Ja siis tõi ta kirve

Istusime teisipäeval jälle Heleni pool. Kui Tiina läks takso peale, saatis Helen ta alla. Vaevalt oli Helen tagasi trepist üles saanud, kui Tiinalt juba sõnum tuli, et ta on kohal. Olen sellest ajast alates olnud müstifitseeritud. Mingi turbotakso? Mingid nähtamatud jõud? Relatiivsusteooria mängib mäkra?

Hommikul oli meil lausa äratus pandud, et me Pärnu hiljaks ei jääks. See on teatavasti päris pikk teekond ning ei tasu liiga hilja startida, muidu ei jõua õhtuks tagasi. Saime mingi päris normaalse autojuhi, mis oli vedamine, sest tee Tartust Pärnu on pikkkkkkkkk ja kui saad sinna üheainsa autoga ja autojuht on imelik, siis on terve tee piinlik. Igatahes meil oli üpris lõbus.

Ja millised lained meres olid! Mmmmmmmm. Ma nautisin neid täiega ja kilkasin rõõmust. Ühtlasi läks mul meelest, et olin ripsmetušši peale pannud, nii et nägin pärast välja nagu pandakaru. YOLO, eks? Kui hakkasime rannast tulema, helistas hommikune autojuht ja ütles, tal plaanid muutusid ning ta võib meid tagasi Tartu ka viia. See säästis meid hirrrrrrmus pikast kõnnist Pärnu äärde, nii et olime nõus. Ühtlasi olen ma päris kindel, et ta muutis oma plaane meelega. Mitte et ego olla, aga me oleme üpris suurepärased, Helen ja mina.

 

Mingi hetk keeras ta metsa sisse, et bensukasse minna, ja tuli sealt välja... kirvega. Päris iga kord hääletades ei juhtu, et juht metsast kirve ostab. Tegelikult sai tanklast mingeid kleepse ja kleepsude eest tööriistu. Ma ei ütle, et kartsin, aga igal juhul pugesin ma Heleni selja taha peitu. Tegelikult olime nagunii terve tee millegipärast mõrvadest ja ohtudest rääkinud ja juba ammu konsensusele jõudnud, et juhil on palju rohkem karta kui meil, sest meid on kaks. Ta ainult palus, et me tapaks ta väärikalt, sest tal oleks haua tagantki mark, kui kaks tüdrukut ta küüneviiliga maha lööks. 

Igatahes jah, kui eelmine rekord oli meil minna edasi-tagasi kokku kaheksa autoga, siis seekord tegime vastupidise rekordi: üheainsaga. Tehke järele.

Taevas on konkreetselt kummipardi kujuga pilv.

Sõbrakesed!

almost 24 hours after this incredible match it's still impossible to describe my feelings ... but we really did it!!! pic.twitter.com/wKT96vMHcK
— Mesut Özil (@MesutOzil1088) July 14, 2014

Congratulations bro (@MesutOzil1088) and Khedira for The World Cup champions. Enjoy it ..!
— Sergio Ramos (@SergioRamos) July 13, 2014

Igatsen oma Antsey-Pantseyt

Jalgpallipohmell

Finaal on läbi ja Saksamaa võitnud. Ausalt öeldes oli see mäng üpris igav, sest väravaid ei tulnud ega tulnud. Teise poolaja lõpuks oli mul juba nii suva, kes võidab, kui ainult keegi väravaid lööks ja mängu natuke käima saaks. Penaltid on muidu toredad küll, aga keegi ei taha neid ometi finaalmängus näha.

Lõpuks lõi Saksamaa lisaaja lõpus oma võiduvärava. Hea et niigi läks. Wohooooooo! Kõige naljakam oli Saksa peatreener Löw, kui võiduvärav löödi. Ta lihtsalt kohendas ükskõikse ilmega oma juukseid. Peitis emotsioone? Pärast lõpuvilet hakkas ta küll juubeldama nagu teisedki ja läks kallistas kõik läbi. Tubli töö!

Mida me nüüd oma eluga peale hakkame, kui jalkat enam pole? Eeeeeeeei....

Niimoodi nautisin oma mängu

Käisime neljapäeval vanaema vaatamas, viisime memmekesele maasikaid ja sõime kõik ise ära. Väga magusad ja head olid. Hommikul palusin vanaemal Sky Plusi peale panna, et jälle kord kuulda, kuidas Hirmo ükskord Ameerikas käis. Kohe pandi Sky Plusi peal see "What the fuck?" laul peale. Õõõh.

Reede hommikul käisime Rakveres ka. Oleme alati seal linnuse juures kügelenud, aga mitte kunagi sisse läinud. Seekord läksime sisse. Hm, mida öelda? Mul on täielik linnustesuvi olnud, kõigepealt Narva, siis Kuressaare, nüüd Rakvere. Praeguseks linnustest aitab. Rakvere oma oli kõige väiksem. Boonuseks võis seal lammaste ninasid paitada. Oleksin tahtnud surmakambrisse ka minna, aga sinna sai ainult giidiga üks kord tunnis ja me ei viitsinud nii kaua oodata. Teie kaotus! Pealegi olen ma kuulnud, et seal surmakambris ohverdatakse iga kord üks turist, see, kes giidile kõige vähem meeldib. Vist hea, et ma sinna ei pääsenud.

Ruttan parem bussi peale, et oma kallist Tiinat näha. Me pole juba terve igaviku kokku saanud, sest tal on nii palju tegemist. Viimane kord trehvasime konkreetselt kaheks minutiks. Ta ütles küll, et peab bussilt tulles kohe muusikakooli kiirustama, aga ma ei arvanud, et ta reaalselt mõtleski, et tal on kaks minti aega. Jäin sinna niimoodi noruspäi seisma.

Täna panin aga ta sekretäri juures aja kinni ja siin me oleme!

Jalgpalliblogi - eelviimane sissekanne

Varsti saabki MM läbi ja ma olen selle üle uskumatult kurb. Nii tore ja põnev ja ootamatu on olnud, ning pange tähele, ma ütlen seda sellele vaatamata, et mu lemmikmeeskond juba turniiri alguses välja langes. Kui tahad mängida - või mängule kaasa elada - peab oskama ka kaotada. Ei saa minna pärast kaotatud mängu busse süütama või oma meeskonda sõimama. Küll järgmine kord läheb paremini!

Praegu käib eelviimane mäng, Holland-Brasiilia. Kuna mul tuli valida kahest halvast parim, olen Brasiilia pool. Praegu tundub, et hästi neil just ei lähe. Aga oi kui rõõmus ma olin, kui Holland finaali ei saanud. Vanad oranžid tõprad. Ma toda mängu Argentiinaga küll lõpuni vaadata ei jõudnud, vaid normaalaja, kuna olime kõik uskumatult unised ja läksime pärast normaalaega magama - aga tore oli hommikul kuulda, et Argentiina oli võitnud. Ausalt, mind ajab see Holland nii närvi. Just tänases, pronksimängus, viskas Robben kohe algul jälle trahvikastis pikali ning sai penalti, mille van Persie sisse lõi. Vana taktika, klassikaline Robben. Kui tahate nii mängida, siis okei, aga see pole päris jalgpall. See pole kuigi põnev, see on sohitegemine ja nõme. Üldse on kõik meeskonnad selles süüdi, mitte vaid Holland. Kõik nad püherdavad alailma maas ja nõuavad vastastele kollaseid kaarte, vigu ja penalteid. See on nii tüütu ja nii mõnigi kord karjun ma tüdinult: "Ah, tõuse üles!" Nagu lapsed. Kohtunikud võiks anda rohkem kollaseid kaarte teesklemise eest, võib-olla siis jääks mängijad rohkem püsti ja rohkem mängust toimuks ikka joostes, mitte muru peal püherdades ja grimasse tehes.

Praegu, kui seda kirjutan, on mängus vaheaeg, ja Holland on löönud kaks väravat. Teine neist oli igati õige ja ilus, aga esimene sündis jälle Robbeni mahaheitmise tõttu. Whatevs. Nad võivad sellega nii mõndagi võita, aga mitte minu poolehoidu :D

Meenutasin siin oma jalgpallivaatamise algust. Hakkasin seda jälgima, kui olin kuusteist. Aasta oli 2006 ja toonase turniiri finaalmängus virutas legendaarne Zinedine Zidane itaallasele peaga kõhtu ning sai punase kaardi ja Prantsusmaa kaotas finaali. See oli selline draama ja pärast seda olin jalkast sisse võetud. Mäletan siiani, kuidas ma lugesin Delfist selle mängu kohta kommentaare ja kõik sõimasid itaallasi makaroniõgijateks. Olin järgmisel turniiril vist Prantsusmaa poolt, aga nad osutusid suht kobadeks - on alles praegu uuesti natuke paremaks läinud - ja hakkasin hoopis Hispaaniat toetama. Peamiselt Ramose pärast. Mulle on kuskile mällu talletunud pildid temast palli audist sisse viskamas, toonased pikad juuksed paelaga taha tõmmatud. Tal oli nii ilus keha! (Millel pole jalgpalliga küll mingit pistmist, aga see on lihtsalt boonus.) 

Homme on finaal! Pisarad ja rõõm ühekorraga. Ma olen Saksamaa poolt, aga kui Argentiina võidab, pole ka midagi hullu. Nii et suht win-win olukord.

Päiksepiste?

Ma pole juba kaks ööd korralikult maganud. Esimene öö olin kodus, muudkui vähkresin, tulin üles, lugesin, sõin midagi, ja läksin uuesti magama, kuid ikka ei jäänud. Ma olen tavaliselt seda tüüpi, et kui und pool tundi ei ole tulnud, siis ma parem tõusen ja loen natuke, ja lähen pärast magama, sest kui pool tundi pole magama jäänud, siis ei jäägi. Igatahes mingi hetk tõusin jäädavalt üles, võtsin Pääri kaissu ja hakkasin TV1000 pealt "Mõistust ja tundeid" vaatama. Minu jaoks on nii naljakas, kuidas Jane Austen kunagi ei abiellunud, aga kõik ta raamatud räägivad aina naistest, kes tahavad mehele saada. Jane Austen pole väga minu maitse, aga "Mõistus ja tunded" oli üpris huvitav. Lõpuni ma ei näinudki, sest kella nelja paiku tuli siiski uni. Teate kui naljakas on öösel jälgida, kuidas kell kolm juba valgeks läheb. Keha on segaduses, sest ei saa aru, mis aeg õieti on. Nagu oleks päev, kuid on uni, ja kahtlaselt vaikne igal pool...

Teine öö olin Liisu juures ja jälle vähkresin tunde, kuni tõusin ja rõdule lugema läksin. Ma ei tea, miks rõdule. Vist kartsin, et tuleb Liisu korteriperenaine ja küsib, et misasja sa kondad siin keset ööd ringi. Või liigub see kuri õel kass ringi ja annab mulle käpaga. Istusin siis taburetil, tekk ümber, vaatasin kajakaid ja tänavalampide järkjärgulist kustumist ning lugesin raamatut. Öine Tartu on ilus. Kõrvalrõdul tulid inimesed suitsetama ja jõllitasid mind natuke. Kell viis magama minnes tuli küll hea uni. 

Eile tüdrukutega oli ülitore. Jõime baarmen Polina tehtud mojitosid. Ma pidin pool üksteist küll lahkuma, et Liisu juurde jalkat minna vaatama, ja uskuge, see mäng oli väärt nägemist. Kogu maailm kajab praegu sellest. Ma olin küll Saksamaa poolt, aga veidi oli isegi Brasiiliast kahju. See oli hullem kui tookordne Hispaania kaotus Hollandile. See oli mingi väravate rekord ühele meeskonnale ühes mängus lüüa. See oli eepiline. Mind veidi häiris, kui räägiti kardetavatest rahvarahutustest Brasiilias pärast seda peksasaamist mängus. Sellepärast ma terve turniiri vältel brasse ei pooldanudki, et juba alguses oli juttu, kuidas seal hakkab rahvas mässama, kui nad turniiri ära ei võida. Mida iganes. Nagu lapsed, kes kaotust vastu ei suuda võtta. Nagu metslased.

Hommikul läksin Liisu poolt uuesti Heleni juurde, et hääletama minna. Meie esimene hääletustripp sel aastal! Elva. Hea lihtne minna ja mõnus linnake. Läksime mingi mõnusa jutuka mehega, kellega terve tee jalkast vestlesime. Mina panin tähele, et tal oli sõrmus sõrmes, ja Helen pani tähele lapsetooli tagaistmel. Tore mees oli muidu. 

Me saime niiii palju päikest! Ma tundsin ise ka, et liiast, ja püüdsin igal võimalusel pead katta ja varju hoida, aga siiski tegin endale liiga. Kui tagasi hakkasime hääletama, tahtsin mina Puhja ja Helen Tartusse, nii et ma mõtlesin, autojuht paneb mind mingil teeotsal maha, kust ma edasi Puhja saaksin. Aga ta ütles, et tal kütust ja aega on, et viib mind otse Puhja ära. Nii kena :) See oli tema ja Heleni jaoks Tartu minna küll räme ring, aga mulle taeva õnnistus. Jälle oli eilne jalka hea vestlusteema. Johhaidii! ja uskumatu! kõlasid kommentaarid.

Koju jõudes olin päris punane ja pea lõhkus valutada ning halb oli olla. Päikesepiste vist. Midagi igal juhul oli, sest ma ei võta kunagi rohtu, aga nüüd võtsin kaks ibuprofeni ja lamasin haleda näoga diivanil. Nüüd on juba parem. Ooh, juba kaks eluohtlikku kogemust paari päeva jooksul. Living on the edge!

Elus, aga napilt!

Linna sõites, otse enne Riia maanteele keeramist, buss pidurdas järsult ja naised karjatasid. Ma juba mõtlesin, et oleme kellegi alla ajanud, kuid tegelikult oli kaks autot meie eest kokku põrganud. Ühel oli ikka kapott korralikult mõlkis. Teisest autost, kust paistis õhkpadi, kargas välja vihane mees ja hakkas mõlkis autos istuvat vanameest sõimama. Vaene vanamees istus seal nii õnnetult. Meie bussijuht hüppas ka välja ja ütles omakorda vanamehele paar krõbedat sõna, enne kui tal õnnestus kuidagi selle bussiga ikkagi Riia tänavale keerata.

Emajões oli vesi päris külm. Minu kõrval lõõpisid poisid, et maikuus Kauksis oli ka soojem vesi. Aga kui ära harjuda, siis oli väga karastav. Nipp on selles, et tuleb kohe sisse karata, mitte seal kalda ääres kügeleda, pool keha sees ja pool väljas.

Tüdrukutega tellisime kokteilid, mis täiesti juhuslikult üksteisega nagu valatult kokku sobisid :)

Coincidence? I think not!

Täna jõuab Helen Eesti ja mul on tunne, et väga lõbus õhtu on tulemas. Enne ühtteist aga pean ma minema Liisu juurde jalkat vaatama, sest ma lihtsalt ei saa sellest poolfinaalist ilma jääda.

Kaheksajalg ennustas küll Brasiilia võitu, aga saagigu ta ka pekki.

Ma endiselt vihkan Hollandit

Kaheksajalg Paul ehk jalgpalliennustaja minu ema on seni peaaegu kõik mängutulemused täppi pannud, välja arvatud ühe: Saksamaa-Alžeeria, kus ta arvas, et Alžeeria võidab. Selle peale ütlesime me kõik, et seda arvatavasti mitte, aga hetkeks lõin Saksamaa pärast kartma küll. Kõik veerandfinaalid aga ennustas kaheksajalg õigesti. Muuhulgas on ta turniiri võitjaks Brasiilia ennustanud, aga nii mina ei mängi.

Ma üldse ei taha Hollandi viimatist mängu Costa Ricaga kommenteerida, sest kuradi Holland võitis jälle. Ja nii napilt! Seejuures oli tõesti naljakas mäng, Holland aina püüdis ja püüdis ja Costa Rica oli nende kõrval nii koba, et sa vaevu palli puutuda, aga väravat ära ei tulnud! Nad olid ründes null, aga kaitses ülikõvad. Robben sukeldus ja sukeldus ja püüdis penalteid ja karistuslööke välja meelitada, aga kuigi hästi see tal korda ei läinud. Muidugi mõista on Robben väga hea mängija, aga ta on lihtsalt nii ebasümpaatne. Minu jaoks muutuvad kõik mänguoskused tähtsusetuks, kui tegelikult püüab Robben oma mänge pikaliviskamise ja petmisega ära võita. Fair Play, anyone?

Oleks tõesti meeldiv olnud, kui Costa Rica oleks neile penaltitega tuule alla teinud. Sealt kaugemale poleks Costa Rica jõudnud, aga vähemalt oranžid oleks turniirilt väljas. Kuid ei :(

Kuna väljas on nii võrratu suveilm, siis varsti lähen hüppan Liisuga Emajõkke ehk lähme ujuma, ja õhtul Polina ja Maarjaga kuhugi istuma. Wohooo!

Pärnus minigolfi mängimas

Just siis, kui Pärnusse jõudsime, läks hästi-hästi soojaks. Meie tuba oli üliarmas ning boonuseks WC ja dušš ja kõik muud tsivilisatsioonin mugavused otse toa kõrval. Ma pesin end üle tüki aja puhtaks ning läksime linna peale. Liis muudkui rääkis, et lähme Stefanisse, sest see on meie pere traditsioon iga kord Pärnus käies - ja arvatavasti ka ülejäänud Eesti oma, sest see restoran on alati täis ja järjekorradki ukse taga. Seekord oli nii pikk järjekord laua ootajatest ja meil kõhud nii tühjad, et kiikasime otse seal kõrval asuvasse La Bocasse, kus ka muuseas pitsat pakuti, ja läksime sinna. Võib-olla see elabki Stefani ülejääkidest: kes ühte ei mahu, läheb teise. Kõige naljakam oli, et Liis, kes oli kõige rohkem Stefanit promonud, oli esimene, kes järjekorda nähes kohe ütles: nope, lähme ära!

Kui tuli kätte aeg pitsat tellida, leidsin ma, et seal on liiga vähe juustu, ainult ÜKS sort, ja võtsin hoopis kolme juustu pasta. Kolm on parem kui üks.

Edasi läksime Cocolocosse soomlaste karaoket kuulama, mis on lihtsalt palju naljakat soome keelt ja laulude mõrvamist. Me olime alati jube rõõmsad, kui keegi noorem soome tšikk mõne ingliskeelse laulu tegi, sest me vähemalt teadsime seda! Tahtsime edasi üle tee öökluppi Mirage minna, kuid see oli jumala tühi. Tõesti jumala tühi. Mingi tšikk esines tänava peal ja meelitas kogu rahva tänavale, seega me tantsisime ka sealsamas tänaval niikaua, kuni ta esines, ja läksime ära hostelisse Kaht ja poolt meest ning Tuvikesi vaatama.

Reedel jalutasime mööda rannapromenaadi ja märkasime seal minigolfi radu. Mõeldud, tehtud! Ma olin minigolfi varem ainult arvutist mänginud ja tahtsin päriselt ka proovida. Huvitav oli. Liis tegi mulle küll pähe, aga mitte liiga suurelt. Nii kui me mängima hakkasime, kogunes sinna rohkem mängijaid ja tänavalt pealtvaatajaid. Kõige lahedam oli mingi kümneaastane poiss, kes hakkas meie juures mängu kommenteerima. Ta oli nii naljakas, et me kogu aeg naersime. Ta isa seisis kaugemal ja ütles aeg-ajalt: "Joonas, tule lähme nüüd!" või "Joonas, ära seleta seal!" või "Joonas, lase neil mängida!" Joonas oli üks neist poistest, kes pudelis ka paigal ei püsi ja ilmselt kunagi vait ei jää. 

"Kas ma võin teie palli ära tuua?"

"Kas ma võin sealt august palli ära võtta, kui te sisse saate? Mul on väiksed käed."

"Huuh, see mäng on nii raske, et võtab higiseks!" - ise seisis lihtsalt kogu aeg kõrval. 

Kui ma olin juba neli lööki mööda löönud - "Tead, kuhu sihi? Siia keskele." Ja näitas augu peale. Aa, no miks sa kohe ei öelnud??

Hahahaa. Ma hakkan praegu selle Joonase peale mõeldes veel naerma.

Ja lohesurf merel tundub kõrvalt vaadates nii lahe, et seda tahaks kindlasti kunagi ise proovida.

Saaremaa heinamaal

Käisime esimest korda elus Saaremaal. Ma polnud kunagi ühelegi Eesti saarele sattunud. Nii tore oli. Ilma sattus meile igasugust: vihma, tuul ja päikest, aga me olime soojad riided kaasa võtnud ning Liisu soovitusel kämpingutes magamiseks ka lisatekid, mis meid ilusti soojas hoidis ja mille eest ma hiljem mitu korda jumalat tänasin.

Kõigepealt väisasime Kuressaaret. See on nii armas linnake!

Vaade ülevalt kindlusest

Sellised tänavad... siin elaks isegi

Linnuses oli muuseum ka, väääga suur, kõik korrused olid seda täis. Ühel korrusel olid loomatopised. Põder oli nii suur, et me kõik kahtlesime, kas see oli mingi hiiglasepõder leitud või mis. See oli nagu tõsiselt hiiglaslik. Kuidas kurat hundid põtru kätte saavad, kui nad on nende kõrval nagu putukad?

Hiljem avanes meil võimalus teel ka põtra näha ja ta oli tõesti nii suur. Õnneks ei jooksnud ta meile teele ette, vaid vaatas meid tee äärest ja keeras metsa tagasi. 

Kahjuks ei kuulnud ma terve reisi vältel ühtegi saarlast ö-tähte ütlemas. Tegelikult rääkisid nad kõik nagu normaalsed inimesed :( Me püüdsime leiutada lõksu, kuidas saada kedagi ö-d ütlema, näiteks küsida: "Kas teil õlut müüakse?" Ja nad peaksid vastama: "Ei, meil ei müüda ölut." Ja mina naeraksin.

"Nad võiks vastata ka lihtsalt ei," ütles ema.

Siis küsiks ma vastu: "Ei mida?" ja nad peaks ikka ölut ütlema.

"Nad võiks vastata: "Ei, ei müüda,"" ütles ema ja naeris suure häälega.

Jaga siis maid sellisega.

Kuressaarest läksime Mändjala kämpingusse. See oli suur ja männine ja liivane. Kõik kämpingud olid täpselt ühesugused ja vets ja duširuum kaugel, nii et ma eksisin kogu aeg ära (aga ma eksin igal pool). Pidin lõpuks igale poole Liisu sabas minema. Kämpingud on naljakad asjad, nagu telgid, aga puust. Mändjala plussiks oli asukoht mere ääres, kus oli väga viis jalutada. Sinna olid ka võrkkiiged üles seatud, kus ma tükk aega mõnulesin.

Korjasin endale suveniire kokku

Järgmine päev sõitsime kuskile Karala mälestusmärgile, mis oli pmst rist mere ääres, mereõnnetustes hukkunutele. Siis lõi esimene päike välja ja ma sain seeliku selga panna ning niisama päikese käes pikutada ja "Isekat geeni" lugeda. 

Mändjala kämpingu otsustasime mõne teise vastu vahetada ja leidsime Karujärve oma (milline sümpaatne nimi!). See asus sisemaal, aga ikkagi järve ääres.

Karujärv! Hahahahaaaaaaaaaaaaa

Ta oli mõnevõrra väiksem ja sümpaatsem. Eksimisvõimalust polnud ja järve ääres said soovijad (mina) kajakaid hiilida. Ühel perel seal oli taks kaasas ning nad hüüdsid teda Snoop. Taksid on niiii armsad. Liis arvas, et täisnimi on raudselt Snoop Dogg, ja ma sattusin nii vaimustusse. Snoop Dogg oleks nii hea nimi koerale! Kui ma millegipärast kunagi koera peaksin võtma, panen talle kindlasti Snoop Dogg nimeks.

Viimane päev läksime Kaali meteoriidikraatri juurde ka. Olgem ausad, see oli üpris igav ning ma oleks ta lihtsalt korra üle vaadanud ja ära läinud, aga käisin siiski teistega ringi ümber kaasa. Tegelik vaatamisväärsus oli üks kuusk mäenõlval, mille juured olid maapinnal näha nagu maod. Hiiglaslikud! Võib-olla oli tuul mulla pealt ära pühkinud.

Ja siis läksime juba edasi Pärnu.