So I almost died

Jalutan mina Milaga ja laulan Rihanna "Stay'd". Korraga vaatan, et kaks meest majast üpris pagariäri kõrval põrnitsevad mind oma aias. Mis mul muud üle jäi kui graatsiliselt noogutada ja "Bonjour" öelda.

 

Või istun Milaga ülakorrusel ja räägin talle oma kaelakee kohta: "Do you like it? It's so pretty, isn't it?" Kui kostab altkorruselt:

"Anne-Mai?"
"Jah?"

"Mis on pretty?"

"Belle."
"Oh, okei."

Kõik püüavad üksteist ära kasutada ja mingit keelt õppida.

Ning eelmisel pühapäeval, kui ma tahtsin siin jumalast hüljatud kohas jalutama minna, sest et midagi muud siin teha ei ole ja poed suuremates kohtades on pühapäeviti suletud - siis joonistas F mulle kaardi, kuidas teha viinamarjaistanduste vahel mingi neljakümneminutine ring ja jõuda koju tagasi. Kõnnin mina siis ja kuulan muusikat, kui ühelt mäelt jooksevad metsikult haukudes alla kaks suurt koera. Ma kardan koeri täiega. Eriti suuri võõraid koeri, kes jooksevad lahtiselt ringi, kuigi nad peaksid kinni olema. 

Ma suren! mõtlesin. Masurenmasurenmasuren. Okei, jää rahulikuks, ära jookse ega midagi, jaluta lihtsalt minema. Hakkasin aeglaselt minema ja püüdsin mitte karta, ainult et ma kohutavalt kartsin. Miks inimesed hoiavad oma koeri lahtiselt, kus need võivad iga möödakäijat rünnata?

Nad küll ei urisenud, kuid eriti kena oli, et nad hakkasid minuga kaasas käima. Kui ma viieteist minuti pärast oma maja juurde jõudsin, olid nad ikka minuga. Nad lihtsalt ei jäänud maha. Täpselt mu kodu juures peatus tee peal üks auto, välja valgus terve suur perekond ja hakkas oma koeri tagasi kutsuma. Koertel oli jumala suva ja nad ei teinud väljagi. Ma ronisin oma trepist üles ja läksin maha rahunema. Ehk nad said oma koerad ikka kätte. Igatahes minu arvates on nad kuradi idioodid, et hoiavad oma kasvatamata suuri koeri lahtiselt. 

Pole vaja öeldagi, et ma ei jaluta sinnapoole enam kunagi.

Üleeile õhtul käisime F-i pere juures õhtust söömas. Üks tema õdedest oskab hästi inglise keelt, sest on elanud Cambridge'is. Ma lähen temaga täna kinno, aga valisin prantsuskeelse filmi. Igatahes, nii kui F-i isa mult küsis, kas ma veini tahan, hakkasid C ja F midagi suure suuga kokteilidest seletama ning ma sain aru niipalju, et ma olen nüüd perekonna joodik, ja tegin neile tššššššššš. Ning jõin ülejäänud õhtu pmst vett.

Toit oli hea nagu ikka: alguses vein ja snäkid nagu juust, kreekerid, peekonivõileivad ja kirsstomatid. Põhiroaks oli juustu-quiche, kana ja küpsetatud tomatid, magustoiduks juust või jogurt ja pärast šokolaadivaht. Mmmmmmmmm.

Mida ma vaatan ja loen

Minu lemmikpilt

Maailm peopesal

Lyonis võib näha kõrgel-kõrgel mäe otsas valgustatud hooneid. Mulle tundus kõige suurem neist kogu aeg Disney muinasjutulossina, aga nagu eile selgus, oli just see too kirik, kuhu me olime plaaninud minna. Selle nimi on Fourvière ning sinna üles saamiseks tuleb minna ühe sellise vaguniga, mis sõidab kolinal mööda rööpaid ülesmäge. Täiega lahe oli sellega sõita, see oli nagu lõbustuspark. Kirik ise oli maailmatu suur ja ilus, laes maalingud ja akendel vitraažid, ning parasjagu peeti jutlust. Ma oleksin üksi olles sinna maha istunud ja natuke kuulanud, sest mulle meeldis õhkkond. Aga välja minnes, teisel pool maja, avanes vaade tervele Lyoni linnale. Hm... ma tundsin ära ainult suure vaateratta Bellecouri ostuväljakul ning Pliiatsi... sest see oli pliiatsikujuga. Aga vaade oli lihtsalt hämmastav! Hakkas just hämaraks tõmbuma ja kõik oli tuledes...

Alla läksime mitte enam vagunis, vaid jala. Kirikust kuni alla Lyoni lookles pargiallee. See kõik oli üliväga romantiline. Ma kujutasin ette, mis tunne seal võiks olla südasuvel kellegi erilisega jalutada: tuul oleks mahe ja puulehed sahiseksid ning kõik oleks nii varjatud ja salapärane. See tee alla oli vist mu lemmikasi eilsest.

 

Ma olen ilmselgelt liiga palju ainult ostupiirkondades ringi käinud, sest kui kogu pargitee lõppes vanalinnaga, jäi mul suu lahti. Miks ma sinna varem ei läinud? Seal oli nii ilus. Tegime ühes armsas kohvikus dringid ja pärast läksime jaapani restorani. C ja F olid kaua otsinud restorani, mis oleks esimesel jaanuaril lahti ning kus oleks ka taimetoitu (kuigi ma olen kindel, et midagi mittelihalist leiduks igal pool), ja leidsid lõpuks selle restorani. Ma ütlesin, et jaapani köögist tean ma ainult sushit, ja eks see üks sushikoht oligi, liikuva lindiga, kust pealt igaüks saab endale ise road valida. Kui ma avastasin, et taimetoitlase menüüs on umbes kaheksa käiku, ütlesin, et seda on liiga palju, aga C väitis, et kõik road on üliväiksed. Seda oli liiga palju. Mul oli umbes peale kolmandat kõht täis ja ma jätsin enamiku toitudest järele. Mingil imelikul kombel aga õnnestus mul saada raviolit, mis oli niiii maitsev. Nii et mu esimene kogemus sushit süüa oli ka võlts, kuna sushi koosnes riisist ja köögiviljadest seal vahel ning kõige rohkem maitses mulle ravioli.

C-le ei meeldinud jaapanlannast teenindaja, kes oli ebaviisakas ja napisõnaline, ehkki ta oleks pidanud olema rõõmus viie inimese üle oma peaaegu tühjas restos. Mila toolialune oli riisi täis ning kui ta tassi teed ümber ajas, sosistas C mulle, et teenindaja vist vihkab meid. Ma valasin parajasti endale vett ja selle kõige puhul valasin natuke ümber. Noh, et oma panust anda.

Täna õhtul läheme F-i vanemate juurde õhtust sööma. Mulle nii meeldib, et me kogu aeg kellegagi õhtust sööme. Muidugi ma enamasti vahin nagu lollakas ega saa midagi aru, aga mingi keelepraktika on see ikkagi. Kuulamise mõttes.

Vana-aastaõhtu

Ja ongi käes uus aasta. Ma tean juba ette, et see number, 2014, nõuab harjumist.

Minu aastavahetus oli vaikne. See küla on tõepoolest nii väike, et siin ei lasta isegi rakette! Me istusime kolmekesi ja jõime kokteile ja sõime eriti head kartuli-juustuvormi ning Mila kargles meie ümber ja oli millestki õige elevil, nagu ta tunneks uue aasta saabumist. Enne kahtteist läksid C ja F voodisse, sest nad olid juba hommikul kella 4-st üleval olnud ja esimese jaanuari hommikul pidid samuti vara alustama. Ma mõtlesin vaikselt, et eesti uus aasta on juba käes... hea seegi. Läksin välja jalutama ning tänavad olid täiesti tühjad. Nagu. Mitte kedagi. Noooooooooooooooo!

Ma võin ainult loota, et see enne, nagu tuleks uus aasta samasugune kui vanaaastaõhtu, ei pea paika. Muidu jalutan ma terve aasta tühjadel tänavatel.

Igatahes panin ma selga sädeleva kleidi:

...ja sain sünnipäevaks hulgaliselt ehteid. 

Kui C isa hommikul pagariärri sisse jalutas, tervitas ta mind niimoodi: "Nüüd oled sa juba vana." Kakskümmend neli!

Meil ei ole esimene jaanuar pohmellipäev nagu tavaks on, vaid me kõik töötame pool päeva ja siis läheme ehk kuhugi välja. Nad rääkisid midagi Lyoni kõrgeimast kirikust, kus avaneb imeline vaade.

HEAD UUT AASTAT SULLE!

 

Juustunäo unelmad on tõeks saanud

Täna käisin Milaga Lyonis. Lapsekäruga metroos manööverdada ei ole sugugi lihtne. Kus ei ole lifti, kus ei ole seda laiemat läbipääsulahtrit. See-eest leidus küllaga inimesi (naisi), kes oma abi pakkusid, kui ma last kuskilt trepist ise alla kandma pidin. Me käisime ühes pargis, mis jällegi pidi mingilt maalt olema kõige suurem linnasisene park. Seal sees oli ka loomaaed, ja karussell, ja hulgaliselt tiigikesi, ja kõik see oli lõpp-ilus. Kui jõudsime suurte kaslasteni, siis mina näitasin Milale hoolega, et vaata, lõvi! panter! Aga tema vaatas sellal suure hoolega kuskil enda kõrval mängivaid lapsi ja jooksvaid koeri. Mis lähemal, see... lähemal.

Loomaaed oli muidu meeleolukas, aga kui ma nägin, kuidas leopard tüdimuseni edasi-tagasi väikest ringi kõnnib (vangistuses loomadel tekib tegevusetusest mõnikord nagu OCD), siis hakkas mul tast ikkagi kahju. Ei saa minust kunagi loomaaedade pooldajat. Sama hästi võiksime neid loomi pildi pealt või loodusfilmist vaadata. Nii vale on selliselt uhkelt suurelt loomalt nagu lõvi tema vabaduse võtmine.

Metroos kõik jõllitasid, kui armas laps mul on - ta oli endale mu kindad kätte tõmmanud, millega ta koomiliselt Miki Hiire sarnane välja näeb - ja rongis leidis ta endale uue sõbra. Ta on tõepoolest väga seltskondlik laps.

Õhtul oli meil järjekordne kogunemine mõndade C sugulastega, keda jõuluõhtul kohal polnud. Laua keskele oli paigutatud mingi kuumav masin (haha, ma ei oska seda hästi seletada), kus peal me ükskord crepe'e praadisime, aga selle allkorrusel oli iga külalise jaoks väike spaatlike, kus peal võiks näiteks endale juustu või sinki kuumaks lasta. Ja nii me sõimegi: lasid oma juustu kuumaks ja valasid kartulite või saia peale. Lõpp-hea oli. Jälle igasugused erinevad juustud, mille nimi ei tuleks mulle ka tapmisähvarduse peale meelde. Ma pidin topelt võtma, kuna ma sinki ega vorstikesi ei saanud endale lubada. Aga jumal, kui maitsev oli. Minu lemmikjuustu seekord ei pakutud, aga selleks on Camembert. See on nii hea, et võiks surra! 

C ja P isa, kes mu kõrval istus, on selline muhe vana. Ta pidevalt narris mind, et ära seda kartulit söö, see on loomadest tehtud, või et see vorst on taimne, proovi! Ja kui ma punasest veinist keeldusin, sest mulle meeldib valge, siis ta ohkas pikalt ja laialt: ooh lalaa, ei söö liha ega joo punast veini... mis sinust küll saab??

Ja et te teaksite, siis ma pidasin seekord alkoholiga piiri, vaid natuke valget veini. Kui nad mingit ürdilikööri mekkisid ja mina ei tahtnud, siis olid kõik nagu OMG. Ja C isa käskis mul enda klaasi nuusutada ja valas mulle veel lusika peale natuke nagu väikesele lapsele, aga ma siiski loobusin. Lõhn oli juba piisavalt eemaletõukav.

Siis pidasime tema ja ta tüdruksõbraga maha vestluse kasvatusteemadel. Kui mina arvasin, et prantsuse lapsed on üldiselt hästi kasvatatud, siis nende meelest on just probleem, et lapsed on ära hellitatud ja rumalad. Eeeeks nad tunnevad oma riiki paremini, aga igatahes Inglismaal oli bestseller üks lapsekasvatuse-alane raamat, mille pealkiri oli midagi selles stiilis: "Prantsuse lapsed ei karju kunagi". 

Kusjuures kui Mila hakkab vanemate juuresolekul jonnima, kasvõi ühe piiksu teeb, siis nad ütlevad, et ära nuta, ja oo imet, plika ei nuta! Ma ei tea, mida nad on õigesti teinud, et ta neile niimoodi kuuletub. Minu juures see nipp igatahes ei tööta. Minuga ta jonnib päris palju ja ma lihtsalt lasen tal seda teha, kuivõrd ma järele anda ei taha ja teda seda lõpetama panna ka ei oska.

Muidu on ta üks naljakas tegelane. Paneb igale poole oma nime sisse ja kui midagi ümber või maha ajab, korrutab aina: "Oooo, Milaaaaaaaaa! Milaaaaaaaaaa!" Oma nimega kombineerib ta mitmeid sõnu, näiteks lumière (valgus) on tal mimière ja fromage (juust) milage. Kõik muudkui õpetavad teda:

"Fromage."

"Milage!"

"Fro, fro, fro..."

"Fro, fro, fro..."

"Fromage!"

"Milage!"

Anne-Mai! Anne-Mai!

See on kõik, mis Mila täna hüüdis. Olin päeval küll Lyonis, aga õhtul, kui nad mu raudteejaamast peale korjasid, siis ta aina küsis tagaistmelt: "Anne-Mai?"

Ja mina vastasin: "Jah, Mila?"

Ja nii sada tuhat korda. Õhtul ta muudkui jooksis minu tuppa ja lõkerdas naerda ja pani mind magama, et teha tasa kõigi nende kordade eest, mil ma olen teda magama pannud ja ta ei ole seda tahtnud (ta ei taha kunagi). Pani mulle minu enda vannilina peale ja sosistas: "Tšš, dodo, tšš."

Kui ma eile oma perega skaipisin, siis ta tuli ka ligi ja ronis mulle sülle ja näitas kõigile näpuga ning rääkis endamisi. Mu isale hüüdis ta täitsa õnnestunult: "Papa, papa!" Kass ajas ta pöördesse, kuna talle hullult meeldivad kassid. Ma püüdsin ta väikeseid käppasid arvuti klaviatuurilt eemale hoida, aga ta muudkui vajutas kõike ning muutis mul muuhulgas skaibiakna väiksemaks ja mingil hetkel kaotas selle üldse ära. IT-võlur?

Eile vaatasime õhtul telekat ja mulle õpetati roppe sõnu. Keegi hüüdis telekas: "Baiser!" ja C küsis, kas ma tean, mida see tähendab. Mina vastu, et suudlema, aga tegelikult kasutatavat seda hoopis ropumas tähenduses. Ning kui keegi ütles chienne, siis mina teadjalt, et see on bitch, aga jälle valgustati mind, et mitte niisama hooletult bitch nagu inglise keeles, vaid et kui seda kellelegi öelda, siis see on väga-väga-väga suur solvang.

Kui kedagi huvitab, kas ma olen neile juba ainsat prantsuskeelset lauset esitanud, mida ma ka tõesti valdan, siis jah. Ei saa eitada. Kümme punkti sellele, kes selle lause ära arvab.

Ning kuna Mila saab juba üsna hästi aru, mida talle inglise keeles öelda - tegu on ju ka lihtsate ja pidevalt korratavate käskudega - siis ma tegin nalja, et varsti oskab ta inkat paremini kui mina prantat. C: "Jah, me peaks sinuga tõesti prantsuse keeles rääkima." Ja räägib inglise keeles edasi. Mitte et ma midagi aru saaks, kui keegi püüab prantat panna. Aahh, miks ma midagi aru ei saa? Por queeeeeeeeeee?

Leidsin endale raamatu Dalist, täpselt samasuguse nagu mul Picassost ja Magritte'ist juba on. Mu õnn oli kirjeldamatu. Ma armastan Dalid! Ta on maalinud nii ilusalt ja võikalt samaaegselt. Kui ma mustanahalisele müüjale oma täpsed 7.99 eurot ulatasin, siis ta naeris ja hakkas neid ülima täpsusega kokku lugema. Ise kiitis: "Uu, Dali! Väga hea." Ja raha kohta: "C'est genial! Merci!" Milline ekspressiivsus. Mina itsitasin kõrval nagu väike laps.

Lyonis on üks suur ostukeskus hüüdnimega La Part-Dieu, mille küljes on maailmatu kõrge torn "Le Crayon" ehk pliiats. Sest ta on pliiatsi kujuga. Hiiglasliku pliiatsi. Ma pole elus nii suures ostukeskuses olnud... või ehk olen? Londonis? Ma ei tea. 

Guugeldasin teda just ja see on tõepoolest Euroopa suurim ostukeskus. 

Aga niiii palju inimesi ühes kohas. Ja niiii palju poode. Aga ükskõik kui palju ma nende sadade poodide seast ka raamatupoodi ei otsinud, ma ei leidnud ühtegi. Kõik aina riided ja toit ja kohvikud. Tegelikult oli üks koomiksipood, mis pani mind end tundma Sheldonina ja kust ma ruttu välja tulin, sest ma ei ole laps.

Jõuluõhtu

Mul olid esimesed jõulud oma perest eemal. Need olid küllalt kummalised. Väljas oli räme torm, me tegime ainult lühikese jalutuskäigu väljas, sest muidu oleks torm mul lapse käe otsast ära puhunud. Jube oli isegi aknast kuulata, kuidas tuul ulgus. Metsik! Päev läbi olin Milaga nagu tavaliselt, ja püüdsin endale jõulutunnet tekitada youtube'ist jõululaulude panemisega ja kaasa laulmise/tantsimisega. Mila õõtsus ka seltskonna poolest kaasa, juuksehari mikrofoniks ees (kellelt muult ta selle õppinud on, kui minult). Õhtul pidi suur pidusööming algama kaheksa paiku, niisiis olin juba ette arvestanud, et umbes kell üheksa - prantslased suhtuvad kellaaegadesse väga loominguliselt. Kokkulepitud aeg pole see kunagi, vaid umbes viisteist minutit kuni tund aega hiljem. Arvatavasti üheksa ajal me kõik lauda ka istusime.

Seal oli kuusteist mulle täiesti võõrast pereliiget. Kokku neli põlvkonda, kuna C ja F on väga noorelt vanemateks saanud. Väga palju mõlemale põsele musitamist, millega ma hakkan vaikselt ära harjuma. Kõik olid kenad inimesed ja lobisesid palju. Peale Mila oli üks väike tüdruk veel, ja nemad siis rändasid ühest sülest teise. Peamine asi oli kõigile musi anda, laps peab siin ikka kõiki musitama, olgu see ükskõik kui suvaline külamees, enda sugulasest rääkimata. Esimesel õhtul ütles C mulle kohe, et kui sa palud tal endale musi teha, vaata alati, et ta seda ka teeks, sest nad treenivad last alati kõiki käske täitma. Pole saladus, et ma ikka aeg-ajalt musi nurun, sest Mila on lihtsalt nii armas!

Toidud olid eriti uhked. Nad tõepoolest söövadki nii klišeelikult prantslaslikult. Esimene käik oli mingi kalamari lõhepasteediga kõigile teistele, aga mulle, kuna ma olen VIP, guacamole avokaadost. Oo, see oli hea. Ja lademetes saia kõigile sinna juurde. Teine käik oli hanemaksapasteet mingi magusa moosi ja röstsaiaga. Kui see pole peen, siis ma ei tea, mis üldse on. Ma sõin lihtsalt moosi oma saiaga ja guacamolet sinna juurde. Kolmas käik oli mingid vorstid, mida nad millegipärast võiga sõid (mina sain kartuliputru). Ja järgnes juust. Oo, juust, mu arm. Mu ema ju hüüab mind juustunäoks. Pagariäris on neil aga kõiksugu erinevaid juuste, terve eraldi lett nende jaoks, nii et mul jäi enda portsust isegi alles, mida ma poleks varem võimalikuks pidanud. Järgnes jäätis ja puuviljavaagen. Kõik oli suhteliselt kerge, aga mul sai siiski kõht väga täis. Mitte nii täis kui koduste jõulude puhul, aga rohkem täis, kui siin kunagi olnud on. (Võib-olla ma püüan võõraste seas mingit normaalset muljet säilitada ega õgi nii palju.)

Vestlusest ei saanud ma lihtsalt. Mitte. Midagi. Aru. Ja sellest oli kahju, sest kõik kogu aeg naersid. Kui P, kelle kõrval ma istusin, minuga inglise keeles rääkis, sai ta oma isalt tõrelda, sest isa tahab, et ma õpiks. Ega jah, ainuke võimalus ongi lihtsalt purssida ja purssida seda prantat, kuni ta tuleb, aga algus on nii raske. Ükskõik, mida sa ütled või püüad öelda, kõlad nagu retard. Igatahes, üks sugulane küsis mind ja P-d kuulates, kuidas ma inglise keelt ka oskan, ja ma vastasin ülbelt, et eestis räägivad kõik inglise keelt :D

Vahepeal vastasin ka küsimusele, mis jooke eestis juuakse või muud sarnast, aga enamasti lihtsalt noogutasin, kui keegi mulle veini tahtis valada. Aaaand I'm drunk. Ega jah, viimane kord nad juba naersid ja mul hakkas imelik. Nad joovad seal hästi kergelt, purju mitte. Aga ma tulingi teistsugust kultuuri tutvustama!

Siis jagati laiali sada miljon kinki ja meil on lapsega tänu kõigile uutele mänguasjadele vist järgmine nädal sisustatud.

Joyeux fêtes!

Tüli majas

Mila toa seintel on kleepsud. Printsesside, tähtede ja südame kujuga. Tema näitab mulle ette ja mina kordan, mis miski on. "Heart!" ütlen ette. "Arse!" kordab ta. 

Ma sain sellised naerukrambid ja iga kord tegi ta seda uuesti, minuga kaasa kilgates, mõistmata, mis nii naljakas on.

Vaatasime just kõik koos mingit kohtingusaadet ja sõime mäkki (minu puhul ainult jäätist). C õde oli mäkis käinud ja kraami toonud, aga üks kott oli puudu, ja siis nad läksid kõik tülli ja karjusid üksteise peale ja P pühkis uksest välja ega tulnudki enam tagasi. Vaatasime kolmekesi. Minu jaoks olid prantsuse supakad all. Nendega saan enam-vähem kõigest aru, aga tavalisest kõnest küll mitte.

Homme on jõululaupäev! Mul tuleb pikk päev tööd, aga õhtul peaks olema kogu pere ja kõigi sugulastega suur õhtusöök all pagariäris. Whiiiii. Palavad tervitused mu oma perele, kes on koju kogunenud. Kallid :) 

Ma lähen nüüd ja vaatan Kill Billi teise osa ära. Mul on viimasel ajal jälle selline fiksatsioon Tarantinoga. Inglourious Basterds on maailma parim film! Kümme punkti kümnest. Ma armastan, armastan, armastan seda. See mees on geenius.

Parfait!

C ja F küsisid minult, kas ma olen põrandat pesnud. Nad vaatasid, et harjumatult puhas oli, ja mõtlesid, et Mila vist ikka ei pesnud... Ja siis ütles C, et ei-ei, sina seda küll ei pea tegema, see ei ole sinu töö. Väga kena selles mõttes. Mulle tuleb meelde, kuidas Rebecca lasi mul oma vannitoa dušiseina üle teha, kui see polnud tema meelest piisavalt hästi tehtud, mis on täiesti haiglane. Ma polnud ju ometi tema koristaja, vaid au pair!

Konkreetset põrandat pesen ma aga sellepärast, et ma ise ei taha sellise mustuse keskel elada. Ma ise ju liigun seal päevast päeva ja aeg-ajalt ka istun, kui Milaga palli veeretan või mida iganes.

Eile käisin samuti Lyonis, aga täna jäin siia ja tegin ümbruskonnas tiiru. Selline pehme sügisilm on, seelikuga oli täiesti normaalne. Ja maastik on imeilus. Romantiline.

Vaade minu aknast

Tunnel tundmatusse

Aga kui ühtegi inimest teel kohtad, võid küll käe peale risti joonistada. Natuke maad eemal on küla, kus on pood (meie omas sellist asja ei leidu, ehkki kool ja juuksur ja restoran on olemas) ja baar. Pood on pisike ja kallis ja puuvilju seal ei ole. Eile, kui ma tsivilisatsiooni pääsesin, sõin kuus banaani ära. Kuus.

Ja kõigil akendel on ees sellised vanaaegsed luugid, nii et väljanägemiseks tuleb need avada. Minu omad on ööl ja päeval lahti, sest ma ei taha eriti kottpimeduses magada ja muidu ka on vaade kena. Kardinaid meil tänu sellele üldse ei ole, seega riiete vahetamiseks tuleb ikka luugid ette tõmmata. Aga üks pluss on sellel majal kindlasti: neil on soojustus. Siin on soe! Woohooooo. Inglismaa majad, kus külm tuul ööl ja päeval läbi puhus, on selle kõrval siin košmaar. Ma saan magada lahtise aknaga nagu koduski.

Unes nägin õudukat, et pere kodus ei toida Pääri ega korista ta vetsu. See on ikka täiesti imelik, kui juba oma kassist õudukat näed. Ma veetsin enne vist temaga kodus liiga kaua aega.

Ahjaa, ja kui kunagi arvasin, et Helen peksab segast, kui ta rääkis Hispaanias müügil olevast kuid säilivast piimast, siis just selline pakk vaatab vastu meie külmikust. Säilivustähtaeg on veebruar 2014. Ja ma panen seda iga päev oma tee peale... Appi, ma tunnen end kahtlaselt.

Päeva hea emotsioon pärineb müüjalt, kes minult raha vastu võttes ütles: "Parfait! Merci. Au revoir!" 

 

Ma mõtlesin, et ma oskan tagasi tulla, aga ma ei osanud...

... ütlesin ma natuke häbelikult oma host-isale F-ile (olgu, ta on minust noorem) vigases prantsuse keeles, kui ta tuli mind raudteejaamast peale võtma ja koju viima. Ma nimelt tulin Lyonist rongiga ja mõtlesin, et saan kuskilt wifi ja uurin google mapsist tagasitee, aga kuskil ei olnud vaba wifit. Just siis, kui ma jaama jõudsin, saatis C sõnumi, kas kõik on korras, sest ma olin pidanud helistama, kui rongi peale lähen. Ma siis vastu, et nojah, ma olen juba siin...hakka aga tulema :D

Ja siis me sõitsime pimedas tagasi ja see kuradi jaam on nähtavasti hoopis teises külas ja seal vahel on kilomeetreid tühju külavaheteid ja ringteid ja viinamarjaistandusi ja jumal teab mida veel. Ma poleks elus sinna ise kohale osanud minna, google maps või mitte.

Ma olin eile juba peaaegu surnud, kui olin üksteist tundi järjest Mila jonnimist kuulanud, ja mul pea lõhkus valutada, mis mõnikord väsimusest juhtub. Ja kui ma ei ole süüa saanud. Siin ei ole midagi süüa. Peale saia. Ma igatsen puuvilju. Neil pole majas ühtegi puuvilja. Miks??? Igatahes, kui oled nii väsinud, siis ei ole isegi võimalik midagi süüa, vaid hoopis paha hakkab ja sa tahaksid roopida, kuuma duši all käia ja teki alla pugeda, aga selle asemel saad C-lt sõnumi, et neil läheb täna natuke kauem, sorri.

Õnneks kohe peale seda saatis ta veel mitu sõnumit, et tal on kahju, et neil jõulude eel nii palju tööd on ja et pärast läheb kergemaks. Ja et mul on reedel alates poole kahest päev vaba ja nädalavahetus ka. Seda ma ei teadnudki! Mulle tuli kohe elu sisse. Ma saan Lyoni minna! Hakkasin Milale korrutama nagu alati: "Anne-Mai is super!", millele ta kuulekalt järele ütleb: "Anne-Mai beššebõšsebuoaa" või midagi sellist. Ma lihtsalt tahan end heas kirjas näidata, kui vanematel peaks mõttesse tulema küsida, kuidas ma talle meeldin.

Täna viis C Mila oma vanavanemate juurde ja viskas minu Lyoni ära. Ma lugesin ta kõrval kõiki silte nagu laps ja küsisin, mida need tähendavad. Légeres, c'est quoi?

Ja Lyon oli suurepärane! Igal pool jõulukaunistused ja rõõmsad inimesed ja jõuluturg ja firmapoed ja odavad poed ja tänavalaulikud... Ma kõndisin ringi, suuur naeratus näol, sest nii kaua olin ma tahtnud Prantsusmaale tulla ja see on täpselt nii suurepärane, kui ma arvasin.

(F ja C tulid just sisse ja pakkusid mulle kokteili ja ma tunnen nüüd tõesti, et meie vahele on side tekkimas. Esimesel õhtul sõime me pannkooke ja siis segati mulle ka jook, aga see on päevi tagasi. Ma tõesti vajan ühte veel!)

Ja siis ma olin igal pool cool like "Un café au lait, s'il vous plait," või "Pas de sac, merci," või "Le train pour Anse, c'est le train pour Villefranche?"  - sest kui sa piletit ostad, siis automaadist saab valida koha, kuhu sa tahad minna ja pileti kätte saada, aga seal ei öelda rongi lõppsihtkohta. Ja tablool on ainult lõppsihtkohad ja vahepeatusi mitte, nii et sa võid ise oletada, mis rongi peale sul astuda tuleks. 

(Ooh, sain just oma joogi kätte ja see on hea. Midagi rummi ja suhkruga. Ja mul on hulk DVD-sid, mille nad mulle andsid. Ma tõesti tunnen, et mu kultuurišokk on lahtuma hakanud.)

Lõppu kõige tähtsam: minu alati muutuv nimi siin hääldatakse prantsuspäraselt Ann-Me, ja see on tegelikult päris lahe.

Telekale pandud prantsuse supakad, et ma õpiks

Sinna mäkki hüppasin muidugi sisse, et ehtsat prantsuspärast kogemust saada :D

Jõuluturg!

Kaunis kummituslik kuu ühelt mu õhtuselt jalutuskäigult