Hakkasin minagi siin ükspäev meisterdama, tuli nimelt tuju jõulukaarte teha. Ostsin poest värvilisi pabereid ja vildikaid ja muud träna ja kukkusin tegema. Need tulid ainult kahtlaselt... lapsikud. Tõesti, nagu laps oleks valmis teinud. Täielik yolo. Aga vähemalt oli endal tegemise rõõmu.
Isa helistas enne ja ütles, et oli enda oma kätte saanud. "Ütleme nii, et see oli naivistlikus stiilis tehtud," ütles ta delikaatselt.
Käisime bowlingut mängimas. Ma pole seda enam mingi pool aastat teinud. Mul väike kahtlus, et ülejäänud kamp sokutas ennast kokku alati siis, kui ma tööl olin. Igatahes püüdsin seegi kord teiste jalgealust õõnestada, teatades, et mul on hea tunne, nagu ma täna võidaks, ja karjudes teistele "Koba!" või püüdes nende tehnikat laita. Sellest polnud suuremat kasu, ikka olin stabiilselt eelviimane.
"Mul on kõrini sinu jamast," ütlesin töökaaslasele pahaselt, kui ta järjest straike (kõik kurikad esimese korraga maha) veeretas. "Me ei võta sind enam mängima."
"Kas kuuled?" laiutas ta baaris töötavale neiule käsi. "Mina ajasin kogu kamba kokku ja nüüd nad ei võta mind enam mängu?"
Elu on selline. Mängi halvemini. Selle nimi on empaatia.
Vaatasin just uuesti ära "American Beauty". Mul on hästi meeles, kui kunagi keskkooli ajal Helen märkis, et see on üks tema lemmikfilme, ja mina vastasin, et see on masendav ja ülehinnatud. Täna tuli tuju see üle tšekata. Ja see oli minu jaoks nagu teine film! Mitte masendav, vaid ilus. See oli tõesti ilus. Ja lõpp oli täiuslik. Kõik oli täiuslik. Võib-olla olin ma teismelisena liiga ebaküps, et seda filmi hinnata. Mulle meeldis Kevin Spacey seal väga. Ta tundus ehmatavalt noor. Ning Wes Bentley ja Thora Birch olid head.
Ma sain kuidagi nii hästi aru selle filmiperekonna probleemidest ja tüdimusest. Ma sain aru Kevin Spacey tegelaskujust, kui ta keset õhtusööki sparglikausi vastu seina viskas ja stseeni tegi.
Selles stseenis, kus poiss ja tüdruk vaatavad koos, kuidas kilekott tuules lendleb, tuli mul peaaegu pisar silma. Hämmastav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar