Põrgukuumus

Täna R lihtsalt ei tulnud koju. Tavaliselt on tal kombeks ette teadada või kalendrisse kirjutada, millal pean õhtuti lapsi hoidma, sel nädalal pidi nendeks õhtuteks olema esmaspäev ja neljapäev, aga nagu selgub, siis ka tänane. Sõnumile ei vastanud. Seepeale hakkas A paaniliselt emale helistama, aga sealtki ei tulnud midagi. No selle hetke, et sõnum toksida, ikka leiaks. Suht ülbe minu meelest. Seda enam, et nüüd olen mina see paha tüüp, kes ei tea, millal ema tuleb ja miks teda ei ole.

Päeval oli megapalavus. Kaks võimalust: kas ma nautisin seda täiega või nautisin täiega?

Ma nautisin täiega. Ja jõin meeletustes kogustes vett ära.

Koju minnes jalutasin mööda Marie Charlotte'ist, kes oma prantsuse lapsi autosse toppis. Üks tema kaksikutest konkreetselt röökis ja virutas talle jalgadega ning muudkui jooksis majja tagasi. Pole vist pilvitu kellegi taevas. "Reste ici!" karjus ta lapsele. Ma ei saanudki aru, kas ähvardusena, et sõidame sinuta minema, või käsuna, et püsi ometi paigal. 

C-ga sikerdasime niisama. Ta küsis, kuidas mu nime kirjutatakse, ja sai siis hakkama sellise vaimusünnitusega:

Ta teadis, kuidas nime alustada, aga ei saanud siis pidama...

Ma ütlesin juba, et awwww ja tegin pilti, aga järgmiseks teatas ta, et kustutab nüüd minu nime sealt maha. Et ainult C ruuliks. Siis ma tegin kähku enne pilti, kui ta seda jõudis, ise naersin võika häälega. Või noh, oma tavalise häälega.

Kui juba laste kunstiteostest juttu tuli, siis kolmapäeviti kirjutab A mulle alati üles, mida ta iluuisutamisse minnes lõunasöögiks kaasa pakkida.

"Tüüp, miks sa Chewitsid siia külge oled teipinud?" hakkasin naerma.

"Noh et äkki sa ei tea, missugused Chewitsid välja näevad..."

Tüüüüüüüüp. Nendest kommidest koosnevad mu lapsepõlve kõige magusamad mälestused!

Hamley's

Käisin maailma suurimas mänguasjapoes Hamley's...is. Olen sinna varemgi korra sattunud, aga seekord tutvusin põhjalikumalt. Seal on inimesed, kelle ainsaks tööks on automaatse mullitajaga mulle puhuda (millegipärast kahtlustan, et see kaotab oma võlu kiiresti) ja muidu rõõmus välja näha. Korruseid on meeletult ja mänguasju muidugi ka ning kuigi see kõik on enamasti plastist ja mõttetu, on ikkagi omamoodi kaasahaarav. Poe ees seisis tinasõduriks riietatud mees ja karjus, ei, möirgas iga kord, kui nägi kedagi poe kilekotiga väljuvat: "Milline suurepärane investeering!"

Williami ja Kate'i elusuuruses lego-kujusid nägin. Ja isegi Furbysid tehakse ikka veel! Ning nad on ikka veel liiga kallid. 

Kõige armsamad mänguasjad, mis leidsin:

How cute are we??

Dinosaurused on meie poiste seas ka tähtsaks teemaks

Mina olen lihtsalt suvaline pilt, tahtsin ka blogisse...

Muidu olin terve nädalavahetuse suhteliselt tujutu. Pere sõitis vanaema juurde külla; et mina aga end üksikuna ei tunneks, peatusid siin paar päeva R-i õde oma perega. Nägin lõpuks nende kolmekuuse pisipoisi (kes on siis minu omade nõbu) ka ära. Eriti palju ta ei nutnudki ja oli üldse jube armas. Suuurte siniste silmadega (nagu arvatavasti kõik beebid tegelikud).

The wicked reindeer

Simpson, Homer Simpson

He's the greatest guy in history

From the town on Springfield

He's about to hit a chestnut tree

Niipalju sellest. Oli vaja ära mainida.

Itaalia au pairi Elenaga üritame juba mitu nädalat aegu klappima saada, et klubitama minna, aga damn it, pole vist ette nähtud. Kord on üks tööl, siis teine. Täna õhtul sai tema 9st vabaks, aga mina hoian terve õhtu lapsi, mida mul reedeti eriti sageli teha ei tule, sest tavaliselt sõidab pere maale. Homme jälle mina vaba ja tema õhtul kinni. 

Tegime siis lastele peale kooli pargis playdate'i. Jube ilus päikeseline päev oli, me istusime punaseruudulise lina peale maha ja jutustasime, seni kuni lapsed ise ennast lõbustasid. Elena jutustas mulle muuseas õuduslugusid oma endisest perest, kus isa oli kergelt vägivaldne ja tegelikult mitte kergelt. Kui kõik koos kuskil reisil olid käinud, siis vanemad karjusid ja sõimasid üksteist tänava peal kõige ropumate nimedega... Seal peres pidas Elena millegipärast kuus kuud vastu, enne kui etteteatamata ära läks.

Tegelikult lastest on ju sellisel juhul kõige rohkem kahju. Nemad ei saa nagu lapsehoidja oma kodinaid kokku pakkida ja minema joosta.

"Hungry cake?" küsis A. "Laulus on rida, mis ütleb hungry cake?"

"Ongi kõik," parandasin ma. "Mitte hungry cake."

Inese laulu muidugi ketrame siin päevast päeva. Ma olen uhke ja mitte vähe, kui nad seda eesti keeles laulavad. Mõnest fraasist saab isegi aru!

Ükspäev tegid nad näiteks nukuteatrit. Vedasid kõik oma mänguloomad allkorrusele, pugesid diivani taha, ja sealt tegid. Mina publikuna pidin naerust ümber kukkuma. Näidendi nimi oli "The Wicked Reindeer" ja see põhjapõder, C lemmik-kaisuloom, oli tõesti wicked nii et vähe pole.

Pargis oli selline kaunis roosiaed...täitsa lõpp!

Midagi mu õhtustest bussituuridest. Aknast on näha teise bussi ülemist korrust :D

The queen of multitasking

"Sada naela!" teatab poemüüja mulle rõõmsalt.

Ma jõllitan teda natuke aega.

"Olgu, üks üheksateist."

"See kõlab juba paremini," ütlen ma raha välja võttes.

Kui oodata, et ma sinu naljast aru saaksin, võib ootama jäädagi. Pikad juhtmed.

Mängisime B-ga lauajalgpalli. Ta on selle pere meister. 

Lõpuks skoorisin ühe värava. "Booyah! Jumal tänatud, nüüd ei pea ma pükse maha võtma," hingasin kergendatult.

H naeris kõrval. "Jah, Anne-Mai, ma ei tahtnud enne mainida, et poistele mitte meelde tuletada...aga see läks napilt."

Kui kaotad lauajalgpallis kümme-null, pead püksid maha võtma. Sellepärast peab midagi alati skoorima. Aga kui ma pika harjutamise peale juba liiga osavaks muutun, siis läheb B närvi ja ütleb, et tal ranne valutab ja üldse teen ma sohki. Jumala eest, ta tuletab mulle kogu aeg nii Andret meelde, et kõhe hakkab :D 

Kui jooksin kööki lõunasöögi valmimist kontrollima, karjus B mind kohe tagasi tuppa Jengat mängima. Kõrval oli C haaranud raamatu, kust ma enne B-le kodutööks antud sõnade õigekirjutust kontrollisin, ja hakkas hoopis mind küsitlema, ja... ma ei mäleta, mida A tahti, aga midagi tahtis ka tema surmkindlalt, vist oma näidendi repliike harjutada, ja kokku oli täielik hullumaja. Millegipärast tahavad nad alati midagi erinevat teha ja kõigil on korraga mind vaja.

"Teid on kuidagi nii...palju, kas teate?" ütlesin ma kurnatult. 

Täna oli täpselt sama lugu: C tegi oma kodutööd, mille juurde oli kindlasti nutta vaja, A soovis, et ma tema ehitatud patjadest lava peal Taylor Swifti "Trouble'it" laulaksin, ja B otsis oma joonlauda taga ning muudkui karjus mind. Pliidil ja ahjus valmis muidugi lõunasöök. (Nad ütlevad selle kohta tea, kas pole naljakas? Minu eelmises peres oli kella viiese eine nimi dinner, aga siin on ikka pesuehtsad britid. Teed ei joo need lapsed muuseas kunagi.)

Sõna, mida ma praegu kakskümmend korda päevas karjun, on "Coming!"

Nüüd millegipärast mõtlesin vasakule :D

A, B, C ja ema iPadistasid.

"Bye, y'all!" ütlesin neile.

Kõik vaikisid. 

"Miks sa y'all ütlesid?" küsis A siis.

"To be all American. Wazzup, y'all?"

Kõik vaikisid endiselt. Hiilisin toast välja.

Üks naljakas väljavõte minu ja eelmise host-ema WhatsAppi vestlusest:

12:59pm, 11 Jun - Alida: Was the mum upset with you?
1:08pm, 11 Jun - Anne-Mai: For leaving? No, she was happy

to let me go :) The kids need someone stricter
1:09pm, 11 Jun - Alida: You not strict?  Hahahahaha you are
1:10pm, 11 Jun - Anne-Mai: :D

No VOT.

Taksot ootasime täna lastega kakskümmend minutit, sest ta oli ujumisbasseini asemel meie maja juurde sõitnud. Ometi tellime me igal teisipäeval samale ajale samasse kohta takso ja dispetšer alati teab, kes ma olen, kui helistan. Vabšee kummaline ikka. Taksofirmasse helistamise peale teatas dispetšer, et teie takso peaks kohe jõudma. Täitsa und nägi vist...või arvas ikka, et ma meie majast räägin. Seal ees see takso tõepoolest ootas.

R jõudis koju ja tegi taksojuhile peapesu ning saatis ta meie poole. 

Lapsed samal ajal ootasid oma pidžaamades...jumal tänatud, et suvi on.

Kuna kõik, kellele mainisin, et Victoria ja Alberti muuseum on hirmigav, mulle vastasid, et see on hoopis vaimustav, otsustasin sellele uue võimaluse anda. Teisel korral meeldis rohkem. Ma sattusin nimelt teisele korrusele, kuhu varem polnud märganud minna...hehe. Seal said lapsed igasugu vanaaja asju teha nagu paelu punuda ja arvutis kujundada, milline vapp neil oleks, kui nad mingid vanaaja tähtsad ninad oleksid...kes muu seal siis ikka õhinal kujundas kui mina, ikka mina. Päris lapsed pidid ootama.

Thank you for visiting the Victoria & Albert Museum on 30/05/2013. Attached is the coat of arms that you designed during your visit to the British Galleries.

Midagi kergelt eesti värvides tekkis.

Lastele õpetasin ka eesti lipu värve. Nüüd õhtul küsisin B käest üle, mis need olid. Ta mõtles natuke ja musta juures jäi toppama, aga lõpuks sai siiski eksamilt läbi. Jee! Ja küll nad on vahvad, kui kõik koos "kustutavad vigu, sest aeg ei oota".

Lennupiletid sain kätte! Seitsmendal on Eesti poole tulek, hoidke alt! Ma ei saaks rõõmsam olla, aga samas juba tean, kui väga ma Inglismaale, eriti Londonisse tagasi hakkan igatsema. Nii palju elu on siin, et sellega ei saa miskit võrrelda. 

Kaks kurjakuulutavat pakki panin ka teie poole teele. Kui mina oleks teie, siis ma neid ei avaks.

Varajane jaanipäev

Lõkeeee!

Eestlaste jaanipidu laupäeval oli väga lõbus. Nii palju eestlasi ja eesti keelt! Must leib ja kama viisid mõistuse peast :D

Reedel oli kergelt kummaline õhtu. Tegin nimelt midagi, mida pole kunagi varem teinud: jalutasin poole kohtingu pealt minema. Poleks pidanud tolle neegriga ikka välja minema, aga mul oli igav. Siis istusin seal ja tema muudkui jutustas ja ostis mulle jooke juurde, kuigi ma ütlesin, et aitab. Lisaks hakkas ta igasuguseid kahtlaseid vihjeid tegema ja mul sai kõrini. Kui ta vetsu läks, võtsin oma koti ja lihtsalt kõndisin välja. Tüüp ei helistanud ka, ma loodan, et ta mind terve õhtu tagasi ei oodanud, sest alles järgmisel hommikul saatis ta pahaseid sõnumeid.

Aga ehtsat juttu rääkis ikka. Näiteks oma elufilosoofiat: talle meeldib raha ja ilusad naised. "Koledatega ma üldse tegemist ei tee," väitis ta korduvalt. "Kui sa oled kole, ära ligi tule! Oo ei." (Ise oli ta huvitaval kombel suht mööda)

Ma ütlesin, et nii ei öelda! See pole mitte kompliment mulle, vaid hoopis jube matslikkuse näitaja. Kes üldse räägib nii? Siis tahtsin teda veidike kiusata.

"Aga kui kole naine on rikas? Mis sa siis teed?"

"Ma ei saa seda kunagi teada, sest ta on nii-"

"Ta kannab teemante," katkestasin ma teda. "Sa näed kohe, et ta on rikas." Ja vaatasin neegrile ootusrikkalt otsa. Selle peale ta vetsu põgeneski. Ja ülejäänud lugu me juba teame.

Järjekordne õppetund, et kui tüüp ikka ei meeldi, mis asja sa üldse ronid temaga välja!

Ahjaa, ja veel üks asi: talle nimelt mustanahalised naised ei meeldinud, ainult valged.

"I only ever date white girls."

"Kas sa oled rassist?" küsisin ma. Ta vaatas sellise näoga, et kammoon.

"Sa võid olla mustanahaline ja rassist," ütlesin ma julgustavalt. 

Arvatavasti parem, et lühike lõpp loole :D

Loooodus

Tagaaed

Tegin päikese käes oma prantsuse keelt

Tiigis ujus ükspäev kimp pardipoegi oma emaga. Nii armsakesed. (Muuseas lapsed rääkisid eile, kuidas nad ükskord perega jahil käisid ja linde lasid...suht õudne oli kuulata. Isegi väike C oli kaasas olnud. Ja nad olid vabalt surnud linde käppinud, mille ees mina küll kõhkleks.) Siis tuli kaldale koer ja emapart hakkas paaniliselt eesti keeles prääksuma. Jumala eest ütles prääks, mitte quack. Koer mõtles, et mida iganes, ja läks minema, ning ema ujus jube uhkena ära. Lapsed oli ta jõudnud juba eemale saata. 
Pärast käis üks koer ujumas ka. Eile oli megapalavus ja tollel pikakarvalisel kindlasti kuum. Perenaine karjus kaldalt, et tule välja, Oscar! Aga Oscar ainult vaatas ülbe ilmega ja sumas edasi. Tal ei olnud tahtmistki välja tulla. Blokkis. Käitus nagu C, kui on vaja mänguväljakult koju hakata minema. Mina istusin oma prantsuse keelt tehes/päevitades pingil ja palvetasin, et ta minu juures välja ei tuleks, sest teadagi, mida iga koer veest välja tulles esimese asjana teeb. Esimese asjana too Oscar läks minust kaugemale, ühe teise pingi juurde, ja raputas hoopis seal istuva neegri üsna märjaks. Perenaine karjus koera peale ja vabandas, mina itsitasin vaikselt. Kuumal päeval äkki hoopis õnnistus, natuke värskendavat koerast vett.


Tagaaias puhusime seebimulle, jagunedes meeskondadeks: puhujad ja lõhkujad. Pärast laulsime kõik koos Kustutame vead, ja õpetasin neile vastu oma paremat äranägemist siiski eesti keelt. Sina oled paks ja muud toredused. Vähemalt sae pekki olen seekord ära jätnud.

Kokkuvõte

"Järgmine lapsehoidja peab teil tulema väga range," ütlesin lastele, "teil on seda vaja."

"Jaa, sest sina pole küllalt range," nõustus A.

"Vastupidi, sa oled liiga range!" arvas B.

Saa siis nüüd aru. Igal juhul olen alati see bad guy ja kõik, mis ma teen, on valesti ning ma ei mäleta, et oleksin nendelt lastelt enda aadressil kunagi midagi head kuulnud. Aina virisemine, see on pahasti, too on pahasti... Siis tuleb jälle meelde see klassikaline aga-Aafrikas-lapsed-nälgivad lugu, tänu millele nende rikaste inglise laste võileivakatete üle pirtsutamine ja toiduga mängimine eriti vihastab.

Aga uut lapsehoidjat on neil kuu aja pärast vaja jah, sest esmaspäeval ütlesin koha üles. R oli sellega väga rõõmsalt nõus, sest me ei klappinud lastega. 

Ma arvan, et tegelesin lihtsalt natuke aega millegagi, mis võimaldas mul Inglismaal viibida. Lapsed ei ole mulle just väga südamelähedased, eriti praeguse seisuga, mil ise ei tahaks kunagi ühtegi last saada. Nagu. Ever.

:D

Käisin just neile pilku peale heitmas. Magavana on nad väga armsad (järeldus: nad peaks rohkem magama). Oh jah. Neile on tõesti vaja kedagi, kes korra majja lööb, siis on nad üks tore kamp. Ma andsin oma parima ja see oli rangeim versioon minust, millega suutsin välja tulla. Polnud piisavalt hea.

Igal juhul ma ei kahetse, et siia kolisin. Siin on lõputult põnevam olnud kui Bishop's Stortfordis. Eriti praegu, kui suvi on käes. Siin on midagi õhus, mis ei lase mul üldse õnnetuks muutuda. Ja mul on veel terve juunikuu, et Londonit nautida.

Lapsehoidjatöö kui selline? Igal juhul väärt proovimist, kui on võimalus tulla. Kõik, mis sellest saab, on kuhjaga kogemusi. Rikkaks ei saa, kuna siin on elu sellevõrra kallim ning kodus istuda ja kartulikoori närida ka pole mõtet, milleks siis üldse tulla? Transpordi peale kulub juba meeletult. Aga kui perega klappida, on super-duper. Ise tuleb hästi avatud olla, millega mina olen ikka ja jälle reha otsa astunud. Ma mõtlen, mu põhiloomus on ikka kinnine ja ma võin püüda, aga ega teist inimest endast ikka vormi. Pealegi meeldin ma endale sellisena ka.

Mul on veel meeles kõik hetked, mil ma olen ringi hulkunud ja olnud pisarateni õnnelik, et siin olen. Peas kummitas, et aga kui ma ei oleks kunagi tulnud? 

Ma ei oleks kunagi teadnud, millest ilma jään.

Täna pärastlõunal avaldas A veel lootust, et tulevane lapsehoidja on paks.

"Miks?" küsisin huviga.

"Sest kui me Twisterit mängime, oleks see naljakas."

On ikka tegelane. Ma ju tean, et lastel see filter puudub, mida täiskasvanute puhul taktitundeks kutsutakse, aga A ütleb küll KÕIK välja, mis sülg suhu toob.

"Siin majas ei saa keegi paks olla," ütlesin ma süngelt. "Kõik need trepid teevad inimese automaatselt peenikeseks."

Ma jooksen sada korda päevas ülevalt alla. Ja siis tuleb alla kööki jõudes jälle meelde, et kurat, telefon jäi üles kolmandale. 

"Siin ei ole kõik peenikesed," vaidles A. "Emme ei ole."

Hahaa. Tegelikult on küll.

Where are you from? Estonia?

Käisin Londoni Eesti Majas, kus oli mingi kontsert. No ei saa üldse ütlema hakatagi, kui hea oli jälle eesti keelt kuulda (väga pikka vahet sisse ei tulnud, kuivõrd Minniga just hommikul skaipisime). Eesti laule kuulates ütlesin endale, et kurat, ei hakka nutma, Anne-Mai! Ei hakanud. Aga mingit liigutust tundsin küll.

Lisaks pakuti totaalselt head kohupiimakooki. Kõik naised olid blondid ja ilusad ja kõik mehed kenad. Ahh.

Pärast tsillisin terve päeva seal ümbruses, käisin Kensingtoni pargis. Istusin mingi vanapaari kõrvale. Mees tahtis muidugi teada, mida ma loen, ja paari lause järel küsis, kas ma olen Eestist. See oli nii üllatav ja samas väga tore, sest seda pole minult siin veel keegi küsinud. Paljud ei teagi seda riiki, või kui siis ainult kuulnud on. Keegi ei oskaks seda lambist su päritolumaaks pakkuda. Olin ekstaasis. Too vana šotlane ütles, et ta terves ilmas ringi rännanud ning tal aktsentide peale hea kõrv. Nii et meil, eestlastel, on ka nähtavasti oma aktsent.

Kui ma parajasti rääkisin oma eelmisest perest, kes on Trinidadist pärit, šotlane võpatas ja osutas oma naisele, kes on Trinidadist. Esimest korda vaatasin tollele otsa, oli jah selline tõmmu. Nii palju kokkusattumusi siis. Rääkisime Trinidadi toitudest ja muust jamast, ja ta nõustus minuga, et sealt pärit inimesed on väga temperamentsed ja soojad. Millegipärast on mul nüüd oma eelmisest perest ainult head mälestused ja kõik halva olen ära unustanud. Nii me siis korrutasime, kui jube soojad need inimesed on. Nendega on lihtne suhelda.

Inglased seevastu šotlasele üldse peale ei läinud (kah üllatus). Neid ta sõimas ikka pikalt, ja lisaks väitis, et London on igav. Seda pole ma veel üheltki londonlaselt või üldse kelleltki kuulnud. Kunagi. Londoni kohta saab palju asju öelda (enamasti on kõik kohalikud julmalt vaimustuses, isegi kui on terve elu siin elanud, ning soovitavad sulle alati uusi kohti, kuhu minna... mõnede jaoks, vastupidi, on hoopis liiga kärarikas, liiga palju inimesi ja sagimist, ning nemad on ära tulnud), aga jumala eest ei saa öelda igav. Vanamees aga korrutas põikpäiselt, et on igav ja tema vihkab seda kohta. Ta vist lihtsalt igatseb oma Šotimaad taga.

Ma ei saanud ka küsimata jätta, kas ta on, hehe, jube kokkuhoidlik. Teate ju kõiki neid nalju šotlastest? Ta väitis, et on, vastupidi, lahke loomuga. Valetas kindlasti. 

Lõpuks läksime lapsekasvatusest rääkides vaidlema, kuna vanamees arvas, et naised peaks ikka istuma kodus ja mees tööl käima ja iga töötav naine on halb ema ja muud puhast kulda. Ütlesin, et ta on ma-ei-tea-mis-sajandisse kinni jäänud ja et ajad on muutunud. Mees peab asju parandama ja naine süüa tegema? Ta poetas, et ega paari rooga ta oskab ikka ise ka valmistada, aga ega eriti, jah... No näed kui tore, kui oled kõrges vanaduses ning isegi õppinud süüa valmistama. Ilma naiseta ei suregi nälga.

Varsti ta võttis oma naise ja läks minema. Saagigu pekki siis. Kokkuhoidlikult. Sest ta on šotlane.