The alcohol diaries

Nädal tagasi käis Polina mul külas. Kiikusime kevadises Viljandis, läksime minu juurde näkse sööma ja veintsi jooma ning siis suundusime pubisse, kus ma töötan.

Ja hakkasime siidrit jooma. Kuradi siider.  Lisaks saatis keegi meile veel siidrit lauda ka, sest me oleme nii ägedad. Mingi hetk laulsime vanu Backstreet Boysi ja N'Synci laule ja avastasime, et kell on juba üks ja koht on tund aega kinni olnud. Mu töökaaslane ütles leebelt, et tüdrukud, võiks hakata koju minema.

Järgmine hommik oli raske. Polinal oli veidi parem kui minul, või ta lihtsalt suutis sellega paremini hakkama saada. Ma tegin kohvi, aga suhelda ei suutnud absoluutselt, keerasin hoopis tagasi magama ja püüdsin mitte iiveldada. Polina küsis murelikult, kas ta saab mulle poest midagi tuua, aga ma suutsin vaevu vastata. Pakkisin talle igaks juhuks peavalutableti kaasa, kui ta ära läks. Nii lühikeseks jäi see meie teine päev. Umbes kella kolme ajal uuesti tõustes oli mul parem, ühtlasi andsin uue lubaduse alksiga mõni aeg piiri pidada.

Samal päeval sõpradega istudes jõin tõesti teed, kui nemad siidrit võtsid. Aga siis selgus, et järgmine päev on ühel sõbrannal sünnipäev.

"No ma ei usu, et sa kaineks jääd," ütles ta ähvardavalt, ja ma polnud isegi selles kindel. Milline halb ajastus!

Järgmine päev saime emaga kokku, käisime Tartu peal natuke ringi, sõime Lõunakas, ja mina suundusin Aurasse. Oo kui mõnus seal oli. Super. Ujudes sa kuidagi tunnetad nii positiivselt oma lihaseid.

Õhtul sõitsin tagasi ja läksin sõbranna sünnipäevale. Meid oli vist seitse inimest, ja kõik peale minu jõid päris kõvasti. Ja mind veendi ka päris kõvasti, aga ma keeldusin viisakalt ja jõin vett, mahla ja limonaadi. Siis hakkasid raseda-naljad, millest sa üks õhtu põhiteema. No mis teha. Ja ma jooksin kogu aeg vetsu vahet, sest puhtalt vedeliku kogus, mis ma ära jõin, et alkoholi asendada, oli meeletu.

Aga hakkama sain. See üllatas mind ennast ka veidi. Ja õhtu lõpus ütlesid kõik, et ma tundun kõige rohkem purjus ja et kas ma olen kindel, et pole midagi joonud? 

Ning õhtu oli väga-väga lõbus. Me kõik naersime meeletult ja sõbranna ütles, et see oli tema parimaid sünnipäevi.

Reedel oli aga ühel kokal sünnipäev, ta pakkus kõigile pokaali šampust. Ma käisin köögis ära, jõin oma pokaali, tulin alla tagasi, ning alles siis tuli meelde, et ma ju ei joo praegu. Dämit! Mulle lihtsalt ei tulnud varem meelde. Kui ebaaus.

Reedel, ehkki ma olin kaheni tööl, tundsin mingit vajadust veel poole neljani öösel üleval passida, sihvkasid süüa ja internetti läbi lugeda. Ehkki ma teadsin, et pean hommikul vara tõusma ja emaga koos vanaema juurde sõitma, et puid riita laduda.

Hommik oli raske. Tegelikult oli terve laupäev raske. Ilm oli imekena ja töö saime kambaga ilusti tehtud, aga siis olin ma ka nii läbi, et läksin punkt kell pool kümme magama ja tudusin hommikul üheksani.

Vanaemal on nüüd uus mööbel, mille diivan lahti ei käi, nii et teoreetiliselt saab tema pool ööbida nüüd vaid üks inimene. Aga mitte meil, kus Eesti nokitseb. Nad katsid mulle põrandale aseme. Kõigepealt tõi vanaema oma vana kasuka. Siis kaksteist tekki. Siis diivanikatted. Ta lihtsalt tõi ja tõi kraami, kuni see oli juba koomiline. Etteruttavalt, seal põrandal oli palju mugavam, kui diivanil kunagi oli. Ruumi oli palju. Ema ütles hommikul, et järgmine kord tahab tema põrandat ja saagigu ma pekki.

Mh.

Insurgent

Reedel käisin Tartus, saime kokku Polina ja Maarjaga. Meie Polinaga jõudsime varem, mistõttu meie valida jäi istumiskoht. See tähendab minu valida, sest Polina ei suutnud sellist pinget taluda. Kui Maarjale sõnumi saatsin, et kohtugu meiega Ristiisas, vastas ta ainult, et teadis seda.

Kui mina saan valida, siis on alati Ristiisa. See on minu jaoks klassika.

Kui Maarja läks koju, suundusime meie edasi Pierre'i. See on ikka päris uhke koht, mõnusa atmosfääriga. Ning kell viis läksin mina üksi kinno, kuna Polinat see film ei huvitanud. Ma olin juba tükk aega tahtnud "Divergenti" teist osa vaatama minna ja ma arvan, et päris viimasel hetkel sattusin peale ka, enne kui see kinodest ära oleks läinud. Kahjuks oli see ainult 3D-s, mida ma vihkan. Mingit erilist efekti see juurde ei anna, hoopis kitsendab vaatevälja ja teeb kõik hämaraks. Ma tahaks kogu aeg need 3D-prillid endal eest ära kiskuda. Lisaks on see kallim ka. Aga mis teha, kui 2D seansse lihtsalt põle. 

Muidu "Insurgent" mulle väga meeldis. Sama hea, kui esimene osa. Shailene Woodley on tõesti päris huvitav, ja kõik meestegelased olid kuumad nagu alati. Mul on vist Miles Tellerisse väike crush, mis on üldiselt päris mugav, sest mulle tundub, et ta on uus kuum nimi, keda veel igal pool näha saab. Naomi Watts, kes mängis meespeategelase ema, tundus küll rohkem talle õe eest, aga mida tema teha saab, kui nii noor välja näeb.

Kinoteema oli mul veel sel nädalal töökaaslasega.

"Anne-Mai! Mul on ülihea plaan!" hüppas ta erutatult üles-alla ja hõõrus käsi kokku.

"Räägi."

"Lähme Tartusse kinno..."
"Davai." Ma käin ju nagunii kogu aeg seal.

""Kiireid ja vihaseid" vaatama," lõpetas ta.

Ma vajusin kohe näost ära. "Ükskõik mis muud filmi, aga mitte seda."

Täpselt nii, nagu Polina pärast arvas minu filmi kohta. Aga pole mingit mõtet minna vaatama filmi žanrist, mis sind ükskõikseks jätab või mida sa konkreetselt vihkad. Ja mina igasuguseid autodega kihutamise filme vihkan. Need on ajuvabad. Oumaigaad, kui põnev, autod ja relvad ja halb huumor. Ei suudaks ära oodata.

Ja nii ongi sõbrannal siiamaani Tartus käimata ja oma film vaatamata. Kõik ei käi igal pool üksi nagu mina.

Loen Maupassanti "Bel-Ami'd", mida Polina soovitas. Tõesti väga hea on. Lihtsalt, naljakalt ja sümpaatselt kirjutatud, mitte niimoodi soigudes, nagu prantsuse klassikutel mõnikord kombeks on. Näiteks pole "Bel-Amis" veel ette tulnud kahte lehekülge kirjeldust kellegi elutoa tapeedist.

Ja "Morti" lugesin uuesti läbi. Pratchetti lahkumise puhul. Nuuks...

Ja avastasin Humana kaltsuka, millest mul varem aimugi polnud. Kolasin mingis suvalises Selveris teisel pool linna, kui Humanat silmasin. Esiteks oli seal suur ja avar ruum, teiseks küllalt normaalsed riided ja täna näiteks olid kõik asjad 4 euri. Minu uus pluus:

Sinakasroheline ja suur, nagu mulle meeldib

Minu linn

Jalutasin täna peale sõpradega istumist surnuaias. Hetkeks oli lausa päike välja tulnud ja soojaks läinud, nii et meil tekkis petlik illusioon kevadest, aga kui ma koju hakkasin jalutama, sadas juba vihma. Siiski ei häirinud see mind, sest ma kuulasin oma head muusikat ja mõtlesin omi mõtteid. Surnuaiast mööda kõndides - ma elan otse ühe lähedal - astusin sinna sisse, kuigi need mind alati natuke mõtlikuks muudavad. 

Saades teada, et Glee on otsa saanud, hakkasin seda uuesti vaatama neljanda hooaja poole pealt, kus see mul kunagi pooleli jäi. Nüüd on mul veel küllalt vaatamata osi järel. Ja kui minu arvamust küsida, tegid nad väga õigesti, et selle sarja nüüd ära lõpetasid, kui see veel mingil määral kuum oli.

Igal juhul kiiksuga. Ja kuidagi epohhiloov. Ma mäletan, kui hullud kõik (ka ma ise) ise Glee järele olid, kui see alles uus sari oli.
Igal juhul, rääkides surnutest, siis nendes osades, mida ma praegu vaatan, on Finn Hudsoni osatäitja Cory Monteith alles elus. Ja mul on millegipärast nii kurb teda vaadata, sest et ta 2013. aasta suvel üledoosi tõttu surma sai. Mulle tuleb kogu aeg pähe, et kõik teised osatäitjad on elus ja kõnnivad praegu ringi, aga temast pole järel midagi muud kui luud. Ja see kõik on tema enda süü. Kunagi ei näe inimese sisse, aga mis sundis teda selliseid lollusi tegema, kui ta oli maailmakuulus ja maailma populaarseima sarja staar?
Just lugesin Wikipediast, et tema kaasnäitlejad ja produtsendid saatsid ta sarja võtetelt paar kuud enne seda võõrutusravile ja ütlesid, et ta töökoht on ikka alles, kui ta tagasi tuleb. Nii et teda püüti aidata, aga ta ise ei püüdnud.

Ja ma ei saa absoluutselt aru, miks mulle läheb korda mingi suvaline näitleja, kellega mind ei sidunud miski peale selle, et ma teda natuke teleekraanilt nägin. 


Teisel teemal: sain esimesel aprillil rämedalt tünga ühe ja sama töökaaslase käest, esimene kord siis, kui temale parasjagu rääkisin tüngast, mida teisele töökaaslasele teha üritasin. Minu tüngasid ei jäänud keegi uskuma. 
Kui töökaaslane teine kordki üritas, ütlesin et ei, mul ei ole nägu vahukoorega koos, sae pekki. Siis läks ta saali peale ja mina hiilisin kähku peegli ette, et salaja kontrollida, ega ta õigust ei rääkinud. Ta vaatas tagasi ja irvitas, ning ütles tagasi tulles, et see loeb ikkagi.

Temaga ükspäev Rimi ees kokku saanud, läksime poodi, kus ma tõstsin smuuti kõrval korvi ka tortillad, mis on sellised ümmargused lehekesed, kuhu saab kõiksugu maitsvaid asju peale panna ja need seejärel rulli keerata ja nahka pista. Mina kutsun neid wrap'ideks, sest nii kutsus neid mu Londoni-pere, kus ma wrape esimest korda maitsesin. (Sellega seoses tulevad kohe meelde pisarad ja jonnihood, mida need põrgulikud lapsed korraldasid, kui kellelegi oli ujumistrenni teistest parem wrap kaasa tehtud või midagi oli otsa saanud. Õõh...)
Otsisin neid tükk aega Maximast, tahtmata uskuda, et neid nii suures poes ei müüda. Nüüd käin spetsiaalselt selle pärast kesklinna Rimis. Igatahes nii, kui need korvi tõstsin, ütles sõbranna üllatunult: "Ma just täna hommikul tahtsin oma poisile tortillasid hommikusöögiks teha ja otsisin neid sellest Maximast, mille kõrval sa elad, aga seal neid polnud."
Minu lemmik on kurgi ja igasugu juustudega, lausa keele viib alla.

Ja ostsin uue lilla kampsuni-kleidi ristsugutise, ilma seda selga proovimata, nii et see on natuke suur, aga muidu igapidi mõnus. Kui ema küsis, kas see on uus, suutsin ta panna uskuma, et olen seda juba kaks aastat kandnud. Skoor!
 

Lemmikkokteilid

Leidsin just endale uue lemmikkoksi. Läksime sõbrannaga taas - üllatus-üllatus - töö juurde istuma ja tavalise siidri või veini asemel võtsin kõigepealt gintooniku ja siis kaks viina mahlaga. Gin ja toonik on tegelikult ka mul suht tavaline, mulle hästi meeldivad sellised lihtsalt koksid nagu rummikoka ja gin toonikuga. Klassikalised. Samuti mojito, seda aga talvel ei saa, sest piparmünti pole. Lisaks olen ma oma elus liiga palju joonud siidrit. Siider on igav. Ajab kogu aeg pissima ja teeb uimaseks. Eile näiteks sõbrannaga istudes ja kolme siidrit juues jäin ma lihtsalt nii uniseks, et pidin paari tunni pärast koju tulema. 

Muidu olen viimastel kuudel, pärast siia tööle tulemist hakanud jooma ka magusaid kokteile nagu pisang ananassi- või apelsinimahlaga, Pina Colada ananassimahlaga või Malibu, mis on põhimõtteliselt ka Pina Colada maitsega. Aga neist tüdineb üpris kiiresti, sest nad on lihtsalt liiga magusad.

Täna võtsin viina jõhvikamahlaga ja hiljem õunamahlaga, ja 4 cl-i viina õunamahlaga on lihtsalt täiuslik koks! Viina ei tunne peaaegu üldse, õunamahl on maitsev ja mitte liialt magus, ja uimaseks see ei tee ega vetsu vahet jooksma aja. Lihtsalt erksaks ja lõbusaks teeb. Nüüd ma tean oma uut vaikimisi tellimust, kui kuhugi välja lähen.

Reede õhtul helistas mulle ema ja ütles tere asemel: "Luuuser!"

Sain kohe aru, et Peeter Oja võistkond oli jälle Eesti mängus kaotanud. Mida iganes. 

Ma olin üleval sellel tähelepanuväärsel hetkel, kui meilt üks tund varastati ja kell sai kolme asemel järsku neli. Laupäeva öösel peale tööd läksime kluppi. Klubitöötajatele oli see tegelikult hea öö, sest nad pidid ühe tunni vähem tööd tegema, aga kui keegi oleks olnud laupäeval hilja tööl ja pühapäeval vara, siis see oleks halb õnn. Mina õnneks pühapäeval tööl ei olnud.

"Kell on pool viis!" kellasin ma. "Ma olen poole viieni klubis! Uus rekord." (Ma pole kunagi nii kaua klubis, ma lasen alati ruttu jalga, kui igavaks läheb.) Asjaolu, et tunni ajaga natuke sohki tegin, ei loe.

Hästi naljakas oli klubis, et pooled inimesed olid just meie pubist lahkunud ja sinnasamma tulnud.
Samuti ühed tüübid, kes päris kaua leti taga istusid ja meile kaarditrikke tegid.

"Kas sa How I Met Your Motherit vaatasid? Sa oled täpselt nagu Barney," ütlesin ma. Tüüp oli vaadanud küll ja edasi arutasime, kui uskumatu alguses oli, et Neil Patrick Harris ja ka Jim Parsons on geid.

Poole kahe paiku, kui tüübid lahkuma hakkasid, vaatasid nad inimhulka pubis ja küsisid kahtlevalt, kas me tõesti arvame, et kell kaks saal tühjaks läheb.

"Aga mul on leti all kaigas."

"Ooh, tõesti? Näita!"

"Ma ei näita inimestele oma kaigast," ütlesin üleolevalt.

"Siis me oleme üsna samasugused. Ma ka tavaliselt ei näita inimestele oma kaigast."

Üks tüüpidest saatis mu hiljem koju ja hakkas millegipärast balletist rääkima. Ma mõtlesin, et võib-olla pole ainult Neil Patrick Harris gei.

Täna sajab mingit kahtlast ollust alla. Vaevalt, et täna üldse nina välja pistan, kuna eile veetsin nii kaua aega vihma käes. Meil oli sõbrannaga olnud plaan Lossimägedes jalutada, ja kui me kokku saime, sadas vihma, aga sõbrannat see ei heidutanud ja ta ütles, et jalutame ikkagi. Mina kui nõrgema tahtega inimene pidin lihtsalt alla jääma nagu tavaliselt. Võtsime siidrid ja läksime lauluväljakule, aga just siis - kõik oli jumala tühi, terve linn kindlasti passis kodus ja jõi teed - tuli sinna mingi pere väikeste lastega ja jäi meie lähedusse seisma. Mis mõttes? Muidugi ei saanud me laste läheduses juua, vaid peitsime siidripudelid ära ja seirasime neid hapult. Ikka veel sadas vihma ja üks laps kurtis emale, et ta ei tunne oma käsi, millest ema väljagi ei teinud. Võib-olla oli ta tegev karskusühingus ja püüdis meid oma kohalolekuga parandada. Lõpuks andsime alla ja läksime oma töö juurde, istusime kamina ette ja saime jälle sooja. Jälle üks päev mööda veeretatud oma töö juures. Vahet pole, oled sa tööl või vaba, ikka seal. Meil on probleem.

Paniköör tekitab paanikat

Tookord õnnestus mul ilusti terveks saada, sest seesama töökaaslane nõustus lahkelt minu eest veel üheks päevaks tööle minema. Seal oligi just see vahe sees, kas käia tükk aega poolhaigena tööl või jääda korralikuks perioodiks koju ja minna edaspidi tööle tervena.

Nüüdseks on järel vaid koha ja muidu enesetunne igati tipp-topp, aga see köha ajab ka väga närvi. Mine juba ära! Tegelikult ma tean, mis aitab: tuleb lihtsalt vähem köhida. Kui kratsib, jätta köhimata. Aga seda teha on paganama raske...

Käisin ka hambaarstil. Jaanuaris Auras käies sattusin üksi riietusruumi ja ajasin sealse ereda valguse käes suu pärani, et nagu alati hambaid uurida. Avastasin alumistel hammastel paar plekki ja sattusin paanikasse. Mul on augud! Panin koheruttu hambaarsti juurde aja, aga selle sain alles märtsi lõppu. Õõh. Igatahes arsti juurde minnes olin puruhaige ja tol päeval oli täielik lumetorm. Komberdasin läbi tormi ja mõtlesin närviliselt, mis saab, kui mul parajasti hambaid puuritakse ja ma köhima pean.

Kui ma dramaatiliselt tooli istusin ja oma murest teatasin, ütles arst soojalt, et need võivad üleüldse olla pigmendilaigud, ja et kohe vaatame. Olidki. Ta ütles, et need olevat loomulikud ja nendega pole midagi ette võtta, sest emaili terviklikkust nende pärast rikkuda ei maksa. 

"Jaa," ümises ta mu hambaid kraapides, "hambaravi peale sul küll raha ei kulu."

Lisaks sain kiita oma suuhügieeni eest ja igatpidi oli see meeldiv käik. Tahtsin teada, kas ma peaks tegema mingit soodapuhastust või midagi, et valgemaid hambaid saada.

"Kui, siis väga nõrga lahusega," ütles arst. "Ja erilist efekti see ei annaks, kui aus olla."

Ainus võimalus olevat valgendada, aga seda ma ei taha, sest see on kahjulik. Hm.

Vähemalt aasta aega ei tahtnud ta mind nüüd näha, aga küll ma aasta pärast juba uue paanikaga välja ilmun.

Ning ma kaotasin vahepeal oma telefoni ära - mitte esimest korda. Tulin töölt, tšillisin natuke aega kodus, ronisin voodisse ja sõin, kui avastasin, et telefoni nagu pole. Otsisin kümme korda kõik kohad läbi, kuhu ma oleks võinud ta kogemata panna, aga mida polnud, seda polnud. Samuti mäletasin, et olin ta töölt lahkudes siiski kaasa võtnud. Ainus võimalus - pidin ta kuskile tee peale pillama.

Ma ei viiitsinud ajada end teki alt välja ja öösel uuesti teed kammima minna. Passisin niimoodi mingi pool tundi, enne kui endale ütlesin, et arvatavasti on telefon seal ja ma ei saa teda lihtsalt sinna jätta. Ajasin kell veerand kaks jope uuesti selga ja läksin öhe, retuusid jalas. Oli hästi vaikne ja hästi külm öö ning peale mind polnud seda teed mööda vist mitte kedagi käinud, mis oli õnneks, sest muidu oleks keegi telefoni võib-olla juba üles korjanud. Poole tee peal, umbes Ugala teatri juures ta kõnniteel lebaski. Jooksin ruttu koju, tänades õnne, et vihma ei olnud sadanud.

Lõpp hea, kõik hea.

 

Tõbine ja nakkav

Olen haige. See pole üldse meeldiv. Viimasel ajal, kui ma end halvasti tunnen, on mul olnud meeldiv komme see välja magada ja hommikul tervena ärgata, aga seekord nii ei olnud.

Kõigepealt käisime teisipäeval emaga teatris. Nüüd on meil väga mugav Ugalas käia, sest saame alati minu poole ööseks jääda. Tükk oli "Eesriie avaneb!" ja seal mängis viis naist. Päris korralik oli. Mulle väga meeldis kolm näitlejat ja absoluutselt ei meeldinud kaks, naljakas aga, et emal olid kardinaalselt erinevad sümpaatiad. Ainult Luule Komissarov oli meie mõlema meelest hea, väga naljakas. Enamasti naersingi tema repliikide peale. Terje Pennie mängis mo meelest kurvalt üle ja Kadri Lepp oli ebaveenev.

Pärast etendust sai Luule Komissarov ka roosikimbu. Ma veel küsisin emalt, miks teatritöötaja ainult kahele näitlejale lilled viis, ja ta vastas, et keegi rahva hulgast saatis kindlatele näitlejatele. Milline armas komme. Järgmine kord teatrisse minnes, kui tükis mängib keegi hea näitleja, võiks ka lasta talle lilli viia!

Siis käisime minu töö juures teed joomas ja kobisime koju. Neil päevil olid parajasti nii ilusad kevadilmad (aga salakavalad, nagu hiljem selgus), et ema mõtles valjusti, võiks Pärnus ära käia. Ta ei teadnud aga, et ma sellest mõttest vedu võtan. Pärnu on ju Viljandile nii lähedal, miks mitte seal üks päevake veeta. Viimased korrad, kui seal käinud olen, on olnud nii külm, et ringi jalutada ja mere ääres käia pole üldse saanud, seekord aga oleks see täitsa võimalus. Ja läksimegi kolmapäeva hommikul bussi peale, enne bussi aga jalutasime veel Lossimägedes ja Viljandi vanalinnas.

Pärnu oli tõesti võrratu! Soe päike, palju poode, ja kõik noored sõitsid ringi ruladel. Kõik noored. Seal on vist ametlikuks liikumisvahendiks rulad. Me jalutasime mere äärde, mööda rannapromenaadi ja linna tagasi ning käisime Steffanis söömas, sest seda sa teed, kui oled Pärnus. Meil vedas, sattusime hetkel, kui oli vabu laudu, aga natuke hiljem juba sisenejad ootasid, et saaks istuma. Nii popp on Steffani, ka talvel. 

Kuna seal on alati meeletud portsjonid ja näiteks pitsa peab alati võtma kahe peale, sest mitte keegi ei jõua seda ära süüa, kaalusime tükk aega. Kahe peale võtmisega on see häda, et keegi ei saa päriselt, mida ta tahab. Ema ei saaks kindlasti liha, kala ega kana, vaid peaks leppima millegi juustusega minu maitse järgi, mis on aga ebaaus. Ja mina ei saaks seeni, sest neid ei söö ema. Otsustasime võtta hoopis pastad. Me ei osanud aga arvestada, et ka need portsjonid on megasuured. Iga toit Steffanis tuleks võtta kahe peale. Ma sõin oma pastast poole (ja kõik seened) ära, pool jätsin järgi, aga sellest hoolimata registreeris natuke hiljem täiskõhutunne nii teravalt, et mul oli mitu tundi halb olla ja raske kõndida.

Siis läksime kinno ja nagu eelminegi kord, vaatama lastefilmi. "Tuhkatriinut". Tegelikult väga armas oli, hästi tehtud. Tuhkatriinu kehastaja, mingi uus tšikk, oli väga ilus. Cate Blanchett - võõrasema - oli aga veelgi ilusam. Ta on tõesti võrratu.

Õhtul, kui koju jõudsin, oli mul äkki paha olla. Mõtlesin, et magan välja, kuid ei maganud. Hommikul suutsin end vaevu liigutada, valutasin üle kogu keha, ka silmadest ja peast, tekkinud olid nohu ja köha. Mõtlesin hirmuga, kuidas ma kaks sellele järgnevat päeva - hirmpikad reede ja laupäev - küll tööle lähen. Kui ema helistas, kaebasin ka talle oma haigust. Ta sattus kohe ärevusse, et kes mu eest seal hoolitseb, kust ma rohtu saan ja kes mulle süüa toob. Mul pole kodus mingeid rohtusid, sest ma reeglina ei vaja ega tarvita neid. Ja süüa mul oli nagunii. Ema pakkus, et sõidab sinna, aga ma keelasin tal seda teha, sest selle väikse asja pärast edasi-tagasi sõitma hakata on ju meeletus, pealegi ei tundnud, et ma suudaks üldse kellegagi suhelda ega püstigi seista. "Okei," ütles ema, aga paar tundi hiljem helistas uuesti: "Lase palun tuppa!"

No on tegelane, ta oligi kohale sõitnud. Laadis aga kotist taruvaikusid, paratsetamoole ja imemistablette välja, koos ingveri, sidruni, jõhvikate, banaanide ja kiividega. Nagu igal teisel põhimõtetega inimesel, kadusid ka minul põhimõtted hädaolukorras kohe, ma võtsin paratsetamooli sisse ja imesin köhapastilli. Milline kergendus, kui su pea hetkeks ei valutagi ja kondid ka mitte. Ema aga taipas oma sinnasõitmise viga kohe, kui ma olin juba võimeline paar sõna ütlema ja palusin tal mulle raamatut ette lugeda, mida ta konkreetselt tund aega järjest tegi. Kui tal hääl ära väsis, jooksis ta ruttu bussi peale.

Mul oli natuke parem, aga ma ei kujutanud ette, kuidas ma lähen järgmine päev tööle, olen seal kuusteist tundi järjest, tassin raskeid kaste ja klaasireste. Ma ei üritanud kedagi enda asemele saada, sest olin just kolm päeva vaba olnud ja seega kellelgi teisel oleks tulnud liiga palju päevi järjest tööl, kui ta oleks mu asemel läinud. Nii ma siis kõmpisin tööle. Noh... ülemus näiteks ei saanud aru, et mul midagi viga oleks, aga töökaaslane küll. Olin ikka päris näost ära. Vahepeal kadus mul kaks korda lambist hääl ära. Töökaaslane küsis, mis viga, ja ma ei saanud isegi seletada, vaid pidin žestikuleerima nagu segane. Kuidas sa teenindad klienti ilma hääleta??

Päeva lõpupoole sain aru, et teist sellist ma elusalt küll vastu ei pea. Üks töökaaslane tuli läbi, ja mind näinud, pakkus kohe, et tuleb järgmine päev ise. Ma olin nii kergendunud. Kujutlesin, kuidas ma magan ja magan ja ei liigu mitte kuhugi... Kahjuks oli kergenduseks liiga vara. Selgus, et minu asemel saab ta tulla pooleks päevaks, mitte terveks. Teise poole päevast pidi võtma keegi teine. Laupäeval selgus, et see teine ei saa. Rääkisin telefoniga veel ühe töökaaslasega, kes ise pakkus, et ta tuleb õhtul, siis aga mõtles järgi ja teatas, et ah ei, ma ikka ei tule. Tänks täiega. Tegelikult see pool laupäeva, mis ma voodis sain veeta, tulid väga kasuks, aga õhtu tööl oli jälle kurjast. Kui ma tööle ilmusin, ehmatasid teised seal veits ära, sest ma ei näinud hea välja.

"Kuule, ma teen selle õhtu lihtsalt üksi," ütles Nati, aga laupäeval ei saa üksi hakkama ja ma ei saanud tal lasta seda teha.

Ühtlasi aga, arvestades, et septembrist alates on see teine kord, kui ma olen palunud kellelgi enda asemel tulla (sama töökaaslane tegelikult mõlemal korral pakkus ise ja tuli ka), meil aga vahetavad kõik igal lihtsamal põhjusel, nagu et minna trenni, et minna peole, et tulla kuskilt tagasi hilisema bussiga, ja et nüüd tegelikult ei leidunud kedagi, kes oleks saanud mulle vastu tulla, siis mõtlesin, et palun enam minu poole mitte pöörduda, mitte mingite põhjustega. 

Igatahes nüüd olen kodus, läbi teinud jalavannid ja vietnami salvi kuurid ja mida kõike, ja veidi parem on küll.

Käisin eile hooaja esimesel jooksul. Ilm oli mahe ja päikeseline. 

Jooksueelse selfie tegemine võttis umbes sama aja mis jooksmine ise. 

Tulin tagasi, mõtlesin veel võimelda ja pesu pesta ning muidu vaikselt võtta, kui helistas sõbranna ja kutsus sööma. Käisin kähku pesus ja startisin linna poole. Kuus tundi hiljem leidsime ennast juba kolmandast pubist. Tõeline pühapäevane pubiralli... Aga sellised asjad juhtuvad ikka just siis, kui neid ette ei plaani.

Käisime ka Lossimägedes, just siis, kui hämarduma hakkas. Kevad on tõesti käes. Seal on imeilus! Kiikusime suurel kiigel ja lihtsalt... hingasime täiel rinnal seda kevadist õhku.

"Kingsman" versus "Chappie"

Kui ma eilse blogipostituse olin ära kirjutanud, sain aru, et mul on peas terve nimekiri filmidest, mida tahaks näha. Paar tükki olen juba sel aastal maha maganud - näiteks "Whiplash" ja "Birdman" - saan need küll netist järele vaadata, aga kinos oleks kindlasti olnud võimsam emotsioon.

Polina ja mina olime juba rääkinud, et tahaks "Chappie't" näha. Kogu tehisintellekti- ja robotiteema on minu jaoks nii huvitav, eriti kuna ma hiljuti palju Isaac Asimovit lugesin. "Chappie" oli alles õhtul kell kuus, enne seda võtsin kavva "Kingsman'i". Hüppasin bussi peale ja ikka jälle Tartu poole teele, juba teist korda sel nädalal.

Tegelikult jätavad igasugused spioonifilmid mind täiesti külmaks, James Bond ei huvita mind üldse ja superkangelaste-teema ajab öökima. Need filmid on alati üks-ühele sama struktuuriga ja minu jaoks lihtsalt igavad. Elu sees poleks ma ka "Kingsmani" vaatama läinud, kui äkki igalt poolt poleks hakanud sadama soovitusi, et minge vaatama, hullult hea film! Mingist arvustusest lugesin, et Colin Firth, kes tunduks nagu ebatõenäoline spioonitüüp, tegi ülikonnas džentelmenist spiooni rolli väga hästi ära. Okei, mõtlesin ma, jätke mind rahule, ma lähen seda vaatama.
Ja ma läksin.

No tõesti oli väga hea film. Naljakas, huvitav ja tempokas. Ja verine. Ühel hetkel tappis Colin Firthi tegelaskuju kirikus üksi seitsekümmend üheksa inimest ära. WTF? Ja Firth olevat enamuse oma kaskadööritrikkidest ise teinud ning enne filmi kõvasti treeninud. Seda oli näha ka, ta nägi lihtsalt uskumatult hea välja. Milline keha! Ja milline sarm. Filmis oli suur rõhk džentelmeni-teemal ja kvaliteetsetel ülikondadel. Colin Firth ülikonnas, igati hea otsus.

Samuel L. Jackson tegutses samuti oma tuntud headuses. Ning mulle meeldis, kuidas film vahepeal iseenda üle nalja heitis. Samuel L. Jackson ühele tegelasele: "See on vist see koht, kus ma sulle kogu oma plaani ära räägin, üritan sind tappa, aga sina põgened tänu mingile uskumatult keerulisele plaanile?"

"Ma loodan küll."

"See pole selline film." Ja Samuel L. Jackson lasi teise põmdi! maha. Kõik. Mul vajus suu lahti. Kas selline asi tõesti just juhtus?

Colin tõttab minu juurde

Tulin kinosaalist täiesti vaimustatult välja, põrkasin äkki Mariliga kokku, kes ühele sünnipäevale kiirustas. Sain natuke aega ka püsti seista, et tagumik väga ära ei väsiks, kui juba sain kokku Maarja ja Polinaga. Nii... "Chappie". Mul on raske seda isegi kommenteerida. Mida me ometi vaatasime? Ma ei osanud absoluutselt sellist filmi oodata. Mõtlesin, et see on emotsioaalne ja kurb lugu robotist, kes on naiivne nagu laps, kes alles õpib maailma tundma, ja mingid halvad tüübid tahavad teda sõtta saata. Et tekib konflikt, kuidas laps inimesi tapab.

Noh, ei. Oli hoopis valedel põhjustel koomiline lugu. Tegevus toimus Lõuna-Aafrikas ja enamasti getodes. See oli lihtsalt hästi masendav, kõik need koledad gängsterid ja räpasus ja iga hetk tõmbas keegi püstoli välja ja vandus. Robot oli üks hetk nagu tühi leht, kes alles õppis sõnu nagu "kell" ja "kana" ning ei osanud asju käes hoida, ja järgmine päev arutles elu mõtte ja inimeste tegutsemise ajendite üle. See muutus oli liiga kiire, et mina isiklikult oleksin saanud sellele kaasa elada. Siis püüdsid gängsterid Chappiet endasarnaseks muuta, et ta hakkaks neid röövides aitama, riputasid talle blingi kaela, tegid tätoveeringu ja õpetasid koledaid sõnu. See oleks pidanud mõjuma naljakalt, aga noh...ei mõjunud. Hiljem anti robotile peksa, teda pisteti põlema ja Hugh Jackman raius tal käe küljest, mis millegipärast talle valu tegi - jumal teab, miks. Film tahtis, et me robotile kaasa tunneksime, aga tekitas ainult silmade pööritamist. Ma naersin küll, aga filmi üle, mitte sellega kaasa. Käsikiri oli lihtsalt väga-väga halb. 

Lõpus surid kõik ära, aga Chappie oli lambist õppinud inimeste teadvust salvestama ja seda robotkehadesse üle kandma, nii et kõik said uue elu robotitena. Jeei! 

Lihtsalt täielik WTF-film. 

Pärast "Chappiet" oli mul veel tund aega bussini. Viimane buss, mis mind Tartust koju viib, väljub kell üheksa õhtul, mis on liiga vara ja lõputult kurb, aga mis teha. Otsustasime selle tunnikese pubis istuda. Pubi ees põrkasime kokku Tiinaga. Ärge öelge, et Tartu väike ei ole. Tiina tahtis omakorda kinno minna, aga tema film pidi samuti alles kell üheksa algama, nii et ta ühines meiega. Nii istuski jälle kogu kamp laua taga ja lobises. Happy times!

Kella üheteistkümne paiku ümisesin endale, et ma suudan voodist üles tõusta ja pesema minna. Tõusin juba püsti, kui ikkagi tagasi teki alla pugesin: "Ei, ma ei viitsi..."

Samuti kahandas mu motivatsiooni see, et keegi oli öösel kõik banaanid ära söönud ning hommikusöögiks oli vaid võileibu ja, nagu ma nüüd teist hommikusööki jahtides avastasin, ka müslit.

Aga nii ilus, nii võrratu ilm on, et jõudsin siiski pesus ära käia ning nüüd tahaks midagi ette võtta. Mida?

Eile tööl kõndis üks kokk alla saali ning Nati palus tal hiljem paar yolot alla saata.

"Paar mida?" küsis kokk, kes on natuke vanem ega tunne yolot. Ma naersin niimoodi, et pisarad voolasid. Siis hüüdis Nati toidulifti teisele kokale, kes oli noorem, et saatku kaks yolot ja üks swag. Too mõtles natuke ja vastas muhedalt, et okei, sest ta on juba igasugu lollustega harjunud.

"Misasja sa raiskad!" tõrelesin Natiga. "Pärast on inventuuris yolosid puudu."

Ning Terry Pratchett on surnud. Kui ma sellest esimest korda lugesin, helistasin Liisule, kes on suurem Terry fänn kui mina. Liis kuulis sellest alles minu käest ja oli natuke aega vaikne.

Keegi kirjutas kuskil kommentaari, et loodetavasti tuleb Terryle järele Surm isiklikult.

See on kurb, et just temasuguse fantaasiamaailmaga inimene haigestus Alzheimerisse. Ja nüüd ei saa ta enam kunagi midagi juurde kirjutada... Aga pärand, mille ta endast maha jättis, on ikkagi metsik: üle seitsmekümne raamatu. Ja kuigi ma olen "Morti" mitu korda lugenud, tekkis praegu isu seda uuesti teha.