Mitmed mu sõbrannad on lasknud välja trükkida päris pilte ja need siis seinale riputanud. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et see on hea mõte iga päev mõnel armsal hetkel endale meelde lasta tulla.

Tegin laupäeva hommikul tellimuse ja sõitsin kohe Tartusse ning korjasin pildid üles. Mulle väga meeldib tulemus. Näiteks mu kirjutuslaua kohal on pildid kohtadest, kus mulle on kõige rohkem meeldinud, üks sein on perele ja teine sõpradele ning üks pühendatud kõigile mu lastele ajast, kui olin au pair.

Plaanid, plaanid

Juuni hakkab vaikselt ilmet võtma. Teisipäeval tuleb mulle külla Tiina, mis on täiuslik, sest saame ühtlasi ka tema sünnipäeva tähistada. Kahekümnendal on Tiina lõpetamine Tallinnas, kahekümne esimesel saame kogu perega Tartus kokku, et tähistada isa sünnipäeva, ning jaanipäevaks sõidab Viljandisse Liis. Olen jaanipäeval küll tööl, aga ainult kella neljani, mis põhimõtteliselt võrdub vaba õhtuga. Ja küll me siit mõne lõkke juba leiame.

Lisaks tuli emal suurepärane mõte hüpata juuni lõpus läbi Pärnu hansapäevadelt ning Liisul mõte jäädagi juuli algul paariks päevaks Pärnu. Kõlab hästi...

Lugesin ühel õhtul Ralfi filmiblogi, kus suurem osa arvustatud filmidest tunduvad olevat õudukad. Jumal tänatud, et ma mõnda neist veel vaatama ei hakanud, sest juba arvustuste lugemisest nägin samal öösel õudusunenägu. On ikka mõnel närvikava... 

Unenäos traageldas ringi üks kummitus ning ma mäletan, et ühel hetkel tuli mulle läbi une meelde, ma ei usu ju kummitustesse. Siis tekkis hetk, kus ma võitlesin une reaalsusega, kus ilmselgelt oli kummitus olemas, lõpuks andsin alla ja püüdsin teda noaga hakkida.

Uus käekott - lõpuks ometi

Jumal, kui kaua olin endale uut käekotti otsinud. Tegelikult mitmuses, käekotte. Viskasin oma kaks pisikest üleõlakotti minema, kuna mõlemad olid katki. Lootsin, et ostan siis ruttu uued, aga sellest on minu meelest vähemalt kuu, ja ma polnud ikka uut väikest kotti leidnud.

Eile kõndisime Liisuga Terranovast mööda ning kuna mul oli vaja Viljandi bussi peale jõuda, tegin kiire otsuse ja ostsin sealt kaks kotti. Vahel on tore, kui kiire on, sest pole aega molutada ning asjad saavad lihtsalt tehtud. 

Ning jah, ma tean, et Terranova on selline blah pood, kvaliteeti ja disaini üldiselt null, aga mulle need kotid tõesti meeldivad ja ma loodan, et need kestavad natuke aega.

Mõlemad on kenat neutraalset värvi ning neutraalse, lihtsa disainiga. Kandsin suuremat juba täna väljas ning see mahutas kogu minu kraami - ma tassin alati palju asju kaasas - ja hilisemad ostud toidupoest ka.

Männimäe Humanast aga leidsin paar suvepluusikest ja tumesinise seeliku töö juurde. Humanas olid kõik asjad täna 1 euro!

Juba kujutan neid pluuse endal seljas päikeselises Pärnus...

"Jurassic World"

Liisumissiisu ja mina käisime eile Tartus "Jurassic Worldi" vaatamas. Tegu oli 3D filmiga, ja me valisime selle vaatamata 3D-le, mitte selle tõttu.

IMDb-s oli filmile antud kõrge hinnang, midagi üle 8, mis oli üks põhjustest, miks ma selle valisin. Liis oli nõus, aga teatas inside infot, et film pole Ameerikas veel väljaski ja et hinnang on produtsentide ja muude asjast huvitatud isikute poolt kunstlikult nii kõrgeks aetud.

"Selle tegelik hinnang tuleb arvatavasti kuus kuni seitse palli," ütles Liis teadjalt.

Peale filmi nägemist olen tõesti üsna pettunud IMDb usaldusväärsuses. Ma annaksin talle tõesti näiteks kuus koma viis, aga kindlasti mitte üle 8. Film oli natuke liiga pikk (kaks tundi) ja natuke liiga ettearvatav. Kuigi samas, mida seal on mitte ette arvata? Sama teema nagu Jurassic Parkil kunagi: seikluspark dinosaurustega, kõigil on lõbus, üks dinosaurus pääseb kontrolli alt välja, kõigil pole enam lõbus, kõik surevad.

Sisu oli lihtne: kaks last, üks teismeline (täiesti blasee) ja teine väike (täielik geenius) saadetakse dinosauruste parki vaheaega veetma, kus nende eest peaks hoolitsema nende võõrdunud tädi Claire. Tädi Claire'il kui pargi juhatajal on käed tegemist täis ning lapsed antakse hoopis ta assistendi hoole alla. Kui ema seda teada saab, sõimab ta õel näo täis. Selle koha peal ma vihastasin: no sorri, et ta elab. Ja et tal on töökoht. Ta ei saa lihtsalt maha istuda ja lastega mängida, kui tal on park juhatada.

Pargi uus atraktsioon, Türannosaurus Rexist ja veel mitmetest muudest elukatest kokku keevitatud mutantdinosaurus, osutub intelligentseks ja intelligentselt kurjaks, põgeneb ja hakkab inimesi nahka pistma. Selle juures oli minu jaoks eriti kummaline pargi juhtkonna, Claire'i ning pargi miljardärist omaniku reaktsioon: mitte mingit erilist reaktsiooni. Nad hakkasid hoopis arutama, kuidas koletist ilma teda kätte saamata uuesti kinni püüda, kuna ta maksis ikkagi suure hulga raha. Neil oli täiesti ükskõik surnud töötajatest. Ma muidugi saan aru, et see oli filmi sisuliini jaoks vajalik, ning et nad ei tohtinud looma kohe ära tappa, muidu olekski film otsas, aga ma hakkasin lihtsalt mõtlema, mida mina teeks, kui minu hooletuse tõttu keegi surma saaks. Ma satuks šokki! Ma istuks värisedes nurgas ja lülituks välja! Ma ei vaidleks kellegagi selle üle, kas ta hääletoon on liiga kõva ja kas tal on praegu õigust dinosauruse saatuse üle kaasa rääkida või ei.

Ning veel: oleks ikkagi täiesti huvitav ja ootamatu, kui mõni lastest ükskord taolises filmis surma saaks. Nagu see väike geenius "Jurassic Worldis". Okei, ta on kümneaastane ja nunnu, aga see ei tähenda, et ta on surematu. 

Vot see annaks alles uue vaatepunkti. 

Mind jättis suhteliselt külmaks, kuidas vennad omavahel dinosauruse eest põgenedes ühise keele leidsid, kuidas tädi Claire lastest hoolima hakkas, ja eriti külmaks jättis mind Claire'i ja Chris Pratti kehastatud loomataltsutaja armulugu. Nad kohe ei klappinud omavahel. Olemata ei jäänud ka klassikaline suudlus olukorras, kus kõikjal ümber veri lendab, inimesed jooksevad amokki ja dinosaurused märatsevad. Hormoonid ikkagi.

Filmi boonuseks olid aga elutruud dinosaurused. Kui mõelda, et neid ei ole üleüldse olemaski ning nad on täielikult arvutigraafika teene, siis... võimas graafika küll. Jep.

Pärast filmi kõndisime mina ja Liis Riia mäest üles, et minna Asian Chefi sööma. (Reklaamiohvrid! Asian Chefi reklaami nimelt näidatakse kinos. Aga tegelikult oleme seal varem ka käinud ja meeldis.) Mina tellisin jälle klassikalised nuudlid, kuhu palusin seeni lisada. Ettekandjaneiu teatas krapsakalt, et midagi lisada ei saa, saab ainult ära võtta. Hetke pärast ta leebus ja ütles, et küsib igaks juhuks kokalt. Kokk oli ilmselt heldes meeleolus, sest sai. Liis võttis kevadrullid, mis olid ka täitsa okeid, aga minu nuudlid olid üle kõige! Portsjon oli megasuur, aga ma pistsin kõik suurema jututa nahka. 

Proovisin esimest korda elus jäist kohvijooki, iced lattet, aga ausalt öeldes minu maitsenäsade jaoks see midagi head ei tähendanud. Jätsin pool järgi ning edaspidi vist ei proovi.

Natuke päikest on kõik, mis vaja

Olen viimastel päevadel olnud mingis imelikus tujus. Jõudu ei ole, meeleolu on halb, ärritun kiiresti. Kell oli juba üks päeval, kui ma vaikselt mõtlema hakkasin, kas täna üldse teki alt välja tulen ja midagi asjalikku teen.

Õnneks tulin ja õnneks tegin. Tuletasin endale meelde, et energia sünnib energiast: kui ma end ei liiguta, jäängi uimaseks. Pesin pesu ära ning läksin banaanide, nektariinide ja suure veepudeliga varustatult Lossimägedesse "Minu Californiat" lugema. Avastasin väljast täiusliku suvepäeva. Mõnus soe päike, natuke mahedat tuult... Panin jalga oma H&Mi püksid ja selga musta maika ning mul oli nii absoluutselt mõnus. 

Naljakal kombel jalutas mulle vastu palju inimesi, kes kandsid pikki pükse, jakke ja kaelas salle. Seekord ei olnudki mina külmavarese rollis.

Sain esimest korda sel suvel natuke jalgu ka päikesele näidata. Olin lühikesi pükse kandnud küll, aga sukapükstega. Kaheteistkümnes juuni...Hm... Selle tempoga saan sel aastal ujuma umbes augustiks.

"Minu California" sain läbi. See on täpselt selline päikeses lugemise raamat, hoogne, huvitav ja positiivne. Autori ja tema perekond on fotode järgi otsustades nii ilusad. Nii californialikud. Autor, Ede Schank Tamkivi, isegi mainis raamatus, et ta sõbrannad hakkasid talle viitama kui Barbiele. 

Kuna perekond elas esimese aasta pereisa õpingute tõttu Silicon Valleys, on hästi palju juttu tehnoloogiasaavutustest, uutest äppidest, kõigest muust trendikast, mis Californias in on. Ma kuidagi suhestusin nii hästi Edega, sest ta meeldis mulle kui inimene. Vahel lasi paista oma ebakindlusel, et abikaasa ja perega kaasa kolides kaotas ta justkui oma rolli ühiskonnas ning pidi hakkama koduseks emaks, vahel aga tundus ülienesekindel:

"Just mina olengi see naine, kes suudab olla pilvitus abielus ülihõivatud ja -nõutud mehega, suudab anda parima kasvatuse kahele ilusale ja andekale lapsele, suudab jätkata enda kõiki uksi avatuna hoidvat haridusteed ning teha säravat karjääri, parem veel mitmel ametikohal korraga!"

Kogu see pere tundus lihtsalt nii aktiivne, nii asjalik. Tegid sporti, reisisid, murdsid tööd teha, korraldasid üritusi, võtsid osa, huvitusid...

Ei noh, tore raamat.

Mina aga läksin edasi veel Pärimusmuusika Aida väliterrassile, sirutasin jalad välja, nautisin lattet, rummikooki ja jätkuvat päikest, šoplesin natuke Männimäe Selveris, ostsin terve kilo maasikaid, koristasin ära kodu ning tegin korralikult süüa. Nii tore, kuidas ühest loppis päevast võib saada asjalik päev. See päikeses veedetud aeg lihtsalt laadis mu patareisid nii hästi. 

Ning võib-olla on oma osa ka toiduainetel, mida olen viimastel päevadel püüdnud hoolega manustada - kõik, mis sisaldab rauda. Granaatõunamahl, maasikad, oad, seesamiseemned, sihvkad, avokaado... Loodame, et midagi neist ka mõikab.

Linn on nüüd nii imelikult tühi, kui hansapäevad läbi on. Reedel uitasime seal töökaaslasega ringi. Ma ostsin ainult süüa ja juua, sest kõik muu oli üpris ülehinnatud. Mul oli vaja villaseid sokke, aga kaksteist eurot ma nende eest ei maksa. Maasikad ja murelid läksid aga vägagi kaubaks.

Te oleksite pidanud nägema seda aktiivset müüki, mis seal käis! Kaks erinevat liha- ja kalamüüjat haarasid mu töökaaslasel hõlmast. Tema pole seda tüüpi nagu mina, et lihtsalt kõnnib edasi, kui ei huvita, nii et need müüjad pressisid aina peale:

"Ei jonni! Võtame selle kala kaasa! Pakime sisse!"

"See on natuke suur..."

"Nii nõrk oledki või? Mis see kala siis ära süüa ei ole."

Mul jäi suu lahti väljendite peale, mida need müüjad kasutasid. Aga noh, eks igaüks püüab endale leiba teenida...

Miniloomaaed oli ka väga nunnu. Ma ei tea, kas kõik seal olevad loomad on loomu poolest blaseed või kogu selle käppimisega lihtsalt ära harjunud, aga nad lasid end rahumeeli paitada. Lambavill on ikka nii paks ja pehme...

Kui me töökaaslasega sisse läksime, ütles väravat valvanud naine, et tore, et mõned suuremad ka huvitatud on, mitte ainult lapsed. Südames alati laps...

Järgmised kaks päeva tööl olid sellised, et ma püüan neid enda mälust kustutada, äkki neid siis enam ei eksisteeri. Kui ma laupäeval koju sain, oli juba mitte enam hilja, vaid vara. Valge, ja linnud laulsid. Marili ja üks tema sõber olid minu poole ööseks tulnud, enne kui järgmisel päeval edasi hääletasid. Ma laekusin pool neli, läksin pesema ja hakkasin oma hullumeelsest päevast rääkima, sest miks teised peavad magama, kui mina ei saa. Neli tundi und ja uuesti tööle! Uni on nagunii nõrkadele.

Eile oli üks vaba päev, mille täiesti maha magasin. Korraks käisin väljas, õhtul pool üheksa heitsin uuesti voodisse ja olingi kutu. Ehk sellest piisas mu energiataseme tõstmiseks? Eks täna tööl vaatame.

Hansalinn ja hansapäevad

Viljandis on hansapäevad ning kaks esimest neist on mul täitsa vabad. Käisin linna peal päeval ja õhtul seda melu nautimas. Nii mõnedki turistid olid juba tuttavad, sest nad olid meil söömas käinud. Üldse on linna peal nii palju tuttavaid nägusid, sest et linn on väike.

Avarongkäigus olid mingi saksa linna esindavad puhkpille mängivad vanamehed. Nad olid nii vahvad, igaüks neist nagu pasunat puhuv jõuluvana. Mul kiskus nägu nii naerule, kui neid vaatasin. Üldse oli päris meeleolukas. Homse päeva veedan kindlasti ka linna peal.

Palgapäev on mõnus. Mulle meeldib raha kõrvale panna, mulle meeldib iga kuu tsipa erinevatele loomade varjupaikadele annetada, ja mulle meeldib šopata. Täna ostsin endale Anttilast uue ilusa punasekirju voodipesukomplekti ja raamatupoest "Minu California". Ehkki ma olen "Minu"-raamatuid lugenud terve hulga, oman ma neist vaid mõnda üksikut. Neid, mida ma oman, nende teema on mulle ikka väga korda läinud, ja tegelikult neid olen ma ka ikka ja jälle üle lugenud. Kogu Ameerika-teema on mo jaoks nii huvitav. "Minu Las Vegas" näiteks oli väga hea, esiteks selle pärast, et autor läks Ameerikasse algul au pairiks ja ma suhestusin selle teemaga hästi, aga juba poole raamatu peal ta lahkus oma perest ja edasi olin juba huvitav tema olelusvõitlus, kuidas ta hakkama sai, raha teenis ja elukoha leidis, endas kahtles ja ikkagi sinna edasi jäi.

"Minu Californiat" poleks ma tingimata just ostnud, kui ta raamatukogus olemas oleks olnud, aga ei olnud. Ja nii palju, kui olen lugeda jõudnud, on ta hea. Kogu Silicon Valley teema on nii glamuurne. 

Igatahes, peale rongkäiku hüppasin korraks töökaaslaste juurest läbi ja jõin klaasikese valget veini. 

"Üks laud küsis mult täna, kas ma teen oma unistuste tööd," säras üks töökaaslane. "Sest ma olevat selles nii hea."

"Nii armas!" Jäin natukeseks mõttesse. "Minult küsis üks laud eile, kas ma olen purjus. Sama hea, eks?"

"Põhimõtteliselt."

Teine töökaaslane, kes kõrval seisis, küsis suurisilmi: "Päriselt või?"

"Issand jumal," pahandas esimene, "jälle sa jääd kõike uskuma."

Ta on viimasel ajal tõesti kogu mu jauramist uskuma jäänud nagu mingi nuub.

Aga kui me pikalt tööl oleme olnud, siis on kogu meie jutt jauramine, sisutu ja mõttetu. Kui keegi on teist või (harva) kolmandat päeva järjest tööl, siis õhtuks läheb lappama. Mida väsinum inimene on, seda rohkem ta naerab ja lolle nalju teeb, vähemalt meil on küll nii. 

Ükspäev astusime ühe kokaga töölt välja ning ta tegi märkuse ühe hansalava kohta: "Ongi telk püsti." That's what she said!

Südaööl surnuaias

Ma sain endale uue kodulooma:

Üks meie kokkadest istutas oma taime ümber ja sai meeletu koguse istikuid ning minul õnnestus üks endale saada. Mis tuletab meelde, pean poest läbi hüppama ja talle martsipani viima.

 

Nüüd on mu kodus joovastav sirelilõhn. Ning iga õhtu, kui väljas jalutan, on aina soojem ja soojem. Isegi kui on tuuline, siis see tuul on soe ja mahe. Juunikuu.

Ühel õhtul hakkas mul kodus igav ning läksin välja jalutama. See oli vist esmaspäev ning linn oli välja surnud. Ma elan surnuaia lähedal ning sinna ma suundusingi. Poleks kunagi arvanud, et ma lähen vabatahtlikult öösel surnuaeda, aga seal oli nii vaikne ja rahulik ning ilus, sest palju puid. 

Kui ma kuulsin ühest põõsast sahinat, ei mõelnud ma: surnud inimesed! või tuul! Ma mõtlesin, et hulkuv koer! ja pistsin plehku.

Täiuslikkus hommikusöögi kujul

 Kõik mu uued riided:

Need püksid on niii mugavad

Tegin eile suuremat sorti koristuspäeva, pesin kaks masinatäit riideid, korrastasin sahtleid ja pesin isegi aknaid. Elan esimesel korrusel ja akende pesemiseks pean ma välja minema. Kui ma neid sügisel pesin, siis üles ronima ja kõrgemalt pesema ma küll ei vaevunud. Ülemised aknad olid küll sellises seisus, et neist ei läinud läbi. Eile siis tirisin tooli välja ja tegin puhta töö. Naaber käis mind manitsemas: "Tüdruk, ära alla kuku! Madalalt kukkumine võib veel see kõige hullem olla."

Mõtisklesin selle üle natuke. Ei, ma ei usu. Mida kõrgemalt kukud, seda hullem. 

Ülejäänud päeva, kui ma aknaid avasin või sulgesin, olin hämmingus, kui läbipaistvad need on.

Anderseni muinasjutud edenevad üpris visalt, sest ma loen samal ajal kolme raamatut veel. Ja see raamat on lihtsalt nii paks. Samuti on Andersen osutunud küllaltki veidraks inimeseks. Näiteks üks lugu, peakirjaga "Kured", kus väikesed poisid tegid nalja kurepoegade üle, lõppes nii, et pojad kasvasid suureks ja kure-ema tegi ettepaneku, et nüüd nad toovad igale lapsele väikese õe või venna, aga poisikesele, kes nende üle kõige rohkem oli naernud, toovad surnud venna, ja nutku ta siis. Aga poiss, kes neid oli kaitsnud, talle toovad nii venna kui õe. Ning kuna tolle nimi on Peeter, saab edaspidi kõigi kurgede nimeks olema Peeter, lõpetas kure-ema võidukalt.

Okei siis...

"Pitch Perfect 2"

Hoolimata pikast ja ülikiirest tööpäevast laupäeval, kus ma kordagi süüa ega maha istuda ei jõudnud - ma tean!! - ärkasin pühapäeval juba kell üheksa ja mõtlesin, et kui juba üleval, võiks näiteks Pärnus ära käia. See on ju nii lähedal!

Siis helistas ema ja ütles, et kui tal endiselt häälepaelte põletik ei oleks, võiks minna Pärnusse. See on jube naljakas, kuidas me vahel samu asju mõtleme.

Näiteks Liisuga Tartus konnates mainisin talle, kuidas mind eelmisel õhtul oli äkki tabanud tappev isu sõõrikute järele. Kummaline, sest kes üldse sööb sõõrikuid? Igal juhul pidin end veel enne Maxima sulgemist voodist välja vedama ja neid sõõrikuid ostma, muidu poleks ma ellu jäänud.

Liis teatas selle peale, et ka temal oli eelmisel õhtul olnud glasuursõõrikute isu, ainult et tema ei viitsinud poodi minna. Vist oli õhus midagi.

Mina aga ikkagi käisin Pärnus ära. Kohale jõudes selgus, et lastekaitsepäeva puhul esineb Ott Lepland. Enne Otti aga laulis hulk lapsi tema laule. Läksin oma tavalisse aasia söögikohta ja tellisin nuudlid köögiviljadega, millele palusin seeni lisada. Seekordne teenindaja oli väga tšill ja viisakas ega teinud seentest probleemi. Need nuudlid olid tõepoolest võrrrratud! Kuulasin neid süües mõtlikult, kuidas üks lapsuke juba teist korda "Kuula't" lõõritas.

Päris Oti magasin ma maha (ära pikka viha pea!), sest läksin teise Port Arturisse H&Mi šoplema. Mul oli vaja uut käekotti, pikki musti pükse tööle, ja sandaale suveks. Välja kõndisin uute bikiinide, lühikeste suvepükste ja värvilise seelikuga. Trikk on selles, et sa pead kohe unustama, mida sa otsisid - seda seal nagunii ei ole, nagu Elsa ütles: Let it go! - et leida muid võrratuid asju. H&M on tõesti hea, kui sa ei tarbi seda arutult. Ma tõesti ei mäleta, millal viimane kord sealt midagi ostsin, aga bikiinid näiteks tunduvad kvaliteetsed ja lõige on täpselt selline, mida olen kaua aega otsinud. Lisaks selgus kassas, et kõik asjad olid 20% protsenti alla, mida ma ei olnud enne märganudki. Täiuslik!

Kui ma "Pitch Perfect 2" vaatama jõudsin, olin juba ülirahul. Ausalt öeldes võin  esimese "Pitch Perfecti" kohta öelda, et see oli nii ja naa. Talutav, aga mitte megahea. Palju imelikke nalju, mis minu jaoks kohale ei jõudnud, ja laulmine polnud minu jaoks ka piisavalt hea. Teises osas oli vähemalt vokaalne osa kõvasti parem. Võib-olla oli asi ka selles, et nägin seda kinos, kus heli oli põhjas. Mida valjem, seda parem asi tundub.

Seekord oli režissööriks Elizabeth Banks ise. Ta tegi ka oma vana tuttava rolli a cappella võistluste teadustajana. Ta on kuidagi nii mõjuva olekuga ja klassikalise Hollywoodi näitleja välimusega. Mingi aasta tagasi ma isegi ei teadnud, kes ta on.

Naljad, eriti esimesele osale omased one-linerid olid ka nüüd pisut mööda. See vaikne aasialane, Lily, hüppas iga kümne minuti tagant välja ja teatas midagi imelikku, nagu "Minu plaan tulevikuks on teha ajareis" või "Ma magan pea alaspidi nagu nahkhiir", mis pani mu lihtsalt nägu krimpsutama. Lõigake see tšikk välja, ta pole naljakas! Pooled sarnased repliigid Anna Kendrickilt ja Rebel Wilsonilt mõjusid samamoodi piinlikult.

Äkki see on selle filmi kiiks, ollagi natuke... mööda, aga üldjoontes okei.

Tagasisõiduks ostsin Statoilist kohvi kaasa ja lugesin Anne&Stiili nagu boss. Sõbranna ootas mind bussi vastas, et koos sööma minna. Ükskõik kuhu, aga mitte meie tööle, olin ma palunud, sest mul oli juba kerge üledoos, aga sõbranna teatas, et just tingimata sinna, ja seal me ka maandusime. Kuni tema oma telefonis tšillis, lugesin mina läbi kõik paberlehed, ja jälle oli puudu ainult klaas viskit kõrval, et ma oleks nagu keskealine mees. Mulle jubedalt meeldib "Ekspress". Mul on küll digilehe lugemise õigus, aga paberleht on midagi hoopis muud. Ükskord oli seal mingi intervjuu/test skeptik Martin Välliku ja kahe astroloogiga, mis oli ülinaljakas. Ainult Vällik teadis midagi taevakehadest ja tähtkujudest, astroloogid maigutasid ainult suud ja kordasid midagi saatuse ja iseloomujoonte kohta.

Ja lihtsalt, et kõik teaksid, mul on külm. Minu poolest võiks vabalt ka juunis kütta. Meil võiks kütta aasta läbi, sest me saame ise oma radikaid reguleerida või hoopis välja lülitada. Need, kellel oleks soe, saaksid sooja välja võtta, ja külmavaresed nagu mina saaksid selle põhja keerata! On ju hea mõte?