Joy (2015)

Kui paar päeva tagasi kinos käisin, huvitasid mind kaks filmi: "Joy" Jennifer Lawrence'iga ja Angelina Jolie "Mere ääres". Valisin selle filmi, mille seanss juhtus olema esimesena ning selleks sai "Joy".

Peamiselt tõmbas mind selle filmi poole Jennifer Lawrence peaosas. Bradley Cooper on samuti tugev näitleja.

Peategelane on noor naine, kellele on alati meeldinud oma kätega midagi luua. Kahjuks on juhtunud elu ja ta on omadega ummikus: lahutatud, kaks last, kehv töökoht ja motivatsioonipuudus. Ta ema elab ühes toas ta majas, tehes päevad läbi mitte midagi peale seebikate vaatamise, eksmees elab keldris ning hopsti! kolib varsti keldrisse sisse ka Joy isa, kelle tema uus naine on välja visanud. Kõik kogu aeg tahavad Joy käest midagi ja keegi ei toeta teda. Filmi esimene pool on tõega päris masendav. 

Üks pidev liin on ema seebikamaailm. Film ise avatakse stseeniga sellest seebikast ja iga natukese aja tagant võtab kaamera jälle fookusesse teleka, kus näitlejad surevad ja jälle ellu ärkavad ja üksteist reetmises süüdistavad. Joyle hakkab kogu see seebikas nii ajudele, et ta näeb sellest juba õudusunenägusid.

Ja muuhulgas ajavad kõik pereliikmed kogu aeg midagi maha või ümber ja Joy peab kõigi tagant koristama ja oma käed katki tegema, sest tal ei ole korralikku moppi! Ja ta leiutab uut tüüpi mopi. The only mop you will ever need to buy!

Tõtt-öelda ei lähe see tõsielul põhinev film ka selles punktis eriti vähem masendavaks, sest mitte keegi ei usu Joy tootesse. Ta peab seda muudkui pushima ja pushima ning tõestama, et seda võiks edu saata. Robert De Niro Joy isa rollis on päris ebameeldiv, sest ta pole mitte kunagi tema poolt ja süüdistab igas ebaedus teda. Eks see kõik vist peegeldabki päris ärimaailma: see on raske.

Ühel hetkel, kui kõik jälle Joyle kraesse kargavad, ta nutab natuke, vihastab ja lõikab oma blondid juuksed maha:

Vot niimoodi

Ja ühel hetkel läheb paugutab püssi, sest kõik ajavad närvi

Juuste maha lõikamine mõjub väga motiveerivalt ja lisaks näeb lahe välja.

Alguses mulle see film eriti ei meeldinud, sest see oli kuidagi... kummaline. Igal pool need seebikanäitlejad oma draamaga, ja Jennifer kandis oma repliike ette natuke puiselt. Tegelikult rääkisid nad kõik natuke omamoodi.

Aga kui ma kinost välja kõndisin, oli kuidagi helge tunne peal. See lugu mõjus hästi ja jättis hea enesetunde.

Saame kokku Kaupsi ees

Kaks võimalust: kas homme tuleb üks tegutsemist täis päev, kus ma teen kõike ja jõuan kõikjale... või ütlen endale hommikul: põrgusse kah! ning keeran teise külje ja veedan päeva teki all, süües krõpse ja juues kohvi ning ronides vahetevahel katsuma, kas radikad ikka töötavad... nagu täna juhtus.

Ma loodan väga, et tuleb see esimene variant.

Sai siin vahepeal jälle Tartus käidud, sürpriis! Haha, ma veedan lihtsalt kogu oma aja Tartus. Tegelikult oli see võimalus veel viimast korda kokku saada Polina ja Heleniga, kes tänaseks on jälle Eestist lahkunud. Meid tuli seekord kokku suurem kamp. Nii kui me Tiinaga olime Kaupsi eest Polina kinni püüdnud, otsustasime juba eos kuskile maha istuda, sest teised hilinevad nagunii. Me oleme õppinud. Ma loovisin meid üllatuslikult Ristiisasse.

"Ma just tahtsin sulle sõnumit saata, et hilineme natuke," ütles Helen pärast, "aga nägin telefoni vaadates juba su sõnumit, et olete Ristiisas. Kust te teadsite?" 

Teatasin Jaanikale ja Maarjale, et pärast istumist läheme kõik Toomemäele kelgutama, sest Helen oli juba seitse kilekotti kaasa võtnud. Nad ajasid silmad ehmatusest suureks.

"Vähemalt ei võtnud ta seitset Salvo kelku," ütles Jaanika. Kujutlesime kõik hetkeks, kuidas Helen ilmub Ristiisasse, seitse Salvo kelku nööridega järel, ja küsib ettekandjalt parkimiskohtade järele. 

Ostsin pärast Tiinaga Kaupsist ühe huvitava näomaski, mis pealemäärituna nägi ereroheline ja õudne välja. Katsetasin seda kodus ema juures. Kui ma vannitoast välja ilmusin, Päär lihtsalt vahtis mind hullunud pilguga, nagu tahtnuks küsida: "Mida kuradit?" 

Kui ma aeglaselt lähemale hakkasin minema, pistis ta tuhatnelja punuma.

Siiski mõjus see mask pooridele päris hästi. Ma arvan. Ja juba mitu päeva ei näita inimesed enam tänaval minu peale näpuga ega karju: "Koletis!"

Kuigi eile ütles üks kamp teismelisi mulle tänaval: "Tere, Tiit!" (See viimane on tõsilugu.) 

Kulutasin Lõunaka Apollos ära enamuse Minni antud kinkekaartidest. Leidsin Sophie Kinsella uue raamatu, Mihkel Mutilt "Pingviin ja raisakass" ning kinkekaardi täissaamiseks ka kaks ajakirja.

Üks neist, sugu: N, on vist midagi uut. Uus feministlik ajakiri? Mingi ühekordne number? Samanimeline teatrietendus on ka olemas, kas sellest inspireeritud? Ma ei tea. Igatahes huvitav on. Seal oli üks artikkel sellest, kuidas alkoholitööstus on viimastel kümnenditel reklaami just eriti naistele suunama hakanud (sest mehed jõid juba nagunii palju) ja meile on sisendatud, et klaas veini filmi või raamatu kõrvale, oled sa üksi või kellegagi koos, on igati normaalne. Mõtlemapanev.

Sellega seoses suurenes mu raamatutekuhi veelgi. Ka Marili kinkis mulle jõuludeks ühe raamatu. Võtsin end vähemalt kokku ja sain "Don Quijote" läbi. Esimese osa tegelikult. Teine osa on veel, paksemgi kui esimene, aga ma arvan, et sellega tegelen siis, kui kõik mu praegu ootavad raamatud on tähelepanu saanud.

Ausalt öeldes ma arvan, et kuigi maailmaklassika, on "Don Quijote" lihtsalt liiga pikk. Cervantesel ikka sõnu jagus. Vahepeal hakkas üks tegelane teisele midagi selgitama ja tegi seda lihtsalt kolm lehekülge järjest, hästi üldsõnaliselt ja megalt metafoore kasutades.

Kuigi ta läks umbes poole raamatu pealt kõvasti huvitavamaks. Algul oli mul lihtsalt igav, aga pärast hakati jutustama igasugu lugusid, mis juba omaette huvitavad olid ja oma orjaks müümistega, araablaste ja kaunite naistega kangesti Wilhelm Hauffi kunstmuinasjutte meenutasid.

Jaa. Jääb siis nii. Oleme uhked, et ühegi osa läbi saime.

Sõbranna rääkis oma vaadetest lastele.

"Mina küll lapsi ei taha. Piinle üheksa kuud ja siis hakka veel pressima," kehitas ta õlgu. "Mitte et mul konkreetselt tite vastu midagi oleks, aga ma ei taha teda ise saada."

Ta mõtles natuke.

"Alati võib ju lapse varjupaigast võtta."

Ta mõtles veel natuke.

"Või, see tähendab... mitte varjupaigast, vaid lastekodust."

Sünnipäev - soovitan kõigile

Mul oli sel aastal imetore sünnipäev. Tegelikult olin pool päeva täitsa üksi kodus kassivalves, aga sellegipoolest oli mõnus ning häid soove sain ka küllaga.

Sisustasin oma aega pesutriikimise, tolmupühkimise ja kassikasti koristamisega (sest ma ei saanud ometi järgmisel päeval koju saabuvale emale mingit sealauta maha jätta), enne kui mul pähe tuli poodi minna ja endal olemine mõnusaks teha. Et oli nagunii aasta viimane päev, tundus pudel šampust hea mõte. Etteruttavalt võib öelda, et viimaseks pudeliks sel päeval see ei jäänud...

Tegin endale terve pannitäie seeni munaga, klapplaua lahti, jõin vahuveini ja vaatasin "Grease'i", Päär süles nurrumas. Serveerisin endale ka kooki ning taustal sädeles parajasti jõulukuusk oma viimseid sädelemisi. Tõesti oli päris meeleolukas, eriti kui telefon helises ja inimesed mind meeles pidasid. Üks töökaaslane helistas kell pool üksteist, ütles, et oli äsja ärganud ja kohe mulle helistanud. 

"Sa olid mu esimene mõte."

Nunnu.

Õhtupoolikul sõitsin linna ja otsejoones Liisu juurde hotelli, kus ta oli mulle üliväga armsalt toa reserveerinud. Päris šeff on oma sünnipäeval hotellis ööbida. Vaatasin natuke udusel pilgul (kilk oli juba peas) telekast mingeid välisuudiseid ja klõpsutasin endast selfisid.

Näide

Selleks ajaks kui Heleni juurde hakkasin minema ja Lõunaka juures enne bussi poest läbi tahtsin käia, avastasin ehmatusega, et mõlemad Lõunaka toidupoed olid juba kinni. See oli täielik košmaar. Ma polnud üldse arvestanud, et aasta viimasel päeval poed varem kinni lähevad. Kuidas ma pidin absoluutselt ilma igasuguse toidu ja joogita aasta viimast õhtut tähistama minema?

Õnneks oli Heleni kodu lähedal olev Selver lahti 11ni ja ma sain oma kraami ilusti kätte ning närvivapustusest ka üle.

Helen ja Polina olid mu kingitused armsasti ära peitnud. 

"Sa pead nad üles otsima," ütles Polina kavalalt. "Istu siia. Ja ma ei taha mingit vihjet anda, aga võid näiteks seda diivanipatja liigutada."

Diivanipadja all oli väike pakike, kus sees karukindad. Karu! Ärakäivate sõrmeotstega, mis on mugavad, kui tahad väljas telefoniga rääkida.

"Minu oma on ka ära peidetud," ütles Helen. Igaks juhuks tõstsin järgmist diivanipatja ja skoor! Seal oli pakk hispaaniakeelse "Väikese printsiga", kus sees pikk ja armas pühendus ning soov: "Head keeleõpet!"

Õhtu oli multikeelne, sest üks Heleni sõbranna ei olnud eestlane. Panime vaheldumisi Youtube'ist laule ja olime DJ'd. Kõik teised olid rämedad hipsterid, ja mina panin oma tantsumuusikat.

Mingi hetk võtsime takso ja läksime kesklinna ühe Polina sõbra tuttava korterisse. Mõned hakkasid mingit lauamängu mängima, mõned suhtlesid vanamoodsalt suu abil, aga mina ja Polina sõbranna tšekkasime netist laivis Tujurikkuja üle, mis oli täpselt sama hea ja sama üle võlli nagu alati. Kurb oli kuulda, et nad seda viimast korda teevad, aga see lõpulaul oli küll parim. Väga andekas. Ja väga täppi. Inimesed, kes selle üle kiunuvad, on ilmselgelt need koerad, kelle saba peale on astutud.

Ning mul kummitab see laul siiamaani.

Keskööl läksime välja, vaatasime ilutulestikku, jõime šampust ja soovisime üksteisele head uut aastat! Pärast istusime veel tunnikese korteris ja lõpetasime oma joogid ära. Kui siis peale ühte klubi poole suunduma hakati, jätsin ma kiirelt hüvasti ja ronisin takso peale, sest mulle jõudis kohale, et ma olen esimesel jaanuaril tööl. Ja teisel. Kaks pikka päeva, öösel kaheni välja. Mida ma olin teinud?

Buss, mis mind Tartusse viis, läks kaheksa viisteist hommikul. Ma ei tea, kuidas ma sealt voodist välja sain, sest see oli košmaar. Mul oli nii meeletult külm ja ma lubasin endale, et ei joo enam kunagi (see kirjeldab delikaatselt olukorda mu peas ja kehas). Liis kutsus mulle bussijaama takso, sest ma ei tahtnud pool tundi linnaliiniga loksuda. Vastas alles ei tea mitmes takso, nii et ma olin õnnelik, et üldse peale sain. Kuigi bussijaama jõudes soovisin, et oleksin linnaliini valinud, sest selgus, et jaam oli kinni ja mul oli nelikümmend minutit bussini! Toredal ja jutukal taksojuhil oli ka minust kahju, kui ta mu sinna ette maha pani. Jälle kord ei olnud ma osanud arvestada, et miski on esimesel jaanuaril kinni. Ja totralt vara võtsin takso ka, aga tahtsin kindel olla, et ma selle üldse saan - vastasel juhul oleksin veel linnaliinile jõudnud.

Ütleme nii, et selleks ajaks, kui mu buss ette keeras, olin konkreetselt alajahtunud. Vähemalt pohmakas paistis olevat puhtast külmast ära hajunud. Kui Viljandisse jõudsin, jäi mul tunnike veel enne tööd magamiseks. Võtsin kuuma duši, keerasin kütte põhja ja kaks tekki peale ning tukkusin. Mul oli tunne, et ma enam kunagi sooja ei saa, kuid lõpuks siiski sain.

Lõpp hea, kõik hea.

Wave after wave, slowly drifting

T2nase p2eva k6ige parem synnip2eva6nnitlus l2heb raudselt yhele mu t66kaaslasele.

Õed sõgedad

See postitus võiks vabalt rääkida Liisust ja Minnist, aga seekord räägib ühest filmist.

Nii kui ma avastasin, et Tina Feyl ja Amy Poehleril on väljas järjekordne film - nimega "Sisters" ehk "Õed sõgedad", jooksin insta tormi, et see ära näha. Minn oli meeleldi valmis minuga ühinema, ehkki ta Tina Feyst ega Amy Poehlerist midagi ei tea.

Minu jaoks oli eriti hea seda filmi just praegu näha, sest et mul on Amy elulooraamat peaaegu läbi ja see on päris huvitav lugemine olnud. Peaaegu filosoofiline ja väga innustav.

Film ise oli täpselt selline, nagu treileri järgi oletada võis: hullumeelne. Palju roppe nalju, palju joomist ja narkot ja pidutsemist. Terve lugu oli pmst üks suur pidu.

Mulle meeldis, et mõned praegused SNLi näitlejad olid kaasatud, ja veel mulle meeldis, kui ilus Tina Fey oli. Ta nägi tõesti väga hea välja.

Lugu ise on selline, et kaks täiskasvanud õde avastavad, nende vanemad on oma maja (ja nende lapsepõlvekodu) ära müünud, ning neil kästakse oma kunagine tuba ära koristada ja minema visata, mida enam vaja pole. Tina Fey mängib luuserõde, kel pole kodu ega tööd, ja Amy Poehler vastutustundlikku, üleliia muretsevat ja hoolitsevat õde. Nad avastavad tuba koristades ja jutustades, et Amy Poehler pole nooruses õieti üldse lõbutseda saanud, sest ta kogu aeg valvas teiste järele, kui nood pidutsesid, ja otsustavad ära pidada ühe suure megapeo, viimase selles majas. (Sealjuures peaks maja jääma ideaalsesse korda, sest müük pole veel päris läbi läinud ja uued omanikud käivad kogu aeg läbi ja luuravad kullipilgul, mis toimps.)

Pole vist vaja öeldagi, et maja oleks vähem kannatanud, kui seda oleks pommitatud. See on täielik košmaar. Yolo!

Film ise oli täitsa talutav. Mitte mingi pärl, aga kui sa tahad natuke naerda ja näitlejad meeldivad, siis kärab küll.

Kes ees, see mees

Mida varasem sünnipäevakink, seda parem. Sest sünnipäevalaps saab selle varem kätte ja on topeltõnnelik! Ja yolo!

Eile pärast ema haiglas külastamist sain linnas kokku isa ja Minniga, kes mõlemad ära olid sõitmas. Isa oma koju ja Minn aastavahetuseks ära. Sõime Tasku keskuse Chopstixis ja Minn ulatas mulle ülisuure ja lopsaka koti, mis oli täis ühte karu, tervet kuhja Apollo kinkekaarte, sünnipäevakaarti ja trühvleid.

"Kas see karu mängib muusikat?" küsisin karu küljest silti musical bear leides ning teda igast küljest muljuma hakates.

"Ma ei tea," vastas Minn üllatunult. "Mina ostsin ta sellepärast, et ta oli nii nunnu ja hoidis teist karu süles. Vaata!"

Muusika õnnestus mul kätte saada alles kodus, kui avastasin, et karu tuleb mütsist sikutada, et ta sulnist unelaulu mängima hakkaks.

Nii nunnu!

Jõulubluus

Mingi imelik peale-jõule-bluus on peal. Ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Ilmselt on vaja rohkem magada.

Panen parem mõned pildid.

Teine piparkoogitegu. Instaswag!

Tiinalt

Nati kingitud kuldne ahv ja banaaaaan

 

Kuidas me kuuske katsime

Parajasti kui mina eile Tartusse ema vaatama sõitsin, vajusid Puhjas bussi peale veel Minn ja Liis ja nii me siis kõik kolmekesi palatisse astusime. Ema muutus näost valgeks ja pomises, ta ei mäletanud, et tal nii palju lapsi oli.

Jõime kõik neljakesi voodi peal istudes R-kioski lattesid ning juba oli mul aeg linna poole sprintida, et Heleniga kokku saada. Jäin hiljaks, aga sellest polnud midagi, sest Helen jäi ka hiljaks. Eriti naljakas oli, et mu õed pidid ka kuskile lõunatama minema. Valin mina siis Heleniga välja pubi Pahad Poisid, istume maha ja tellime ära, kui märkan seina ääres lauas Minni ja Liisu. Kõigist Tartu söögikohtadest! Kusjuures see pole meil üldse tavaline koht, mida külastada.

Juurde astudes märkasin, et Liis oli isegi tellinud sama toidu mis mina. Geneetika vastu ikka ei saa. 

Õhtul ehtisime Minniga kuuse ära. Nii nunnu tuli:

Hästi ilus, lopsakas ja kahar kuusk on. Millegipärast ütlesin ma mingi kolm korda järjest: "Hakkame siis kuuske katma" või "Ongi kuusk kaetud" ja pidin ennast siis parandama. Mul oli tunne, et öeldakse "kuuske katma", aga ei öelda ju. Kuuske lihtsalt ehitakse. Täiega kummaline. Mingi lüli ajus on katki vist.

Päärlane seadis ennast uhke ilmega Minni kohvri peale paika ega jõudnud piisavalt kiiresti põgeneda, kui Minn talle lähenes, kurjakuulutav ilme näol ja kard käes.

Lookin fabulous!

Roobitseb Minni hambaharjakarpi, kohtlane ilme näol

Küpsetasime ka ühe laari piparkooke ja ausalt, sel aastal tulid lahedamad ja maitsvamad piparkoogid kui kunagi varem! Esiteks jätsime taigna paksemaks, nii et nad said mõnusad kohevad, ja teiseks avastasime, et vormid on üldse igavad ja hakkasime kooke hoopis noaga välja lõikama. Hästi loomingulised tulid. Lõikasime oma nimetähti ja komme ja lipse ja labidaid ning Minn tegi terve akvaariumitäie kalu.

"Kas on aru saada, mis see on?" küsis ta pärast iga oma loomingu väljalõikamist.

"Võti," ütlesin mina.

"See on pulgakomm! Või liiklusmärk, millel pole midagi peal."

Elumoto

Tegime ka lahti pere ühise jõulukingi, Scrabble´i. Kahjuks Minn võitis, aga mida iganes. Algaja õnn. Panin tähele, et eesti keeles on seda raskem mängida kui inglise keeles. Näiteks sain ma z-tähe.

"Mida kuradit?" küsisin ma. "Minu meelest pole eesti keeles üheski sõnas z-tähte. Miks mõnitad, Scrabble?"

"Mul oli terve mäng see käes," irvitas Minn, "enne kui lõpuks selle ära vahetasin."

Jaaaaa ma jooksen parem uuesti bussi peale, meid saab suurem kamp kokku. Mul on tunne, et ma veedan praegu pool elu bussis.

I wanna see it painted, painted, painted black

I look inside myself and see my heart is black