müüdud. Pakkusin nende hinda ja panin 60000ga mööda, sest need on veel kallimad. Tahetud ja nõutud uus rajoon, merele väga lähedal ja ümber kergliiklusteed. Seal kõrval juba paar aastat tagasi sama arendaja poolt ehitatud majad on ikka väga ilusad, keerasime nende vahele ka sisse, et kiibitseda ja ilu imetleda. Stiilselt mustad ja suurte puiduvärvi rõdudega... mul ila tilkus.

Võtsime ka kohvid tee äärest kohviautomaadist kaasa, need on seal Stromkal ikka väga hea väljamõeldis. Tänase ilusa ilmaga oli seal lausa järjekord.

Kodus sõime ja meie Kauriga istusime diivanile teda toitma, mis tema puhul enamasti tähendab, et ta sööb viis minutit ja jääb insta mu rinnale tudule. Emme juures on ju soe ja turvaline ning piim mõjub uinutavalt. Täis saab ta kõhu isegi selle lühikese ajaga, sest on lihtsalt piima imemises nii efektiivseks muutunud. Tal on juba topeltlõug ja voldikesed kätele tulnud. Selliste kohta öeldakse ponks poiss, ütles issi.

(Imetamise kohta veel nii palju, et juba mitmendat aega ma panen tähele, et kui Kaur söömist alustades korraks pausi teeb ja hinge tõmbab, hakkab minul piima edasi purskama lausa vertikaalselt! Söömise alguses, kui see vool on nii tugev, jooksis muidu piima alati edasi, kui Kaur korraks pea ära võttis, aga nüüd on surve lausa selline, et purskab üles. Siis ma alati karjatan ja vajutan rätiku peale, et me kõik piimast ei ujuks. Kaur korraks neelatab ja sukeldub uuesti vapralt sööma.)

Mees hakkas tegema spinati-fetajuustupirukaid ja kuna mul oli just läbi saanud Harry Potteri viies osa (lugesin järjest just uuesti läbi kuuenda, seitsmenda ja viienda osa), jäin nõutult ja raamatuta diivanile lebasklema. Puhusin mehega juttu ja vaatasin naabrite aeda, puulatva. Toas oli mingi ilus ja sume valgus, kevadine. Mõtlesin, kui harva ma niimoodi, ilma õieti midagi tegemata lihtsalt istun ja puhun kellegagi juttu. Alati peaks nagu midagi lehitsema või netti sirvima, sest info tahab pühendumist. Aga sellest infost on mul praegu kõrini. Ma ei taha rohkem midagi teada, tahan elada oma ilusat elu, aeglaselt ja muretsemata. Ma tunnetan, et olen viimasel ajal päris ilusti oma nutitelefoni aega vähendanud ja olnud rohkem hetkes, ja see on vaimsele seisule nii hea. 

Pluss mida rohkem laps kasvab, seda rohkem hakkab ta eeskuju järgima ning ma ei tahaks talle näidata, et suured inimesed oma elu elamise asemel vahivad mingit väikest helendavat ekraani ja istuvad nagu nõiutult tundide kaupa. 

...Ja pärast lugesin Kaurikesele ja üle tüki aja ta kuulas ja vaatas mulle otse suhu ning efekt tundub kohe näha, sest ta lobises siin selle postituse kirjutamise ajal ise pikkade häälikutega.

Nüüd ma lähen, sest keegi nõuab süüa.

Kaur 3 kuud

 

Meie Kaur on homme kolmekuune! Palju õnne meie pisipoisile.

Verstaposte ja uusi oskusi vaikselt lisandub. Täna panin teda kõhutama ja ta tegi seda täitsa ilusti ning naeratas ka mulle. Kui tuju on hea ja ta piisavalt kõva pinna peal ja ilusti näoga minu poole, siis võib natuke aega täitsa olla kõhuli. Siis keeras ta end pikema jututa selili ja jäi siputama nagu mardikas. Panin ta varsti uuesti kõhuli ja nüüd keeras ta end ümber esimese viie sekundi jooksul. Mind on üle kavaldatud.

Vaikselt on ta hakanud asju haarama, aga see ei tundu veel päris mõtestatud haaramine, et näen midagi ja tahan seda saada, vaid pigem kogemata võtmine. Kui midagi talle pihku suruda, siis mingiteks minutiteks ta selle ka pihku jätab. Ja mu rinnal süües hoiab ta alati niimoodi hajameelselt käega mu pluusist kinni.

Täna öösel ärkasin selle peale, et Kaur nuttis ja püüdis sinna vahele järjekindlalt lutiketti süüa. Mis mulle meeldis, oli, et ta seda ketti kõvasti endale rusikasse surus ja näo juurde tõstis, see tundus juba natuke mõtestatud.

Jutustada meeldib meie poisile päris palju, eriti jutukas on ta issiga. Peamine sõna on Aguu. Eile jalutasin temaga väljas, olin teda vankris nüüd rohkem istuvasse asendisse tõstnud, nagu mees teeb. Eks ta nüüd vaikselt muutub ümbruse vastu ju uudishimulikumaks. Jalutasime, kena päike paistis, vankrist kostis vahetevahel mõni mõtlik aguu... Idüll.

Potitamisega läheb kenasti, ehkki enamikel kordadel potile pannes ta sinna veel midagi ei tee. Keskmisel püüame tal sinna 1-2 pissi päevas, aga täna näiteks on ta juba kaks korda potti pissinud ja ühe korra kakanud, nii et progress on märgatav. Kui me viimati ostsime mähkmeid ning ma nägin, et suuruse nr 3 pakk maksis 20 eurot, jäi mul suu lahti ning süvenes soov teda võimalikult palju potile panna või riidemähkmeid kasutada.

Riidemähkmetega läheb ka päris kenasti. Need lekivad nüüd palju vähem, ilmselt lähevad iga kasutamisega järjest imavamaks. Lekkima hakkavad nad küll kaks korda lühema ajaga kui ühekordsed mähkmed, seda tuleb siis silmas pidada temaga toimetades - et kui mähkmevahetusest tund või poolteist möödas, on targem riidemähet uuesti vahetada, kui õnnetust ei soovi. Pissist peput tunneb ta selles ka palju enam ning annab sellest nutuvõruga märku ka. Puhaspepule meeldib üle kõige siiski puhta ja kuiva pepuga olla. Õhuvanne naudib ta ka ega protesteeri nende vastu.

Veel on Kaur suur veesõber. Ta käib igal õhtul vannis või issiga duši all. Veeprotseduurid on alati mehe teha, see on nende ühine aeg koos. Mina lihtsalt võtan rätikuga puhta poisi duši alt vastu ja kuivatan ära.

Kaur võib nüüd päris pikalt selili mängukaare all lesida ja ise end lõbustada. Beebikiiges võib ta ka olla, aga siis peaks emme või issi ideaalis kohe ees nägemisväljas olema ja teda tihti plutitamas käima. Pikalt talle seal ei meeldi ja ega tahagi pikalt teda seal hoida, see polevat anatoomiliselt väga hea. See on rohkem abinõu, kui endal vaja midagi ära teha.

Öö ja päev on poisil vist täitsa selged ja ta tundub neil ilusti vahet tegevat, sest öösiti magab kenasti ja ärkab vaid korra söömiseks. Ma pole enam mingit unevõlga ammu tundnud ja magan ise ka iga öö une täis. Võime alati kindlad olla, et kui 9-10 vahel peale viimast toitmist uinunud poisi tema voodisse viime, jääb ta alati magama ning edasine aeg on meie päralt. Vist ühel korral kümnest ta natuke jääb jorisema, aga siis issi uinutab ta ikkagi magama. 

Mul on mingi kahtlane tunne kuklas, et äkki me oleme mingid supervanemad :D Ma vahepeal räägin seda mehele, et kas ta ikka aru saab, kui ässad me selles lapsevanemduses oleme. Eks vast teatud asjades on meil lihtsalt vedanud ja on nö lihtne laps, aga usun, et paljud aspektid on ka meie teene. Mina ei põe tema puhul väikeste asjade pärast ja lasen paljudel asjadel minna isevooluteed. Ma pole liitunud ühegi beebigrupiga netis, sest minu meelest on sellised asjad lollakad. Usun, et see on elu kergemaks teinud: pole nii palju asjade üleanalüüsimist ega teistega võrdlemist. Kui mingi küsimus on, siis guugeldan.

Ja mees on tõesti täie kohaga partner ja teeb pool kõigist lapsega seotud toimingutest. Vahetab pooled mähkmed, jutustab, vannitab, teeb lolle nägusid ja lõbustab. See on ka mind ilusti täie mõistuse juures hoidnud.

(Üks päev sel nädalal tuli mees töölt ja hüüdis esikust:"Aguu!"

Kaur mu süles hakkas selle peale nutma. Mehel oli nagu sorri, et elan :D)

Ja une suhtes ma usun, et me väärime ikka auhinda selle pärast, kui varakult ta omaenda voodis magama hakkas. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saaks magada, beebi kaisus. Kuidas nii keegi und peaks saama? Ma ei saaks 100% sügavasse unne langedagi, kogu aeg mõtleksin, ega ma talle peale keera. Ja meie voodi on ikkagi meie jaoks, seal pole kohta lastele. Meie suhe on kõige tähtsam.

Ma arvan, et pakin selle kolmekuise aguu nüüd kokku ja viin jalutama.

Mu elu on parim

Sain eile trenni minnes palve oma telefon koju jätta ja tagasi jõudmise ajaks oli mees selle vahetanud uuema mudeli, iPhone XS vastu. Ta keeldus mulle ütlemast, palju oli juurde maksnud, väites, et teab ühte tüüpi ja see pole poest ostetud. Käskis mul enda asjadega tegeleda ja mitte uurida elu:D

See uus mudel on igatahes väga viis. Toetab ilusti kõiki äppe, mida ma tahan kasutada, seal on ka Chrome'i brauser, nii et saan netti sirvida harjunud moel, ja ta on nii kiire. Pildikvaliteet tundub ka väga hea.

Nii et juhhei, vol 2!

Mu elu on tegelikult ikka super. Meil on praegu majas kolm kimpu lilli, nii et ühe viisin magamistuppa meie voodi peatsisse aknalauale, et ilu veelgi igal pool oleks. Ühe kimbu sain nädalavahetusel, teise naistepäevaks ja kolmanda, ilusad lillad tulbid, sest mehe töö juures organiseeriti naistele kimbud ja üks jäi üle. Skoor! Need tulbid on kaunid, tulbid on üldse minu meelest nii elegantsed lilled, armastan neid.

Pluss nädala pärast tuleb meile külla minu ema, kes aitab Kauri hoida ja laseb meil esimest korda kahekesi koos välja minna. Ema helistas ükspäev ja ütles traagilise häälega, et tal on probleem. Probleem, et ta igatseb oma lapselast. Selleks päevaks oli möödunud vist paar päeva meie lahkumisest ema juurest, aga Kauri poole kõõritades sain kohe aru, miks keegi võiks seda väikest nunnupalli kohe igatsema hakata. Ta on nii võrratu! Praegu lesib teine oma tegelustekil, vahib öökulli, mis kaare otsast alla ripub, ja kuulab klassikalist muusikat. Äsja ärgates tahtis mees ise teda esimest korda potile panna. Ütlesin, et mul on tavaks talle selle juures laulda, ning mees ümises talle "Aisakella" viisil: "Potike, potike..." Kaur tegi kohe kiiresti pissi ja hommiku võis õnnestunuks lugeda.

Eile sai ta esimest korda proovida kunsttoitu, kui minu trenni ajal mehele ikka väga pikalt läätas ja väitis, et on nälga suremas. Ma tean täpselt, et seda ta ei saanud olla, sest oli vahetult enne minu minekut väga pikalt ja lopsakalt söönud. Aga tal on vist praegu, 12nda nädala paiku, mingi järjekordne kasvuspurt. Ta sööks hea meelega kogu aeg.

Igatahes tahtsimegi me proovida seda pudelitoitu, et ema jaoks harjutada, sest tema annab beebile seda, kui me deidil oleme. Beebs olevat mitte mingit erilist nägu teinud, sõi nagu mishka, ja sõi kohe peale seda minu rinnast ka. Endal mul oli kuidagi oumaigaad tunne, et esimene kord elus beebil süüa midagi, mis pole minu rinnapiim. Selline märgiline asi minu jaoks, ja ma ei näinudki ise seda. Noh, peamine põhjus, miks ma ei näinud, on, et laekusin trennist 5 minutit peale toitmise algust ja hakkasin kohe pröökama, et ära rohkem pudelit anna, et ta ikka rinda ka sööks, sest need juba suured!

Ning nädalavahetuseks peale ema tulekut panime endale kinni öö Toila spas. Jejejeje! Ma pole seal kunagi varem käinud ning tore jälle kuhugi sõita.

Üks seal tegelustekil väidab jälle, et on nälga suremas, kuigi ma jumala eest just toitsin sind, Kaur...

Oot millal ta nüüd sündiski

Mehe eks ostis endale uue iPhone'i ja vana napsas mees enda kätte. Vahetas aku ära ja tõi mulle. Ma suhtusin sellesse suhteliselt rahulikult, sest mu enda telefon ju töötab veel. Mind pole õunamaailm kunagi tõmmanud ning pean neid meeletult ülehinnatud toodeteks. Olgu, disain on neil ilus, aga oma hinda nad küll väärt pole. 

"Tegin sul seaded korda, ainult PINi veel sees pole," ütles mees. "Panin koodi ka peale, see on Kauri sünnipäev. Vaata ja uuri natuke ning kui sulle meeldib, teeme sinu telefoniks."

Ma ei viitsinud seda vaest iPhone'i mitu päeva uurida, enne kui mulle lõpuks pähe torkas, et see on minust tsipa ebaviisakas: ta on selle mulle valmis seadnud, oma aega ja raha alla pannud, et mulle midagi head teha, mina aga pole seda isegi kätte võtnud. Võtsin iPhone'i ja püüdsin sinna sisse logida Kauri sünnipäeva koodiga: 121221, aga sisse ma ei saanud. Kehitasin õlgu, mõeldes, et ehk mees pani hajameelsusest midagi valesti.

"Ma panin ju 111221," ütles mees pärast. "Proovisid?"

"Kauri sünnipäev on 12. detsembril, kallis," ütlesin naeru tagasi hoides.

"Ta sündis ju laupäeval!"

"Laupäeva öösel vastu pühapäeva," parandasin.

Mees vandus natuke endamisi. Ilmselt see, kel on seda kogemust seostada ööpäev kestnud valudega, mäletab kogu asja ikka täpsemalt. Mul on muidu ka nädalapäevade peale hea mälu ja ma võin mulle olulisi sündmuseid aasta tagant nimetada nädalapäevade järgi, millal need toimusid.

Telefon ise on okei, ilus värviline. Mul võtab siiamaani natuke aega, et ära harjuda otseteedega ja viibetega, mis kõik on Androidi telefonidest erinev. Kahjuks on ta liiga vana mudel, et toetada mitmete äppide allalaadimist, mida mul vaja oleks, nagu google drive ja fotod, ja ka näiteks LHV äpp. Mees plaanib juba selle telefoni poodi viia, et saada mulle uuemat mudelit odavamalt.

"Palju sa juurde peaksid maksma?" küsisin ma halba aimates. Ma olen kõike tehnoloogiat puudutava suhtes väga kitsi, see lihtsalt ei ole mu jaoks oluline ja sinna alla raha ma ei paneks. Normaalne telefoni hind on minu arvates maksimaalselt 200 eur. Parem kui 100 euri.

Mees teeskles, et ei kuule mu küsimust.

Nojah, samas tuleb olla tänulik. Kui paljudele inimestele ulatatakse tasuta iPhone ja öeldakse, et palun kasuta? Nii et las ma siis kasutan ja aitäh. Ilus valge on ta küll, tagaselg kuldne.  

*

Kaurike tegi eile esimese kaka potti. See oli väga väike ja viiesel skaalal 1, aga loeb ikka! Tubli poiss. Täna panin ta kohe peale ärkamist potile ja esimese viie sekundi jooksul hakkas ta pissima. Ma polnud veel teda õigesse asendisse pannud ja nii hakkas ta natuke potist ülegi pissima. Karjatasin ja lükkasin teda kohe natuke tahapoole. Pott asus meie voodi peal...

Võtsin teda enne asemelt üles, klõpsasin lahti riideid kaitsva pudipõllekese ta kaela ümbert ja heietasin: "Tere hooommikust, emme pisipoiss!"

Blääärgh, tegi pisipoiss mulle õlale ning mu pluus ja tema enda magamiskott olid hetkega piimased. Sellist asja teeb ta kahtlemata sekund pärast pudipõlle ära võtmist, sest ega ta loll ole, et varem. Ise oli ta nii õnnelik, et ma ka ei saanud naeru pidada. Üldse on ta eriti hommikuti selline päikesepoiss, et süda sulab teda vaadates. 

Vahepeal teda toites teen midagi muud ja alla vaadates taipan, et jälle ta on nibust lahti lasknud ja hoopis piilub mind altpoolt kavala muigega. Kui talle vastu naeratan, lööb kohu ta nägu särama ja ta peidab selle edvistades mulle põue. Iga kord, kui ta pole mind paar minutit näinud, sest on üksi tegelustekil asjatanud, ja ma tema kohale kummardun, on ka rõõm nii suur - emme, sa oled jälle siin!

Ja kui vahepeal väike virin kiusab, siis kindel moodus teda jälle rõõmsaks saada on teha tema kohal musikätekõverdusi - iga kord tema kohale kummardudes teha talle mopsti musi põsele või ninale. See on tema meelest üks suur show ja ta on tänulik publik.

Mul on tõepoolest tunne, et selle väikese armsa ja rõõmsa tegelase lisandumisega siia maailma on maailm parem paik.

Käisime päriselt ka Lidlis

Lõpuks, laupäeval, ikka jõudsime ka Lidlisse. Järjekord oli jälle parkimismajas, aga see liikus kiiresti ja minutitega olime sees.

Noh, esiteks hakkas mul ikka jube hea meel, et ma sinna kunagi tööle ei läinud. See on ikka jube odavpood ja ei paku ostjale mingit emotsiooni. Mul poleks olnud mingit motivatsiooni seal töötada. Näiteks kassad on üliväikesed ja seal ei ole ostude jaoks mingit kaheks jagatud ala nagu enamikes teistes poodides, vaid väga pisike koht, kuhu isegi ühe kliendi ostud, kui neid on rohkem kui viis asja, ära ei mahu. Ja kassiirid on ülikiired (see, muidugi, on boonus) ning kuhu need asjad nii kähku panna, võib edaspidi paljude pensionäride jaoks, kes ilmselt on selle poe suur sihtgrupp, osutuda suureks probleemiks. Nendel esimestel päevadel olid palgatud ostude pakkijad, st iga kassa juures seisis ilus noor tüdruk ja võttis suurest kuhjast järjest uusi kilekotte ja pakkis ostud kibekiiresti ära, haarates neid otse müüja käe alt. Meil olid omad ostukotid kaasas ja hüppasin kähku nendega ligi ning ta pidi Lidli kilekoti tagasi panema.

Noh et see kassasüsteem on megakiire ja robotlik ning inimlikkuse aspekt kaob ära. Guugeldasin isegi, miks seal on selline miniala ostude jaoks, ja see olevat kindla eesmärgiga, sest selline on nende kontseptsioon. Ilmselt on selleks eesmärgiks kliendi kiirustamine, et ta paanikas asjad kärusse tagasi paneks ja pakiks kotti kuskil eemal. Ma siiski aru ei saa, kuidas protsessi aeglustaks suuremad ostude jaoks mõeldud alad... Annaks klientidele aega.

Aga jah, kiired ja viisakad kassiirid on pluss. Nende kontseptsiooni juurde ei käi iseteeninduskassad, millest on kahju, sest igas poes, kus sellised kassad on, ma alati just seal maksan. Saab mõõtmatult palju kiiremini. Et siis kuigi on järjekorrad kassades, lähevad need kiiresti.

Ostukorve seal üldse pole, ainult megasuured kobakad kärud. Ma ei võta kunagi kuskil käru ja praegusel ajal ei saakski seda teha, käin poes alati lapsekäruga. Korvi panen tavaliselt sinna peale etteossa. Lidlis oleks mu ainuke võimalus ostud lahtiselt kuidagi lapsekäru peale panna...

Pood ise... noh, mulle sai kohe selgeks, et ilmselt saab sellest esimene ja viimane kord mul seal käia. Okei, pagarilett oli külluslik ja hinnad odavad, aga saiakesed on asjad, mida võiks kindlasti pigem harva süüa ja nende pärast poodi ei vali. Seekord võtsime mõned superhinnaga sõõrikud, sest oleme ausalt, peale nende ja banaani mul midagi osta polekski olnud. Mõtlesin, et ehk saab hea hinnaga mähkmeid või pesugeeli, aga noh, nende kategooriate esindus oli allapoole arvestust. Mingit ökot või parfüümivaba varianti ega üldse mingit valikut ei ole. Lihtsalt mõned omabrändi odavad mähkmed ning õudsed suured pesupulbrikotid. Kes üldse kasutab enam pesupulbrit :D 

Liha- ja piimaletis tabas mind õudus. Kõik oli ühe ja sama sarja toode, nende mingi omabränd, sinise sildiga ja väga kole. Tooted olid valmistatud kuskil mujal ja väga kahtlase välimusega. Ma armastan Eesti piimatooteid ja ka keskkondlikel kaalutlustel ei ostaks kunagi Eestis viibides välismaa piimatooteid - meil on endal ju nii head, milleks kuskilt sisse vedada ja ressursse raisata? 

Mees võttis mõned tooted lihaletist, mina kõrval ettevaatlikult uurides, kas ta ikka julgeb. Kui ta kodus seda pikkpoissi lahti lõikas, ütlesin mina, et ah see siis haisebki... 

Üldjoontes võis kogu sortimendi kokku võtta nii: odav tooraine, säilitusaineid ja suhkrut täis toidud. Selliseid küll ükski oma tervisest hooliv inimene tarbima ei peaks. Mul tõesti poleks sealt mitte midagi osta, mu igapäevane ostukorv on päris tervislik ja ilus värviline.

Üks asi, mis mulle siiski muljet avaldas, oli nende riiuldamissüsteem: kõik tooted riiuldatakse kastiga, et poleks mingit ressurssiraiskavat väljaladumist. See teeb igapäevase töö kindlasti palju loogilisemaks ja kiiremaks ning selle poolt olen ma küll sajaga. Eks natuke kannatab selle all poe üldine ilme, aga palju loogilisem on selline lähenemine küll. Mind Rimis töötades häiris näiteks, et banaani oli keelatud kastiga välja panna. Kuigi näiteks reede õhtul läks banaane meeletult ja kõigile oleks olnud lihtsam ja loogilisem need kastist müüa. Need pidi laduma spetsiaalse banaaniredeli peale, mis ei mahutanud kuigi palju; kogu protsess võttis aega ja tööjõudu, mida polnud kuskilt võtta, ja lisaks banaanid kannatavad iga sellise liigutuse peale ja lähevad tarbetult vara pruuniks.

Kuna ma olen jaekaubanduses nii kaua töötanud, siis mind need teemad alati huvitavad.

Ahjaa, Lidlis hüppasin veel läbi alkoosakonnast, kuna mu viimane töökoht oli alkokaupluses. Sealt võib tõesti saada hea hinnaga alkot, aga väga vähe oli tuntud suuremaid kaubamärke. Veini võib ka soodsalt skoorida, kui eelistad pigem magusamaid veine. Midagi kvaliteetset eriti silma ei hakanud.

Nii et käidud ja vaadatud ja huvitav oli, aga inimene, kes selle poe püsikliendiks hakkab, peaks oma tervise pärast küll muretsema hakkama. Me oleme ju, mida sööme...

Natuke ühte ja natuke teist

Kaurike maailmaga tutvumas, üks sokk jalast ära, nagu alati

 

Iluuusad kataloogid

Mul on viimastel päevadel veidi torssis tuju olnud. Ei teagi, millega see seotud on, kas aastaaegade muutumise või sõjaga või... Raske selliste uudiste keskel säilitada oma vaimset heaolu. Täna hommikul võtsin neti mitmeks tunniks välja ja tšillisin beebiga niisama, hea oli ning kohe tunnen end rahulikumana.

Väljas jalutamas käia ka praegu eriti mingit tuju pole. Sunnin end ikka iga päev minema, sest ma ei usu, et diivanil lösutamine midagi paremaks teeks, aga seda õiget tunnet sees pole, teen vaevu mingi tunni väljas ära ning kiirustan koju. Eile tahtis mees mind trenni saata ja mina loobusin, sest mul tõesti polnud mingit tahtmist. Täna plaanin siiski minna ja sauna ka nautida...

Hihhi, ütlesin just oma beebikiiges tšillivale Kaurile: "Beebuuuuuu!" ning Google'i assistent vastas: "Sorry, I don't understand." :D Well you're not the baby, stop eavesdropping!

Vahepeal küsime Google'i assistendilt naljaviluks igasugu lollakaid küsimusi, näiteks millal tehisintellekt ülestõusu plaanib, ja ta vastab, et selle ja selle veebilehe andmetel on robotite ülestõus täitsa võimalik, aga õnneks ka ära hoitav.

*

Kummalisel kombel selle õues käimisega on nii, et mida ilusam ilm väljas on, seda vähem ma tahan minna. Ilus ilm tekitab vahel selle ilmajäämise-hirmu, sa ei saa olla rahulikult, sa nagu kogu aeg peaks midagi tegema ja väljas olema ja päikest püüdma... Madalrõhkkond vähemalt laseb sul rahulikult olla, mitte tõmmelda, ja hea jope kaitseb nagunii kõige eest.

Aga Kaurikesel on elu esimene kevad, on ikka lahe mõelda küll. Kui talle väljas vahepeal veidi päikest näkku paistab, siis tuleb mulle pähe, et see on reaalselt ta elu esimene päike. Talvel talle küll midagi kuskile paistnud pole ja D-vitamiini võtab ta pudelist juurde nagu me teisedki.

Oeh, minu jaoks on ikka uskumatu, et see väike poiss oli kolm kuud tagasi veel minu kõhus ja käis minuga igal pool kaasas. Inimkeha on ikka täitsa võimas. Kõigest, mida mina selle üheksa kuu jooksul tarbisin, meisterdas Kaurike endale kõhus käed ja jalad ja sõrmed ja silmad ja kaks täiuslikku väikest kõrvakest. Seda kõike arvestades tunnen ma oma keha vastu sellist armastust...pole üldse oluline, et kõht on veel suurem ja pehmem, või rindadel miski, mida ma huviga mehele näitasin, ja tema ütles, et need on venitusarmid. Mul ausalt täitsa ükskõik, kas need seal on või ei, need rinnad toodavad ühele väikesele tegelasele kogu söögi, mida too tarbib, mille najal iga päevaga aina targemaks ja osavamaks kasvab. Oleks täiesti ebaõiglane oma kehalt veel nõuda, et miski peaks välja nägema nagu varem, keha oleks selle peale kurb ja segaduses.

Eks lõppeks polegi oluline, kas paar kilo on juures või ei, kui oskad ennast oma kehas hästi tunda. Siis oled nagunii võitnud. Kaalu langetas otsivad inimesed nagunii enamasti seda, et nad end paremini tundma hakkaks, aga kui seda juba eos teed, siis on sul eos kõik hästi.

*

Käisime laupäeval hulgas sisustussalongis ideid ammutamas. Võtsime kaasa hulga ilusaid katalooge ning mees käskis mul kõiki ilusaid esemeid ja ideid pildistada. Igal pool oli nii hea teenindus, müüjad tundsid oma asja. Sain jälle kinnitust, kui erinev on meie maitse. Nii kui üks millelegi viitas, et oo see on nii ilus, siis teisel oli nagu vaikne hmmmm. Üks suur üleseina-riiul oli küll, millesse mõlemad ära armusime ning selle päriselt kavatseme aasta pärast ka hankida. 

Köögid läksid igas järgmises salongis aina uhkemaks ja viimases nii kõrgtehnoloogiliseks, et mees igatsevalt oigas ja hinnasilte nähes ka kergelt minestas. Eks ta mingi vahepealse variandi kasuks vast otsustab, eile jälle joonistas arvutis kööki. Köögi disaini osas on tal suht vabad käed, ta teab sellega seotud parameetreid ja asju nagunii minust paremini, talle on köök olulisem ja nagunii valib ta midagi ilusat.

12 tuubi hambapastat

Minu mees on probleemide lahendaja. Kui mina vahel mõtlen, et ühte või teist võiks teha või ette võtta, siis tema lihtsalt teeb ära ja paneb minu ka tegema. Kui ma midagi juhtun mainima, et tahaksin, niisama, lihtsalt jutu mõttes, siis ta insta läheb ja hangib mulle selle.

Miks meil on kodus praegu majapidamiskapis kaksteist tuubi hambapastat Splat? Sest kui tuli juttu Vene kaupade embargost Eestis, siis üldiselt kiitsime selle mõlemad kahjurõõmuga heaks, ainult et mõnest vene hambapastast oli mul veidi kahju loobuda, kasutan ise just brände Splat ja Rocs. Mainisin mehele, et ostan ehk mõned tuubid siis varuks sealt, kus neid veel müüakse ja pole ennetavalt ära korjatud (ma muuseas väga poolt, et Eesti neid kaupu blokkima hakkas, aga väga poolt ka, et olemasolevad laovarud oleks võinud enne ilusti maha müüa, vältimaks arutut raiskamist ja kahju Eesti poepidajale). Järgmine hetk tegi mees juba tellimust Kaubamajast ja tellis mulle kuus tuubi Splati. Siis avastas, et oli võtnud vale sordi, ning tellis teise kuus veel.

Nüüd oleme hambapastaga eluks ajaks varustatud. Kusjuures tema ise sellest Splatist ei hooligi ja hankis endale hoopis Sensodyne'i. Kui ma nüüd mõtlen, siis pani ta mulle ka lapsekäru kotti hoolitsevalt paki nätsu ja veepudeli. Huvitav, kas ta püüab mulle midagi mu hingeõhu kohta öelda...

Kõik asjad meie kodus saavad ka alati insta parandatud! Miski ei võta pool aastat aega, et ära teha, nagu anekdootides. Kui millelgi patareid tühjad, siis vahetab mees kohe ära. Viimati sai öösel tühjaks lapsele kingitud kaisuloom-jänku, mis mängib valget müra ja helendab öösel. Alati teda magama pannes ja öösel alati peale toitmist lükkame jänksi insta mängima ja lapse silmad sulguvad kiirelt. Kui jänks sai tühjaks, teatasin mehele, et SOS, ja ta vahetas kohe samal päeval patareid ning meie kõigi uni oli päästetud.

"Thank you for the jänku," laulsin mehele. 

"The songs he's singing

Thanks for all the joy he's bringing

Who could live without him?"

Mees lõi kaasa: "Definitely not us..."

Kuidas me Lidlit tšekkamas käisime

Kuna mul on siin meelelahutusega sellised kesised lood, nagu on, siis ma suht ootasin, millal Lidli poed avatakse, et sinna uudistama minna. Mul selle poe vastu ka seepärast huvi, et oleksin sinna poolteist aastat tagasi peale Rimist lahkumist peaaegu tööle läinud... aga siiski ei läinud, sest valisin teise koha, oma viimatise töökoha. Ja olen selle eest jumala tänulik, sest see töökoht on olnud mu kõigi aegade lemmik.

Igatahes võtsime eile õhtupoolikul suuna Sõpruse puiestee Lidlisse, aga avastasime sealt eest mitmekümnepealise järjekorra ja poe eest hordi turvamehi seda järjekorda haldamas. Võib-olla on kõigil praegu kuidagi igav ja otsitakse mingit meelelahutust, või siis oli nende avamiskampaania olnud nii tugev. Väga pildis on nad olnud küll, nii oma tööpakkumiste kui peatse avamise kuulutamisega, ja sooduspakkumised ka vist väga head. Ma ise mingeid soodustooteid konkreetselt ei jahtinud, oleksin läinud lihtsalt vaatama ja kiibitsema. 

Me jõudsime kohe otsusele, et kuskil järjekorras me küll passida ei viitsi, saati siis veel lapsega. Mul oli seda juba endale raske tunnistada, et ootasin mingi toidupoe avamist nagu sündmust, aga selle taga järjekorras seismist ma kuidagi endale "söödavaks" poleks osanud mõelda, liiga mark asi, mida teha:D Sõitsime veel teisest, Mustika keskuse juures olevast Lidlist mööda ja seal oli täpselt samasugune järks ees. Pole midagi öelda, õnnestunud avamine firma poolt. Meie läksime nagu luuserid hoopis Maximasse ja mina sain endale sealt eest kimbu lilli, lihtsalt niisama. Juhhei! Kui kästi välja valida, ütlesin, et gerberad näevad väga ilusad välja, ja saingi viis erivärvilist õit endale. Meil on vist poole ajast midagi kaunist vaasis, sest just selline hea mees mul on.

Hiljem õhtul mees käis sõbra juurest läbi ja oli kodu poole tulles jälle ühest Lidlist mööda sõitnud, ilmselt teda jäi piinama see asi. Aga järjekord oli pool üheksa õhtul ikka sama pikk ja sama targalt tuli ta koju tagasi.

Ma tean juba seal käimata ka ette, et minu kodupoodi Lidlist kunagi ei saaks. Mulle on hästi olulised hea puuvilja- ja köögiviljavalik ning kindlasti eestimaised piimatooted ja leivad. Iial ei hakkaks vabatahtlikult Eestis elades mingit poola piima või leedu leiba ostma.

Õhtul jäin jälle magama nagu nott. Mees olevat viis minutit peale mind voodisse tulnud, aga ma enam teda ei näinud, sest magasin sügavalt. Jumal tänatud, et mind sellise unega õnnistatud on. Beebs tüürib ka sinnapoole, täna ta vist väga polekski öösel ärganud ega süüa küsinud, kui ma teda ise üks kord poole kolme ja üks kord seitsme paiku poleks rinnale tõstnud, sest mina ei taha, et mul midagi ees plahvataks. Ilmselt võib ta varsti täitsa ööd läbi magama hakata, juhhei.

Aga kõhuli olla talle ikka ei meeldi, ta nutab lausa pisaratega ja on teistpidi keerates niii solvunud näoga, et miks talle nii tehakse. Kui tema jalakeste vastu oma käe panen, siis tõukab end kõhuli edasi nagu väike ussike, aga seda nii, et pea ja kael on vastu maad. Pead tõstab ta küll pigem ainult hea tuju peale.

Nojah, nüüd ta viriseb sealsamas tekil selili ja küsib tähelepanu ja süüa, parem talle seda anda.

Suur rõõm väikese pissi üle

Minu üks lemmiktsitaat ühest minu lemmikraamatust "Meister ja Margarita":

"Ärge kunagi midagi kartke, Margarita Nikolajevna. See on arutu."

See on mulle siin vahepeal meelde tulnud ja ausalt igapäevases elus päris palju aidanud.

Mehe sõbranna, kel selles kuus sünnitähtaeg, oli tahtnud küll endale kotti meie beebist väikseks jäänud asjadega. Võtsin ette ilusa kinkekoti, kuhu neid kogunud olen - Marili ja Tiina toodud kott, nii nunnu, et jätsin selle endale magamistuppa sisekujunduselemendiks. Lappasin koti sisu läbi, et üle vaadata, ega ma midagi topilist-plekilist sinna pole pannud, vaid ainult ilusad asjad, nii nagu ise saada tahaks. Mõned neist pluusikestest ja kombinesoonikestest oli nii väike, et ise raske ka uskuda! Kas meie beebi oli kunagi nii tilluke? Kas meil sündis väike nukuke või päkapikuke?

Nüüd on meie kallike juba üle kuue kilo ja teda annab tõsta. Hea hantel siin meile.

Kaurikesel oli eile suur verstapostide päev. Esiteks tegi ta esimest korda pissipotti pissi. Olin teda juba päevi sinna pannud ja natuke oodanud, siis jälle ära võtnud, kui ta midagi ei teinud. Kui nutma hakkas, võtsin kohe ära. Üldiselt talle seal täitsa meeldib, hoian teda istumas ja laulan või räägin talle samal ajal. Eile kui siis nägin, et reaalselt pissib, oli mu rõõm suur. Kellasin sellest kõigile ja maru uhke tunne oli oma pisikese üle. Ega ta muidugi veel sellest kõigest taipa ja praegu tegelen veel lihtsalt pisside õigel hetkel kinnipüüdmisega, aga kui hakkab taipama, siis tekib kindlasti seos, et peale potti pissimist on hea kuiv olla, sest emme pühib pepu kuivaks ja ongi kõik, aga peale mähkmesse pissimist ikka märg ja paha.

Ja täna hommikul ta kordas seda! Läheb edukalt see asi.

Teiseks õpetas issi ta eile kõristiga kõristama. Mina olin trennis ja nemad kahekesi toimetasid köögis ning mees suutis ta panna kõristit esimest korda nii pikalt ja tugeva haardega kätte võtma, et lõpuks ta lihtsalt lesis oma toolis ja kõristas. Kui mina koju jõudsin, siis käis ikka veel äge kõrin köögis - mees valmistas mulle kimchi-suppi ja laps kõristas taustaks. Varsti tal sai küll kõrini ja ta viskas mänguasja laua alla maha. Mees pööras pliidi juures ringi ja nägi kõristi kõrval maas veel üht demonstratiivset sokki. Ilmselgelt protestiks: kuhu see kõlbab, et kõik omi asju toimetavad ja väike beebi peab üksi hakkama saama?

Kolmandaks rääkis beebi eile rohkem, kui kunagi varem vist teda rääkimas olen kuulnud. Leiutas endale uue hääliku ka: ÖU. Mina sõin päeval maitsvat kiirnuudlirooga vürtsika läätsekastme, aurutatud brokkoli, tomati, avokaado ja spinatiga ning mõmisesin rahulolust, laps istus samas laua peal oma toolis ja muudkui lasi: öu, öu, öu. Vahepeal viskasin talle jalgade pihta patsu või tegin neile väikse musi, siis ta naeris suurest rõõmust.

Vot nii armsasti meil siin lähebki.

Vastlapäev

 

Ukraina teemadel, püüan end vaikselt sellest distantseerida, oma meelerahu nimel. Annetasin neile ühe organisatsiooni kaudu; kuuldes, kuidas kõik eestlased ümberringi annetavad, tekib ilus ühtsustunne. Aga seda meeletut negatiivsust tuleb uksest ja aknast, igast kanalist, mille avan, see ei saa emotsionaalsele seisule lõpuks hea olla.

Jalutan tänaval ringi ja kujutan ette, et meie kõigi heaoluühiskonna probleemide asemele tekiks uus, suur, ainus tõeline probleem: kuidas ellu jääda. Mul on seda raske kujutleda. Ma isiklikult ei usu, et meil siin sõjaks läheks, sest me oleme ikkagi end piisavalt lääne maailmapilti ja lääne organisatsioonide tiiva alla nihverdanud. Ette muidugi ei teagi keegi, naaberriigi hull valitseja ise ka mitte, mis ta järgmiseks teha võtab. Ilmselt see hirmutabki meie inimesi väga: Putini kontrollimatu ja ebaratsionaalne käitumine. Mida vähem tal kaotada on, seda hullemaid asju ta teha võib. Aga ikkagi on meile kõigile kasulik püüda oma elu edasi elada, mitte mõlgutada mõtteid võimalikust sõjast siin. Oletame, et kahe aasta pärast Venemaa meid ründab - siis oleksime kaotanud kaks aastat meelerahu ja ilusat elu, ilma mingi nähtava kasutegurita. Ja kui Venemaa meid ei ründa, siis oleksime ikkagi kaotanud kaks aastat meelerahu, nüüd juba suure rasvase kahjutegurina: meie kõigi rahulik meel, elurõõm, teotahtelisus... Aega pole raisata ja minema visata, niigi on koroonapaanika meid mitu aastat aheldanud ja kodudes kinni hoidnud. Aeg on väärtuslik, ainus vara, mida me kunagi tagasi ei saa.

Igatahes nii palju ma tean, et kui mingi oht tajutavamaks muutuks, tõmbaksime perega siit minema kuskile ohutumasse kohta, nii et sinist suitsu ka alles ei jääks. Minu mees ja minu poeg ei tohi kunagi minna ühtegi sõtta. Mitte miski, mitte ühegi riigi ja valitseja ambitsioonid ei ole tähtsamad kui inimelu. Minu üheksa kuud üsas kantud ja hoolega armastatud ja kasvatatud pojast ei saa kunagi kellelegi vabatahtlikult kahuriliha.

Lähen sellest teemast nüüd üle ja millegi rõõmsama peale.

Eile oli vastlapäev ja mul oli suur isu seda kuidagi tähistada. Viimasel ajal tunnen tahtmist midagi oma kätega teha. Küll võtan vabal hetkel jälle guaššid ja paberi ette (ainult selleks, et viie minuti pärast kellegi lää pärast asi katkestada, aga noh vähemasti püüan:D), küll küpsetan. Beebi magab päeval nüüd aina vähem ja oma tegemisi maja peal ei ole võimalik enam ajastada tema uneaegadele. Kui midagi tahta tehtud saada, tuleb beebi lihtsalt sinnasamasse võtta ja las ta siputab siis seal ja vaatab-kuulab mind. Panin ta eile beebikiigega köögilauale ja ise hakkasin õunu tükeldama. Mees sai tuttavalt suure kotitäie kohe käest minevaid õunu, mida isegi minusugune õunasöödik ei suudaks piisavalt kiiresti ära realiseerida. Seega puhastasin ja tükeldasin pooled ära ja panin kuivatisse ning paari tunni pärast olid mõnusad õunanätsud valmis. Head asjad öise imetamise kõrval näksida. Jah, ma pean alati ja igas olukorras midagi sööma :D

Mõtlesin ka, et poest kuklite ostmise asemel oleks palju lõbusam neid ise teha. Sõtkusin tainast ka beebi kõrvalt ja kergitamise ajal lugesin talle sealsamas raamatut ette. Täitsa rahulik ja mõnus oli ta seal, vaatas mind kavala näoga, ja minu pilku püüdes ütles Aguu.

Kuklitainas eriti ei kerkinud, aga üheksa kuklikest saime küll. Oli tunda, et need polnud õhulised nagu hästi kerkinud taignast oleks saanud, aga noh, nad said see-eest mõnusad tihked, mulle meeldib selline tekstuur ka. Maja sai head küpsetamislõhna täis. Mees, kes tegeles küpsetamispoole ja vahukoorega, leidis sahtlist toiduvärvid ja tegi vahukoore siniseks. Päris efektsed nägid välja küll!

Käisime ka kelgutamas. Laenasime naabrinaiselt kelgu ja sõitsime Nõmmele, kus oli lund veel küll ja teisi vastlapäevalisi ka küllaga. Avastasin, milline jänespüks minust on saanud. Lapsena oli kelgutamine ikka lemmiktegevus, aga täiskasvanud mina reaalselt kardab iga vähegi kõrgemat nõlva. Hakkasin esimesest alla liuglema ja insta tabas mind paanika, et olen liiga noor suremiseks. Hakkasin end kinnastega pidurdama. Mees naeris, aga ise ka enam ühtegi kõrgemat küngast ei puudutanud. Lasime alla sellistest mäekestest, mis oleksid närvikõdi tekitanud vist kolmeaastasele lapsele :D 

Kusjuures ma veel mäletan, et aasta eest just tutvumise järel käisime ka kelgutamas ja siis panime alla ikka kõvasti kõrgematest küngastest. Mul on tunne, et siis tahtsime üksteisele veel megalt muljet avaldada ja keegi ei julgenud öelda, et ma kardan, lähme koju.

Panime raske beebi oma turvatooliga ka korraks kelgule, et järele vedada, aga ta suunurgad kiskusid kohe alla ja pea oleks nutt tulnud. Mees arvas, et lume krudisemine kelgu all ehmatas teda.

Nii et veits piinlik, aga rist kirjas ning keegi ei saa öelda, et me pole sel talvel kelgutamas käinud!