Kulturnõi šok

Siin ma nüüd siis olen. Väljas sajab vihma ja üleval tudub (vist) üks väike tüdruk. Eile ja täna ongi vihmased olnud, aga üleeile, kui ma saabusin, paistis päike ja oli eriti soe.

Esiteks räägivad kõik siin mingit imelikku keelt, millest ma mõhkugi aru ei saa. Prantsuse nimelt. Snoobid. Perega peaksin prantsuse keelt rääkima, aga sellest on saanud prantsuse-inglise segakeel, et mitte öelda lihtsalt inglise keel. Tüdrukuga peaksin rääkima inglise keelt, et ta seda õpiks, aga temaga tahan ma just prantat panna, kuna need laused on lihtsad ja neist saab ta aru, inglise keelt, vastupidi, aga ei mõista üldse. Nii et kõik on pahupidi.

Täna ta on natuke haige ka ja kogu aeg nutab ilma mingi põhjuseta. Noh, põhjuseks arvatavasti, et ta ei tunne ennast eriti hästi ja on väsinud. Ohh, ma väga loodan, et ta on nüüd magama jäänud, aga eilse lõunauinaku jättis ta rahuga vahele ja lihtsalt rääkis voodis kaks tundi omaette. Aga kui see kõik märkamata jätta, siis on ta väga armas ja rõõmus laps. Armastab kallistada ja iga asja peale "non!" öelda. Täna ta tahtis minu klaasiga oma lutipudelit kokku lüüa, aga tavapärase "Chin chin!" asemel ütles hoopis: "à tout à l'heure!" ehk hiljem näeme, sest seda püüavad kõik talle kogu aeg õpetada.

Teiseks on kogu see korter väike ja päris must. Kui ma tulin, oli terve kööginurk nõusid täis, pereemal polnud mulle isegi süüa pakkuda ega tassikestki teed näiteks. Siis ta käis all oma pagariäris ära ja tõi tassi. Kellel ei ole majapidamises ühtegi tassi?

Eks minu OCD hakkab siin jälle koristama, nagu alati.

Ja veel, ma ei tea, kuidas peaksin oma host-vanemaid siin nimetama, sest nad ei ole eriti vanematüüpi. Nad on minuvanused! Ma ausalt ei teadnud seda. Arvasin, et alla 30 on, kuna neil nii väike laps. See on eriti naljakas.

Ning kõige viimaseks, emal ehk C-l on kaksikõde, kellega nad oma pagariäri peavad, ja see õde on täpselt tema sarnane, kuigi nad väidavad, et ei ole identsed. Nad totaalselt on. Nüüd ma püüan iga hommik meelde jätta, mida kumbki neist selga pannud on, et ehk selle järgi vahet teha, aga neil on veel sarnased riietusstiilid ka! Isegi väike M ei tee vahet, kes on kes, kui ema kaksikõde P läbi astub, siis ta karjub "emme!" ja tahab sülle. 

Hommikul tuli P sisse, lobises natuke ja ütles siis: "Ma olen P, muideks."

Mina vastu, et jah, ma kahtlustasingi. 

À tout à l'heure!

Panime üles jõulutuled ja seintele päkapikud, mida vurruline populatsioon umbusklikult vahib. Ja jõime glögi ning keerasime kokku suuuure kausitäie kõige maitsvamat piparkoogitaignat. Nüüd tormab jälle ja meie maja lähedal saetakse parasjagu lõhki üht mahakukkunud puud.

Unes näen juba mitu päeva, kuidas ma lennukist maha jään. Košmaar!

Ma olen alati koeri kartnud. Väikseid koeri, suuri koeri, isegi kutsikaid. Juhtub ju sedagi, et istun mina pingil, kui juurde kargab mingi maailmatusuur hunt ja kukub nuusutama, kusjuures omanik seisab natuke eemal ja ütleb tšillilt: "Ärge kartke, ta ei tee midagi."

Ja mina lihtsalt istun kivinenult ja mõtlen: masurenmasurenmasuren.

Igatahes, praegu ma loen ühte raamatut, kus seletatakse Darwini "Liikide tekkimist" igasuguste näidete abil lahti. Ma pole "Liikide tekkimist" ennast lugenud ja nüüd nähtavasti ei pea ka. Raamat on huvitav, aga tsipa raske ka lugeda. Kusjuures selle plussiks pidi olema lihtinimesele mõistetav keel ja raskete bioloogiaalaste terminite puudumine...Oi-oi.

Seal oli ka peatükk koertest ja nende kodustamisest inimeste poolt. Inimesed valisid ja aretasid koeri peamiselt nende taltsuse järgi, sest keegi ei tahtnud endale koju metslooma. Mõned tõud, kes olid spetsiaalselt koertevõitluse või jahi jaoks, aretati küll ka metsikumad. Põhimõtteliselt on iga koer siiski hunt - neid isegi klassifitseeritakse ainult hundi alamliigina, sest nad võivad siiamaani huntidega järglasi saada ja pole seetõttu isegi eraldi liik. Ja igas koeras on veel midagi jäänud tema metsikust esivanemast, mis võib mingil hetkel välja lüüa. Mõni on ju läinud metsikuks ning rünnanud oma peremeest. Hundid pidid ründama just nõrgemaid olevusi, inimeste puhul siis vanainimesi ja lapsi. See on õõvastav. Ma ei võta nüüd sajaprotsendilise kindlusega endale kunagi koera.

Saatanlikud väikesed tõprad.

Teisel teemal: käisime linnas Tiina, Timmo ja Mariliga tšillimas. Ma kordan endiselt, et pole elus nii rõõmsat last näinud. Kui ta midagi tahab, siis ütleb võluvalt "aitäh" ja saab ka selle peale muidugi.

Kui me lifti läksime, vajutas ta suure õhinaga mitu korda häirenuppu, nii et me kõik ehmatasime. 

Raekoja platsi jõulukuusk on nii suur ja ilus! Selle küljes on, nagu igal aastal, laste jõulusoovid. Üks kolmanda klassi tüdruk oli suure hoolega kirjutanud oma selle aasta kombekusest ning lõpus väga viisakalt küsinud, kas talle palun ei toodaks ühe kindla firma kindla seeria nutitelefon.

Küsi ja sulle antakse.

Mina näiteks telepaatiat ei usu, aga täna juhtus mul ikka eriti imelik kokkusattumus. Nimelt polnud Erica mulle juba kuu aega vastu kirjutanud ja täna kirjutasin talle ise uuesti. Nii kui kirja ära olin saatnud, selsamal sekundil tuli temalt kiri. Postkast näitab muide reaalajas, kui sulle uus kiri tuleb, selleks ei pea ise lehte värskendama. Seega pidime me vajutama "saada" täpselt samal hetkel.

Buuuuuuuuuuuuu. 

Muidu aga olen nii keskkonnasäästlik, et kui lumehelvestega aknaid kaunistan, on helbed ka eelmise aasta omad. Ema väidab end nende juures ära tundvat Mirjami käekirja, aga minu meelest pole sel üldse mingit tähtsust... sellise professionaalsuse kõrval, millega mina need aknale kleepisin. Milline silmamõõt!

Talvisel ajal on tähtis hoida oma kass soojas...

...ja ilusas

Näljamängud: lahvatab leek

Väljas oli krõbekülm, ma seisatasin tee ääres ja praktilise inimesena otsustasin seekord mitte kaua oodata, vaid kohe esimese auto peatada. Mida ma ka tegin. Juht oli keskealine ja pärnakas, seega rääkisime Pärnu muulist.

Käisin Liisuga vaatamas Näljamängude uut osa, mis oli eriti hea. Ma ei hakka ütlema, et ma alguses mitmel kohal nutsin, ainult et nutsin küll. Nii tõetruult oli tabatud hirmuühiskonda, et see mõjus lausa rõhuvalt.

"Kumb sulle rohkem meeldib, kas Peeta või Gale?" küsisin Liisult.

"See pole üldse raamatute point," vastas ta üleolevalt. 

"Ma pole öelnudki, et on. Aga kumb sulle rohkem meeldib?" käisin ma peale. Liis keeldus vastamast. Alles siis, kui ma märkisin, et Peeta võiks ära surra, ja Liis vihastas, sain ma oma vastuse.

Igal juhul olen selle filmiga ülirahul. See oli meeletult pikk, kaks ja pool tundi, aga iga minut oli hästi ära kasutatud. Peale Jenniferi, iseenesestmõistetavalt, särasid eriti veel Woody Harrelson ja Stanley Tucci.

Raamatukogust võtsin Lars Kepleri "Hüpnotisööri". Pidi hästi kuulus olema, "Lohetätoveeringuga tüdrukust" veelgi enam müünud. Kuigi ma üldiselt krimkasid ei salli, ajab ikka põnevile, kui miski on väga populaarne. Meh. Ma püüdsin kenasti normaalselt lugeda, aga pidasin vastu täpselt seitsekümmend neli lehekülge, enne kui lõpu ära lugesin. Ja tagant ette kõik huvitavad kohad, kus midagi juhtus, jättes vahele politseinike elulood või pereprobleemid.

Seega ma ei hakka isegi hinnangut andma, kuivõrd ma ei lugenud normaalselt.

Lõhnab kuritöö järgi, mõtles Stirlitz

 

Aga Bishop's Stortfordis sajab lund...

Jõudsin linna ja wifi levialasse ning nägin, et mu kõige esimene host-ema oli mulle Anniest mõned fotod saatnud. Neil oli koolis olnud karjääripäev, kus kõik pidid riietuma selleks, kelleks nad tulevikuks saada tahtsid, ning plika oli advokaat - enda põhjenduse järgi sellepärast, et talle meeldib rääkida ja argumenteerida ning ta on parajalt ülbe. Ei saa vastu vaielda.

Kasutasin võimalust ja küsisin host-emalt, kas tal on midagi selle vastu, kui üks prantsuse pereema talle kirjutab ja temalt minu kohta natuke uurib. Ma ausalt öeldes ei tahaks Rebeccalt, oma teise pere emalt, seda teenelt paluda, sest ma ei meeldinud talle. Igal juhul Alida oma meiliaadressi andis ja lisaks uuris, kus olen ja mida teen. Ta küsis taas, miks ma uuesti Inglismaale ei lähe ja mitte eriti üllatuslikult kutsus natukeseks enda juurde, lubas pileti osta ja natuke taskuraha maksta (päris palka tal ei olevat praegu võimalik), ning ma pidavat ainult natuke lastega aitama, "so you could explore a lot". Aga kuna ta ise on praegu kodune, siis pidin ma raske südamega loobuma. Tal oli alati rahaga raskusi ka siis, kui ma veel nende juures elasin, ta alati ohkas ja rääkis, kui raske tal on. Kui ta praegu ei tööta, siis ei saa ta endale üht lisasuud majas küll lubada.

Aga see kõik on lihtsalt tõsiselt armas, kuidas talle läheb korda, mida ma teen. Ma olin just eelmisel päeval google street view's Bishop's Stortfordi trollinud ja sinna tagasi igatsenud. Siis sain ma sahmaka pilte laste suvest, nende juba üles pandud jõulupuust, neist koolivormides... Nad on JÄLLE suuremaks kasvanud.

Oh my.

Siis tuli Annalyse ise ja lobises natuke aega oma ujumistundidest, sellest, et neil seal lund sajab, ja et lumememme ehitamiseks peab tingimata ostma kaks porgandit: üks lumememme ja teine põhjapõdra jaoks.

"Bling Ring"

Sellise kena filmi vaatasin ühel ööl ära. Põhjus, miks ma seda juba varem ei teinud, on kõigis nendes hirmsates arvustustes, mis ma selle kohta lugenud olin. Inimesed olid "Bling ringi" vastu tõesti armutud.

Aga tegu oli tõesti suurepärase filmiga. Esiteks meeldis see mulle vist natuke valel põhjusel - kogu see bling, mida teismelised Hollywoodi staaride kodudest kokku kahmasid, oli ilus. Ning kõik peod, kus nad oma varastatud kraami ja rahaga eputasid, olid tšillid. Lihtne vaadata, ei pidanud mõtlema, soundtrack oli hea ja kogu Hollywoodi elustiil, mida film ilmselt oleks pidanud maha tegema, paistis endiselt üpris ihaldusväärne.

Minu meelest ei olnud see film tühine, nagu selle kohta igal pool öeldi. Vaadake, teismeliste käitumine pidigi olema tühine. Sellised nende prototüübid päriselust olidki. Ja ka moraal oli lool omast kohast täitsa olemas: sa võid teha mida iganes, peaasi on mitte vahele jääda. Emma Watsoni tegelaskuju oli eriline frukt ning pärast vahelejäämist üritas oma käsi kogu loost puhtaks pesta ja väita, et kõik oli kogemata ja tal olid vaid halvad sõbrad. Pärast kuud aega vangis lasti ta vabaks ja ta keeras kogu loo enda kasuks ning sai nagu kergelt kuulsaks. Uurisin tausta ja, oh ei, Emma tegelase prototüüp sai päriselt endale isegi tõsielusarja, kus tema perekonna elul sai kätt pulsil hoida. Tšikk sai kuulsaks tänu osalusele vargakambas!

Nii et mis moraali selle juhtumi põhjal tehtud filmist oodata?

Nojah, ma sõin absoluutselt imemaitsvat jäätist ja paraja hulga Komeedi komme, aga samas sõin ma ka kaks porgandit. Need ju tasakaalustavad üksteist? Nii see käib!

Ma olen ka hakanud iga päev trenni tegema, ja olen kolme nädala jooksul ainult ühe päeva vahele jätnud. Asja võlu on selles, et kõik need harjutused võtavad ainult veerand tundi. Midagi sellest pikemat ma ei viitsiks teha ja kindlasti mitte iga päev. Ma lähtun põhimõttest, et natuke on parem kui mitte midagi.

Ja Liis andis mulle ühe täiesti segase fan fiction'i lugeda, kus Harry Potter oli eriti tark ega ei läinudki Gryffindori, vaid hoopis Ravenclaw'sse ja kõik on hoopis teistmoodi. See on nagu mingi alternatiivne universum. Ühtlasi on Harry seal kergelt psühhopaat ja arvatavasti saab ise uueks Mustaks Isandaks.

Ei no tänan, Liis.

Sest me oleme nii suurepärased!

http://www.postimees.ee/2587380/raport-eestlased-on-uhed-paremad-voorkeelena-inglise-keele-oskajad-maailmas

Kas pole super? Minu meelest on meil koolides inglise keele õpetamise tase lihtsalt niivõrd hea. Minul on alati suurepärased inglise keele õpetajad olnud. Gümnaasiumis pidime me pidevalt klassi ees igasuguseid ettekandeid ja rühmatöid tegema ning ingliskeelseid raamatuid lugema, selle asemel et niisama grammatikat tuupida. Oi-oi, kuidas alati oli närv sees enne järjekordse inka raamatu esitlemist...palvetasid, et inka tund veel ei tuleks :D Aga vahetult pärast oli selline tunne, et tahaks kohe uuesti minna ja teha.

Surflesin netis, Päär süles. Kiusu pärast toksisin juutuubi "kassi nurrumine" ja sellise valju heliklipi ka leidsin. Päär, kes väga tšillilt läbi igasuguste helide magada suudab ja eriti profilt omaenda nime ignoreerib (ainus sõna, mis talle tõepoolest korda läheb, on hiir! Siis ta läheb ärevaks ja vaatab oma mänguasja poole, mida me hiireks hüüame), ei suutnud enam magada ja lihtsalt vahtis, kust kurat see tuleb? Teil on mingi uus kass majas või?

Ükspäev panin mängima juutuubist kassi näugumise ja ise istusin arvuti kõrval ning liigutasin suud. Pääri ilme väljendas päris selgelt muret mu vaimse tervise pärast.

Psühholoogiline terror.

Molitva

Kuulan hommikuprogrammi. Keset laterdamist kostab korraga oigamist: Märks on rivist väljas. Tal juhtus midagi tooli ja pöidlaga. Nad lükkavad ümber müüdi, et neil seal on ohutu töökeskkond, panevad Märksile lohutuseks ilusa Rihanna laulu peale ja hakkavad teda kokku lappima.

Isiklikest ebaõnnestumistest: kleepisin oma veebikaamera peale plaastri (ai-ai, kui kaua ma praegu üritasin seda sõna meelde tuletada) nagu kõik paranoilised inimesed. Kui tekkis aeg seda eemaldada, et ma skaipida saaksin, siis saagige pekki... see ei tulnud enam maha!

Üks eriti ilus venekeelne laul Reginalt...mmm: