Kogu see aeg, mis ma Londonis olin, võis tunda Pariisi järelmõjusid. Trafalgari väljakul oli veel alles lilli ja küünlaid ja plakateid kirjaga #jesuisparis, sest seal oli Pariisi hukkunuid mälestatud. Iga kord, kui ma võtsin kätte metroos pingi peale maha jäetud tasuta ajalehe, oli selle esikülg Pariisi ja Hollande'i nägu täis. Natuke kollasemat kõmu - kuidas täpselt mõni Eagles of Death Metali kontserdi külastaja oli sealt välja jooksnud ja keda endaga koos välja aidanud - ja kainemaid küsimusi. Mida teeb Prantsusmaa edasi? Mida teeb ISIS?
Ühes juhtkirjas oli öeldud, et London samastub Pariisiga väga, kuna nad mõlemad on euroopalikke väärtusi propageerivad maailmalinnad. Ja et nad teavad ise ka Londonis, et peavad nüüd valvel olema.
Metroos kuulasin, kuidas kaks minu kõrval istuvat väikest poissi mobiilimänge arutavad. Korraga märkis üks neist teisele: "Kõik on Pariisi pärast arust ära."
Ning ma ausalt ei tea, kas kujutasin seda ette või nägin rohkem politseinikke, sest otsisin neid silmadega, aga neid oli lihtsalt igal pool. Samuti ei mäleta ma enam, kas varem ka National Gallery ja Portrait Gallery sissekäigu juures kotte läbi otsiti. Võib-olla otsiti juba varem. Aga silt, mis sellest teatas, oli küll värske, ja minu pisike üleõlakott valgustati ka hoolikalt läbi.
Kui ma olin kontrollist läbi pääsenud, oli edasi muuseumis kõndides natuke kahtlane olla. Nagu keegi kogu aeg jälgiks mind. Nagu ma oleks midagi teinud, kuigi ma ei olnud. Mul oli kange tahtmine näha hästi normaalne ja ohutu välja, kuigi ma ju olengi normaalne (suhtkoht) ja ohutu!
Andsin Liverpool Street Stationis oma kohvri hoiule (üks päev maksab 11 naela! Selle eest, et nad su kohvri riiulile panevad!) ja see valgustati ka läbi ning juurde küsiti: "Miss, kas te pakkisite selle kohvri ise? Kas seal on kellegi teise asju või ainult teie omi? Kas teil on seal lõhkeaineid või relvi?"
Annad selle kohvri ära ja kõnnid eemale ning jälle on imelik tunne, nagu sa oleks ei-tea-mida ära andnud. Kohvrid ei ole peale 9/11 enam normaalsed tarbeesemed. Need on ohuallikas ja nende valveta jätmise eest hoiatatakse pidevalt igas lennujaamas ja rongijaamas. See on päris õudne. Kui ma lähen mingit prügi ära viskama ja selleks hetkeks oma kohvri seina äärde või pingi juurde jätan, on endal ka tuli takus ning kiirustan kohe tagasi. See ei ole pomm! Siin on lihtsalt minu must pesu ja mõned raamatud!
Päris kena, et nad üldse julgevad enam selliseid asutusi nagu pagasi hoiukohad pidada.
Lennujaama turvakontrollid on üldse omaette ooper. Ma olen ikkagi, kõigest hoolimata arvamusel, et need on ülepingutatud ja seda juba aastaid. Me oleme ära andnud nii mõnedki isikuvabadused, selleks et riikide piirikontrollid saaksid meile sisendada, meil on turvaline elu ja turvaline lennata.
Nii palju sellest on lihtsalt show. No näiteks telefonide saaga. Kas tõesti keegi veel usub, et tema telefoni signaal on lennukile kuidagi ohtlik? See on ju täielik nonsenss. Kui oleks vähimgi oht, et kellegi telefon võib lennuki alla kukutada, siis korjataks need kohe pardaleminekul allkirjade vastu ära ja lülitataks välja. Ilmselgelt. Mitte ei öeldaks seda valjuhäälditest, et "Ah, loodame, et nad ikka kuulavad ja panevad oma telefoni lennurežiimile... Yolo!"
Kui eelmisel kuul Madridi lendasin, võeti mu kohver kõigi silme all lahti. Mu pesu ja isiklikud esemed olid kõigile näha. Jeei! Ja tagasi lennates korjas Madridi lennujaama töötaja ära mu meigieemaldusvee pudeli, sest see oli 100 mg asemel 120 milligrammi. "No problem," ütlesin, kui ta selle ära viskas, aga tegelikult, milline nonsenss jällegi. Nüüd päästsid küll riigi. Ja jah, ma tean küll reegleid ja kui ma midagi käsipagasisse panen, mis ei vasta nõuetele, siis on sellest ilmajäämine enda mure. Aga need reeglid ise on natuke mõttetud.
Sealsamas kõrval võid sa anda oma kohvri ära ning panna sinna vedelikke kuitahes suures koguses. Ükskõik mis vedelikke. Needsamad kohvrid on lennuki all. Kus on siin loogika?
Seekord siis Tallinnas läks mu ees seisval vene mehel meeletu aeg. Ta aina piiksus ja piiksus läbi väravate minnes ning pidi jälle uusi asju ära võtma: bluetooth, kingad, vöö. Mina õnneks läbi minnes ei piiksunud, aga peale seda läks saagaks. Üks neist otsis läbi vene mehe kotti ning teine võttis ette minu oma. "On see teie oma?"
"Jah," vastasin alistunult.
"Kas te võiksite selle palun lahti teha?"
Mu pesu ja sokid olid eraldi kilekottides. Põhimõtteliselt just selliste juhtumite pärast. Töötaja sobras hoolikalt mu koti läbi, pani eraldi kasti veel kotid mu pesu ja sokkidega ning meigikoti. Ausalt öeldes päris ebameeldiv oli vaadata, kuidas ta mu meigikotis üksikasjalikult sobras. Minu meelest lasti mu asjad mingi kolm korda röntgenist läbi ja ma ei tea, mida nad otsisid. Kas nad ei usalda kinniseid kilekotte mu kohvris? Kas ma peaksin järgmine kord laotama kohvri pealmiseks kihiks kogu oma pesu ja võib-olla lihtsalt puistama igale poole naiste hügieenivahendeid ja kondoome ja vaatama, mis näo nad teevad?
Ka mees minu taga pidi oma kohvri lahti tegema. Edasi ma ei näinud, võib-olla pidid üldse kõik.
Stanstedis juhtus üldse omaette draama, nimelt hakkas seal öösel tööle tuletõrjealarm. Ma olin just sättinud end Costa Coffees laua taha, jõin lattet ja lugesin raamatut ning ei liigutanud alarmi peale kulmugi. Mulle ei tundunud, et midagi oleks lahti ja mul oli hea koht, mida ma ei tahtnud käest anda. Lennujaama töötajad kõndisid ringi, rahulikud ja naeratus näos. Minu lähedale istus üks järjekordne helkurvestiga töötaja, kehitas õlgu ega vaevunud ka tõusma, mis minu ohutunnet just maksimumi peale ei keeranud.
Alarm ise oli kuidagi vaikne. Erinevates keeltes räägiti peale, et palun vabastage pind kohe. Ja kuigi ma tean, et selliste asjade peale peaks reageerima, siis seekord oli kohe kuidagi selge, et miskit lahti pole ja tegu on valehäire või drilliga. Lihtsalt naljakas oli näha, kuidas kõigil täielik yolo oli ja keegi isegi ei tõusnud. Kõik vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu ja istusid edasi.
Umbes viie minuti pärast tuli üks teine töötaja ja karjus: "Guys, I need you to clear this area for me!" Selle peale ajas isegi minu lähedal istunud helkurvest end üles ja me kõik läksime välja, lennujaama ette seisma. Mitte midagi ei seletatud. Paari minuti pärast sõitis ette tuletõrjeauto, aga sellest väljus väga rahulikul sammul kaks tuletõrjujat, kes naeratades ja juttu rääkides lennujaama töötajatega sisse läksid. Ma siiamaani ei tea, kas üldse miskit lahti oli, aga arvan, et ei olnud, sest juba kõik töötajad olid supertšillid ja jutlesid omavahel. Meid hoiti seal väljas veerand tundi ja siis lasti ilma igasuguse seletuseta tagasi sisse.
Igatahes, väike draama igasse päeva. Ja kurb teada, et mul oleks päris tuletõrjealarmi peale täiesti suva ning ma ei viitsiks isegi välja minna...Hm.
Stanstedi turvakontrolli ma juba kergelt kartsin. Muidugi hakkasin ma läbi väravate minnes piiksuma. Ehteid ma ei kanna, vööd pole ja taskus midagi ei varjanud. Saapad olin samuti jalast võtnud. Võib-olla prillid piiksusid? Kuid miks nad siis Tallinnas ei piiksunud?
Igatahes enam kedagi läbi ei otsita. Kahtlastelt isikutelt võetakse nüüd kätelt ja riietelt proov ning lastakse see masinast läbi. Lõhkeainete-proov vist. Mu proov oli okei ning läksin edasi, oma läbivalgustatud kohvri juurde, mis seekord avamata oli jäänud. Küsisin väga kahtlustavalt ühelt töötajalt, kas ma võin oma kohvri tõesti ära võtta.
"Yes," ütles ta ja vaatas mind omakorda natuke kahtlustavalt. "Have you been good?" Ta oli keskealine mees, lõbusate silmadega ja natuke Jõuluvana moodi, nii et see küsimus ajas mind itsitama. Muidugi olen ma hea olnud, kui ma tean, et ta heade laste nimekirja kaks korda läbi tšekib.
"Oodake," ütles Jõuluvana ja haaras mu käest plastkoti vedelikega - kõik kenasti alla 100 milliliitri. "Ma teen teie vedelikele testi. Random screening!"
Ta läks kõrvale ja ma jäin alistunult ootama. Ise ma olin temaga rääkima hakanud.
Nojah. Teema on keeruline. Rahvas nõuab vastuseid, midagi tuleb teha ja lennujaamad igatahes ülekompenseerivad praegu päris kõvasti. Aga kui see annab illusiooni, et ISISe võitleja minu kõrvale lennukisse istuma ei pääse, mis seal ikka.
