Röövlitüdruk

Lugesin Ekspressi. Parasjagu oli ees suur pilt kiilakast maffiapealikust nimega Jokker. Iti vaatas oma söögitoolist minu poole ja ütles: "Onu nunnu."

Vaatasin Iti poole. "Onu silmad, nina, pea," loetles Iti.

"Kas onu meeldib sulle?"

"Jah!"

Hmm...

Itil endal olid ka täna kasutusel täitsa maffialikud piinamismeetodid meie jaoks, nimelt piinamine magamatuse abil. Ta virgus kella kolme paiku täitsa üles ning kolis meie vahele magama. Vaatasin ta öiselt tumedatesse silmadesse ja panin käe talle ümber ning mõtlesin, et täitsa armas ju vahel see koosmagamise värk. Iti aga neid silmi sel ööl rohkem ei sulgenudki ja hakkas voodis igasugu sigadusi korraldama. Ta tuli minu padja peale, nii, et mina sinna enam ära ei mahtunud. Meil on suur ja lai voodi, aga Itil oli vaja just minu koha peal olla. Ennast keskele nihutada ja teda minu äärde jätta ma kahjuks ei saanud, sest siis veereks ta kolksti maha. Üritasin teda nihutada keskemalepoole, et mu padjal kasvõi minu pea suurune ruum ikka mulle jääks, aga Iti pistis võikalt karjuma ja hüüdma: "Siia! Siia!", osutades minu pea peale. Issi kaisust ta sel öösel ei olnud karvavõrdki huvitatud ja ahistas vaid mind.

Üks hetk keerasin talle selja. Ma oleks maganud igasugustes oludes, ma ei vaja isegi vaikust, vaid ainult seda, et keegi mulle füüsiliselt pea peale ei istuks, aga Iti seda väikest teenet ei osutanud. Ta lamas mulle põiki peale. Ta istus mu pea peale oma pepuga. Ta tiris mind juustest ja hakkas jälle solvunult nutma, et talle nii ebaviisakalt selja olin keeranud. 

Ta nagu üldse ei saanud aru koosmagamise kontseptsioonist, mis peaks olema see, et koosmagamine on sulnis ja armas viis lapsel turvatundes ja soojuses tududa. Ta ei mõiganud üldse biiti.

Enda auks pean ütlema, et ei ärritunud nende tundide jooksul kordagi, vaid jäin rahulikuks. Aga lihtsalt ropult väsinud olime mehega mõlemad. Poole viie paiku andsin alla ja tulin rõõmsa Itiga allkorrusele.

Iti ei halastanud mulle ka päeval, jättes veel lõunauinaku vahele. Kaur ka lõunat magama ei hakanud, uni on nõrkadele. Jeesus, kuidas ma vajaksin päeval seda kahte tundi, kus ma lihtsalt kellegagi ei räägi. Ma vajan seda taastumisaega.

Iti oli terve päeva tõeline röövlitüdruk. Keskhommikul lõhkus ta ära Kauri legoehitise ja läks venda veel kirsiks tordil lööma ja sasima, sellal kui Kaur püüdis minu õpetuse järgi kõigest väest oma tundeid sõnadega väljendada ja hüüdis õele nuttes: "Ära lõhu minu maja ära palun!" Võtsin Iti sülle ja olukorrast ära, mispeale ta hammustas mind põsest :D

Aasta kokkuvõte 2024

Hakkab mööda saama jälle üks tiir meil Päikese ümber ning mul on paras aeg aastakokkuvõtet teha. Läksin ja lugesin kohe oma eelmise aasta kokkuvõtte ka üle. Lahe oli näha, kuidas ma rõõmustasin toona autokooli sõidueksami sooritamise üle ja soovisin uuelt aastalt juhilube lõpuks kätte saada. Sain ka! Vist üheksandal või kümnendal jaanuaril sai minust lubade uhke omanik.

Sõitnud olen ma ise küll suht vähe, peamiselt siin Kiili peal :D Siin on lebo, aga Tallinnas mulle küll ise sõita ei meeldi. Kui selleks tööeluga seoses päriselt ka vajadus tekib, küllap ma siis saan teada, kas ja kuidas ära harjun. Aga praegu tekitab mõte Tallinnas sõitmisest küll südamevärinat.

Aga igatahes aasta esimene eesmärk sai insta täidetud! Ja rõõmus olen ma selle üle siiani.

Sel aastal sain endale oma esimese jalgratta. Ma sain endale isegi auto enne kui jalgratta :D Ja ratta üle on mul rohkem hea meel. Mees tegi mulle üllatuse, leides armsa korviga ratta Facebooki turuplatsilt, küsis mult niisama vestluses, kuidas see meeldib, ja siis paar nädalat hiljem lihtsalt töölt tulles küsis, mis asi see maja ees on. Ma et mis seal siis on? Mees: mine vaata. Ja see oli minu uus jalgratas!

Ma tiirutasin sel aastal ikka niiii palju Kiili ja Lähtse küla peal ringi. Kevadel ja suvel käisin iga päev sõitmas. Mulle meeldis käia kas hilja õhtul (vähe polnud õhtuid, kus laekusin sõitmast peale kella 11) või väga vara hommikul. Mees ja lapsed hakkasid hommikust sööma, ma läksin juba peale kella kuut välja väntama. Nii ilus oli: maailm alles ärkas, kõik oli vaikne ja puhas, autosid veel ei liikunud. Ainult linnud sädistasid ja mõned koeraja jalutajad tulid vastu.

Oma autost nii palju, et mees sebis mulle ühe vanema Škoda, mis diisli peal sõitis. Mõned üksikud korrad sellega sõitsin ka, aga ega selleks sel aastal erilist vajadust pole olnud, kuna meil täiesti piisab ühest autost, kui ma tööl ei käi. Enamasti seisis auto maja ees ja mees märkas, et hakkab juba roostetama ning et selle kordategemine läheks rohkem maksma, kui asi väärt on. Nii et üsna ruttu müüs ta auto uuesti maha, mis oli ka mõistlik, sest milleks niisama iga kuu liikluskindlustust maksta. 

Nüüd aasta lõpus sebis mees endale kasutatud Tesla, oma unistusteauto, ja tema Škoda jääb nüüd minu kasutada. See on väga hea auto, kenas korras, sõidab sujuvalt ja vaikselt. Ma olen selle auto üle väga õnnelik.

See aasta oli mul ka hästi perekeskne nagu eelmised kakski, sest olen endiselt kodune. Suureks võiduks loen seda, kui hästi ja sujuvalt ma Iti märtsikuus, täpselt tema aastaseks saades rinnast ära võõrutasin. Nüüdseks on Iti hästi hea isuga väike tegelane, kellele maitseb kõik. Ja mina magan jälle öösiti, juhhuu! Nüüd tagasi mõeldes on raske uskuda, kuidas on võimalik iga öö kaks või kolm korda ärgata ja tund aega last toita ning ellu jääda, aga noh, on. Vist alles siis, kui see läbi on, saad aru, kui kõikehõlmav see tegelikult oli. Seda parem meel on nüüd öösiti tududa.

Ma tunnen, et sel aastal sain paremaks lapsevanemaks. Rahulikumaks. Viimasel ajal on mul Kauriga hästi hea side. Ma näen kõrvalt, kui hästi talle mõjub see, et mina suudan rahulikuks jääda ja kui lihtne on talle midagi selgitada, kui ta sind usaldab ja teab, et ütled, mida mõtled. Ma olen sel aastal olnud kohati ka väga närviline ja kuri lapsevanem, aga praeguseks ma tunnen enda üle uhkust, sest mida pikemat aega ma olen suutnud rahulikuks jääda, seda lihtsam see järjest ja järjest on. 

Sel aastal jõudsime mehega kahekesi ka hästi palju minipuhkustel käia, sest on kuidagi traditsiooniks saanud, et ema võtab kord kuus ette teekonna meie juurde ja hoiab järgmist põlvkonda, nii et meie saame kahekesi midagi ette võtta. Siinkohal aitäh empsile! Me jõudsime sel aastal mitmesse uude spasse nagu Wagenküll spa (kus veetsime oma nii-öelda mesinädalate-nädalavahetuse, kuna saime selle spa luksusliku nädalavahetuse-paketi pulmadeks kingiks, aga pulmade paiku ei olnud meil kahekesi võimalik ära sõita, kuna Iti oli veel rinnalaps)... ja raudselt kuhugi uude veekeskusesse veel, ainult mul ei tule praegu nimeliselt meelde. Üldse spades käisime ikka päris palju, nii lastega kui ilma. Iga kord, kui me lastega sinna satume, jõuan arusaamisele, et lastega on ilus luksuslik spa ajaraiskamine, kuna nad tahavad lihtsalt igast kohast ära ja teise kohta ning hüppavad kannatamatult su süles ringi. Spa on ikkagi koht lõõgastumiseks ja kõige parem on sinna minna täiskasvanute seltskonnas.

Aga igasugu hotellides käisime ikka niiii palju. Narvas, Rakveres, Viljandis, Pärnus, Tallinnas... Mees ikka väsimatult organiseerib ja uurib ja korraldab meile kogu aeg kuhugi minemist, mis on megatore ja paneb mind end väga hoituna tundma.

Üks tahk, mis sel aastal oli vaeslapse-rollis, olid sõprussuhted, millest nii mõnegi puhul tunnen, et need on ära vajunud ja mõned sõbrad ära kadunud. Loodame, et uus aasta toob rohkem seltskondlikku elu tagasi. Kuid Tiinaga jõudsin suvel Trad Attacki kontserdile ja sügisel teatrisse, ja Mariaga märtsis Malluka vestlusõhtule, mis jäid kõik väga eredalt meelde.

Lugesin 2024. aastal häääästi palju raamatuid. Selle üle võib lausa uhke olla. Mul on korraga tavaliselt käsil umbes kolm raamatut ning korra nädalas teen vanniõhtu ja siis alati loen pikalt. Muidu ka õhtuti ja lõunapauside ajal üritan ikka raamatu ette võtta. Pluss iga nädal loen Ekspressi kaanest kaaneni läbi. Oi, kuidas ma ootan kolmapäevahommikuid, mil Ekspress postkasti potsatab. Siinjuures tuleb kiita ka Omniva postiljone, sest leht jõuab minuni iga kolmapäev vääramatu kindlusega ja alati hästi-hästi vara juba. Ma tõusen kolmapäevahommikuti lastega alati ise, et nende kõrvalt juba kohe värske leht lahti lüüa, ja alati on see juba postkastis ootamas, tulgu ma otsima kell kuus või lausa kell viis hommikul. Usun, et jätkan oma lugemistuhinat ka saabuval aastal, sest mul on juba jälle esikuriiulis kolm raamatukogu-eksemplari ootamas ning saime jõuludeks Apollo kinkekaid ka, mis kahtlemata varsti käiku lähevad. Avastasin ka Goodreadsi keskkonna ja sealse arvustuste kirjutamise võimaluse ja kasutan seda innukalt, sest see aitab mul raamatu iseenda jaoks hästi kokku võtta ja tutvuda kõigi nende arvamustega, kes mõtlesid nagu mina (ehk et alati loen peamiselt neid teisi arvustusi pärast ka, kes andsid samapalju tärne kui mina).

Kinos käisin ka meeletult palju. Suvel mind lausa tõmbab majast välja (samas kui nüüd talvel eriti enam ei taha minna). Nägin nii palju filme, aga üldine tendents oli, et pettusin päris palju. Selliseid uau-elamusi oli suhteliselt vähe, kus film lausa vaimustas. Ei teagi, kas pean hoolikamalt valima, mida vaatama lähen, või üleüldiselt vähem kinos käima, aga nii mõnigi kord jäin kinotooli peaaegu magama. Vaimustust tekitasid minus näiteks "Düüni" teine osa, "Mai detsember", mis oli tõesti ülimalt hästi tehtud ja mõtlemapanev, ning "Väljakutsujad", tennisefilm Zendayaga peaosas.

Üldiselt oli nagu kirjade järgi selline vaikne aasta, aga tegelikult mahtus selle sisse palju kodust möllu. Kaunistasime palju kodu, riputasime maale seintele, raamisime pilte, panime seinakleepse ja riiuleid... Mõnus oli. Ma olen endiselt väga tänulik oma sooja mugava ilusa kodu eest ja ütlen seda mehele ka nii tihti.

Mida ma ootan aastalt 2025? Hmm...ilmselt see toob mulle uue töö ja elukutse. Kuskile tööle ma kindlasti lähen, aga kuhu, ja mis või kes must saab, seda saame alles näha, sest ma isegi ei tea veel. Üldiselt ma olen oma eluga täitsa rahul ja ega muud olegi soovida, kui et see suhteliselt samal kursil edasi võiks veereda. Et saan iga hommik ärgata oma kalli mehe kõrval ja talle kaissu pugeda, on suur õnnistus. Meil saab järgmisel kuul koos oldud neli aastat ja endiselt ütleme üksteisele iga päev, et armastame teineteist, ja kutsume teist naljakate hüüdnimedega nagu musipea või kallipepu. Mu elus on palju armastust ja on, kellele oma armastust ja õrnust anda, ja selle üle olen ma väga tänulik. Aitäh, ilus aasta 2024!

Noor ema: ühiskondlikult kahjulik element?

Olen jälle kuidagi ristteel. Mõtlik kuu aega on olnud, sest kuu aega tagasi kirjutasin oma töökohta, kust vanemapuhkusele läksin, et tahaksin tööle naasta ja mulle sobiks näiteks veebruar. (Õieti mis ma nüüd tahaks, aga sissetulek kuluks ära, kuna emapalk lõppes juba augustis.) Mu endine ülemus enam poodide haldamise ja korraldamise ülesandeid ei täida, vahepeal on firmas struktuur muutunud ja neil on nüüd uus ametikoht piirkonnajuht. See muudatus tehti vist suht varsti peale minu vanemapuhkusele minekut ning toona sellest kuuldes oli mul juba kuri eelaimdus. Oma eelmisest töökohast tulin ma ära osalt oma ülemuse ehk sealse piirkonnajuhi tõttu, sest mulle ei meeldinud, kuidas ta minuga suhtles ning mõtlesin, et miks ma panen oma elu ja nii palju energiat selle alla, et töötada taolise inimese alluvuses?

Ühesõnaga termin piirkonnajuht juba teeb mind ettevaatlikuks. Vajalik amet vast, kuna igas piisava suurusega ketis on ta ametis, aga juhataja elu teevad nad minu meelest raskemaks, kui see olema peaks. Mind võeti minu töökohale tookord nii, et vestlusel räägiti, kuidas neil on poed hästi iseseisvad ning juhataja korraldab kõik ise ning nad ülearu palju vahele ei sega, ainult pood peab toimima ja kasumlik olema. Mulle meeldis see jutt ja see oli ka sada protsenti tõsi, selle aasta jooksul, mis mina seal poes töötasin, selle käima tõmbasin ja meeskonna komplekteerisin. Tõesti olid hästi vabad käed, ülemus või keegi teine käis läbi hästi harva, ja kui käis, siis polnud talle ülemäära palju kiita mind selle eest, kuidas pood välja näeb, või leidliku graafikute tegemise eest, mis lubas poel olla alguses, kui seal avamisperioodil veel väga vaikne oli, ikkagi kasumlik. Mul oli algul vahepeal üks inimene vähem tööl ja vaiksemad vahetuste osad katsin ise letis ja saalis ära, ning seetõttu saime kõik endale lubada tulemustasu arvelt veidi paremat palka.

Ja samas see ülemus ei käinud niisama kiitmas, vaid kui midagi öelda oli, siis ta ka ütles, konstruktiivselt. Niimoodi, et ma kunagi ei tundnud, nagu see oleks ilmaasjata või võimu näitamiseks öeldud. Ühesõnaga, tegu on mu lemmikülemusega, kelle all kunagi töötanud olen, ja pagan, see on hea tunne, töötada kellegi alluvuses, keda sa austad. Ma ei taha siin mingi fafafaa mässaja paista, aga sellesse punkti olen oma elus jõudnud küll, et ma ei tööta enam kunagi sellise ülemusega, kes mulle ei meeldi ja kes mind õigesti kohelda ei oska. Elu on liiga lühike, sain oma vitsad kätte ja õppisin eelmisest kogemusest. Maailm on suur ja lai ja võimalusi täis, kui vaid endal pea lahti ja käed-jalad otsas.

Aga see firma on nüüd muutunud. Elu on ikka muutumises ja sellega tuleb leppida. Nii et kui vana ülemus mu kirja uuele ülemusele edastas, sain selgeks, et temaga mul suuremat kokkupuudet enam tööalaselt ei tuleks. Uus ülemus kutsus mind kontorisse vestlema. Mul tekkis kurjakuulutav tunne, et mis vestlema. Ütlesin oma meilis selgelt, et tahan naasta ja andsin ka sobiva kuupäeva kahe ja poole kuu kaugusel, mis annaks küllalt aega asendajal uusi plaane teha.

Kohale ma läksin ja esimene ülesanne, mis ma sain, oli rääkida endast ja oma pereelust ja selle ühildamise plaanidest tööga. See on esiteks ebaseaduslik, kellelgi pole õigust küsida mult mu väikeste laste kohta. Aga seal päriselus ülemuse vastas istudes on raske öelda, et yo, ma ei vasta sellistele küsimustele üldse ja soovin vaid naasta tööle sel ja sel kuupäeval, aitäh. Tegelikult ma ikka rääkisin endast, peaaegu nagu oleksin töövestlusel, töö pärast, mille ma neli aastat tagasi endale sain...

Vestlesime tund aega ja sellest kujunes anti-töövestlus, kus piirkonnajuht üritas mulle läbi lillede selgeks teha, miks ma ei peaks vanemapuhkuselt üldse naasma. Ta ei öelnud seda kunagi sõnaselgelt, sest tal pole seaduslikku alust nii öelda, aga väga hästi arusaadav oli ta mõte siiski. Ta soovitas mul tungivalt mitu korda läbi mõelda, mida ma enda jaoks tahan ja mis on minu jaoks praegu õige. Ütleme nii, et ülejäänud tund aega oli aja raiskamine, sest esimese kümne minuti jooksul oli ta mind täielikult veennud, et sinna ja sellesse firmasse, tema alluvusse ma tõepoolest tööle minna ei taha ega lähe ka. Võib-olla on see kõik hea, et ma sellest kohe enne minekut aru sain ja see vestlus ka toimus, mitte ma ei läinud veebruaris tööle, ainult selleks et esimese paari nädalaga avastada, mul on jälle ülemus, kellega ma koos töötada ei soovi! Ehk oligi nii parem.

Ma saan aru, et tegelikult lähebki mul raskeks töö- ja pereelu ühildada. Mul on mitte üks, vaid kaks väikest last, seega kohe 2x suurem tõenäosus, et kumbki neist on haige. Ja nad on nii kohutavalt palju haiged olnud... kellelgi hakkab nohu ja võid mürki võtta, et järgmised KAKS NÄDALAT on mõlemad kodus. Kuidas seda tööga ühildada? Mees saab teatud aja kodunt töötada ja on seda väga valmis tegema, kui vaja, aga mitte kogu aeg. Tal on väga palju klientide vahet sõitmist ja kohapeal töötamist, mida kodunt teha ei saa. Ja minu juhatajatöö on paraku 100% koha peal olekut ning päriselus on väga raske seal näiteks haigus- või hoolduslehte võtta, sest pood lihtsalt ei toimi muidu.

See on karm reaalsus ja ma saan sellest aru ning ega ma väga tahtnudki sinna naasta juba varem, sest ma lihtsalt ei kujuta ette seda kõike oma laste kõrvalt teha. Aga mulle tegi ikkagi haiget selline anti-töövestlus. Ma tean, et olen oma töös väga hea ning see, kuidas ülemus mind tund aega töötles, andnuks nagu aimu, et oi seal on raske ja kuidas ma hakkama saan. Ta rääkis, kui range kontrolli all kauplused nüüd tal on, kuidas kõike aetakse nööri mööda, mahakanded, kasum, käive, jne igasugused näitajad on väga range jälgimise all. Mul nagu vabandage, minu ajal olid need näitajad mul kõik alati korras ja ma ise hoolitsesin selle eest, et pood väga ilusti käima läks ja oodatust varem kasumisse jõudis. Ta oleks nagu vihjanud, et ma ei saaks hakkama nende tabelite ega aruandlustega, kui ma väga hästi saan. See vihastas mind. Samas ma tõesti ei peaks seda isiklikult võtma, kuna ta nägi mind esimest korda selsamal päeval ja tal puutus minuga igasugune kokkupuude. Ta püüdis vaid eemale peletada tülikat kahe väikese lapse ema, et pood jumala eest mingil ajahetkel selles kasumis ei kaotaks, kui ma tahan reede õhtul kell viis koju minna, aga tegelt on kaupa vaja välja panna. 

Nüüd see asi, mis mind tegelikult suuremalt häirib: töö on ametlikult kaheksast viieni, aga tööandja ootab, et sa teeksid seal lisatunde, millal iganes on vaja. Millal iganes keegi on haige ja sa oma väiksest tiimist asendust ei saa (muuseas püüa asendajat leida, kui ületunnid on keelatud. Kes tuleb välja, kui talle isegi ületunde ei maksta??). Millal iganes keegi on "haige" või tegelikult joob kuskil. See reedeõhtu näide ongi ülemuse enda poolt toodud: tahaksid reede õhtul kell viis koju minna, aga saabub hoopis kaup ja kaks tööl olevat töötajat on õhtu lõpuni ainult kassas, sest käive on väga suur. Siis sa muidugi ei lähe koju, teatas ta naeratades, vaid oled kümneni, kui vaja, ja paned selle kauba ise välja. Muidugi ületundideta, lihtsalt oma rõõmuks.

Kuna ma juba nägin, et ma sinna ei naase, pruukisin natuke suud ja soovitasin neil äkki (hull mõte, ma tean...) töötajaid juurde palgata! Selgelt tööd on väga palju ja töötajaid vähe. Kui minu ajal oli kauplus kasumis, siis nüüd, kui käive nii palju kasvanud, on ta kindlasti suures kasumis.

Ei palgata juurde, vastas ta.

Ja miks nad peaksidki, kui mingi loll teeb kõik töö ise ära oma eraelu ja tervise arvelt. Täpselt see mulje mul jäigi, et nad otsivad sinna lolli.

Samas rõhutas ülemus ka, et juhataja enda töö arvuti taga peab kõik tehtud olema (blin, nagu mul oleks kunagi midagi tegemata olnud!) ja ta on mu praegusele asendajale korra ka öelnud, kui see aina saalis rabeles, et aga miks ma sulle juhataja palka maksan? Maksan siis teenindaja palka, kui sa teenindaja tööd teed.

Ai, kuidas mu vererõhk tõusis sel hetkel. Vot kui keegi mulle nii ütleks, siis paneksin sõnagi lausumata avalduse lauale ja kuu aja pärast pakaa! Ma olen õrnake ja suur solvuja, aga tegelt ei peakski keegi endaga nii käituda laskma. Küsisin ülemuselt, mida see juhataja siis tegema peaks? Ta nagu ei saagi võita. Töötajaid pole, teed ise kõik töö ära ja saad veel pragada ka. No halloo! 

Nojah, vot niimoodi läks minu vestlus. Jätsime jutu nii, et mõtlen veel kodus ja arutan mehega. Üritasin veel kaubelda endale välja soodsamat lahkumisvõimalust nagu koondamine, et mul oleks töötuskindlustust võimalik saada, aga ei. Ülemus teatas, et mõtleme ikkagi firma huvidele ka. Samuti ei leidunud mulle ühtki tööd kontoris.

Saatsin talle nädal hiljem avalduse ära ja soovisin kõike head ning peale avalduse kättesaamist ei kuulnud ma temalt enam sõnagi, ka mitte ühtegi head soovi ega tänusõnu, et säästsin neid tüütust emast oma tüütute emakohustustega. Kui minust lahti oli saadud, polnud mulle vaja enam ühtegi hetke pühendada.

Ma pole kunagi ühtegi töötajat nii kohelnud, isegi mitte siis, kui nad mulle varastamise või töö juures joomisega vahele jäid ja nende tööleping oli tarvis lõpetada. Ma kohtlesin ka siis neid suurema austusega. Kuidas sa kohtled neid, keda sul enam vaja pole, näitab minu meelest nii mõndagi.

Võtsin end töötuna arvele ja valasin nii mõnigi õhtu pisaraid, sest lihtsalt ma olin emotsionaalselt olnud selle tööga aasta aega nii seotud, see aasta, mis ma seal töötada sain enne Kauri sündi. Ja tõrjumine on tõrjumine ka siis, kui see pole romantiline või sõbrasuhe. Tegelikult me pühendame tööle iga päev nii palju aega ja paneme endast sinna nii palju, et pole ime, kui meil sellega emotsionaalne seos on. Oleks pigem imelik, kui poleks... minul vähemalt on alati olnud. Ja see kõik oli mulle raske, isegi kui ma enam ei tahtnud pere kõrvalt palju aega nõudvat tööd teha. 

Kurvameelsuse vastu aitas tegutsemine, nimelt hakkasin CV-keskuses hoogsalt kandideerima. Ka mees pani mulle linke igasugu töökuulutustest, mis talle silma hakkasid. Nokitsesin ka õhtuti veidi ühte tööotsa ühe Tartu Ülikooli projekti jaoks, mille Marili kaudu sain. Ja nüüd reedel käisin vestlusel ning jaanuaris olen oodatud üheks kuuks ajutisele tööle ühe kaubanduspinna laienemise juures kaupa ümber tõstma. See peaks mulle hea olema, sest saan jälle veidi sissetulekut ja end aktiivselt liigutada. Kes teab, mis lapsed teha kavatsevad... kas nad suudavad ühe kuu terved olla? Loodame :D

See reedene vestlus oli nagu palsam hingele, sest nad olid seal minust väga huvitatud ja tahaksid mind ka edaspidi tööle oma ketti. Reaalselt kui ma tahaks, saaksin hommepäev kuskil juhatajana tööd, aga... ma vist ei taha. CV-keskuses pole ma ühelegi kaubandustööle enam kandideerinud, vaid kontori-omadele, kus on mingigi kaugtöövõimalus vahetevahel. Võib olla huvitav oma eluga vahelduseks midagi muud teha. Kes teab, kus ma omadega lõpetan. Pidin töötukassa kaudu juba ühe koolitusegi saama, kuid nüüd see kattub mu jaanuari tööajaga ja sinna ma kahjuks ei jõua. Aga veidi on mõttes, et äkki võiks omaenda koristusfirma luua? Jube lahe oleks oma firma omanik olla, isegi kui see alguses tähendaks lihtsalt seda, et ma koristan teiste inimeste maju. Aga ma töötaksin ikkagi iseenda heaks. 

Sest mul on veidi pettumus kogu selle tööeluga ja kellegi heaks töötamisega. Sa paned oma pool elu selle alla, valad oma hinge sinna ja teed oma tööd imeliselt, aga kui tuleb aeg edasi liikuda, pole sulle isegi tänusõnu ette nähtud. Tšau-pakaa, järgmine! 

Oma ettevõtte alt töötamine on kindlasti rahalises mõttes stressirikkam, et saada rahavoogu liikuma ja endale ka normaalselt palka maksta, aga missioonitunne võiks olla siis hinges suurem. Et teed seda enda heaks ja võid ise end hinnata ja endale maailma parim ülemus olla!

Iti uus fashionista-elu

Hea tuju on. Meie külas on nii paljudel majadel jõulutuled üleval, jõulutähed aknal ja postide ümber ka säravaid tulukesi keritud. Väga mahe on siin pimedas jalutada või kasvõi õhtul aknast pilk välja heita. Ja hiljuti tuli veel lumi maha, hommikul ärgates vaatan magamistoa aknast välja lumistele põldudele ning sulnis on olla. Maksimaalne jõulutunne on sees. 

Käisin just juuksuris ka, mis minu jaoks võrdub kahe tunni mõnulemise, ajakirja lugemise ja cappuccino joomisega. Ja kui veel peapesemis- ja masseerimisaeg kätte jõuab... Omaette meeldiv tegevus on veel ilusalongi kõndimine, mis võtab 35 minutit sinna ja tagasi. Mees küsib alati, miks ma lihtsalt autoga ei lähe, aga ma kunagi ei lähe. Mingi hullu vihmaga vist kunagi olen läinud...aga muidu on see väga teretulnud aeg minu endaga. Jalutamine. Mul on väga vaja kodunt välja saada ja lihtsalt liikuda. Täna näiteks on terve alev jääga kaetud, mis teeb kõnniteed suht läbitamatuks, ning puhub tugev tormituul. Aga ikkagi läksin ma jala, kõndides lihtsalt tee kõrval vähem libeda lumesopa sees, ega kahetsenud seda hetkekski. Ma parem sumpan tund aega tuules ja jääs jala, kui lähen 7 minutit soojas autos istudes. Sest ma olen terve päeva juba lastega kodus olnud!

Jõudsin koju täpselt laste magamamineku ajaks ning küsisin Kaurikeselt, kuidas läks õhtupoolik issiga. Kaur ütles midagi, millest ma aru ei saanud, ja puhkes suure häälega nutma.

"Mis juhtus?" küsisin.

"Täitsa tore oli issiga," kordas Kaur ja nuttis edasi. No mine võta siis kinni :D

Iti aga märkas eile poes Minni-hiirega lillat seljakotti ning pauhh! algas uus faas tema elus, faas, kus ta oskab poes endale asju küsida.

"Emme, kott," ütles Iti võlutult ja haaras seljakotist. "Mina kott. Mina kott!"

Issi hakkas Itile seda kotti juba ostma, aga koos jäime siiski mõistuse juurde. Ma olen väga kaitsev oma ruumi suhtes; neid laste mänguasju ning riideid tuleb sisse uksest ja aknast ning ilma põhjuse ning vajaduseta ma midagi juurde ei osta. Neil on kahe peale üks vana nõo käest saadud seljakott, millega nad iga päev mängivad ja mille pärast ka kisklevad. Aga ongi hea võimalus jagamist õppida...

Kui muust rääkida pole, siis ilmast ikka

Sõime kõik lõunat, oli ilus päikeseline päev.

"Päike!" kilkas Iti.

Kaur keeras end aia poole ja pööras tagasi. "Tõesti on päike," ütles ta ja jõi lonksu vett.

Edasi jätkus söömaaeg vaikuses.

:D

Päkapikutamine

Meie sel aastal päkapikutame lapsi jõuluperioodil hoogsalt. Ei teagi, kellel on sellest rohkem rõõmu, kas mul või lastel. On ikka selline jõulumaagiline tunne peal, endal ka meeles, kuidas väiksena sai soki seest pulgakomm leitud ja siis õhinal emmele näitama joostud.

Täna, kui kaheksa paiku alla laekusin, magas mees diivanil varast hommikut järgi ja lapsed vaatasid telekast Tuta asjade sarja. Küsisin, kas päkapikud ka täna käisid. Selgus, et nad ei olnud veel soki sisse kiiganudki! Kaur pani insta teleka kinni, et vaatama ronida. Iti lippas ka esikusse: "Emme, tule!"

Hakkasin sokke esikust konksu küljest alla ulatama. "Iti oma anna!" nõudis Iti ning tänas sokki enda kätte saades kõlavalt. Nii ilusad lausekesed juba tulevad teisel! 

"Vaatame, kas on lelle kriidid," ütles Kaur kätt oma soki sügavustesse sirutades (Kaur ütleb "jälle" asemel "lelle".) Päkapikk toob neile üle päeva rasvakriite, kolme kriidi kaupa kummalegi, sest ausalt öeldes nad ei saa väga magusaga hakkama. Mitte et mul kahju oleks kummalegi ühte kommi anda, aga nad ei söö neid ära. Iti maadles üks hommik oma elu esimese kommiga 50 minutit ning suurem osa kommist jäi lõpuks ikkagi alles. Kaur jättis täitsa söömata mõmmibarni küpsise, sest talle see ei maitsenud. Ja tuleb meelde, et Itile sussi laekunud kohukese sõin ka päeva lõpuks ära mina. Oleme oma lapsed nii puhta toidu peal hoidnud, et ei oska teised magusat süüa ning mis me siis neid sellega ikka kiusame :D

Täna igatahes polnud kriidid, vaid kummalegi ilus kollane mandariin. Iti lippas diivanile issile näitama: "Issi, miin!" Kaur jooksis oma viljaga ka. Need näitamised on eriti armsad mu meelest. Ja puuviljaga said mõlemad ka minuti jooksul hakkama ja söödud.

Mõnus aeg see jõuluaeg!

Moraalipolitsei

Tuleb Iti kööki, vedib sinna ühe elutoa toolidest, ronib peale ja hakkab leti pealt lusikaid maha pilduma.

"Iti Ustalovitš!" riidlen ma.

Kaur ütleb: "Iti on pasakski! Iti on tegelinski."

"Iti on tegelinski küll, aga pasatski oled meil sina."

Kaur on üldse mihkel korda majas hoidma ja lihtsalt naljakas kuulda, kuidas ta oma õde ja vajadusel ka meid manitseb, sealjuures täpselt meie enda lausete ja väljenditega. Eks ikka, kust ta muidu kõnelema õpib...

Issi tuleb töölt ja võtab tööpüksid ära ning jääb mugavasti aluspükste väel laua äärde sööma. Kaur lõpetab minuga diivanil müramise, pöörab end issi poole ja ütleb rangel, natuke väsinud häälel: "Issi, pane endale rohkem riideid selga." Täpselt samamoodi olen mina ka tema käest pragada saanud, kui vahepeal aluspükstes ringi toimetan. Inimene tahab ju end oma kodus ikka mugavalt tunda, aga meil nüüd siin väike moraalipolitsei tegutsemas ja selliseid asju enam läbi ei lase.

Või saab Kaurikene toiduga erakordselt kiiresti valmis ning magustoiduks issi käest mitu ilusat punast arbuusiviilu.

"Mina! Buusi, buusi!" elavneb Iti oma toolis.

"Ei saa veel," ütleb Kaur autoriteetselt. "Söö enne oma soolast toitu ka." Ise on Kaur number üks mees alati puuvilja nuruma, nii kui minut aega soolast toitu on näksinud. Tee mu sõnade, aga mitte mu tegude järgi, eks.

Õde teab

Itibiti on uskumatult asjalik: tal on tulnud külge komme kommenteerida ka Kauri tegemisi. Eile õhtul sõid nad kahekesi pitsat, küsisin Itilt, kas talle maitseb. "Maits," noogutas Iti, ise viilu endale sisse vohmides (naljakal kombel vastab Iti vahepeal sellele küsimusele ka selgelt: "Ei!", samal ajal kui suure isuga sööb ja taldriku tühjakski teeb. Nojah, see, et ei maitse, ei tähenda, et kõike ära ei võiks süüa :D)

"Kauri maits," lisas Iti venna poole osutades, mis sai tähendada ainult ühte: Kaurile ka maitseb. Päris lahe, et ta niimoodi venna tegevusi juba tähele paneb.

Ja täna hommikul, kui putru valmistasin, paterdas Iti kööki ja palus vett.

"Ma annan sulle muumitassist," ütlesin.

"Mimmutass," kordas Iti rõõmsalt, jõi kulinal ja nõudis diivanile Kauri poole osutades: "Kauri vett!"

"Sa oled väga armas, aga Kaur tavaliselt ei soovi hommikuti vett," vastasin.

"Vett!" hüüdis Kaur diivanilt ja jõi talle viidud vee janukalt ära. 

Näed siis, kus Iti on venna sagedusele tuunitud ja täpselt kõik ära teab.

Pacino ja pipapa

Lastele meeldib vannis väga mängida tavaliste liivakastitopsidega. Elimineerisin kõik teised vannimänguasjad, sest nendesse koguneb hallitust, mille vastu midagi teha ei saa. Ainsad mänguasjad, mis nüüd vanni lubatud on, on ilma aukudeta, kuhu vett sisse jääda ei saa. Igatahes lastele need topsid lähevad väga hästi peale. Lisasin sinna mänguköögist ka ühe kulbikese ja kausi ning nüüd nad kogu vanniaja mängivad söögitegemist, eriti Kaur. Ammu peale seda, kui issi on Iti vannist välja viinud, mängib Kaur veel supikeetmist, kohvivalmistamist ja pannkookide praadimist. Lasen tal niikaua möllata, kuni vesi vannis külmaks on läinud. Vahva on vaadata, kuidas laps issiga koos kokkamisest meelde jäänud sõnu kasutab ja nippe rakendab.

Näiteks valmistab Kaur mulle vannis cappuccinot. Paneb ühe topsi teise peale, teeb saumiksri häält, põrisedes kaua ja valjusti, ja teatab: "Oota natuke, kohe saab Pacino valmis."

"Kaur, nii lahke sinust," kiidan.

"Ma panen sulle veel natuke Pacinot juurde," ütleb Kaur selle peale armulikult, kallab mikstuurile veel vett juurde ja hakkab peaaegu mulle ulatama. "Oota! Ma unustasin muna panna."

"Väga moodne munakollasekohv," ütleb issi kõrvalt.

Valmis kohvile lisab Kaur ohtralt suhkrut. Mõtlen üllatunult, kust ta üldse suhkrut teab, kuna seda meil tavaliselt kodus ei olegi ja mina näiteks kuskil ei kasuta. Aga issiga küpsetades ikka suhkrut kasutatakse ja küpsetavad nad koos palju.

Kui Kaur valmis joogi lõpuks mulle ulatab, täpsustab ta ise, et tegemist on hoopis sokulaadiveega.

*

Eile aga küpsetasime me päriselt kõik koos, tegime hooaja esimesed piparkoogid. Lapsed sõid meeletutes kogustes tainast, mis issi välja vihastas. Mul oli eile rahulikum meel, võtsin üle ja hakkasin lastega kooke vajutama. "Pipapa!" ütles Iti piparkookide kohta. Talle oli tainas nii meele järele, et ta ei suutnud vaadata, kuidas koogid eest ära võetakse ja plaadile laotakse. Samuti ei talunud ta, et tainast hetkekski talt käest võetakse, et seda näiteks uuesti rullida ja uued koogid teha. Iti sattus - seda pole võimalik teisiti kirjeldada - raevuhoogu, karjus nagu pöörane ja üritas mind suurest vihast hammustada. 

No ei saa salata, et oli hea tainas küll ning koogid tulid ka imemaitsvad.

Õudsed oksejutud

Käisin Minni juures Londonis ja see oli lihtsalt imeline. Terve pikk nädalavahetus täis ostlemist ja ringi kõndimist ja hüppamist ühelt punaselt bussilt teisele, alati ronides kohe ülemisele korrusele, et aknast välja uudistada. Mida kauem bussil sõita oli, seda rõõmsam ma olin. Me ei sõitnud nende päevade jooksul kordagi metrooga, sest meil ei olnud kuhugi kiiret. Läksime lihtsalt omas tempos ja jalutasime nii palju ringi. Õhtuti käisime pubides istumas ja jutustamas. Sain endale ka hiigelsuurest Waterstone'si raamatupoest paar uut raamatut ning üks neist, Lionel Shriveri üks uusimaid väljaandeid, on nii hea, et aina loen ja ahmin õhku.

Ja hulga teise ringi riietepoode sobrasime läbi ning sain päris hea saagi. Lastele võtsin raamatupoest ka kleepsuraamatuid ja ühe veega värvimise raamatu, kus veemarkeriga sudides värvilised pildid välja ilmuvad. See viimane on nii põnev, et lastega koos toimetades leian end lunimas, kas minu kord värvida ka juba käes on. "Ei," ütleb Kaur karmilt, "mina teen." 

Need paar päeva ringi jalutades selles hiigelsuures linnas, täiesti teistsuguses, hullumeelses energias kulusid mulle nii ära. Ma olin natukeseks täitsa teine inimene.

Hea, et me oma tulevikku ette ei näe, vaid kõik tuleb nii tükikaupa, nagu ta on määratud. Sain nautida oma elu ja olemist, teadmata, et tunnike pärast minu lennult koju jõudmist kostab ülevalt Kauri magamistoast oksendamist. See oksendamine tähendas praeguseks juba viie päeva pikkust kõhugrippi tervele perele ja see ei ole olnud lõbus. Ma olen kogu aeg koos lastega haige, lihtsalt kõik hakkab mulle ka külge, ja see reis oligi väikene oaas mu sellesügiseses haigeolemise kõrbes. Vedas sellega vähemalt. 

Esimesed paar haiguspäeva lihtsalt ootasin, millal jõuab kätte laste lõunauni, ja siis millal laste õhtuuni. Mingit jaksu polnud nendega midagi koos teha, sest nii minul kui mehel oli ka iiveldus ja nõrk olla. Kui pidime neid kuhugi tõstma, siis tekkis tunne, et pilt läheb tasku.

Tänane, reedehommik algas sellega, et mees läks pool kuus virgunud Itit võtma, ainult et Iti, vaeseke, oli terve voodi ja iseenda täis oksendanud. Iti karjus nagu ratta peal, kui issi teda duši all pesi. Ära kuivatatud, mähitud ja riietatud, selgus, et ta juuksed on ikka täiesti äkalõhnalised ja kogu protseduur kordus uuesti. Iti kriiskas nagu mardus. Võtsin märja lapse issilt vastu ja asetasin mähkimislauale, kus Iti korraga vaikis, naeratas mulle ja ütles unistavalt: "Dušš."

:D

Siis jalutas alla Kaur, kes ütles, et kõik on nii märg, kooris seljast märja pluusi ja KUIVA mähku ning teatas, et magas hästi ja tahab nüüd nii kaua telekat vaadata! Läksin ta voodi juurde kahjut takseerima ja avastasin, et veekindlad linad on veekindlad ainult alt, aga mitte näiteks külgedelt. Kuidagi oli laps ärkamise hetkel niimoodi pissinud, et mähku oli kuiv, aga lina, madrats selle all, voodi külg ja isegi voodikast pissised. Vandusin tulist kurja ja läksin Iti tuppa vaatama. Iti suure lapse voodi on meil kolmest küljest tekkidega ära vooderdatud, et ta end ära ei lööks. Kõik need voodiriided pluss jänku, mida on kokku umbes kaks masinatäit, olid pihta saanud. 

See oli üks kehvemaid asju, mida ma olen kell kuus hommikul oma elus teinud, kõike seda laga kokku koristada.

Aga vähemalt mees on juba elule ärganud ja mina ise tundsin ka nüüd reede õhtuks, et natuke isukest hakkab tagasi tulema. Palume taevaseid jõude, et see kõhugripp nüüd ometi möödas oleks! Mida te iganes ka elus teete, ärge saage endale külge kõhugrippi, sest see on kuradi õudne.

Veits naljakas külg selle juures on, et mul on nüüd veidi ärevus Kauri juures ja lähedal viibida, eriti kui ta köhatama juhtub. Paar korda on juhtunud, et ta enne köhib ja siis suure kaarega oksendab. Õhtuti ta palub, et ma ta kaissu võtaksin. Küsin, kas võin ta selja taga olla, mitte näo ees, sest reaalselt ma kardan, et mind täis oksendatakse. Ta lubab, aga keerab end alati ikkagi minu poole tagasi. Siis ta seal õhtul köhib, köhib, mina aga kargan iga köhatuse peale istuli, sest osa minust kardab paaniliselt, et ta oksendab mulle kohe näkku.

Parem karta kui kahetseda... Nii et õhtused kaisutused on praegu natuke lühemad kui tavaliselt.